The Old Testament of the Holy Bible
1.1 Alguses lõi Jumal taevad ja maa. 1.2 Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. 1.3 Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. 1.4 Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. 1.5 Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik, — esimene päev. 1.6 Ja Jumal ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” 1.7 Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis laotuse all, vetest, mis laotuse peal olid. 1.8 Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik, — teine päev. 1.9 Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis. 1.10 Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu Ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see hea oli. 1.11 Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis: 1.12 maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli. 1.13 Siis sai õhtu ja sai hommik, — kolmas päev. 1.14 Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, 1.15 olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!” Ja nõnda sündis: 1.16 Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. 1.17 Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad 1.18 ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. Ja Jumal nägi, et see hea oli. 1.19 Siis sai õhtu ja sai hommik, — neljas päev. 1.20 Ja Jumal ütles: „Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!” 1.21 Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli. 1.22 Ja Jumal õnnistas neid ja ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke mere vesi, ja lindusid saagu palju maa peale!” 1.23 Siis sai õhtu ja sai hommik, — viies päev. 1.24 Ja Jumal ütles: „Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi, lojused ja roomajad ja metselajad nende liikide järgi!” Ja nõnda sündis: 1.25 Jumal tegi metselajad nende liikide järgi, ja lojused nende liikide järgi, ja kõik roomajad maa peal nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli. 1.26 Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed Oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!”, 1.27 Ja Jumal lõi inimese Oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks! 1.28 Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” 1.29 Ja Jumal ütles: „Vaata, Mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks. 1.30 Ja kõigile loomadele maa peal ja kõikidele lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan Ma kõiksugu haljast rohtu toiduks!” Ja nõnda sündis. 1.31 Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea! Siis sai õhtu ja sai hommik, — kuues päev.
2.1 Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud. 2.2 Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval Oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist Oma tegudest, mis Ta oli teinud. 2.3 Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist Oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud. 2.4 See on lugu taevaste ja maa sündimisest, kui need loodi. Sel ajal, kui Issand Jumal tegi maa ja taevad, 2.5 kui ainustki väljapõõsast ei olnud veel maa peal ja ainustki väljarohtu ei olnud veel tärganud, sest Issand Jumal ei olnud lasknud vihma sadada maa peale, ja inimest ei olnud põldu harimas, 2.6 tõusis udu maast ja kastis kogu mullapinda. 2.7 Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks. 2.8 Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud. 2.9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. 2.10 Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma, sealtpeale jagunedes neljaks haruks: 2.11 esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus kulda on; 2.12 selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive. 2.13 Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa. 2.14 Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat. 2.15 Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. 2.16 Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, 2.17 aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” 2.18 Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!” 2.19 Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. 2.20 Ja inimene pani nimed kõigile lojustele ja lindudele taeva all ja kõigile loomadele väljal, aga inimesele ei leidunud abi, kes tema kohane oleks. 2.21 Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis Ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. 2.22 Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille Ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. 2.23 Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!” 2.24 Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! 2.25 Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte.
3.1 Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” 3.2 Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, 3.3 aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” 3.4 Ja madu ütles naisele: „Te ei sure kummatigi mitte, 3.5 vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” 3.6 Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi. 3.7 Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. 3.8 Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. 3.9 Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?” 3.10 Ja tema vastas: „Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!” 3.11 Siis Ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest Ma sind keelasin söömast?” 3.12 Ja Aadam vastas: „Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!” 3.13 Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?” Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin!” 3.14 Siis Issand Jumal ütles maole: „Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! 3.15 Ja Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” 3.16 Naisele Ta ütles: „Sinule Ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!” 3.17 Aga Aadamale Ta ütles: „Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest Mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! 3.18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! 3.19 Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” 3.20 Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks. 3.21 Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga. 3.22 Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti”, — 3.23 siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. 3.24 Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommiku poole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.
4.1 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes sai käima peale ja tõi Kaini ilmale ning ütles: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud!” 4.2 Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli pudulojuste karjane, Kain aga oli põllumees. 4.3 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, 4.4 ja ka Aabel tõi oma pudulojuste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, 4.5 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. 4.6 Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? 4.7 Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!” 4.8 Ja Kain kõneles oma venna Aabeliga. Ja sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. 4.9 Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” 4.10 Ja Tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt Minu poole! 4.11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! 4.12 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu! Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!” 4.13 Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem kui ma suudan kanda! 4.14 Vaata Sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik! Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu!” 4.15 Ja Issand ütles temale: „Sellepärast peab igaühele, kes Kaini tapab, seitsmekordselt kätte makstama!” Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks. 4.16 Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit. 4.17 Ja Kain sai ühte oma naisega, kes sai käima peale ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi. 4.18 Ja Hanokile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael, Metuusaelile sündis Lemek. 4.19 Ja Lemek võttis enesele kaks naist: ühe nimi oli Aada ja teise nimi oli Silla. 4.20 Ja Aada tõi ilmale Jaabali, kes sai nende isaks, kes elasid telkides ja kasvatasid karja. 4.21 Ja tema venna nimi oli Juubal, kes sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isaks. 4.22 Ja Silla tõi ilmale Tuubal-Kaini, kes õpetas sepist taguma kõiki, kes tegid vask- ja raudsepa tööd; ja Tuubal-Kaini õde oli Naama. 4.23 Ja Lemek ütles oma naistele: „Aada ja Silla, kuulge mu häält, te Lemeki naised, pange tähele mu kõnet! Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki! 4.24 Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!” 4.25 Ja Aadam sai taas ühte oma naisega, kes tõi ilmale poja ja pani temale nimeks Sett, öeldes: „Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis.” 4.26 Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Issand nime appi hüüdma.
5.1 See on Aadama sünniraamat. Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi Ta tema Jumala sarnaseks. 5.2 Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja Ta õnnistas neid ning andis neile loomisepäeval nime: inimene! 5.3 Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat, siis sündis temale poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu, ja ta pani sellele nimeks Sett. 5.4 Ja Aadama elupäevi oli pärast Seti sündimist kaheksasada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.5 Nõnda oli kõiki Aadama elupäevi, mis ta elas, üheksasada kolmkümmend aastat; siis ta suri. 5.6 Kui Sett oli elanud sada viis aastat, siis sündis temale Enos. 5.7 Ja Sett elas pärast Enosi sündimist kaheksasada seitse aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.8 Nõnda oli kõiki Seti elupäevi üheksasada kaksteist aastat; siis ta suri. 5.9 Kui Enos oli elanud üheksakümmend aastat, siis sündis temale Keenan. 5.10 Ja Enos elas pärast Keenani sündimist kaheksasada viisteist aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.11 Nõnda oli kõiki Enosi elupäevi üheksasada viis aastat; siis ta suri. 5.12 Kui Keenan oli elanud seitsekümmend aastat, siis sündis temale Mahalalel. 5.13 Ja Keenan elas pärast Mahalaleli sündimist kaheksasada nelikümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.14 Nõnda oli kõiki Keenani elupäevi üheksasada kümme aastat; siis ta suri. 5.15 Kui Mahalalel oli elanud kuuskümmend viis aastat, siis sündis temale Jered. 5.16 Ja Mahalalel elas pärast Jeredi sündimist kaheksasada kolmkümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.17 Nõnda oli kõiki Mahalaleli elupäevi kaheksasada üheksakümmend viis aastat; siis ta suri. 5.18 Kui Jered oli elanud sada kuuskümmend kaks aastat, siis sündis temale Eenok. 5.19 Ja Jered elas pärast Eenoki sündimist kaheksasada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.20 Nõnda oli kõiki Jeredi elupäevi üheksasada kuuskümmend kaks aastat; siis ta suri. 5.21 Kui Eenok oli elanud kuuskümmend viis aastat, siis sündis temale Metuusala. 5.22 Ja Eenok kõndis pärast Metuusala sündimist ühes Jumalaga kolmsada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.23 Nõnda oli kõiki Eenoki elupäevi kolmsada kuuskümmend viis aastat. 5.24 Eenok kõndis ühes Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära. 5.25 Kui Metuusala oli elanud sada kaheksakümmend seitse aastat, siis sündis temale Lemek. 5.26 Ja Metuusala elas pärast Lemeki sündimist seitsesada kaheksakümmend kaks aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.27 Nõnda oli kõiki Metuusala elupäevi üheksasada kuuskümmend üheksa aastat; siis ta suri. 5.28 Kui Lemek oli elanud sada kaheksakümmend kaks aastat, siis sündis temale poeg 5.29 ja ta pani sellele nimeks Noa ning ütles: „See trööstib meid meie töös ja käte vaevas maa pärast, mille Issand on neednud!” 5.30 Ja Lemek elas pärast Noa sündimist viissada üheksakümmend viis aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 5.31 Nõnda oli kõiki Lemeki elupäevi seitsesada seitsekümmend seitse aastat; siis ta suri. 5.32 Ja kui Noa oli viissada aastat vana, siis sündisid Noale Seem, Haam ja Jaafet.
6.1 Ja kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja neile sündis tütreid, 6.4 Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed. 6.6 siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja Ta süda valutas. 6.7 Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle Ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest Ma kahetsen, et Ma nad olen teinud!” 6.8 Aga Noa leidis armu Issanda silmis. 6.9 See on jutustus Noa soost: Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga. 6.10 Ja Noale sündis kolm poega — Seem, Haam ja Jaafet. 6.11 Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad. 6.12 Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud! 6.13 Ja Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, Ma hävitan nad ühes maaga! 6.14 Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga. 6.15 Ja tee see nõndaviisi: laeva pikkus olgu kolmsada küünart, laius viiskümmend küünart ja kõrgus kolmkümmend küünart; 6.16 valmista see küünramõõdu järgi; tee laevale katus peale ja tee uks laeva küljesse; tee sellele alumine, keskmine ja ülemine lagi. 6.17 Sest vaata, Ma saadan veeuputuse maa peale ja hävitan taeva alt kõik liha, kus eluvaim sees on; kõik mis maa peal on, peab hinge heitma! 6.18 Aga sinuga Ma teen lepingu ja sina pead minema laeva, sina ja su pojad, su naine ja su poegade naised sinuga. 6.19 Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid elama: need olgu isane ja emane. 6.20 Lindudest nende liikide järgi ja loomadest nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid jääda elama. 6.21 Ja sina võta enesele kõigest roast, mida süüakse, ja kogu enese juurde, et see oleks toiduks sinule ja neile.” 6.22 Ja Noa tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi.
7.1 Ja Issand ütles Noale: „Mine sina ja kogu su pere laeva, sest Ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas Minu ees õige oled. 7.2 Võta enesele kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks — isane ja emane. 7.3 Nõndasamuti lindudest taeva all seitse paari, isane ja emane, et nende sugu jääks elama kogu maa peale. 7.4 Sest juba seitsme päeva pärast Ma lasen vihma sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja Ma kaotan maapinnalt kõik olendid, keda Ma olen teinud!” 7.5 Ja Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis. 7.6 Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusevesi maa peale tuli. 7.7 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest. 7.8 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad, 7.9 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud. 7.10 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale. 7.11 Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti. 7.12 Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. 7.13 Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist üheskoos laeva, 7.14 nemad ja kõik loomad oma liikide järgi, ja kõiksugu lojused oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised. 7.15 Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on. 7.16 Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja Issand sulges tema tagant. 7.17 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis kõrgele maast. 7.18 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal. 7.19 Ja vesi võttis maa peal üpris väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti. 7.20 Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud. 7.21 Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui lojused ja metselajad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka. 7.22 Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik kes olid kuival maal, need surid. 7.23 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja linnud taeva all hävitati maa pealt, ja jäid järele ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid. 7.24 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva.
8.1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metselajaile ja kõigile lojustele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes. 8.2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati. 8.3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud. 8.4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal. 8.5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud. 8.6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud, 8.7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud. 8.8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud. 8.9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva. 8.10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja. 8.11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud. 8.12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde. 8.13 Ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud! 8.14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv. 8.15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles: 8.16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised ühes sinuga! 8.17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui lojused, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega ühes välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!” 8.18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised ühes temaga. 8.19 Kõik loomad, kõik roomajad ja kõik linnud, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa. 8.20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid. 8.21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles Oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; Ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu Ma olen teinud. 8.22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö!”
9.1 Ja Jumal õnnistas Noad ja tema poegi ning ütles neile: „Olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa! 9.2 Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud. 9.3 Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan Ma teile nagu halja rohugi. 9.4 Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega! 9.5 Tõepoolest, teie eneste verd Ma nõuan taga: Ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja Ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! 9.6 Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi! 9.7 Ja teie olge viljakad, teid saagu palju, siginege maa peal ja paljunege seal!” 9.8 Ja Jumal rääkis Noa ja tema poegadega, kes ta juures olid, ning ütles: 9.9 „Mina, vaata, teen lepingu teiega ja teie järglastega pärast teid, 9.10 ja iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, lojustega ja kõigi metselajatega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega. 9.11 Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputuse veega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma!” 9.12 Ja Jumal ütles: „Lepingu tähis, mille Ma teen Enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: 9.13 Ma panen pilvedesse Oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks Minu ja maa vahel! 9.14 Kui Ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart, 9.15 siis Ma mõtlen Oma lepingule, mis on Minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks! 9.16 Kui pilvedes on vikerkaar, siis Ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel kõiges maa peal olevas lihas!” 9.17 Ja Jumal ütles Noale: „See on selle lepingu tähis, mille Ma olen teinud enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on.” 9.18 Ja Noa pojad, kes laevast välja tulid, olid Seem, Haam ja Jaafet; ja Haam oli Kaanani isa. 9.19 Need kolm olid Noa pojad ja neist rahvastus kogu maa. 9.20 Noa hakkas põllumeheks ja istutas viinamäe. 9.21 Ta jõi viina, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks. 9.22 Aga Haam, Kaanani isa, nägi oma isa paljast ihu ja rääkis sellest oma kahele vennale õues. 9.23 Siis Seem ja Jaafet võtsid vaiba ja panid enestele õlgadele, läksid tagurpidi ja katsid kinni oma isa palja ihu; nende näod olid ära pööratud, nõnda et nad oma isa paljast ihu ei näinud. 9.24 Kui Noa ärkas oma viinauimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud, 9.25 siis ta ütles: „Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadele sulaste sulaseks!” 9.26 Ta ütles veel: „Kiidetud olgu Issand, Seemi Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane! 9.27 Jumal andku avarust Jaafetile, ta elagu Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!” 9.28 Ja Noa elas pärast veeuputust kolmsada viiskümmend aastat. 9.29 Ja kõiki Noa elupäevi oli üheksasada viiskümmend aastat; siis ta suri.
10.1 Ja need on Noa poegade Seemi, Haami ja Jaafeti järeltulijad; pärast veeuputust sündisid neile pojad. 10.2 Jaafeti pojad olid Gomer, Maagoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. 10.3 Ja Gomeri pojad olid Askenas, Riifat ja Toogarma. 10.4 Ja Jaavani pojad olid Eliisa ja Tarsis, kitiidid ja rodanlased; 10.5 neist eraldusid saarte rahvad. Need olid Jaafeti järeltulijad nende maade järgi, igaühel oma keel, nende suguvõsade kaupa, vastavalt neile rahvastele. 10.6 Ja Haami pojad olid Kuus, Mitsraim, Puut ja Kaanan. 10.7 Ja Kuusi pojad olid Seba, Havila, Sabta, Raema ja Sabteka; ja Raema pojad olid Seeba ja Dedan. 10.8 Ja Kuusile sündis Nimrod, kes oli esimene vägev mees maa peal. 10.9 Tema oli vägev kütt Issand ees, seepärast öeldakse: „Vägev kütt Issanda ees nagu Nimrod!” 10.10 Ja tema kuningriigi alguseks olid Paabel, Erek, Akkad ja Kalne Sinearimaal. 10.11 Sellelt maalt ta väljus Assurisse ja ehitas Niinive, Rehobot-Iiri ja Kelahi, 10.12 ja Reseni Niinive ja Kelahi vahele — see on see suur linn. 10.13 Ja Mitsraimile sündisid luudlased, anamlased, lehablased, naftuhlased, 10.14 patruuslased ja kasluhlased, kellest vilistid ja kaftoorlased on lähtunud. 10.15 Ja Kaananile sündisid Siidon, tema esmasündinu, ja Heet, 10.16 jebuuslased, emorlased, girgaaslased, 10.17 hiivlased, arklased, siinlased, 10.18 arvadlased, semarlased ja hamatlased; hiljem harunesid kaananlaste suguvõsad. 10.19 Ja kaananlaste maa-ala oli Siidonist Gerari suunas Assani, Soodoma, Gomorra, Adma ja Seboimi suunas Lesani. 10.20 Need olid Haami järeltulijad nende suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi. 10.21 Ja Seemile sündisid ka pojad; tema oli kõigi Eeberi poegade esiisa, Jaafeti vanem vend. 10.22 Seemi pojad olid Eelam, Assur, Arpaksad, Luud ja Aram. 10.23 Ja Arami pojad olid Uuts, Huul, Geter ja Maas. 10.24 Ja Arpaksadile sündis Selah, Selahile sündis Eeber. 10.25 Ja Eeberile sündis kaks poega: ühe nimi oli Peleg, sest tema päevil jagunes maa; ja tema venna nimi oli Joktan. 10.26 Ja Joktanile sündisid Almodad, Selef, Hasarmavet, Jaarah, 10.27 Hadoram, Uusal, Dikla, 10.28 Oobal, Abimael, Seeba, 10.29 Oofir, Havila ja Joobab; need kõik olid Joktani pojad. 10.30 Nende elukohad olid Meesast Sefaara suunas idapoolses mäestikus. 10.31 Need olid Seemi järeltulijad nende suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi. 10.32 Need olid Noa poegade suguvõsad nende põlvnemiste ja rahvaste järgi; neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust.
11.1 Kogu maailmas aga oli üks keel ja ühesugused sõnad. 11.2 Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama. 11.3 Nad ütlesid üksteisele: „Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.” Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks. 11.4 Ja nad ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!” 11.5 Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid. 11.6 Ja Issand ütles: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! 11.7 Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!” 11.8 Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. 11.9 Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal Issand segas ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma. 11.10 Need olid Seemi järeltulijad: kui Seem oli sada aastat vana, siis sündis temale Arpaksad kaks aastat pärast veeuputust. 11.11 Ja Seem elas pärast Arpaksadi sündimist viissada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.12 Kui Arpaksad oli elanud kolmkümmend viis aastat, siis sündis temale Selah. 11.13 Ja Arpaksad elas pärast Selahi sündimist nelisada kolm aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.14 Kui Selah oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Eeber. 11.15 Ja Selah elas pärast Eeberi sündimist nelisada kolm aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.16 Kui Eeber oli elanud kolmkümmend neli aastat, siis sündis temale Peleg. 11.17 Ja Eeber elas pärast Pelegi sündimist nelisada kolmkümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.18 Kui Peleg oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Reu. 11.19 Ja Peleg elas pärast Reu sündimist kakssada üheksa aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.20 Kui Reu oli elanud kolmkümmend kaks aastat, siis sündis temale Serug. 11.21 Ja Reu elas pärast Serugi sündimist kakssada seitse aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.22 Kui Serug oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Naahor. 11.23 Ja Serug elas pärast Naahori sündimist kakssada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.24 Kui Naahor oli elanud kakskümmend üheksa aastat, siis sündis temale Terah. 11.25 Ja Naahor elas pärast Terahi sündimist sada üheksateist aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid. 11.26 Kui Terah oli elanud seitsekümmend aastat, siis sündisid temale Aabram, Naahor ja Haaran. 11.27 Ja need olid Terahi järeltulijad: Terahile sündisid Aabram, Naahor ja Haaran; ja Haaranile sündis Lott. 11.28 Aga Haaran suri enne kui ta isa Terah, oma sünnimaal Kaldea Uuris. 11.29 Ja Aabram ja Naahor võtsid enestele naised; Aabrami naise nimi oli Saarai ja Naahori naise nimi oli Milka, Haarani tütar, kes oli Milka ja Jiska isa. 11.30 Aga Saarai oli viljatu, temal ei olnud last. 11.31 Ja Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti, oma pojapoja, ja Saarai, oma minia, oma poja Aabrami naise, ja lahkus ühes nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama. 11.32 Ja Terahi elupäevi oli kakssada viis aastat, ja Terah suri Haaranis.
12.1 Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille Ma sulle näitan! 12.2 Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, Ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! 12.3 Siis Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” 12.4 Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks ühes temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist väljus. 12.5 Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale. 12.6 Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal. 12.7 Ja Issand ilmutas Ennast Aabramile ning ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa!” Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli Ennast temale ilmutanud. 12.8 Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime. 12.9 Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale. 12.10 Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg. 12.11 Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: „Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine. 12.12 Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: „See on tema naine!” Siis nad tapavad mind, aga jätavad sind elama. 12.13 Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!” 12.14 Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus. 12.15 Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta, 12.16 kes tegi Aabramile tema pärast head: ta sai pudulojuseid, veiseid ja eesleid, sulaseid ja ümmardajaid, emaeesleid ja kaameleid. 12.17 Aga Issand nuhtles vaaraot ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast. 12.18 Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: „Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine? 12.19 Miks sa ütlesid: ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!” 12.20 Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.
13.1 Ja Aabram läks Egiptusest üles Lõunamaale, tema ja ta naine ja kõik, mis tal oli; ja Lott oli ühes temaga. 13.2 Ja Aabram oli väga rikas karja, hõbeda ja kulla poolest. 13.3 Ja ta rändas peatuspaigast teise, Lõunamaalt Peeteli poole, sinna paika, kus ta telk enne oli olnud Peeteli ja Ai vahel, 13.4 altari paika, mille ta varem sinna oli teinud; ja Aabram hüüdis seal appi Issanda nime. 13.5 Aga ka Lotil, kes rändas ühes Aabramiga, oli pudulojuseid, veiseid ja telke. 13.6 Kuid maa ei suutnud neid toita, et üheskoos elada, sest nende varandus oli nii suur, et neil oli võimatu üheskoos elada. 13.7 Ja Aabrami lojuste karjaste ja Loti lojuste karjaste vahel tekkis riid; kaananlased ja perislased elasid siis veel sellel maal. 13.8 Siis Aabram ütles Lotile: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad! 13.9 Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt.” 13.10 Siis Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas; enne kui Issand Soodoma ja Gomorra hävitas, oli see kuni Soarini otsekui Issand rohuaed, samasugune nagu Egiptusemaa. 13.11 Ja Lott valis enesele kogu Jordani piirkonna; Lott läks teele hommiku poole ja nad lahkusid teineteisest. 13.12 Aabram jäi Kaananimaale ja Lott asus piirkonna linnadesse ning lõi oma telgid üles Soodomast saadik. 13.13 Aga Soodoma mehed olid väga pahad ja patused Issanda ees. 13.14 Ja Issand ütles Aabramile, pärast seda kui Lott tema juurest oli lahkunud: „Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole, 13.15 sest kogu maa, mida sa näed, Ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks! 13.16 Ja Ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav! 13.17 Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest Ma annan selle sinule!” 13.18 Ja Aabram võttis telgid ja tuli ning elas Mamre tammikus, mis on Hebroni juures; ja ta ehitas sinna altari Issandale.
14.1 Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis, 14.2 et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on Soari kuninga vastu. 14.3 Need kõik kogunesid Siddimi orgu, kus nüüd on Soolameri. 14.4 Kaksteist aastat olid nad Kedorlaomerit orjanud, aga kolmeteistkümnendal aastal nad tõstsid mässu. 14.5 Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid ühes temaga, ja lõid refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite Kirjataimi tasandikul 14.6 ja horiite Seiri mäestikus kuni Eel-Paaranini, mis on kõrbe ääres. 14.7 Siis nad pöördusid tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesisse, ja vallutasid kogu amalekkide väljade ala, samuti võitsid nad emorlasi, kes elasid Haseson-Taamaris. 14.8 Aga Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Seboimi kuningas ja Bela, see on Soari kuningas, läksid välja ja valmistusid tapluseks nende vastu Siddimi orus: 14.9 Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki vastu — neli kuningat viie vastu! 14.10 Aga Siddimi org oli täis maapigi auke. Kui Soodoma ja Gomorra kuningad põgenesid, siis nad langesid neisse, kuna ülejäänud põgenesid mäestikku. 14.11 Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse ja kogu nende toiduse ning läksid ära. 14.12 Ja ära minnes nad võtsid ühes ka Loti, Aabrami vennapoja, ja tema varanduse; ta elas ju Soodomas. 14.13 Aga üks põgenik tuli ja teatas Aabramile, heebrealasele, kes elas emorlase Mamre, Eskoli ja Aaneri venna tammikus; ja need olid Aabrami liitlased. 14.14 Kui Aabram kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta vaatas üle oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini. 14.15 Ta jaotas öösel oma sulased nende vastu, lõi neid ja jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest vasakut kätt. 14.16 Ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva. 14.17 Ja kui ta Kedorlaomerit ja ühes temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu. 14.18 Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja viina, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester, 14.19 ja õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa looja poolt! 14.20 Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!” Ja Aabram andis temale kümnist kõigest. 14.21 Ja Soodoma kuningas ütles Aabramile: „Anna hingelised mulle, aga varandus võta enesele.” 14.22 Kuid Aabram ütles Soodoma kuningale: „Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, Kes on taeva ja maa Looja, 14.23 et ma ei võta lõngaotsa ega kingapaelagi kõigest sellest, mis sinu oma on, et sa ei saaks öelda: mina olen Aabrami rikkaks teinud! 14.24 Mul pole midagi vaja — ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes ühes minuga käisid — Aaner, Eskol ja Mamre — need võtku oma osa!”
15.1 Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, Kes ütles: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!” 15.2 Aga Aabram ütles: „Issand Issand! Mida Sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!” 15.3 Ja Aabram ütles: „Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks!” 15.4 Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, Kes ütles: „Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub su oma ihust, on su pärija.” 15.5 Ja Ta viis teda õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja Ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!” 15.6 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. 15.7 Ja Ta ütles temale: „Mina olen Issand, Kes sind tõi Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!” 15.8 Aga ta küsis: „Issand Issand, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?” 15.9 Siis Ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane õhvake, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi ühes lennuvõimelise pojaga.” 15.10 Ja ta tõi Temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki. 15.11 Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema. 15.12 Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, hirm ning suur pimedus haarasid teda! 15.13 Ja Issand ütles Aabramile: „Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat. 15.14 Aga ka rahvast, keda nad orjavad, Ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega. 15.15 Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses. 15.16 Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane!” 15.17 Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis! 15.18 Selsamal päeval Issand tegi Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni, 15.19 keenlased, kenislased, kadmonlased, 15.20 hetiidid, perislased, refalased, 21 emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased!”
16.1 Ja Saarai, Aabrami naine, ei toonud temale last ilmale; aga tal oli ümmardajaks egiptlanna, nimega Haagar. 16.2 Ja Saarai ütles Aabramile: „Vaata, Issand on mind keelanud last saamast. Heida nüüd mu ümmardaja juurde, vahest saan järeltulija temalt!” Ja Aabram kuulis Saarai sõna. 16.3 Ja Saarai, Aabrami naine, võttis egiptlanna Haagari, oma ümmardaja, pärast seda kui Aabram oli kümme aastat elanud Kaananimaal, ja andis ta oma mehele Aabramile naiseks. 16.4 Ja tema heitis Haagari juurde ja see sai käima peale; aga kui see nägi, et ta oli käima peal, siis oli ta emand tema silmis nagu alam. 16.5 Ja Saarai ütles Aabramile: „Mulle sündinud ülekohus tulgu sinu peale! Mina andsin oma ümmardaja sinu sülle, aga kui ta nüüd näeb, et ta on käima peal, siis olen mina tema silmis nagu alam. Issand mõistku õigust minu ja sinu vahel!” 16.6 Aga Aabram ütles Saaraile: „Vaata, su ümmardaja on sinu käes! Talita temaga, nagu sa heaks arvad.” Siis Saarai alandas teda, aga seejärel ta põgenes tema juurest. 16.7 Ja Issanda Ingel leidis tema veeallika juurest kõrbes, Suuri tee ääres oleva allika juurest. 16.8 Ja Ta ütles: „Haagar, Saarai ümmardaja! Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Ja tema vastas: „Ma põgenen oma emanda Saarai eest!” 16.9 Siis ütles Issanda Ingel temale: „Mine tagasi oma emanda juurde ja alanda ennast tema käte alla!” 16.10 Ja Issanda Ingel ütles temale: „Ma teen sinu soo nõnda arvurikkaks, et see paljuse pärast pole loetav!” 16.11 Ja Issanda Ingel ütles temale: „Vaata, sa oled käima peal ja tood poja ilmale! Pane temale nimeks Ismael, sest Issand on kuulnud su alandusest! 16.12 Temast tuleb mees nagu metseesel — tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu — ta elab vaenus kõigi oma vendadega!” 16.13 Siis ta nimetas Issandat, Kes temaga oli rääkinud, nimega „Sina oled nähtav Jumal!” Sest ta ütles: „Eks ole minagi siin viimaks näinud Teda, Kes mind näeb?” 16.14 Seepärast nimetatakse kaevu Lahhai-Roi kaevuks; vaata, see on Kaadesi ja Baaradi vahel. 16.15 Ja Haagar tõi Aabramile poja ilmale; ja Aabram pani oma pojale, kelle Haagar oli sünnitanud, Ismael nimeks. 16.16 Ja Aabram oli kaheksakümmend kuus aastat vana, kui Haagar Aabramile Ismaeli ilmale tõi.
17.1 Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas Ennast Aabramile ja ütles temale: „Mina olen kõigeväeline Jumal, käi Minu palge ees ja ole vaga! 17.2 Ma teen lepingu Enese ja sinu vahel ja sind üpris väga paljuks!” 17.3 Siis Aabram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes: 17.4 „See olen Mina! Vaata, Mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks! 17.5 Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest Ma teen sind paljude rahvaste isaks! 17.6 Ma teen sind üpris väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust! 17.7 Ma teen lepingu Enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et Ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. 17.8 Ja Ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja Mina olen neile Jumalaks!” 17.9 Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Ja sina pead Mu lepingut pidama, sina ja su sugu pärast sind põlvest põlve. 17.10 See on Minu leping Minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata! 17.11 Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu Minu ja teie vahelise lepingu märgiks. 17.12 Kaheksapäevastena tuleb teil ümber lõigata kõik teie meesterahvad põlvkondade viisi, olgu peres sündinud, olgu raha eest ostetud ükskõik missuguselt võõralt, kes sinu soost ei ole, 17.13 kindlasti tuleb ümber lõigata niihästi su peres sündinu kui su raha eest ostetu. Minu leping peab teie ihu küljes olema igavese lepinguna! 17.14 Aga eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast: ta on tühistanud Minu lepingu!” 17.15 Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Saaraid, oma naist, ära hüüa enam Saaraiks, vaid tema nimi olgu Saara! 17.16 Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja! Ma õnnistan teda nõnda, et ta saab rahvaiks, rahvaste kuningadki põlvnevad temast!” 17.17 Siis Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?” 17.18 Ja Aabraham ütles Jumalale: „Kui ainult Ismaelgi sinu ees jääks elama!” 17.19 Siis ütles Jumal: „Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak. Ja Ma teen temaga lepingu, igaveseks lepinguks tema soole pärast teda! 17.20 Aga ka Ismaeli pärast Ma olen sind kuulnud. Vaata, Ma õnnistan teda ja teen ta viljakaks ning üpris väga arvurikkaks. Temast sünnib kaksteist vürsti ja Ma teen ta suureks rahvaks. 17.21 Kuid Oma lepingu Ma teen Iisakiga, kelle Saara sulle sünnitab tuleval aastal selsamal ajal!” 17.22 Kui Jumal oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga, siis Ta läks tema juurest üles. 17.23 Ja Aabraham võttis oma poja Ismaeli ja kõik oma peres sündinud, ja kõik raha eest ostetud, kõik meesterahvad Aabrahami pere inimeste hulgast, ja lõikas ümber nende eesnaha liha, otse selsamal päeval, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud. 17.24 Aabraham oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati. 17.25 Ja Ismael, tema poeg, oli kolmteist aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati. 17.26 Otse selsamal päeval lõigati ümber Aabraham ja tema poeg Ismael; 17.27 ja kõik ta pere mehed, peres sündinud ja võõrastelt raha eest ostetud, lõigati ümber koos temaga.
18.1 Ja Issand ilmutas Ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal. 18.2 Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees! Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani 18.3 ning ütles: „Issand, kui ma Sinu silmis armu leian, siis ära mine Oma sulasest mööda! 18.4 Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla. 18.5 Ma toon palukese leiba, kinnitage südant enne kui edasi lähete, kui juba kord olete Oma sulase kaudu käimas!” Ja nad vastasid: „Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!” 18.6 Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!” 18.7 Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama. 18.8 Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid. 18.9 Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas: „Seal telgis!” 18.10 Siis ta ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures. 18.11 Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane. 18.12 Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.” 18.13 Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana? 18.14 Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!” 18.15 Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud!” Sest ta kartis. Tema aga ütles: „Sa naersid küll!” 18.16 Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks ühes nendega, neid saatma. 18.17 Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha? 18.18 Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad! 18.19 Sest Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issand teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud.” 18.20 Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! 18.21 Seepärast Ma lähen alla ja vaatan, kas nad Minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!” 18.22 Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette. 18.23 Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga? 18.24 Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? 18.25 Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?” 18.26 Ja Issand ütles: „Kui Ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.” 18.27 Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk! 18.28 Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita, kui sealt leian nelikümmend viis!” 18.29 Ja ta jätkas veelgi kõnelust Temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast!” 18.30 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!” 18.31 Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast!” 18.32 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast!” 18.33 Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.
19.1 Ja need kaks Inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha 19.2 ja ütles: „Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad. Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!” Kuid nad vastasid: „Ei, me jääme ööseks välja!” 19.3 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile söömaaja, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid. 19.4 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, piirasid koda, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, 19.5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!” 19.6 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel 19.7 ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja! 19.8 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ainult ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!” 19.9 Kuid nad vastasid: „Käi minema!” Ja nad ütlesid: „Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind kurjemini kui neid!” Ja nad kippusid väga mehe, Loti, kallale ning asusid ust maha murdma. 19.10 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti eneste juurde kotta ja sulgesid ukse. 19.11 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast. 19.12 Ja mehed ütlesid Lotile: „Kas sul veel keegi siin on? Oma väimehed, pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära, 19.13 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!” 19.14 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!” Aga oma väimeeste silmis ta heitis nalja. 19.15 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid Inglid Lotti, öeldes: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!” 19.16 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlemate tütarde käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna. 19.17 Ja neid välja viies nad ütlesid: „Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!” 19.18 Ja Lott vastas neile: „Muidugi mitte, mu Issand! 19.19 Vaata, Su sulane on küll Sinu silmis armu leidnud ja suur on Su heldus, mida mulle oled osutanud, jättes mu hinge elama! Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks! 19.20 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda ja on pisitilluke! Kui ma ometi sinna pääseksin — eks ole, see on ju pisitilluke? — siis võiks mu hing jääda elama!” 19.21 Ja Ta vastas temale: „Vaata, Ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid! 19.22 Tõtta, põgene sinna, sest Ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!” Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar. 19.23 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari. 19.24 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast 19.25 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku. 19.26 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks! 19.27 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud, 19.28 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits! 19.29 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud. 19.30 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus ühes oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred. 19.31 Kord ütles vanem nooremale: „Meie isa on vana ja pole ühtki meest maal, kes tuleks meie juurde kogu maailma kombe järgi. 19.32 Tule, joodame oma isa viinaga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!” 19.33 Ja nad jootsid oma isa sel ööl viinaga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis. 19.34 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: „Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda viinaga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!” 19.35 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa viinaga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis. 19.36 Ja Loti mõlemad tütred said oma isast käima peale. 19.37 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabiitide isa tänapäevani. 19.38 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.
20.1 Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana. 20.2 Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde.” Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara. 20.3 Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: „Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!” 20.4 Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: „Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast? 20.5 Eks ta öelnud mulle: ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: ta on mu vend! Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega!” 20.6 Siis ütles Jumal temale unes: „Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka Minu vastu pattu tegemast: sellepärast Ma ei lasknud sind temasse puutuda. 20.7 Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palub sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et peate surema sina ja kõik, kes sul on!” 20.8 Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga. 20.9 Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: „Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!” 20.10 Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mida sa mõtlesid seda asja tehes?” 20.11 Ja Aabraham vastas: „Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast. 20.12 Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks. 20.13 Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: ta on mu vend!” 20.14 Siis Abimelek võttis pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise. 20.15 Ja Abimelek ütles: „Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!” 20.16 Ja Saarale ta ütles: „Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud!” 20.17 Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta ümmardajad, nõnda et nad said lapsi, 20.18 sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.
21.1 Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu Ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu Ta oli öelnud: 21.2 Saara sai käima peale ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud. 21.3 Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks. 21.4 Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud. 21.5 Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis. 21.6 Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!” 21.7 Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!” 21.8 Laps kasvas ja võõrutati; ja Aabraham tegi suured joodud Iisaki võõrutamispäeval. 21.9 Kui Saara nägi egiptlanna Haagari poega, kelle see Aabrahamile oli ilmale toonud, naervat, 21.10 siis ta ütles Aabrahamile: „Kihuta minema see ümmardaja ja tema poeg, sest selle ümmardaja poeg ei või pärida ühes minu poja Iisakiga!” 21.11 See kõne aga oli Aabrahami silmis ta poja kohta väga paha. 21.12 Aga Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu see su silmis paha ei poisi ega su ümmardaja kohta. Kõiges, mis Saara sulle ütleb, kuule ta sõna, sest Iisakist loetakse sinu sugu! 21.13 Aga ka ümmardaja poja Ma teen rahvaks, sest ta on ju sinu järeltulija!” 21.14 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, võttis leiva ja veelähkri ning andis Haagarile, pannes need temale selga, samuti lapse ja saatis ta minema. Ja tema läks ning eksles Beer-Seba kõrbes. 21.15 Kui vesi lähkrist lõppes, siis ta heitis lapse ühe põõsa alla 21.16 ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „Ma ei või näha lapse surma!” Nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis. 21.17 Aga Jumal kuulis poisi häält ja Jumala Ingel hüüdis taevast Haagarit ning ütles temale: „Mis sul viga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält seal, kus ta on. 21.18 Tõuse, tõsta poiss üles ja võta ta käekõrvale, sest Ma tahan temast teha suure rahva!” 21.19 Ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi üht veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua. 21.20 Ja Jumal oli poisiga; ta kasvas ja elas kõrbes, ja temast sai ammukütt. 21.21 Ta elas Paarani kõrbes; ja ta ema võttis temale Egiptusemaalt naise. 21.22 Sel ajal Abimelek ja tema väepealik Piikol rääkisid Aabrahamiga, öeldes: „Jumal on sinuga kõiges, mis sa teed. 21.23 Ja nüüd vannu mulle siin Jumala juures, et sa ei peta mind ega mu lapsi ja lapselapsi! Heateo pärast, mis ma sulle tegin, tee seda mulle ja maale, kus sa võõrana elad!” 21.24 Ja Aabraham ütles: „Ma vannun!” 21.25 Aabraham aga noomis Abimelekit veekaevu pärast, mille Abimeleki sulased väevõimuga olid ära võtnud. 21.26 Kuid Abimelek vastas: „Mina ei tea, kes seda tegi. Sina pole mulle sellest teatanud ja mina ise pole ka midagi kuulnud enne kui täna!” 21.27 Siis Aabraham võttis pudulojuseid ja veiseid ja andis Abimelekile; ja nad mõlemad sõlmisid lepingu. 21.28 Kui Aabraham pani seitse lambatalle eraldi, 21.29 küsis Abimelek Aabrahamilt: „Milleks on siin need seitse talle, keda sa oled pannud eraldi?” 21.30 Ja tema vastas: „Sa pead need seitse talle minu käest võtma tõendina minu poolt, et mina olen kaevanud selle kaevu!” 21.31 Seepärast hüütakse seda paika Beer-Sebaks, sest nad mõlemad andsid seal vande. 21.32 Nõnda sõlmisid nad Beer-Sebas lepingu. Siis Abimelek ja tema väepealik Piikol tõusid ja läksid tagasi vilistide maale. 21.33 Aabraham aga istutas Beer-Sebasse ühe tamariskipuu ja hüüdis seal appi Issanda, igavese Jumala nime. 21.34 Ja Aabraham elas võõrana vilistide maal kaua aega.
22.1 Ja pärast neid sündmusi kiusas Jumal Aabrahami ning ütles temale: „Aabraham!” Ja ta vastas: „Siin ma olen!” 22.2 Ja Tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis Ma sulle nimetan!” 22.3 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega ühes oma kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. 22.4 Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. 22.5 Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.” 22.6 Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis oma kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. 22.7 Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!” Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?” 22.8 Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab Enesele ohvritalle, mu poeg!” Nõnda läksid mõlemad üheskoos. 22.9 Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. 22.10 Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et oma poega tappa. 22.11 Aga Issanda Ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” 22.12 Siis Ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd Ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela Mulle oma ainust poega!” 22.13 Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni! Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel. 22.14 Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks: „Issand näeb!” Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Mäel, kus Issand Ennast ilmutab!” 22.15 Ja Issanda Ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast 22.16 ning ütles temale: „Ma vannun Iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast, et sa seda tegid ega keelanud Mulle oma ainust poega, 22.17 Ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! 22.18 Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda Mu häält!” 22.19 Siis Aabraham läks tagasi oma noorte meeste juurde, ja nad tõusid ning läksid üheskoos Beer-Sebasse. Ja Aabraham jäi elama Beer-Sebasse. 22.20 Ja pärast neid sündmusi teatati Aabrahamile ja öeldi: „Vaata, Milka on ka su vennale Naahorile poegi ilmale toonud: 22.21 Uusi, tema esmasündinu Buusi, selle venna, Kemueli, Arami isa, 22.22 Kesedi, Haso, Pildase, Jidlafi ja Betueli.” 22.23 Ja Betuelile sündis Rebeka. Need kaheksa tõi Milka ilmale Naahorile, Aabrahami vennale. 22.24 Ja tema liignaine, Reuma nimi, sünnitas ka — Teba, Gahami, Tahase ja Maaka.
23.1 Ja Saara elas sada kakskümmend seitse aastat; nii palju oli Saaral eluaastaid. 23.2 Saara suri Kirjat-Arbas, see on Hebronis, Kaananimaal; ja Aabraham tuli Saarat leinama ja taga nutma. 23.3 Siis Aabraham tõusis üles oma surnu juurest ja rääkis hetiitidega, öeldes: 23.4 „Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juurde pärandhaud, et saaksin matta surnu oma silma eest.” 23.5 Ja hetiidid vastasid Aabrahamile, öeldes temale: 23.6 „Kuule meid, isand! Sina oled Jumala vürst meie keskel! Mata oma surnu meie kõige paremasse hauda. Ükski meist ei keela sulle oma hauda su surnu matmiseks.” 23.7 Aga Aabraham tõusis ning kummardas maa rahva, hetiitide ees 23.8 ja rääkis nendega, öeldes: „Kui see on teile meeltmööda, et ma oma surnu oma silma eest ära matan, siis kuulge mind ja mõjustage minu kasuks Efronit, Sohari poega, 23.9 et ta mulle annaks temale kuuluva Makpela koopa, mis on ta välja servas. Ta andku see mulle täie hinna eest pärandhauaks teie keskel.” 23.10 Aga Efron istus hetiitide hulgas; ja hetiit Efron vastas Aabrahamile hetiitide kuuldes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid, ja ütles: 23.11 „Ei, mu isand! Kuule mind! Ma annan sulle välja, samuti koopa, mis selles on, ma annan sulle: ma annan selle sulle oma rahvuskaaslaste silma all. Mata oma surnu!” 23.12 Kuid Aabraham kummardas maa rahva ees, 23.13 rääkis Efroniga maa rahva kuuldes ja ütles: „Kui sa ometi ise mind kuulda võtaksid! Mina maksan välja eest raha, võta see minult, et saaksin oma surnu sinna matta!” 23.14 Siis Efron vastas Aabrahamile, öeldes temale: 23.15 „Mu isand, kuule mind! Maa väärtus on nelisada hõbeseeklit, — mis tähtsus sellel ongi minu ja sinu vahekorra juures! Mata aga oma surnu.” 23.16 Ja Aabraham kuulas Efronit; Aabraham vaagis Efronile raha, mida see hetiitide kuuldes oli nimetanud, nelisada hõbeseeklit, kaubanduses käibel olevaid. 23.17 Nõnda said Efroni väli Makpelas Mamre kohal, väli ja selles olev koobas ja kõik väljal olevad puud, mis olid ümber kogu selle maa-ala, 23.18 Aabrahami omandiks hetiitide nähes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid. 23.19 Ja seejärel Aabraham mattis oma naise Saara Makpela välja koopasse Mamre kohal, see on Hebronis Kaananimaal. 23.20 Nõnda said väli ja selles olev koobas hetiitidelt Aabrahamile pärandhauaks.
24.1 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud, 24.2 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla! 24.3 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan, 24.4 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!” 24.5 Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?” 24.6 Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi! 24.7 Issand, taeva Jumal, Kes mind võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja Kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: sinu soole ma annan selle maa! — Tema Ise läkitab Oma Ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta. 24.8 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!” 24.9 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt. 24.10 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna. 24.11 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid, 24.12 ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile! 24.13 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima. 24.14 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: joo, ja ma joodan ka su kaameleid! — on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.” 24.15 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal. 24.16 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles. 24.17 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!” 24.18 Tema vastas: „Joo, mu isand!” Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua. 24.19 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.” 24.20 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele. 24.21 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte. 24.22 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt, 24.23 ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! Ons su isa kojas meile ööbimispaika?” 24.24 Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.” 24.25 Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.” 24.26 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette 24.27 ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, Kes mu isandale ei ole keelanud Oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!” 24.28 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud. 24.29 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale. 24.30 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle see mees!” — siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal! 24.31 Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.” 24.32 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja ühes temaga olevate meeste jalgade pesemiseks. 24.33 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne kui ma oma asja olen rääkinud!” Ja talle vastati: „Räägi!” 24.34 Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane. 24.35 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: Ta on temale andnud pudulojuseid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja ümmardajaid, kaameleid ja eesleid. 24.36 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on. 24.37 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan, 24.38 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale! 24.39 Aga mina ütlesin oma isandale: võib-olla naine ei tule minuga? 24.40 Siis ta vastas mulle: Issand, Kelle palge ees ma olen käinud, läkitab Oma Ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast. 24.41 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba. 24.42 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui Sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin, 24.43 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: anna mulle oma kruusist pisut vett juua! 24.44 ja kui tema mulle vastab: joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele! siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale. 24.45 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: anna mulle juua! 24.46 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: joo, ja ma joodan ka su kaameleid. Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid. 24.47 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele, 24.48 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, Kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale. 24.49 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!” 24.50 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud! Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head. 24.51 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!” 24.52 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees. 24.53 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju. 24.54 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes ühes temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: „Saatke mind nüüd mu isanda juurde!” 24.55 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: „Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.” 24.56 Kuid tema ütles neile: „Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!” 24.57 Siis nad ütlesid: „Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust!” 24.58 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: „Kas tahad minna ühes selle mehega?” Ja ta vastas: „Ma lähen!” 24.59 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed. 24.60 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: „Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!” 24.61 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks. 24.62 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal. 24.63 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid! 24.64 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast 24.65 ning küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?” Ja sulane vastas: „See on mu isand!” Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast. 24.66 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud. 24.67 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.
25.1 Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura. 25.2 Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suua. 25.3 Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased. 25.4 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad. 25.5 Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile. 25.6 Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, Aabraham andis ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale. 25.7 Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat. 25.8 Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde. 25.9 Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hetiit Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal, 25.10 väljale, mille Aabraham hetiitidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara. 25.11 Ja pärast Aabrahami surma Jumal õnnistas ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures. 25.12 Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, kelle egiptlanna Haagar, Saara ümmardaja, Aabrahamile ilmale tõi. 25.13 Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam, 25.14 Misma, Duuma, Massa, 25.15 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma. 25.16 Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti. 25.17 Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde. 25.18 Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele. 25.19 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak. 25.20 Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe. 25.21 Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka sai käima peale. 25.22 Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, siis ta ütles: „Kui nõnda, mispärast siis just mina pean see olema?” Ja ta läks Issandalt küsima. 25.23 Ja Issand vastas temale: „Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu su üsast alates: üks rahvas on vägevam teisest — vanem orjab nooremat!” 25.24 Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud! 25.25 See, kes väljus esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav. 25.26 Seejärele väljus ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid. 25.27 Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, kuna Jaakobist vagane mees, kes elas telkides. 25.28 Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suurepärane; aga Rebeka armastas Jaakobit. 25.29 Kord Jaakob keetis leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud. 25.30 Ja Eesav ütles Jaakobile: „Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!” Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks. 25.31 Aga Jaakob ütles: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!” 25.32 Ja Eesav vastas: „Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!” 25.33 Siis ütles Jaakob: „Vannu mulle enne!” Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile. 25.34 Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest!
26.1 Aga maal oli nälg, pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistide kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. 26.2 Ja Issand ilmutas Ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu Ma sind käsin! 26.3 Ela võõrana siin maal, ja Ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole Ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille Ma olen vandunud su isale Aabrahamile. 26.4 Ja Ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, 26.5 sellepärast et Aabraham kuulis Mu sõna ja pidas, mis Ma käskisin pidada — Mu käske, seadlusi ja õpetusi!” 26.6 Ja Iisak jäi elama Gerarisse. 26.7 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: „See on mu õde!” Sest ta kartis öelda: „See on mu naine!”, mõeldes ise: „Muidu kohalikud mehed tapavad mind Rebeka pärast, kuna ta on ilusa välimusega!” 26.8 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistide kuningas, kord aknast välja ja nägi, et vaata, Iisak kallistas oma naist Rebekat! 26.9 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: „Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: ta on mu õde?” Ja Iisak vastas temale: „Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.” 26.10 Aga Abimelek ütles: „Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!” 26.11 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: „Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!” 26.12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda. 26.13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks. 26.14 Ja temal oli pudulojuste karju ja veiste karju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid. 26.15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil. 26.16 Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!” 26.17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal. 26.18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud. 26.19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu, 26.20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: „Vesi on meie oma!” Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud. 26.21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna. 26.22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: „Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad!” 26.23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse. 26.24 Ja Issand ilmutas Ennast temale selsamal ööl ning ütles: „Mina olen su isa Aabrahami Jumal! Ära karda, sest Ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks Oma sulase Aabrahami pärast!” 26.25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu. 26.26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealiku Piikoliga. 26.27 Aga Iisak ütles neile: „Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!” 26.28 Ja nemad vastasid: „Me näeme selgesti, et Issand on sinuga! Seepärast me ütleme: olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu, 26.29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!” 26.30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid. 26.31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga. 26.32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: „Me leidsime vett!” 26.33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba. 26.34 Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, siis ta võttis naiseks Juuditi, hetiit Beeri tütre, ja Baasmati, hetiit Eeloni tütre. 26.35 Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.
27.1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!” 27.2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva. 27.3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom. 27.4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren.” 27.5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma, 27.6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat: 27.7 too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren. 27.8 Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin: 27.9 mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab. 27.10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!” 27.11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile! 27.12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!” 27.13 Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!” 27.14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas. 27.15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile. 27.16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad. 27.17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte, 27.18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?” 27.19 Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!” 27.20 Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!” 27.21 Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?” 27.22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!” 27.23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda. 27.24 Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!” 27.25 Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi. 27.26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!” 27.27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud! 27.28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina! 27.29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!” 27.30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast. 27.31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!” 27.32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?” Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!” 27.33 Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!” 27.34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!” 27.35 Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!” 27.36 Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!” Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?” 27.37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?” 27.38 Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!” Ja Eesav tõstis häält ning nuttis. 27.39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt! 27.40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!” 27.41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!” 27.42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab! 27.43 Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse 27.44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud, 27.45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?” 27.46 Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?”
28.1 Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: „Ära võta naist kaananlaste tütreist! 28.2 Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist. 28.3 Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid! 28.4 Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole ühes sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!” 28.5 Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend. 28.6 Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!” 28.7 ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse, 28.8 siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis, 28.9 ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe. 28.10 Jaakob aga väljus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. 28.11 Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama. 28.12 Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala Inglid astusid seda mööda üles ja alla! 28.13 Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, Ma annan sinule ja su soole! 28.14 Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad! 28.15 Ja vaata, Mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas sellele pinnale, sest Ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis Ma sulle olen öelnud!” 28.16 Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” 28.17 Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” 28.18 Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli. 28.19 Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus. 28.20 Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, 28.21 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks, 28.22 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks! Ja kõigest, mis Sa mulle annad, ma annan Sulle täpselt kümnist!”
29.1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale. 29.2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi. 29.3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule. 29.4 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?” Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist.” 29.5 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?” Ja nad vastasid: „Tunneme küll!” 29.6 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?” Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!” 29.7 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!” 29.8 Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid.” 29.9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas. 29.10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid. 29.11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis. 29.12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale. 29.13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud. 29.14 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!” Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks. 29.15 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!” 29.16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel. 29.17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega. 29.18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!” 29.19 Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde.” 29.20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas. 29.21 Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!” 29.22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo. 29.23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde. 29.24 Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks. 29.25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?” 29.26 Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat! 29.27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!” 29.28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks. 29.29 Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks. 29.30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat. 29.31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu. 29.32 Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!” 29.33 Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!” Ja ta pani temale nimeks Siimeon. 29.34 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!” Seepärast pandi sellele nimeks Leevi. 29.35 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!” Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.
30.1 Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!” 30.2 Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?” 30.3 Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!” 30.4 Ja ta andis temale naiseks oma ümmardaja Billa ning Jaakob heitis selle juurde. 30.5 Ja Billa sai käima peale ning tõi Jaakobile poja ilmale. 30.6 Siis ütles Raahel: „Jumal tegi mulle õigust! Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja!” Seepärast ta pani temale nimeks Daan. 30.7 Ja Billa, Raaheli ümmardaja, sai taas käima peale ning tõi Jaakobile teise poja ilmale. 30.8 Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud!” Ja ta pani temale nimeks Naftali. 30.9 Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma ümmardaja Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks. 30.10 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile poja ilmale 30.11 ning Lea ütles: „Õnneks!” Ja ta pani temale nimeks Gaad. 30.12 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile teise poja ilmale 30.13 ning Lea ütles: „Ma olen õnnelik! Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks!” Ja ta pani temale nimeks Aaser. 30.14 Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!” 30.15 Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!” Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!” 30.16 Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!” Ja tema magas sel ööl ta juures. 30.17 Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea sai käima peale ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale. 30.18 Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma ümmardaja oma mehele!” Ja ta pani temale nimeks Issaskar. 30.19 Ja Lea sai taas käima peale ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale. 30.20 Ja Lea ütles: „Jumal valmistas mulle ilusa kingituse! Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!” Ja ta pani temale nimeks Sebulon. 30.21 Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina. 30.22 Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa. 30.23 Ja ta sai käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!” 30.24 Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!” 30.25 Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale! 30.26 Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!” 30.27 Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud!” 30.28 Ja ta ütles: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!” 30.29 Siis ta vastas temale: „Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures. 30.30 Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest!” 30.31 Siis ta küsis: „Mis ma sulle pean andma?” Ja Jaakob vastas: „Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su pudulojuseid: 30.32 ma käin täna läbi kõik su pudulojused, lahutades neist kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik indlevad noored jäärad, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu siis mulle palgaks 30.33 ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja indlevad noorte jäärade hulgas, loetagu minu poolt varastatuiks!” 30.34 Ja Laaban vastas: „Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!” 30.35 Ja ta lahutas selsamal päeval keerdsabalised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kõik, kellel oli valget küljes, ja kõik indlevad noored jäärad, andis need oma poegade hooleks 30.36 ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud pudulojuseid. 30.37 Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge värvi. 30.38 Siis ta pani kooritud kepid pudulojuste ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu pudulojused tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid. 30.39 Ja kui pudulojused keppide juures paaritusid, siis pudulojused sünnitasid tallesid: keerdsabalisi, tähnilisi ja kirjusid! 30.40 Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead keerdsabaliste poole ja kõigi indlevate poole Laabani pudulojuste hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani pudulojuste sekka. 30.41 Ja iga kord, kui tugevamad pudulojused paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse pudulojuste silme ette, et nad paarituksid keppide juures. 30.42 Aga kui pudulojused olid väetimad, siis ta ei pannud. Nõnda said väetid Laabanile ja tugevamad Jaakobile. 30.43 Ja mees kosus üpris väga ja tal oli palju pudulojuseid, ümmardajaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.
31.1 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse!” 31.2 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne! 31.3 Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!” 31.4 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma pudulojuste juurde väljale Raaheli ja Lea 31.5 ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures! 31.6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest. 31.7 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha. 31.8 Kui ta ütles nõnda: tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: keerdsabalised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid keerdsabalisi. 31.9 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle. 31.10 Pudulojuste innaajal ma tõstsin oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et jäärad, kes kargasid pudulojuseid, olid keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud. 31.11 Ja Jumala Ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: siin ma olen! 31.12 Siis Ta ütles: tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik jäärad, kes kargavad pudulojuseid, on keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud, sest Ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb! 31.13 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid Mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!” 31.14 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas? 31.15 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi? 31.16 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!” 31.17 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga 31.18 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale. 31.19 Aga Laaban oli läinud pudulojuseid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud. 31.20 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb. 31.21 Nõnda ta siis põgenes ühes kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole. 31.22 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud. 31.23 Tema võttis siis enesega ühes oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele. 31.24 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!” 31.25 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku. 31.26 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud! 31.27 Miks sa põgenesid salaja ja vargsil viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega? 31.28 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult. 31.29 Mul oleks meelevald teha teile kurja! Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba! 31.30 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?” 31.31 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma kartsin! Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred. 31.32 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!” Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud. 31.33 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlemate ümmardajate telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist väljudes ta läks Raaheli telki. 31.34 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi. 31.35 Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!” Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud. 31.36 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud? 31.37 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista sa oled leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlemate vahel! 31.38 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat! Su emalambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jääri su karjast ma ei söönud. 31.39 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut! 31.40 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist! 31.41 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat pudulojuste pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda! 31.42 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse!” 31.43 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja pudulojused on minu pudulojused, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud? 31.44 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!” 31.45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti. 31.46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal. 31.47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks. 31.48 Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed 31.49 ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me üksteist enam ei näe! 31.50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel!” 31.51 Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, — 31.52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema! 31.53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures. 31.54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.
32.1 Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju. 32.2 Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala Inglid. 32.3 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim. 32.4 Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi 32.5 ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: nõnda ütleb su sulane Jaakob: ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud. 32.6 Mul on härgi, eesleid, pudulojuseid, sulaseid ja ümmardajaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida!” 32.7 Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu ühes neljasaja mehega!” 32.8 Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri, 32.9 sest ta mõtles: kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb! 32.10 Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, Kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis Ma teen sulle head! 32.11 Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri! 32.12 Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega! 32.13 Sina Ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!” 32.14 Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks 32.15 kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära, 32.16 kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku. 32.17 Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!” 32.18 Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on? 32.19 Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!” 32.20 Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate! 32.21 Ja öelge ka: vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu. 32.22 Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri. 32.23 Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad ümmardajad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme. 32.24 Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle kõik, mis tal oli. 32.25 Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks Mees temaga, kuni hakkas koitma! 32.26 Aga kui See nägi, et Ta ei saanud võimust tema üle, siis Ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles Temaga. 32.27 Ja Mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!” 32.28 Siis Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta vastas: „Jaakob!” 32.29 Seepeale ütles Tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” 32.30 Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle Oma nimi!” Aga Ta vastas: „Miks sa Mu nime küsid?” Ja Ta õnnistas teda seal. 32.31 Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!” 32.32 Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks. [ (Moosese 32:33) Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal. ]
33.1 Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja ühes temaga nelisada meest! Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlemate ümmardajate vahel, 33.2 seadis ümmardajad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimseiks. 33.3 Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde. 33.4 Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid. 33.5 Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?” Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud!” 33.6 Ka ümmardajad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid. 33.7 Siis astus ligi ka Lea ühes oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid. 33.8 Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?” Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!” 33.9 Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend! Jäägu sulle, mis sul on!” 33.10 Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke! 33.11 Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis. 33.12 Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu!” 33.13 Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad pudulojused ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari. 33.14 Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.” 33.15 Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes ühes minuga on!” Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!” 33.16 Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri. 33.17 Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot. 33.18 Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles. 33.19 Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest. 33.20 Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks: „Jumal, Iisraeli Jumal!”
34.1 Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama. 34.2 Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära. 34.3 Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi. 34.4 Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: „Võta see tüdruk mulle naiseks!” 34.5 Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid. 34.6 Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida. 34.7 Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha. 34.8 Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: „Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks! 34.9 Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid, 34.10 ja jääge meie juurde elama. Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!” 34.11 Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: „Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate. 34.12 Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!” 34.13 Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud, 34.14 ja ütlesid neile: „Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks. 34.15 Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata. 34.16 Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks. 34.17 Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära!” 34.18 Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis. 34.19 Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas. 34.20 Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes: 34.21 „Need mehed on rahuarmastajad. Jäägu nad meie juurde, elagu ja rännaku nad siin maal. Sest maa, vaata, laiub ju nendegi ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile. 34.22 Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud. 34.23 Nende karjad ja varandus ja kõik nende lojused, eks need saa siis meile! Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama.” 34.24 Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid. 34.25 Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad. 34.26 Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära. 34.27 Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud. 34.28 Nad võtsid ära nende pudulojused, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal. 34.29 Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli. 34.30 Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!” 34.31 Kuid nemad vastasid: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?”
35.1 Ja Jumal ütles Jaakobile: „Võta kätte, mine üles Peetelisse, ela seal ja tee sinna altar Jumalale, Kes sulle ennast ilmutas, kui sa põgenesid oma venna Eesavi eest!” 35.2 Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid ühes temaga: „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided! 35.3 Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, Kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin!” 35.4 Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha ühe Sekemi ligidal oleva tamme alla. 35.5 Ja nad läksid teele; aga hirm Jumala ees lasus ümberkaudseil linnadel ja need ei ajanud taga Jaakobi poegi. 35.6 Ja Jaakob jõudis Luusi, see on Peetelisse Kaananimaal, tema ja kogu rahvas, kes oli ühes temaga. 35.7 Ja ta ehitas sinna altari ning pani sellele paigale nimeks Eel-Peetel, sest seal oli Jumal ennast temale ilmutanud, kui ta põgenes oma venna eest. 35.8 Aga Deboora, Rebeka imetaja, suri, ja ta maeti ühe tamme alla allpool Peetelit, ja sellele pandi nimeks Nututamm. 35.9 Ja Jumal ilmutas Ennast taas Jaakobile, kui see Mesopotaamiast tuli, ja õnnistas teda. 35.10 Ja Jumal ütles temale: „Jaakob on su nimi! Ärgu hüütagu su nime enam Jaakobiks, vaid su nimi olgu Iisrael!” Ja Ta pani temale nimeks Iisrael. 35.11 Ja Jumal ütles temale: „Mina olen kõigeväeline Jumal! Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist väljuvad kuningad! 35.12 Ja maa, mille Ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, Ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind Ma annan selle maa!” 35.13 Ja Jumal läks tema juurest üles paigast, kus Ta temaga oli rääkinud. 35.14 Ja Jaakob püstitas samba sinna paika, kus Ta temaga oli rääkinud, kivisamba, ja kallas selle peale joomaohvri ning valas õli. 35.15 Ja Jaakob nimetas paiga, kus Jumal temaga oli rääkinud, Peeteliks. 35.16 Siis nad läksid Peetelist teele. Aga kui veel tükk maad oli minna Efratani, pidi Raahel sünnitama, ja tal oli raske sünnitus. 35.17 Tema raske sünnituse ajal ütles aitajanaine temale: „Ära karda, sest ka seekord on sul poeg!” 35.18 Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga selle isa kutsus teda Benjaminiks. 35.19 Ja Raahel suri ning ta maeti Efrata tee äärde, see on Petlemma. 35.20 Ja Jaakob püstitas tema hauale samba; see Raaheli hauasammas on alles tänapäevani. 35.21 Ja Iisrael läks teele ning lõi oma telgi üles teispoole Karjatorni. 35.22 Ja kui Iisrael elas seal maal, juhtus, et Ruuben läks ja magas oma isa liignaise Billa juures. Ja Iisrael sai sellest kuulda. 35.23 Jaakobil oli kaksteist poega; Lea pojad: Ruuben, Jaakobi esmasündinu, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar ja Sebulon; 35.24 Raaheli pojad: Joosep ja Benjamin; 35.25 Billa, Raaheli ümmardaja pojad: Daan ja Naftali; 35.26 Silpa, Lea ümmardaja pojad: Gaad ja Aaser. Need olid Jaakobi pojad, kes sündisid temale Mesopotaamias. 35.27 Ja Jaakob jõudis oma isa Iisaki juurde Mamresse, Kirjat-Arbasse, see on Hebronisse, kus Aabraham ja Iisak olid võõrastena elanud. 35.28 Ja Iisaki elupäevi oli sada kaheksakümmend aastat. 35.29 Siis Iisak heitis hinge ja suri; ta koristati oma rahva juurde, vana ja elatanud; ta pojad Eesav ja Jaakob matsid tema.
36.1 Ja need olid Eesavi, see on Edomi järeltulijad: 36.2 Eesav võttis oma naised Kaanani tütreist: Aada, hetiit Eeloni tütre, ja Oholibama, hiivlase Sibeoni poja Ana tütre, 36.3 ja Baasmati, Ismaeli tütre, Nebajoti õe. 36.4 Aada tõi Eesavile ilmale Eliifase, ja Baasmat tõi ilmale Reueli. 36.5 Ja Oholibama tõi ilmale Jeusi, Jalami ja Korahi; need olid Eesavi pojad, kes temale sündisid Kaananimaal. 36.6 Ja Eesav võttis oma naised, pojad ja tütred ja kõik oma pere hingelised, karja, kõik lojused ja kogu varanduse, mis ta Kaananimaal oli soetanud, ja läks teisele maale, ära oma venna Jaakobi juurest. 36.7 Sest nende varandus oli liiga suur üheskoos elamiseks, ja maa, kus nad võõrastena elasid, ei suutnud neid toita nende karjade pärast. 36.8 Ja Eesav asus elama Seiri mäestikku; Eesav on Edom. 36.9 Ja need olid Eesavi, edomlaste isa järeltulijad Seiri mäestikus: 36.10 need olid Eesavi poegade nimed: Eliifas, Eesavi naise Aada poeg, Reuel, Eesavi naise Baasmati poeg. 36.11 Ja Eliifase pojad olid: Teeman, Oomar, Sefo, Gatam ja Kenas. 36.12 Ja Timna oli Eesavi poja Eliifase liignaine ja tema tõi Eliifasele ilmale Amaleki; need olid Eesavi naise Aada järeltulijad. 36.13 Ja need olid Reueli pojad: Nahat, Serah, Samma ja Missa; need olid Eesavi naise Baasmati järeltulijad. 36.14 Ja need olid Eesavi naise Oholibama, Sibeoni poja Ana tütre pojad, kes tõi Eesavile ilmale Jeusi, Jalami ja Korahi. 36.15 Need olid Eesavi poegade vürstid: Eliifase, Eesavi esmasündinu pojad — vürst Teeman, vürst Oomar, vürst Sefo, vürst Kenas, 36.16 vürst Korah, vürst Gatam, vürst Amalek. Need olid Eliifasest põlvnevad vürstid Edomimaal, need olid Aada järeltulijad. 36.17 Ja need olid Eesavi poja Reueli pojad: vürst Nahat, vürst Serah, vürst Samma, vürst Missa. Need olid Reuelist põlvnevad vürstid Edomimaal, need olid Eesavi naise Baasmati järeltulijad. 36.18 Ja need olid Eesavi naise Oholibama pojad: vürst Jeus, vürst Jalam, vürst Korah. Need olid Eesavi naisest, Ana tütrest Oholibamast põlvnevad vürstid. 36.19 Need olid Eesavi, see on Edomi järeltulijad, ja need olid nende vürstid. 36.20 Need olid horiit Seiri pojad, selle maa elanikud: Lootan, Soobal, Sibeon, Ana, 36.21 Diison, Eeser ja Diisan; need olid horiitide vürstid, Seiri pojad Edomimaal. 36.22 Ja Lootani pojad olid Hori ja Heemam; ja Lootani õde oli Timna. 36.23 Ja need olid Soobali pojad: Alvan, Maanahat, Eebal, Sefo ja Oonam. 36.24 Ja need olid Sibeoni pojad: Ajja ja Ana; Ana oli see, kes kõrbes kohtas mürkmadusid, kui ta karjatas oma isa Sibeoni eesleid. 36.25 Ja need olid Ana lapsed: Diison ja Oholibama, Ana tütar. 36.26 Ja need olid Diisoni pojad: Hemdan, Esban, Jitran ja Keran. 36.27 Need olid Eeseri pojad: Bilhan, Saavan ja Akan. 36.28 Need olid Diisani pojad: Uuts ja Aran. 36.29 Need olid horiitide vürstid: vürst Lootan, vürst Soobal, vürst Sibeon, vürst Ana, 36.30 vürst Diison, vürst Eeser, vürst Diisan. Need olid horiitide vürstid nende vürstkondade kaupa Seirimaal. 36.31 Ja need olid kuningad, kes valitsesid Edomimaal, enne kui ükski kuningas valitses Iisraeli laste üle: 36.32 Bela, Beori poeg, oli kuningaks Edomis, ja tema linna nimi oli Dinhaba. 36.33 Kui Bela suri, sai tema asemel kuningaks Joobab, Serahi poeg Bosrast. 36.34 Kui Joobab suri, sai tema asemel kuningaks Huusam teemanlaste maalt. 36.35 Kui Huusam suri, sai tema asemel kuningaks Hadad, Bedadi poeg, kes lõi midjanlasi Moabi väljadel; ja tema linna nimi oli Aviit. 36.36 Kui Hadad suri, sai tema asemel kuningaks Samla Masreekast. 36.37 Kui Samla suri, sai tema asemel kuningaks Saul jõeäärsest Rehobotist. 36.38 Kui Saul suri, sai tema asemel kuningaks Baal-Haanan, Akbori poeg. 36.39 Kui Baal-Haanan, Akbori poeg, suri, sai tema asemel kuningaks Hadar; tema linna nimi oli Pau; ja tema naise nimi oli Mehetabel, Mee-Sahabi tütre Matredi tütar. 36.40 Ja need olid Eesavi vürstide nimed nende suguvõsade kaupa, nimeliselt nende asupaikade järgi: vürst Timna, vürst Alva, vürst Jetet, 36.41 vürst Oholibama, vürst Eela, vürst Piinon, 36.42 vürst Kenas, vürst Teeman, vürst Mibsar, 36.43 vürst Magdiel, vürst Iiram. Need olid Edomi, see on Eesavi, edomlaste isa vürstid nende elukohtade järgi nende pärismaal.
37.1 Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal. 37.2 Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta ühes oma vendadega pudulojuste karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis nende isale ette nende halva kuulsuse. 37.3 Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue. 37.4 Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega rääkinud temaga avameelselt. 37.5 Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama. 37.6 Ta nimelt ütles neile: „Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin! 37.7 Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma! Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees!” 37.8 Siis ta vennad ütlesid temale: „Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?” Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast. 37.9 Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: „Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!” 37.10 Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?” 37.11 Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo. 37.12 Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma. 37.13 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” 37.14 Siis ta ütles temale: „Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi hästi käib ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!” Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse. 37.15 Ja üks mees kohtas teda, sest vaata, ta oli väljal eksinud! Ja mees küsis temalt, öeldes: „Mida sa otsid?” 37.16 Ja tema vastas: „Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?” 37.17 Ja mees ütles: „Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: läki Dotanisse!” Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis. 37.18 Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks teda tappa. 37.19 Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja! 37.20 Tulgem nüüd, tapkem tema, visakem ta mõnesse kaevu ja öelgem, et kuri elajas sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!” 37.21 Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!” 37.22 Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!” Sest ta tahtis teda päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde. 37.23 Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli, 37.24 ja võtsid tema ning viskasid kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett. 37.25 Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide killavoor Gileadist! Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse. 37.26 Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere? 37.27 Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!” Ja ta vennad kuulasid teda. 37.28 Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid ja võtsid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse. 37.29 Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus! Siis ta käristas oma riided lõhki 37.30 ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?” 37.31 Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre. 37.32 Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?” 37.33 Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!” 37.34 Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega. 37.35 Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!” Ja tema isa nuttis teda taga. 37.36 Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.
38.1 Sel ajal Juuda läks ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira. 38.2 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde. 38.3 Ja see sai käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer. 38.4 Ja tema sai taas käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan. 38.5 Ja tema tõi veelgi ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi. 38.6 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar. 38.7 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issand silmis paha ja Issand laskis tema surra. 38.8 Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!” 38.9 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale. 38.10 Aga see, mis ta tegi, oli Issand silmis paha ja Ta laskis surra ka tema. 38.11 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad!” Ja Taamar läks ning elas oma isakojas. 38.12 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma pudulojuste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees. 38.13 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse pudulojuseid niitma!” 38.14 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks. 38.15 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud. 38.16 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?” 38.17 Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle!” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad!” 38.18 Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on!” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine sai temast käima peale. 38.19 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga. 38.20 Ja Juuda läkitas oma sõbra Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda. 38.21 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see pordunaine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole pordunaist olnud!” 38.22 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: siin pole pordunaist olnud!” 38.23 Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda!” 38.24 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst saanud ka käima peale!” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!” 38.25 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma käima peal!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!” 38.26 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on õigem minust! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale!” Ja ta ei ühtinud enam temaga. 38.27 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud! 38.28 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!” 38.29 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend! Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!” Ja temale pandi nimeks Perets. 38.30 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.
39.1 Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud. 39.2 Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas. 39.3 Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi, Issand laskis tema käes korda minna. 39.4 Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte. 39.5 Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast, ja Issand õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja väljal. 39.6 Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi; Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega. 39.7 Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: „Maga mu juures!” 39.8 Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte. 39.9 Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” 39.10 Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda, et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures. 39.11 Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtki inimest pererahvast ei olnud kodus, 39.12 ta haaras kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue. 39.13 Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli põgenenud õue, 39.14 siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: „Näete, ta on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega, 39.15 ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue!” 39.16 Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju tuli. 39.17 Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: „Heebrea sulane, kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära naerma. 39.18 Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde ja põgenes õue!” 39.19 Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale rääkis, öeldes: „Nõndaviisi on su sulane minuga teinud!” siis ta viha süttis põlema. 39.20 Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika, kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones. 39.21 Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole Oma helduse ning tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks. 39.22 Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, seadis tema. 39.23 Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna.
40.1 Ja pärast seda lugu sündis, et Egiptuse kuninga joogikallaja ja pagar eksisid oma isanda Egiptuse kuninga vastu. 40.2 Ja vaarao sai väga kurjaks oma kahe hoovkondlase peale, joogikallajate ülema ja pagarite ülema peale. 40.3 Ja ta andis nad vahi alla ihukaitsepealiku kotta, vangihoonesse, samasse paika, kus Joosep kinni oli. 40.4 Ja ihukaitsepealik pani Joosepi nende juurde, et ta neid teeniks; ja nad olid vahi all kaua aega. 40.5 Ja need mõlemad nägid ühel ööl unenäo, kumbki oma unenäo, kumbki oma tähendusega unenäo, Egiptuse kuninga joogikallaja ja pagar, kes vangihoones kinni olid. 40.6 Kui Joosep tuli hommikul nende juurde ja nägi neid, vaata, siis olid nad nukra näoga! 40.7 Ja ta küsis vaarao hoovkondlastelt, kes olid ühes temaga vahi all ta isanda kojas, öeldes: „Mispärast on teil täna nii pahurad näod?” 40.8 Ja nad vastasid temale: „Me nägime unenägusid, aga ei ole kedagi, kes need seletaks!” Ja Joosep ütles neile: „Eks seletused ole Jumala käes? Siiski jutustage mulle!” 40.9 Ja joogikallajate ülem jutustas oma unenäo Joosepile ning ütles temale: „Mu unenäos oli nõnda: vaata, mu ees oli viinapuu 40.10 ja viinapuul oli kolm oksa; see lehistus, õitses ja marjakobarad valmisid; 40.11 mul oli käes vaarao karikas ja ma võtsin viinamarju ja pigistasin neid vaarao karikasse ja andsin karika vaarao kätte.” 40.12 Ja Joosep ütles temale: „Selle seletus on niisugune: kolm oksa on kolm päeva. 40.13 Enne kui kolm päeva on möödunud, vaarao tõstab su pea üles ja paneb sind tagasi su ametisse ja sa annad vaaraole karikat kätte endist viisi, nagu siis, kui olid ta joogikallaja. 40.14 Aga pea mind meeles, kui su käsi hästi käib ja tee mulle siis head ning tuleta mind vaaraole meelde ja vii mind siit hoonest välja, 40.15 sest mind on vargsil viisil varastatud heebrealaste maalt ja ma pole siingi teinud midagi, et mind vangiurkasse pandaks!” 40.16 Kui pagarite ülem nägi, et ta oli hästi seletanud, siis ta ütles Joosepile: „Ka mina nägin und, ja vaata, mu pea kohal oli kolm punutud korvi. 40.17 Kõige ülemises korvis oli kõiksugust vaaraole valmistatud pagarirooga, aga linnud sõid selle mu peapealsest korvist.” 40.18 Ja Joosep vastas ning ütles: „Selle seletus on niisugune: kolm korvi on kolm päeva. 40.19 Enne kui kolm päeva on möödunud, vaarao võtab sul pea otsast ja poob sind puusse ning linnud söövad liha su pealt.” 40.20 Ja kolmandal päeval, vaarao sünnipäeval, kui ta tegi kõigile oma sulastele joomapeo, sündiski, et ta tõstis üles joogikallajate ülema pea, samuti pagarite ülema pea oma sulaste seast, 40.21 ja pani joogikallajate ülema tema joogikallajaametisse vaaraole karikat kätte ulatama, 40.22 aga pagarite ülema ta laskis puua, nõnda nagu Joosep neile oli seletanud. 40.23 Ent joogikallajate ülem ei pidanud Joosepit meeles, vaid unustas tema ära.
41.1 Ja kahe aasta pärast sündis, et vaarao nägi und, ja vaata, ta seisis Niiluse jõe ääres! 41.2 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, ilusad näha ja lihavad liha poolest, ja sõid roostikus. 41.3 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel jõest, pahad näha ja lahjad liha poolest, ja need seisid teiste lehmade kõrval jõe kaldal. 41.4 Ja lehmad, kes olid pahad näha ja lahjad liha poolest, sõid ära need seitse lehma, kes olid ilusad näha ja lihavad. Siis vaarao ärkas üles. 41.5 Aga ta uinus magama ja nägi teist puhku und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, jämedad ja head. 41.6 Ja vaata, seitse peenikest ja hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel. 41.7 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse jämedat ja täit viljapead. Ja vaarao ärkas üles, ja vaata, see oli olnud unenägu! 41.8 Aga hommikul oli ta vaim rahutu ja ta läkitas järele ning kutsus kõik Egiptuse ennustajad ja targad, ja vaarao jutustas neile oma unenäo, aga ükski ei suutnud seda vaaraole seletada. 41.9 Siis rääkis joogikallajate ülem vaaraoga, öeldes: „Täna meenub mulle mu patt! 41.10 Vaarao sai väga kurjaks oma sulaste peale ja pani mind vahi alla ihukaitsepealiku kotta, minu ja pagarite ülema. 41.11 Ja me nägime ühel ööl unenägusid, mina ja tema, kumbki nägime unenäo, millel oli oma tähendus. 41.12 Ja sealsamas oli meiega heebrea noormees, ihukaitsepealiku sulane, ja me jutustasime temale ja tema seletas meile meie unenäod, kummalegi ta unenäo tähenduse. 41.13 Ja nõnda nagu ta meile seletas, nõnda sündis: mina sain tagasi oma ametisse ja teine poodi!” 41.14 Siis vaarao läkitas järele ja laskis kutsuda Joosepi; ja Joosep toodi kiiresti vangiurkast välja; ta ajas habeme, vahetas riided ja tuli vaarao juurde. 41.15 Ja vaarao ütles Joosepile: „Ma nägin unenäo, aga keegi ei seleta seda. Aga ma olen kuulnud sinust räägitavat, et kui sina unenägu kuuled, siis sa seletad selle.” 41.16 Ja Joosep vastas vaaraole, öeldes: „Mina mitte! Küllap Jumal annab vaaraole õige vastuse!” 41.17 Ja vaarao jutustas Joosepile: „Mu unenäos oli nõnda: vaata, ma seisin Niiluse jõe kaldal. 41.18 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus. 41.19 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu Egiptusemaal näinud selliseid pahu! 41.20 Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma. 41.21 Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et nad olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles. 41.22 Siis ma nägin und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, täis ja head. 41.23 Ja vaata, seitse kuiva, peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel. 41.24 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse head viljapead. Ma olen seda rääkinud oma ennustajaile, aga ükski ei oska mulle seletada.” 41.25 Ja Joosep ütles vaaraole: „Vaarao unenäod tähendavad mõlemad üht ja sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida Ta kavatseb teha. 41.26 Seitse head lehma on seitse aastat ja seitse head viljapead on seitse aastat; unenägudel on sama tähendus. 41.27 Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse tühja, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat. 41.28 See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on Ta vaaraole näidanud. 41.29 Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal. 41.30 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, siis ununeb Egiptusemaal kõik küllus ja nälg toob maale hävituse. 41.31 Ei ole enam küllust tundagi siin maal nälja tõttu, mis tuleb selle järel, sest see on väga kange. 41.32 Ja kuna vaaraol on unenägu kaks korda kordunud, siis on see asi Jumala poolt kindel ja Jumal laseb selle varsti sündida. 41.33 Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle. 41.34 Vaarao tehku nõnda: pangu ülevaatajad maale ja lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal. 41.35 Ja kogutagu kõik nende tulevaste heade aastate toidus ja varutagu vilja linnadesse vaarao käe alla toiduseks ning säilitatagu seda. 41.36 See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et nälg ei laastaks maad.” 41.37 See kõne oli hea vaarao silmis ja kõigi ta sulaste silmis. 41.38 Ja vaarao ütles oma sulastele: „Kas leiame niisuguse mehe, kelles on Jumala Vaim?” 41.39 Ja vaarao ütles Joosepile: „Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina! 41.40 Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuulaku sinu sõna. Ainult aujärje poolest ma tahan olla suurem sinust!” 41.41 Ja vaarao ütles Joosepile: „Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!” 41.42 Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela. 41.43 Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: „Põlvili!” Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle. 41.44 Ja vaarao ütles Joosepile: „Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal!” 41.45 Ja vaarao pani Joosepile nimeks Sofnat Paneah ja andis temale naiseks Asnati, Ooni preestri Pooti-Fera tütre; ja Joosep läks välja Egiptusemaale. 41.46 Joosep oli kolmekümneaastane, kui ta astus vaarao, Egiptuse kuninga ette; ja Joosep läks ära vaarao juurest ning käis läbi kogu Egiptusemaa. 41.47 Ja maa kandis seitsmel külluseaastal ühest ivast peotäie. 41.48 Ja ta kogus kõik põllusaagi seitsmel külluseaastal, mis Egiptusemaal olid, ja talletas selle linnadesse; igasse linna ta andis ümbruskonna põldude saagi. 41.49 Ja Joosep kuhjas väga palju vilja, nagu liiva mere ääres, kuni lakati seda mõõtmast, sest see ei olnud enam mõõdetav! 41.50 Ja Joosepile sündis enne nälja-aasta tulekut kaks poega, keda temale tõi ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar. 41.51 Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse, sest ta ütles: „Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja!” 41.52 Ja teisele ta pani nimeks Efraim, sest ta ütles: „Jumal on mind teinud viljakaks mu viletsuse maal!” 41.53 Kui seitse külluseaastat, mis Egiptusemaale tulid, lõppesid, 41.54 siis hakkasid tulema seitse nälja-aastat, nõnda nagu Joosep oli öelnud; ja nälg oli kõigis maades, aga kogu Egiptusemaal oli leiba. 41.55 Ja kui kogu Egiptusemaa tundis nälga, siis rahvas kisendas vaarao poole leiva pärast; ja vaarao ütles kõigile egiptlasile: „Minge Joosepi juurde. Mis tema teile ütleb, seda tehke!” 41.56 Ja nälg oli üle kogu maa ja Joosep avas kõik aidad ning müüs egiptlasile vilja; ja nälg võttis Egiptusemaal võimust. 41.57 Ja kõigist maadest tuldi Egiptusesse Joosepilt vilja ostma, sest nälg oli võtnud võimust kõigis maades.
42.1 Kui Jaakob nägi, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: „Miks te üksteisele otsa vaatate?” 42.2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!” 42.3 Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma. 42.4 Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud ühes vendadega, sest ta ütles: „Et temale õnnetust ei juhtuks!” 42.5 Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg. 42.6 Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha. 42.7 Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: „Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba osta!” 42.8 Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda. 42.9 Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!” 42.10 Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma! 42.11 Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad!” 42.12 Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!” 42.13 Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga üht ei ole enam olemas.” 42.14 Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad! 42.15 Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud! 42.16 Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!” 42.17 Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla. 42.18 Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik: 42.19 kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes 20 ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda. 42.21 Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!” 42.22 Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja öelnud: ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!” 42.23 Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu. 42.24 Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada. 42.25 Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda. 42.26 Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära. 42.27 Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus! 42.28 Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?” 42.29 Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes: 42.30 „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks. 42.31 Aga me ütlesime temale: me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad. 42.32 Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Üht ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal. 42.33 Ja see mees, maa isand, ütles meile: sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge 42.34 ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.” 42.35 Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja nähes oma rahakukruid, nemad ja nende isa hakkasid kartma. 42.36 Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te teete mind lapsetuks! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!” 42.37 Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!” 42.38 Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!”
43.1 Aga maal oli kange nälg. 43.2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!” 43.3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega. 43.4 Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba. 43.5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!” 43.6 Ja Iisrael ütles: „Miks tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?” 43.7 Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?” 43.8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed. 43.9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks! 43.10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud!” 43.11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid. 43.12 Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes — vahest oli see eksitus. 43.13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde. 43.14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!” 43.15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid ühes kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette. 43.16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!” 43.17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta. 43.18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!” 43.19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees 43.20 ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas! 43.21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi. 43.22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.” 43.23 Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse! Teie raha ma olen saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde. 43.24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele. 43.25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma. 43.26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette. 43.27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi hästi käib? Ons ta alles elus?” 43.28 Ja nad vastasid: „Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha. 43.29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!” 43.30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal. 43.31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!” 43.32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega — see on egiptlastele jäledus! 43.33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks. 43.34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid ühes temaga ning jäid joobnuks.
44.1 Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu. 44.2 Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis. 44.3 Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid. 44.4 Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: miks tasute head kurjaga? 44.5 Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!” 44.6 Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad. 44.7 Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha. 44.8 Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda? 44.9 Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!” 44.10 Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!” 44.11 Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti. 44.12 Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga — ja karikas leiti Benjamini kotist! 44.13 Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna. 44.14 Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette. 44.15 Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?” 44.16 Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!” 44.17 Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!” 44.18 Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise! 44.19 Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend? 44.20 Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda. 44.21 Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga. 44.22 Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks. 44.23 Ja sa ütlesid oma sulaseile: kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu. 44.24 Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad, 44.25 siis ütles meie isa: minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba. 44.26 Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega. 44.27 Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud. 44.28 Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud. 44.29 Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda. 44.30 Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud, 44.31 ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda, 44.32 sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks. 44.33 Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega. 44.34 Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”
45.1 Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!” Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis. 45.2 Ja ta puhkes valjusti nutma, nõnda et egiptlased seda kuulsid ja vaarao kojas saadi sellest teada. 45.3 Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina olen Joosep! Kas mu isa alles elab?” Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees! 45.4 Siis ütles Joosep, oma vendadele: „Astuge ligemale!” Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: „Mina olen Joosep teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse. 45.5 Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele. 45.6 Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust. 45.7 Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele. 45.8 Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja kogu ta kojale isandaks ning valitsejaks kogu Egiptusemaale. 45.9 Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita! 45.10 Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja pojad ja su poegade pojad, ja su pudulojused ja su veised ja kõik, mis sul on. 45.11 Ma tahan seal hoolitseda sinu eest, sest veel viis aastat on näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega kõik, kes sul on. 45.12 Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin! 45.13 Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!” 45.14 Siis ta langes oma vennale Benjaminile ümber kaela ja nuttis, ja Benjamin nuttis tema kaela ümber. 45.15 Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga. 45.16 Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud, ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis. 45.17 Ja vaarao ütles Joosepile: „Ütle oma vendadele: tehke nõnda: koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale, 45.18 võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juure, siis ma annan teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva! 45.19 Ja sul tuleb anda käsk: tehke nõnda: võtke endile Egiptusemaalt vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge. 45.20 Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Egiptusemaal peab olema teie päralt!” 45.21 Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona. 45.22 Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided. 45.23 Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja moona ta isale teekonna tarvis. 45.24 Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles neile: „Teel ärge riielge!” 45.25 Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde. 45.26 Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Joosep elab alles, ta on nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!” Aga ta süda jäi külmaks, sest ta ei uskunud neid. 45.27 Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas. 45.28 Ja Iisrael ütles: „Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui suren!”
46.1 Nõnda Iisrael läks teele ühes kõigega, mis tal oli, ja tuli Beer-Sebasse ning ohverdas tapaohvreid oma isa Iisaki Jumalale. 46.2 Ja Jumal rääkis Iisraeliga öösel nägemuses; ta ütles: „Jaakob, Jaakob!” Ja see vastas: „Siin ma olen!” 46.3 Siis ta ütles: „Mina olen Jumal, sinu isa Jumal, ära karda minna Egiptusesse, sest ma teen sind seal suureks rahvaks! 46.4 Mina lähen ühes sinuga Egiptusesse ja ma toon sind sealt tagasi, ja Joosep suleb oma käega su silmad!” 46.5 Ja Jaakob asus Beer-Sebast minekule; Iisraeli pojad panid oma isa Jaakobi ja oma väetid lapsed ja naised vankritesse, mis vaarao oli läkitanud teda tooma. 46.6 Ja nad võtsid oma karjad ja varanduse, mis nad Kaananimaal olid soetanud, ja tulid Egiptusesse, Jaakob ja kõik ta sugu ühes temaga. 46.7 Oma pojad ja poegade pojad, tütred ja poegade tütred ja kogu oma soo viis ta ühes enesega Egiptusesse. 46.8 Ja need on Iisraeli laste nimed, kes Egiptusesse tulid: Jaakob ja tema pojad. Jaakobi esmasündinu oli Ruuben. 46.9 Ruubeni pojad olid Hanok, Pallu, Hesron ja Karmi. 46.10 Siimeoni pojad olid Jemuel, Jaamin, Ohad, Jaakin, Sohar ja Saul, kaananlanna poeg. 46.11 Leevi pojad olid Geerson, Kehat ja Merari. 46.12 Juuda pojad olid Eer, Oonan, Seela, Perets ja Serah; aga Eer ja Oonan surid Kaananimaal. Peretsi pojad olid Hesron ja Haamul. 46.13 Issaskari pojad olid Toola, Puuva, Joob ja Simron. 46.14 Sebuloni pojad olid Sered, Eelon ja Jahleel. 46.15 Need olid Lea pojad, keda ta Jaakobile ilmale tõi Mesopotaamias; peale nende oli tal tütar Diina. Kõiki ta poegi ja tütreid oli ühtekokku kolmkümmend kolm hinge. 46.16 Gaadi pojad olid Sifjon, Haggi, Suuni, Esbon, Eeri, Arodi ja Areli. 46.17 Aaseri pojad olid Jimna, Jisva, Jisvi ja Beria; nende õde oli Serah. Beria pojad olid Heber ja Malkiel. 46.18 Need olid Silpa pojad, kelle Laaban andis oma tütrele Leale ja kes tõi need Jaakobile ilmale, kuusteist hinge. 46.19 Jaakobi naise Raaheli pojad olid Joosep ja Benjamin. 46.20 Joosepile sündisid Egiptusemaal pojad, keda temale ilmale tõi Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar: Manasse ja Efraim. 46.21 Benjamini pojad olid Bela, Beker, Asbel, Geera, Naaman, Eehi, Roos, Muppim, Huppim ja Aard. 46.22 Need olid Raaheli pojad, kes Jaakobile sündisid, ühtekokku neliteist hinge. 46.23 Daani poeg oli Husim. 46.24 Naftali pojad olid Jahsel, Guuni, Jeeser ja Sillem. 46.25 Need olid Billa pojad, kelle Laaban andis oma tütrele Raahelile ja kes tõi need Jaakobile ilmale, ühtekokku seitse hinge. 46.26 Kõiki hingi, kes Jaakobiga Egiptusesse tulid, kes tema niudeist olid väljunud, peale Jaakobi poegade naiste, oli ühtekokku kuuskümmend kuus hinge. 46.27 Ja Joosepi poegi, kes temale Egiptuses olid sündinud, oli kaks hinge; kõiki Jaakobi soo hingi, kes Egiptusesse tulid, oli seitsekümmend. 46.28 Ja ta läkitas Juuda enese eel Joosepi juurde, et see teda juhataks Goosenisse; nõnda nad tulid Gooseni maakonda. 46.29 Ja Joosep laskis hobused oma vankri ette rakendada ning läks Goosenisse vastu oma isale Iisraelile; kui ta teda nägi, siis ta langes temale kaela ja nuttis kaua tema kaelas. 46.30 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Nüüd ma võin surra, sest olen näinud su nägu ja tean, et oled alles elus!” 46.31 Ja Joosep ütles oma vendadele ja oma isa perele: „Ma lähen ja teatan vaaraole ning ütlen temale: mu vennad ja mu isa pere, kes olid Kaananimaal, on minu juurde tulnud. 46.32 Ja need mehed on pudulojuste karjased, sest nad olidki karjakasvatajad, ja nad on oma pudulojused ja veised ja kõik, mis neil oli, kaasa toonud. 46.33 Kui juhtub, et vaarao teid kutsub ja küsib: mis teie amet on? 46.34 siis vastake: su sulased on olnud karjakasvatajad noorest põlvest kuni tänini, niihästi meie kui meie isad — et saaksite elada Gooseni maakonnas, sest egiptlased põlgavad kõiki pudulojuste karjaseid!”
47.1 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: „Mu isa ja vennad ja nende pudulojused ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas!” 47.2 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette. 47.3 Ja vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?” Ja nad vastasid vaaraole: „Su sulased on pudulojuste karjased, niihästi meie ise kui meie isad.” 47.4 Ja nad ütlesid vaaraole: „Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!” 47.5 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: „Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud. 47.6 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks.” 47.7 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraot. 47.8 Ja vaarao küsis Jaakobilt: „Kui palju sul eluaastaid on?” 47.9 Ja Jaakob vastas vaaraole: „Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal!” 47.10 Siis Jaakob õnnistas vaaraot ja läks ära vaarao juurest. 47.11 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud. 47.12 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele. 47.13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas. 47.14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta. 47.15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?” 47.16 Ja Joosep vastas: „Andke oma lojused ja mina annan teile lojuste eest, kui raha on otsas!” 47.17 Ja nad tõid oma lojused Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, pudulojuste karjade, veiste karjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende lojuste eest. 47.18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal nad tulid tema juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja lojuste karjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa. 47.19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks. Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!” 47.20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast, et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks. 47.21 Ja ta tegi rahva temale orjaks, ühest Egiptuse raja äärest teise ääreni. 47.22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid. 47.23 Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele! 47.24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduseks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduseks teie väeteile lastele.” 47.25 Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks!” 47.26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks. 47.27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju. 47.28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat. 47.29 Kui Iisraeli surma päev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse, 47.30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!” Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!” 47.31 Ja tema ütles: „Vannu mulle!” Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.
48.1 Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: „Vaata, su isa on haige!” Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi. 48.2 Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: „Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!” Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile. 48.3 Ja Jaakob ütles Joosepile: „Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind 48.4 ning ütles mulle: vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks! 48.5 Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi! 48.6 Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nimede järgi nende pärisosades. 48.7 Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma.” 48.8 Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: „Kes need on?” 48.9 Ja Joosep vastas oma isale: „Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!” Siis ta ütles: „Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!” 48.10 Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid. 48.11 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi!” 48.12 Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha. 48.13 Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde. 48.14 Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu. 48.15 Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: „Jumal, Kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, Kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani, 48.16 Ingel, Kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!” 48.17 Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale. 48.18 Ja Joosep ütles oma isale: „Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!” 48.19 Aga ta isa keeldus ja ütles: „Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!” 48.20 Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: „Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!” Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole. 48.21 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale. 48.22 Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt!”
49.1 Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles: „Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil! 49.2 Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa! 49.3 Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult! 49.4 Veena oled vooganud — esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid mu voodi, kuhu sa olid tõusnud! 49.5 Siimeon ja Leevi, vennaksed, nende ümberlõikamisnoad on vägivalla riistad! 49.6 Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda! Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi! 49.7 Olgu neetud nende kange viha ja nende range raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis! 49.8 Juuda, sind ülistavad su vennad! Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad! 49.9 Juuda on lõukoera kutsikas — saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud! Ta on heitnud maha, ta lebab nagu kunagi lõukoer või lõvi — kes julgeks teda äratada? 49.10 Ei lahku valitsuskepp Juudast ega korraldamissau tema jalgade vahelt, kuni tuleb tema valitseja, keda rahvad võtavad kuulda! 49.11 Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube viinaga ja oma vammust viinamarjade verega! 49.12 Ta silmad on viinast hämused ja hambad piimast valged! 49.13 Sebulon elab mererannas, laevade rannikul, ja tema selg on pööratud Siidoni poole! 49.14 Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel! 49.15 Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks! 49.16 Daan mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi! 49.17 Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili! 49.18 Ma ootan päästet sinult, Issand! 49.19 Gaad — röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul! 49.20 Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu! 49.21 Naftali on nobe emahirv, kes kannab haralisi sarvi! 49.22 Joosep on noor viljapuu, noor viljapuu allika ääres, mille oksad ulatuvad üle müüri! 49.23 Ammukütid vaenavad teda, peavad ta peale ajujahti, 49.24 aga tema amb jääb painduvaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga, 49.25 su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, Kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest! 49.26 Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid! Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele! 49.27 Benjamin on kiskjalik hunt! Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut!” 49.28 Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega. 49.29 Ja ta käskis neid ning ütles neile: „Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hetiit Efroni väljal, 49.30 sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hetiit Efronilt pärandhauaks. 49.31 Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea. 49.32 Väli ja seal olev koobas on hetiitidelt ostetud!” 49.33 Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.
50.1 Siis Joosep langes oma isa palge vastu, nuttis tema kohal ja suudles teda. 50.2 Ja Joosep käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida; ja arstid palsameerisid Iisraeli. 50.3 Selleks kulus nelikümmend päeva, sest nii palju päevi kulub palsameerimiseks; ja egiptlased nutsid teda seitsekümmend päeva. 50.4 Kui tema nutupäevad olid möödunud, siis Joosep rääkis vaarao hoovkonnaga, öeldes: „Kui ma nüüd teie silmis olen armu leidnud, siis rääkige vaarao kõrva ees ja öelge: 50.5 Minu isa laskis mind vanduda, öeldes: vaata, ma suren. Mata mind mu hauda, mille ma enesele olen kaevanud Kaananimaal. Ma tahaksin nüüd minna, oma isa matta ja siis tagasi tulla!” 50.6 Ja vaarao ütles: „Mine ja mata oma isa, nõnda nagu ta sind on lasknud vanduda!” 50.7 Ja Joosep läks oma isa matma; ja temaga ühes läksid kõik vaarao sulased, tema hoovkonna vanemad ja kõik Egiptusemaa vanemad, 50.8 ja kogu Joosepi pere ja tema vennad ja ta isa pere; ainult oma väetid lapsed ja pudulojused ja veised jätsid nad Gooseni maakonda. 50.9 Ja temaga ühes läksid niihästi vankrid kui ratsanikud, ja see oli väga suur killavoor. 50.10 Kui nad jõudsid Atadi rehealuse juurde, mis on teispool Jordanit, siis nad panid seal toime väga suure ja mõjuva leinakaebuse, ja ta pidas oma isa peiesid seitse päeva. 50.11 Kui maa elanikud, kaananlased, nägid neid peiesid Atadi rehealuse juures, siis nad ütlesid: „Need on egiptlastel suured peied!” Seepärast pandi sellele paigale nimeks Aabel-Mitsraim; see on teispool Jordanit. 50.12 Ja ta pojad tegid temaga nõnda, nagu ta neid oli käskinud: 50.13 ta pojad viisid tema Kaananimaale ja matsid ta Makpela välja koopasse Mamre kohal, mille Aabraham ühes väljaga oli ostnud pärandhauaks hetiit Efronilt. 50.14 Ja Joosep läks tagasi Egiptusesse, tema ja ta vennad ja kõik, kes ühes temaga olid läinud ta isa matma, pärast seda kui ta oma isa oli matnud. 50.15 Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: „Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?” 50.16 Ja nad käskisid Joosepile öelda: „Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles: 50.17 öelge Joosepile nõnda: anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!” Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti. 50.18 Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ja ütlesid: „Vaata, me jääme sulle orjadeks!” 50.19 Aga Joosep vastas neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik? 50.20 Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus! 50.21 Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!” Ja ta trööstis ning rahustas neid. 50.22 Ja Joosep jäi Egiptusesse, tema ja ta isa pere. Ja Joosep elas saja kümne aastaseks. 50.23 Ja Joosep nägi Efraimi lapsi kolm põlve; ka Manasse pojast Maakirist sündis lapsi Joosepi põlvede peale. 50.24 Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit maalt sellele maale, mille Ta vandega on tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!” 50.25 Ja Joosep vannutas Iisraeli poegi, öeldes: „Kui Jumal tõesti hoolitseb teie eest, siis viige ka minu luud siit ära!” 50.26 Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses.
The New Testament of our Lord and Saviour Jesus Christ
1.1 Jeesuse Kristuse, Taaveti poja, Aabrahami poja, sünniraamat. 1.2 Aabrahamile sündis Iisak, Iisakile sündis Jaakob, Jaakobile sündisid Juuda ja Tema vennad; 1.3 Juudale sündisid Taamarist Perets ja Serah, Peretsile sündis Hesrom, Hesromile sündis Aram; 1.4 Aramile sündis Amminaadab, Amminaadabile sündis Nahson, Nahsonile sündis Salmon; 1.5 Salmonile sündis Raahabist Boas, Boasele sündis Rutist Oobed, Oobedile sündis Jesse; 1.6 Jessele sündis kuningas Taavet; Taavetile sündis Uurija naisest Saalomon; 1.7 Saalomonile sündis Rehabeam, Rehabeamile sündis Abija, Abijale sündis Aasa; 1.8 Aasale sündis Joosafat, Joosafatile sündis Jooram, Jooramile sündis Ussija; 1.9 Ussijale sündis Jootam, Jootamile sündis Ahas, Ahasele sündis Hiskija; 1.10 Hiskijale sündis Manasse, Manassele sündis Aamos, Aamosele sündis Joosija; 1.11 Joosijale sündisid Jekonja ja tema vennad Baabüloni vangipõlve ajal. 1.12 Pärast Baabüloni vangipõlve sündis Jekonjale Sealtiel, Sealtielile sündis Serubbaabel; 1.14 Asurile sündis Saadok, Saadokile sündis Aahim, Aahimile sündis Elihuud; 1.15 Elihuudile sündis Eleasar, Eleasarile sündis Mattan, Mattanile sündis Jaakob; 1.16 Jaakobile sündis Joosep, Maarja mees; ja Maarjast sündis Jeesus, Keda nimetatakse Kristuseks. 1.17 Kõiki põlvi Aabrahamist Taavetini on siis neliteistkümmend põlve; ja Taavetist Baabüloni vangipõlve ajani on neliteistkümmend põlve; ja Baabüloni vangipõlvest Kristuseni on neliteistkümmend põlve. 1.18 Aga Jeesuse Kristuse sündimine oli nõnda: kui Ta Ema Maarja oli kihlatud Joosepiga, siis Ta leiti enne nende kokkusaamist käima peal olevat Pühast Vaimust. 1.19 Aga et Tema mees Joosep oli õiglane ega tahtnud Teda saata häbisse, siis Ta võttis nõuks salaja Tema hüljata. 1.20 Ent kui temal see mõte oli, vaata, siis ilmus talle Issanda ingel unes ja ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda Maarjat, Oma naist, enese juure võtta, sest mis Temas on sündinud, on Pühast Vaimust. 1.21 Ta toob ilmale Poja ja Sa pead Temale nimeks panema Jeesus; sest Tema päästab Oma rahva nende pattudest!” 1.22 Aga see kõik on sündinud, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti kaudu, kes ütleb: 1.23 „Ennäe, Neitsi saab käima peale ning toob Poja ilmale, ja Temale peab pandama nimeks Immaanuel”, see on meie keeli: Jumal meiega. 1.24 Kui Joosep unest ärkas, siis Ta tegi nõnda, kuidas Issanda Ingel Teda oli käskinud ning võttis Oma naise enese juure 1.25 ega puutunud Temasse, enne kui Ta oli ilmale toonud Poja. Ja Ta pani Temale nimeks Jeesus.
2.1 Kui Jeesus oli sündinud Petlemas Juudamaal kuningas Heroodese ajal, vaata, siis tulid targad hommikumaalt Jeruusalemma 2.2 ja ütlesid: „Kus on see sündinud Juutide Kuningas? Sest me oleme näinud Tema tähte hommikumaal ning oleme tulnud Teda kummardama.” 2.3 Kui kuningas Heroodes seda kuulis, ehmus ta väga ja kogu Jeruusalem ühes temaga. 2.4 Ja ta kogus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning kuulas neilt, kus Kristus pidi sündima. 2.5 Nemad ütlesid temale: „Petlemas Juudamaal; sest nõnda on kirjutatud prohveti kaudu: 2.6 Ja Sina, Petlem Juudamaal, ei ole mingil kombel kõige vähem Juuda vürstide seast, sest sinust lähtub Valitseja, Kes Mu rahvast Iisraeli hoiab kui karjane!” 2.7 Siis Heroodes kutsus targad salaja ja uuris neilt hoolega aja, mil täht oli ilmunud. 2.8 Ja ta läkitas nad Petlemma ning ütles: „Minge kuulake hoolega Lapsukese järele, ja kui te Tema leiate, siis andke minule teada, et minagi läheksin Teda kummardama!” 2.9 Kui nemad olid kuningat kuulnud, siis nad läksid teele. Ja vaata, täht, mida nad olid näinud hommikumaal, käis nende eel, kuni ta tuli ja seisatas ülal seal kohal, kus Lapsuke oli. 2.10 Aga tähte nähes nad said üliväga rõõmsaks. 2.11 Ja nad läksid sinna kotta ning nägid Lapsukest ühes Maarjaga, Tema Emaga, ja heitsid maha ning kummardasid Teda, ja avasid oma varandused ning tõid Temale ande, kulda ja viirukit ja mürri. 2.12 Ja kui nad unes olid Jumalalt saanud käsu mitte minna tagasi Heroodese juure, läksid nad teist teed tagasi omale maale. 2.13 Aga kui nad olid ära läinud, vaata, siis ilmus Issanda Ingel unes Joosepile ja ütles: „Tõuse ning võta Lapsuke ja Tema Ema enesega ning põgene Egiptusesse ja ole seal, kuni Ma sinule ütlen; sest Heroodes hakkab otsima Last, et Teda hukata.” 2.14 siis ta tõusis ning võttis enesega Lapsukese ja Tema Ema öösel ja läks ära Egiptusesse 2.15 ja oli seal kuni Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti kaudu, kes ütleb: „Egiptusest Ma kutsusin Oma Poja!” 2.16 Kui nüüd Heroodes nägi, et targad olid teda petnud, siis ta vihastus väga ja läkitas ning laskis tappa kõik poeglapsed Petlemas ja kogu selle ümbruskonnas, kaheaastased ja nooremad, vastavalt ajale, mida ta tarkadelt oli hoolega uurinud. 2.17 Siis läks täide, mis on üteldud prohvet Jeremija kaudu: 2.18 „Raamast on kuuldud häält, palju nuttu ja kaebust: Raahel nutab oma lapsi ega taha lasta ennast trööstida, sest neid ei ole enam!” 2.19 Aga kui Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda Ingel Joosepile unes Egiptuses 2.20 ning ütles: „Tõuse ning võta Lapsuke ja Tema Ema enesega ja mine Iisraelimaale; sest need on surnud, kes püüdsid Lapsukese hinge!” 2.21 Siis ta tõusis ning võttis Lapsukese ja Ta Ema enesega ja tuli Iisraelimaale. 2.22 Aga kui ta kuulis, et Arhelaos valitseb Judead oma isa Heroodese asemel, siis ta kartis sinna minna. Kuid ta sai unes Jumalalt käsu ja siirdus Galilea aladele 2.23 ja tuli ning asus elama linna, mida kutsutakse Naatsaretiks, et läheks täide, mis on üteldud prohvetite kaudu: „Teda peab hüütama Naatsaretlaseks!”
3.1 Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrves 3.2 ning ütles: „Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal!” 3.3 Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, üteldes: „Hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!” 3.4 Aga Johannesel oli riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi. 3.5 Siis läks välja tema juure Jeruusalem ja kogu Judea ja kõik Jordani ümberkaudne maa; 3.6 ja ta ristis nad Jordani jões ning nad tunnistasid oma patud. 3.7 Aga nähes palju varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: „Te rästikute sigitis, kes on teile märku annud põgeneda tulevase viha eest? 3.8 Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja 3.9 ja ärge arvake võivat ütelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi. 3.10 Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. 3.11 Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga Kes tuleb pärast mind, on vägevam mind ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma; Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. 3.12 Ta visk-labidas on Tema käes ja Ta puhastab Oma rehealuse ja kogub Oma nisud aita, kuid aganad Ta põletab ära kustutamatu tulega.” 3.14 Kuid Johannes peatas Teda, üteldes: „Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juure!” 3.15 Jeesus vastas ning ütles temale: „Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust.” Siis Johannes andis Temale järele. 3.16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid, ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale. 3.17 Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „Seesinane on Minu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!”
4.1 Siis Vaim viis Jeesuse kõrbe kuradi kiusata. 4.2 Ja kui Ta oli paastunud nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, tuli Temale viimaks nälg kätte. 4.3 Ja kiusaja tuli Ta juure ning ütles Temale: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leivuks saaksid!” 4.4 Aga Tema vastas ning ütles: „Kirjutatud on: Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!” 4.5 Siis kurat võttis Tema enesega pühasse linna ja asetas Ta pühakoja harjale 4.6 ja ütles Temale: „Oled Sa Jumala Poeg, siis kukuta Ennast alla, sest kirjutatud on: Tema annab Oma Inglitele käsu Sinu pärast, ja Nemad kannavad Sind kätel, et Sa Oma jalga vastu kivi ei tõukaks!” 4.7 Jeesus ütles temale: „Taas on kirjutatud: Ära kiusa Issandat, Oma Jumalat!” 4.8 Jällegi võttis kurat Ta Enesega väga kõrgele mäele ja näitas Talle kõik maailma kuningriigid ja nende hiilguse 4.9 ning ütles Temale: „Selle kõik Ma annan Sinule, kui Sa maha langed ja mind kummardad!” 4.10 Siis Jeesus ütles temale: „Tagane Minust, saatan! Sest on kirjutatud: Sina pead Issandat, Oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima!” 4.11 Siis kurat jättis Ta rahule. Ja vaata, Ingleid tuli Tema juure, ja Need teenisid Teda. 4.13 Ja jättes maha Naatsareti tuli Ta ja asus Kapernauma, mis on mererannas Sebuloni ja Naftali aladel, 14. et läheks täide, mis on üteldud prohvet Jesaja kaudu: 4.15 „Sebulonimaa ja Naftalimaa; mereäärne tee, maa sealpool Jordanit, paganate Galilea – 4.16 rahvas, kes istub pimeduses, näeb suurt valgust, ja surma maal ja varjus istujaile, neile tõuseb valgus!” 4.19 Ja Ta ütles neile: „Tulge minu järele ja Ma teen teid inimeste püüdjaiks! 20. Nemad jätsid kohe võrgud maha ning järgisid Teda. 21. Ja kui Ta läks sealt eemale, nägi Ta teist kaht venda, Jakoobust, Sebedeuse poega, ja Johannest, ta venda, paadis ühes nende isa Sebedeusega parandamas oma võrke. Ja Ta kutsus neid. 4.22 Ja nad jätsid kohe maha paadi ja oma isa ning järgisid Teda. 4.24 Ja jutt Temast levis üle kogu Süüria. Ja Tema juure toodi kõik vaevalised, mõnesuguse haiguse ja tõve põdejad, seestunud, kuutõbised ja halvatud. Ja Ta tegi nad terveks. 4.25 Ja palju rahvast järgis Teda Galileast ja Dekapolist ja Jeruusalemast ja Judeast ja sealtpoolt Jordanit.
5.1 Nähes rahvahulki, läks Ta üles mäele. Ja kui Ta oli maha istunud, tulid Ta jüngrid Tema juure. 5.2 Ja Ta avas Oma suu, õpetas neid ning ütles: 5.3 „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on Taevariik. 5.4 Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse. 5.5 Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. 5.6 Õndsad on need, kelledel nälg ja janu on õiguse järele, sest nemad rahuldatakse. 5.7 Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu. 5.8 Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat. 5.9 Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks. 5.10 Õndsad on need, keda taga kiusatakse õiguse pärast, sest nende päralt on Taevariik. 5.11 Õndsad olete teie, kui inimesed teid Minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja. 5.12 Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas; samuti on nad taga kiusanud prohveteid enne teid. 5.14 Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas. 5.15 Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale, ja see paistab kõikidele, kes majas on. 5.16 Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas. 5.18 Sest tõesti Ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud. 5.19 Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks Taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks Taevariigis. 5.20 Sest Ma ütlen teile: Kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa Taevariiki. 5.22 Kuid Mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; aga kes iganes oma vennale ütleb „raka!” kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb „Sa jõle!” kuulub põrgutulle. 5.23 Sellepärast kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, 5.24 siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga, ja siis tule ja too oma and. 5.25 Ole varsti järeleandlik oma vastasele, niikaua kui sa temaga teel oled, et vastane sind ei annaks kohtuniku kätte, ja kohtunik sind ei annaks sulase kätte, ja sind ei pandaks vangi. 5.26 Tõesti Ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt, enne kui oled maksnud ära viimse veeringu! 5.28 Aga Mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames. 5.29 Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse. 5.30 Ja kui sinu parem käsi sind pahandab, siis raiu ta maha ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kiti et kogu su ihu läheb põrgusse. 5.31 Ka on üteldud, et kes iganes oma naise enesest lahutab, see andku temale lahutuskiri. 5.32 Aga Mina ütlen teile, et igaüks, kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast, see teeb, et naisega abielu rikutaks, ja kes iganes lahutatud naisega abiellub, rikub abielu. 5.33 Taas te olete kuulnud, et muistsele põlvele on üteldud: Sa ei tohi valet vanduda! ja: Pea Issandale oma vanded! 5.34 Aga Mina ütlen teile: Ärge üldse vanduge, ei taeva juures, sest see on Jumala aujärg; 5.35 ega maa juures, sest see on Tema jalgealune järg; ega Jeruusalema juures, sest see on suure Kuninga linn. 5.36 Ara vannu ka oma pea juures, sest sina ei või ühtki juuksekarva teha valgeks ega mustaks; 5.37 vaid teie kõne olgu: Jah, jah, või: Ei, ei; aga mis üle selle on, see on kurjast. 5.39 Aga Mina ütlen teile: Ärge pange vastu kurjale, vaid kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine; 5.40 ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub; 5.41 ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks. 5.42 Anna sellele, kes sult palub, ja ära käändu kõrvale sellest, kes sult tahab laenata. 5.44 Aga Mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, 5.45 et te saaksite oma Isa lapsiks, Kes on taevas, sest Tema laseb Oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. 5.46 Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? 5.47 Ja kui te lahkesti tervitate ainult oma vendi, mida iseäralikku te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? 5.48 Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.
6.1 Hoidke, et te armastuseande ei jaga inimeste nähes selleks, et nemad teid vaatleksid; muidu ei ole teil palka Oma Isalt, Kes on taevas. 6.2 Seepärast, kui sa armastuseande annad, siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad kogudusekodades ja uulitsail, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti Ma ütlen teile, et neil on oma palk käes! 6.3 Vaid kui sina armastuseande annad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, 6.4 et su armastuseannid oleksid salajas; ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. 6.6 Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, Kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. 6.7 Aga kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. 6.8 Ärge siis saage nende sarnaseks, sest Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, enne kui te Teda palute. 6.10 sinu Riik tulgu; Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal; 6.11 meie igapäevane leib anna meile tänapäev; 6.12 ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele; 6.13 ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast; sest Sinu on Riik ja vägi ja au igavesti! Aamen. 6.14 Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. 6.15 Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks. 6.16 Aga kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad; sest nad teevad oma palge näotumaks, et rahvas näeks neid paastuvat. Tõesti, Ma ütlen teile, neil on oma palk käes! 6.17 Vaid kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma pale, 6.18 et su paastumine ei oleks nähtav inimestele, vaid su Isale, Kes on salajas. Ja su Isa, Kes näeb salajasse, tasub sinule. 6.20 Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. 6.21 Sest kus su varandus on, seal on ka su süda! 6.22 Ihu küünal on silm; kui su silm on terve, siis on kõik su ihu valguses. 6.23 Aga kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses. Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus? 6.26 Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse, ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? 6.27 Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? 6.28 Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. 6.29 Ometi Ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! 6.30 Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised? 6.31 Ärge siis olge mures, küsides: Mida me sööme? või: Mida me joome? või: Millega me riietume? 6.32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. 6.33 Ent otsige esiti Jumala Riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! 6.34 Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!
7.1 Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. 7.2 Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega möödetakse ka teile. 7.3 Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele? 7.4 Või kuidas sa ütled oma vennale: Lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas! 7.5 Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast, ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast. 7.6 Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärle sigade ette, et nad neid ei sõtkuks oma jalgega ega käänduks ja teid ei kisuks. 7.7 Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. 7.8 Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse. 7.9 Või missugune inimene on teie seast, kellelt tema poeg palub leiba, ja ta annaks temale kivi? 7.10 Või kui ta palub kala, ja ta annaks temale mao? 7.11 Kui nüüd teie, kes olete kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa taevas anna häid ande neile, kes Teda paluvad. 7.12 Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile; sest see on käsuõpetus ja prohvetid. 7.14 Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. 7.15 Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juure lammaste riideis, aga seest-pidi on nad kiskjad hundid. 7.16 Nende viljast te tunnete nad. Ega viinamarju nopita kibuvitsust või viigimarju ohakaist? 7.17 Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja. 7.18 Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. 7.19 Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. 7.20 Nõnda siis nende viljast te tunnete nad ära. 7.21 Mitte igaüks, kes Minule ütleb: Issand, Issand, ei saa Taevariiki, vaid kes teeb Mu Isa tahtmist, Kes on taevas. 7.22 Mitmed ütlevad Minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? 7.23 Ja siis Ma tunnistan neile: Ma ei ole elades teid tunnud, taganege Minust, te ülekohtutegijad! 7.24 Igaüks nüüd, kes neid Mu sõnu kuuleb ja teeb nende järele, on võrreldav mõistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule. 7.25 Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud, ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda; aga Ta ei langenud, sest Tema alus oli rajatud kaljule. 7.26 Ja igaüks, kes neid Minu sõnu kuuleb, aga ei tee nende järele, on võrreldav jõleda mehega, kes oma koja ehitas liivale. 7.27 Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud, ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda, ja ta langes, ja tema langemine oli suur.” 7.28 Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud need kõned, et rahvahulgad hämmastusid Tema õpetusest; 7.29 sest Ta õpetas neid nõnda nagu see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.
8.1 Aga kui Tema astus mäelt alla, järgis Teda palju rahvast. 8.2 Ja vaata, pidalitõbine tuli ja heitis maha Tema ette ning ütles: „Issand, kui Sa tahad, võid Sa mind puhtaks teha!” 8.3 Siis Jeesus sirutas Oma käe ja puudutas teda ning ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja sedamaid sai ta oma pidalitõvest puhtaks. 8.4 Ja Jeesus ütles temale: „Katsu, et Sa seda ühelegi ei ütle, vaid mine näita ennast preestritele ja vii ohvriand, mille Mooses on seadnud, neile tunnistuseks!” 8.5 Aga kui Jeesus saabus Kapernauma, tuli Tema juure sõjapealik, palus Teda 8.6 ning ütles: „Issand, minu poiss on kodus halvatuna maas suures valus!” 8.7 Jeesus ütles temale: „Ma tulen ja teen ta terveks.” 8.8 Aga sõjapealik kostis ja ütles: „Issand, mina pole väärt, et Sa mu katuse alla tuled, vaid ütle ainult sõna, siis mu poiss paraneb. 8.9 Sest ma isegi olen inimene valitsuse all, ja minu käsu all on sõjamehi. Ja kui ma ütlen ühele: Mine! siis ta läheb, ja teisele: 8.10 Kui Jeesus seda kuulis, imestas Ta ja ütles neile, kes Teda järgisid: „Tõesti Ma ütlen teile, mitte üheltki Iisraelis Ma ei ole leidnud nii suurt usku! 8.11 Ent Ma ütlen teile, et paljud tulevad idast ja läänest ja istuvad lauas Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga Taevariigis, 8.12 aga kuningriigi lapsed heidetakse välja kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine!” 8.13 Ja Jeesus ütles sõjapealikule: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema poiss sai terveks selsamal tunnil. 8.14 Ja Jeesus tuli Peetruse kotta ja nägi tema ämma olevat maas palavikus. 8.15 Siis Jeesus võttis ta käest kinni, ja palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ja ümmardas teda. 8.16 Aga õhtu tulles toodi Tema juure palju seestunuid; ja Ta ajas vaimud välja sõnaga ja tegi haiged terveks, 8.17 et läheks täide, mis on üteldud prohvet Jesaja kaudu: „Tema võttis Enese peale meie haigused ja kandis meie tõved!” 8.19 Ja Tema juure tuli üks kirjatundja ja ütles Temale: „Õpetaja, ma tahan Sind järgida, kuhu Sa iganes lähed!” 8.20 Siis Jeesus ütles temale: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta Oma pea võiks panna!” 8.21 Ka keegi teine jüngritest ütles Temale: „Issand, luba mind enne minna ja matta oma isa. 8.22 Aga Jeesus ütles temale: „Järgi mind ja lase surnuid oma surnud matta!” 8.23 Ja kui Tema astus paati, läksid Ta jüngrid Tema järele. 8.24 Ja vaata, suur maru tõusis merel, nõnda et paat lainetega kaeti. Aga Tema magas. 8.25 Siis jüngrid tulid Tema juure, äratasid Ta üles ja ütlesid: „Issand aita! Me hukkume!” 8.26 Tema ütles neile: „Miks te olete arad, te nõdrausulised?” Siis Ta tõusis üles ja sõitles tuult ja merd. ja meri jäi täiesti vaikseks. 8.27 Aga inimesed imestasid ja ütlesid: „Mis Mees See küll on, et isegi tuuled ja meri kuulevad Tema sõna!” 8.29 Ja vaata, nemad kisendasid ning ütlesid: „Mis on Sul meiega tegemist, Sa Jumala Poeg? Oled Sa siia tulnud meid enneaegu vaevama?” 8.30 Aga kaugel neist oli suur seakari söömas. 8.31 Ja kurjad vaimud palusid Teda ning ütlesid: „Kui Sa meid välja ajad, siis läheta meid seakarja sisse!” 8.32 Ja Ta ütles neile: „Minge!” Siis nad läksid sigade sisse. Ja vaata, kogu kari kukutas enese ülepeakaela kaldalt merre ja suri vette. 33. Aga karjased põgenesid ja läksid linna ning andsid teada kõik ja mis oli sündinud seestunutega. 8.34 Ja vaata, kogu linn läks välja Jeesusele vastu. Ja kui nad Teda nägid, palusid nad Teda, et Ta nende rajadest ära läheks.
9.1 Ja Ta astus paati ja tuli teisele poole järve ning saabus Oma linna. 9.2 Ja vaata, nad kandsid Tema juure halvatu, kes oli voodis maas. Kui Jeesus nende usku nägi, ütles Ta halvatule: „Ole julge, mu poeg, sinu patud antakse sulle andeks!” 9.3 Ja vaata, mõned kirjatundjaist ütlesid isekeskis: „Seesinane pilkab Jumalat.” 9.4 Aga kui Jeesus nende mõtteid nägi, ütles Ta: „Mispärast te mõtlete kurja oma südames? 9.5 Sest mis on kergem ütelda: Su patud antakse sulle andeks, või ütelda: Tõuse üles ja kõnni? 9.6 Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald maa peal anda patud andeks, siis Ta ütleb halvatule: Tõuse üles, võta oma voodi ja mine koju!” 9.7 Ja see tõusis üles ja läks koju. 9.8 Aga kui rahvahulgad seda nägid, panid nad seda imeks ja andsid Jumalale au, Kes annab inimestele niisuguse meelevalla. 9.9 Ja sealt mööda minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tolli juures istuvat, ja ütles temale: „Järgi mind!” Ja see tõusis ja järgis Teda. 9.10 Ja kui Ta lauas istus tema kojas, vaata, siis tuli palju tölnereid ja patuseid ning istusid lauas ühes Jeesuse ja Ta jüngritega. 9.11 Seda nähes ütlesid variserid Ta jüngritele: „Mispärast teie Õpetaja sööb ühes tölnerite ja patustega?” 9.12 Aga kui Tema seda kuulis, ütles Ta: „Arsti ei vaja terved, vaid haiged. 9.13 Ent minge ja õppige, mis see on: Ma tahan halastust ja mitte ohvrit. Sest Ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” 9.14 Siis tulid Johannese jüngrid Tema juure ja küsisid: „Mispärast meie ja variserid paastume, aga Sinu jüngrid ei paastu?” 9.15 Jeesus ütles neile: „Ega peiupoisid või olla kurvad, niikaua kui peig on nende juures? Ent päevad tulevad, mil peig neilt võetakse, ja siis nad paastuvad. 9.16 Ūkski ei pane vanutamata riidetükki paigaks vanale kuuele; sest niisugune augutäidis rebeneb küljest lahti ja lõhe läheb pahemaks. 17. Ei valata ka mitte värsket viina vanusse nahklähkreisse; muidu lähkrid lõhkevad ja viin voolab maha ning lähkrid saavad hukka; vaid värske viin valatakse uutesse lähkritesse, siis säilivad mõlemad.” 9.19 Ja Jeesus tõusis ja läks ta järel, samuti Ta jüngrid. 9.20 Ja vaata, naine, kes oli kaksteistkümmend aastat veritõbe põdenud, tuli Tema selja taha ja puudutas Tema kuue palistust. 9.21 Sest ta ütles iseeneses: „Saaksin Ma vaid puudutada Tema kuube, siis ma pääseksin!” 9.22 Aga Jeesus pöördus, nägi teda ja ütles: „Ole julge, tütar, sinu usk on sind päästnud!” Ja naine sai terveks selsamal tunnil. 9.23 Ja kui Jeesus ülema kotta jõudis ja nägi vilepuhujaid ja käratsevat rahvast, 9.24 ütles Ta: „Minge ära, sest tütarlaps pole surnud, vaid magab!” Ja nad naersid Teda. 9.25 Aga kui rahvahulk oli välja aetud, läks Ta sisse ja võttis tema käest kinni, ja tütarlaps tõusis üles. 9.26 Ja sõnum sellest levis üle kogu selle maa. 9.27 Kui Jeesus sealt edasi läks, järgis Teda kaks pimedat, karjudes ning üteldes: „Taaveti Poeg, halasta meie peale!” 9.28 Kui Ta tuppa astus, tulid need pimedad Tema juure, ja Jeesus ütles neile: „Kas te usute, et Ma võin seda teha?” Nemad ütlesid temale: „Jah, Issand!” 9.29 Siis Ta puudutas nende silmi ning ütles: „Teile sündigu teie usku mööda!” 9.30 Ja nende silmad avanesid. Ja Jeesus hoiatas neid kõvasti ning ütles: „Katsuge, et seda keegi ei saa teada!” 9.31 Aga nemad läksid välja ja tegid Tema kuulsaks kogu sellel maal. 9.33 Ja kui kuri vaim oli välja aetud, rääkis keeletu. Ja rahvas imestas ja ütles: „Seda pole veel iialgi nähtud Iisraelis!” 9.34 Kuid variserid ütlesid: „Kurjade vaimude ülema abil ajab Ta kurje vaime välja.” 9.35 Ja Jeesus käis läbi kõik linnad ja külad, õpetas nende kogudusekodades ja kuulutas Jumala riigi Evangeeliumi, parandas kõike tõbe ja kõike viga. 9.37 Siis Ta ütles Oma jüngritele: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. 9.38 Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta läkitaks töötegijaid välja Oma lõikusele.”
10.1 Ja Ta kutsus Oma kaksteistkümmend jüngrit enese juure ja andis meile meelevalla rüvedate vaimude üle, neid välja ajada ja parandada kõike tõbe ja kõike viga. 10.2 Nende kaheteistkümne apostli nimed on need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend; Jakoobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend; 10.3 Filippus ja Bartolomeus, Toomas ja Matteus, tölner; Jakoobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus; 10.4 Siimon Kaanast ja Juudas Iskariot, kes Tema ka ära andis. 10.5 Need kaksteistkümmend läkitas Jeesus, käskis neid ning ütles: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, 10.6 vaid minge ennemini Iisraeli koja kadunud lammaste juure. 10.7 Ja minnes kuulutage ning ütelge: Taevariik on lähedal! 10.8 Tehke haigeid terveks, äratage surnuid üles, puhastage pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime. Muidu olete saanud, muidu andke! 10.9 Ärge varuge kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele, 10.10 ei pauna teekonnale ega kaht kuube ega jalatseid ega saua; sest töötegija on oma toiduse väärt. 10.11 Aga kui te kuhugi linna või külasse astute, siis kuulake, kes seal on vääriline, ja sinna jääge, seni kui sealt ära lähete. 10.12 Aga sisse astudes majasse teretage seda. 10.13 Ja kui see maja on selle vääriline, siis tulgu teie rahu ta peale; aga kui see ei ole vääriline, pöördugu teie rahu tagasi teie juure. 10.14 Ja kes iganes teid vastu ei võta ega kuule teie sõnu, sellest kojast või sellest linnast minge välja ja puistake tolm oma jalgadelt. 10.15 Tõesti Mina ütlen teile, Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui niisugusel linnal! 10.16 Vaata, Mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele! Olge siis arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid! 10.17 Aga hoiduge inimestest; sest nad annavad teid ära kohtute kätte ja piitsutavad teid kogudusekodades. 10.18 Ja teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette, neile ja paganaile tunnistuseks. 10.19 Ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida. 10.20 Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, Kes kõneleb teie sees. 10.21 Siis vend annab venna surma ja isa oma lapse, ja lapsed hakkavad vastu vanemaile ja tapavad nad. 10.22 Ja te saate kõikide vihaalusteks Minu nime pärast; aga kes jääb püsima otsani, see päästetakse. 10.23 Aga kui nad teid taga kiusavad ühes linnas, siis põgenege teise. Sest tõesti Ma ütlen teile, te ei jõua Iisraeli linnu õpetades läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb! 10.24 Jünger ei ole ülem oma õpetajast ega ori ülem oma isandast. 10.25 Jünger olgu rahul sellega, et tema käsi käib nagu ta õpetajal ja orjal nagu ta isandal. Kui nad pereisandat on hüüdnud Peeltsebuliks, kui palju enam tema peret! 10.26 Ärge siis neid kartke! Sest midagi ei ole peidetud, mis ei tuleks ilmsiks, ja midagi pole salajas, mida ei saada teada. 10.27 Mis Ma teile ütlen pimedas, seda rääkige valges; ja mida te kuulete kõrva sisse räägitavat, seda kuulutage katustelt. 10.28 Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini Teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus. 10.29 Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata. 10.30 Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. 10.31 Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi! 10.32 Igaüks nüüd, kes Mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan Minagi Oma Isa ees, Kes on taevas. 10.33 Aga kes iganes Mind ära salgab inimeste ees, teda salgan Minagi Oma Isa ees, Kes on taevas! 10.34 Ärge arvake, et Ma olen tulnud tooma rahu maa peale; Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka! 10.35 Sest Ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga; 10.36 ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed. 10.37 Kes isa või ema enam armastab kui Mind, see ei ole Mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui Mind, see ei ole Mind väärt; 10.38 ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi Mind, ei ole Mind väärt. 10.39 Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab Minu pärast, leiab selle. 10.40 Kes teid vastu võtab, võtab Mind vastu; ja kes Mind vastu võtab, võtab vastu Selle, Kes Mind on läkitanud. 10.41 Kes prohveti vastu võtab ta prohvetinime tõttu, saab prohveti palga; ja kes õige vastu võtab, õige inimese nime tõttu, see saab õige inimese palga. 10.42 Ja kes iganes üht neist vähemaist joodab karikatäie külma veega ta jüngri nime tõttu, tõesti Ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast!”
11.1 Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud käskude andmise Oma kaheteistkümnele jüngrile, et Ta läks sealt eemale õpetama ja jutlustama nende linnades. 11.2 Aga kui Johannes vangihoones olles kuulis Kristuse tegudest, läkitas ta oma jüngrite kaudu 11.3 Temale ütlema: „Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame teist ootama?” 11.4 Ja Jeesus vastas ning ütles neile: „Minge ja teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: 11.5 pimedad saavad nägijaiks ja jalutumad käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse Evangeeliumi, 11.6 ja õnnis on, kes iganes Minust ei pahandu!” 11.7 Aga kui need ära läksid, hakkas Jeesus rahvale rääkima Johannesest: „Mida te olete läinud välja kõrbe vaatama? Kas pilliroogu, mida tuul kõigutab? 11.8 Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas inimest, kes on riietatud peente riietega? Vaata, kes kannavad peeni riideid, need on kuningate kodades. 11.9 Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas prohvetit? Tõesti, Ma ütlen teile, et ta on enamgi kui prohvet. 11.10 Tema on see, kellest on kirjutatud: Vaata, Mina läkitan Sinu palge eele Oma Ingli, kes Sulle tee valmistab Sinu ees! 11.11 Tõesti, Ma ütlen teile, ei ole naistest sündinute seast tõusnud suuremat kui Ristija Johannes, aga väiksem Taevariigis on suurem temast! 11.12 Ent Ristija Johannese päevist siiamaani rünnatakse Taevariiki, ja kes seda ründavad, kisuvad ta endile. 11.13 Ja kõik prohvetid ja käsuõpetus on ennustanud Johanneseni, 11.14 ja kui te tahate seda tõeks võtta: tema on Eelija, kes pidi tulema. 11.15 Kellel kõrvad on, see kuulgu! 11.16 Aga kellega Ma võrdleksin sedasinast sugupõlve? See on laste sarnane, kes turgudel istuvad ja hüüavad teistele 11.17 ning ütlevad: Me oleme teile vilet ajanud, ja te pole tantsinud; me oleme teile nutulugu laulnud, ja te pole nutnud. 11.18 Sest Johannes tuli, ei söönud ega joonud; ja nad ütlevad: Temas on kuri vaim! 11.19 Inimese Poeg tuli, sööb ja joob; ja nad ütlevad: Vaata, see inimene on söödik ja viinajoodik, tölnerite ja patuste sõber! Ometi mõistetakse tarkus õigeks ta tegudest.” 11.20 Siis Ta hakkas sõitlema neid linnu, kus kõige rohkem oli sündinud Tema vägevaid tegusid, sellepärast et nad ei olnud meelt parandanud: 11.21 „Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis on sündinud teie juures, küll nemad ammugi oleksid kotis ja tuhas parandanud meelt. 11.22 Aga Ma ütlen teile: Tüürosel ja Siidonil on hõlpsam põli kohtupäeval kui teil! 11.23 Ja sina, Kapernaum, kas sa ei olnud ülendatud taevani? Kuni põrguni sa langed alla! Sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod, mis on sündinud sinus, seisaks see veel tänapäeval! 11.24 Aga Ma ütlen teile: Soodomamaal on hõlpsam põli kohtupäeval kui sinul!” 11.25 Sel ajal Jeesus hakkas rääkima ja ütles: „Ma ülistan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et Sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetimaile! 11.26 Tõesti, Isa, see on nõnda olnud Su meele järele! 11.27 Kõik on Mu Isa annud Minu kätte, ja ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa, ega ükski tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab Seda ilmutada. 11.28 Tulge Minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormarud, ja Mina annan teile hingamise! 11.29 Võtke endi peale Minu ike ja õppige Minust, et Mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. 11.30 Sest Minu ike on hea ja Minu koorem on kerge!”
12.1 Sel ajal läks Jeesus viljast läbi hingamispäeval. Aga Tema jüngritel oli nälg ja nad hakkasid päid katkuma ja sööma. 12.2 Kui variserid seda nägid, ütlesid nad Temale: „Vaata, Sinu jüngrid teevad, mida ei sünni teha hingamispäeval!” 12.3 Aga Tema ütles neile: „Eks te ole lugenud, mis Taavet tegi, kui temal ja ta kaaslastel nälg oli, 12.4 kuidas ta läks Jumala kotta ja nad sõid ära vaateleivad, mida süüa ei olnud luba temal ega ta kaaslastel, vaid ainult preestritel? 12.5 Või eks te ole käsuõpetusest lugenud, et preestrid rikuvad hingamispäeval pühakojas hingamispäeva ja on ometigi süüta? 12.6 Kuid Ma ütlen teile, et siin on See, Kes on suurem kui pühakoda! 12.7 Aga kui te teaksite, mis see on: Ma tahan halastust, aga mitte ohvrit! siis te ei oleks hukka mõistnud süütumaid. 12.8 Sest Inimese Poeg on hingamispäeva isand!” 12.9 Ja kui Ta läks sealt eemale, tuli Ta nende kogudusekotta. 12.10 Ja vaata, seal oli inimene kuivanud käega. Ja nad küsisid Temalt ning ütlesid: „Kas sünnib terveks teha hingamispäeval?” Nad mõtlesid Ta peale kaevata. 12.11 Aga Tema ütles neile: „Kes on teie seast inimene, kellel on üksainus lammas, ja kui see kukub auku hingamispäeval, et ta temast ei haara kinni ega tõmba teda välja? 12.12 Kui suur vahe on nüüd inimese ja lamba vahel! Sellepärast sünnib küll teha head hingamispäeval!” 12.13 Siis Ta ütles sellele inimesele: „Siruta oma käsi!” Ja ta sirutas. Ja see sai jälle terveks otsegu teine. 12.14 Siis variserid läksid välja ja pidasid nõu Tema vastu, kuidas Teda hukka saata. 12.15 Aga kui Jeesus seda sai teada, läks Ta sealt ära. Ja paljud järgisid Teda, ja Ta tegi nad kõik terveks; 12.16 ja Ta hoiatas neid kõvasti, et nad Temast avalikult ei räägiks, 12.17 et läheks täide, mis on üteldud prohvet Jesaja kaudu: 12.18 „Vaata, See on Mu Sulane, Kelle Ma olen valinud, Mu armas, kellest Mu hingel on hea meel! Ma panen Oma Vaimu Tema peale ja Ta kuulutab paganaile kohut. 12.19 Ta ei riidle ega kisenda, ja Ta häält ei kuulda uulitsail. 12.20 Rudjutud pilliroogu Ta ei murra katki ja suitsvat tahti Ta ei kustuta ära, kuni Ta on õigluse jalule seadnud; 12.21 ja paganad panevad oma lootuse Tema nime peale!” 12.22 Siis toodi Tema juure seestunu, kes oli pime ja keeletu. Ja Ta tegi tema terveks, nõnda et keeletu rääkis ja nägi. 12.23 Ja kõik rahvas hämmastus ning ütles: „Kas see vahest ei ole Taaveti poeg?” 12.24 Aga kui variserid seda kuulsid, ütlesid nad: „Seesinane ei aja kurje vaime välja muidu kui Peeltsebuli, kurjade vaimude peamehe abil!” 12.25 Et aga Jeesus nende mõtteid mõistis, ütles Ta neile: „Iga kuningriik, mis on isekeskis riius, hävib; ja ükski linn või koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima. 12.26 Kui nüüd saatan välja ajab saatana, siis on ta riius iseenesega; kuidas siis võib tema riik püsida? 12.27 Ja kui Mina Peeltsebuli abil kurje vaime välja ajan, kelle abil ajavad teie pojad need välja? Sellepärast peavad nemad olema teile kohtumõistjaiks. 12.28 Aga kui Mina Jumala Vaimuga kurjad vaimud välja ajan, siis on juba Jumala Riik teie juure tulnud. 12.29 Või kuidas võib keegi minna vägeva kotta ja riisuda tema riistu, kui ta enne ei seo seda vägevat? Alles siis ta saab riisuda tema maja. 12.30 Kes ei ole Minuga, see on Minu vastu; ja kes Minuga ei kogu, see pillab laiali. 12.31 Seepärast Ma ütlen teile: Iga patt ja jumalapilge antakse inimestele andeks; aga Püha Vaimu pilget ei anta inimestele andeks. 12.32 Ja kes iganes räägib sõna Inimese Poja vastu, sellele antakse see andeks, aga kes iganes midagi räägib Püha Vaimu vastu, sellele ei anta seda andeks, ei selles maailmas ega tulevases. 12.33 Kas tunnistage puu heaks ja ta vili heaks, või tunnistage puu halvaks ja ta vili halvaks. Sest puud tuntakse tema viljast. 12.34 Te rästikute sigitis, kuidas te võite rääkida head, kui te olete kurjad? Sellest, mida süda on täis, sellest räägib suu. 12.35 Hea inimene toob südame heast tagavarast esile head, ja halb inimene toob halvast tagavarast esile halba. 12.36 Ent Ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud. 12.37 Sest su sõnust arvatakse sind õigeks ja su sõnust mõistetakse sind hukka.” 12.38 Siis vastasid Temale mõningad kirjatundjad ja variserid ning ütlesid: „Õpetaja, me tahame Sinult näha tunnustähte.” 12.39 Aga Tema kostis ja ütles neile: „See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, aga talle ei anta muud tunnustähte kui prohvet Joona tunnustäht. 12.40 Sest otsegu Joona oli valaskala kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd. 12.41 Niinive mehed astuvad kohtus esile ühes sellesinase sugupõlvega ja süüdistavad teda, sest nad parandasid meelt Joona jutluse tõttu. Ja vaata, siin on enam kui Joona! 12.42 Lõunamaa kuninganna tõuseb üles kohtus ühes sellesinase sugupõlvega ja süüdistab Teda, sest Ta tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust. Ja vaata, siin on enam kui Saalomon! 12.44 Siis ta ütleb: Ma lähen tagasi oma kotta, kust ma väljusin! Ja kui ta tuleb, leiab ta selle tühja olevat, puhitud ja ehitud. 12.45 Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on temast kurjemad; ja kui nad sisse tulevad, elavad nad seal. Ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene. Nõnda käib ka selle kurja sugupõlve käsi.” 12.46 Kui Ta rahvale veel rääkis, vaata, siis seisid Ta Ema ja Ta vennad õues ja tahtsid Temaga rääkida. 12.47 Siis ütles keegi Temale: „Vaata, Su Ema ja Su vennad seisavad õues ja tahavad Sinuga rääkida!” 12.48 Tema aga vastas ja ütles sellele, kes seda Temale teatas: „Kes on Mu Ema ja kes on Mu vennad?” 12.49 Ja Ta sirutas Oma käe jüngrite poole ning ütles: „Vaata, siin on Mu ema ja Mu vennad! 12.50 Sest kes iganes teeb Mu Isa tahtmist, Kes on taevas, see on Mu vend ja õde ja ema!”
13.1 Sel päeval väljus Jeesus sealt kojast ja istus maha mere ääre. 13.2 Ja palju rahvast kogunes Tema juure, nii et Ta pidi astuma paati ja maha istuma. Ja kõik rahvas seisis rannal. 13.3 Ja Ta rääkis neile palju tähendamissõnadega ning ütles: „Vaata, külvaja läks välja külvama. 13.4 Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle ära. 13.5 Muist kukkus kaljuse maa peale, kus tal ei olnud palju mulda. Ja see tärkas ruttu, sest tal ei olnud sügavat maad. 13.6 Aga kui päike tõusis, kõrbes ta, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära. 13.7 Muist kukkus ohakate sekka ja ohakad tõusid ja lämmatasid selle. 13.8 Aga muist kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend. 13.9 Kellel kõrvad on, see kuulgu!” 13.10 Siis jüngrid astusid Ta juure ja ütlesid Temale: „Mispärast Sa räägid neile tähendamissõnadega?” 13.11 Tema kostis ning ütles: „Teile on antud mõista Taevariigi saladusi, neile aga ei ole antud. 13.12 Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on! 13.13 Sellepärast Ma räägin neile tähendamissõnadega, et nad nähes ei näeks ja kuuldes ei kuuleks ega mõistaks! 13.14 Ja nende kohta läheb täide prohvet Jesaja ennustus, mis ütleb: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa! 13.15 Sest sellesinase rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin! 13.16 Aga õndsad on teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad! 13.17 Sest tõesti, Ma ütlen teile, paljud prohvetid ja õiged on igatsenud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud! 13.18 Kuulge siis teie nüüd tähendamissõna külvajast: 13.19 Kui keegi Kuningriigi sõna kuuleb ega saa aru, siis tuleb tige ja kisub ära selle, mis oli külvatud ta südamesse. Seda tähendab see, mis külvati tee ääre. 13.20 Mis kaljuse maa peale külvati tähendab seda, kes sõna kuuleb ja võtab selle kohe rõõmuga vastu; 13.21 temal aga ei ole juurt eneses, vaid ta on ainult üürikeseks: kui viletsus ning kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti. 13.22 Aga mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatumaks. 13.23 Ent mis külvati hea maa peale, tähendab seda, kes sõna kuuleb ning saab sellest aru ja kannab ka vilja; ja mõni annab sada seemet, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend!” 13.24 Teise tähendamissõna esitas Ta neile ning ütles: „Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. 13.25 Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära. 13.26 Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale. 13.27 Aga majaisanda orjad tulid tema juure ning ütlesid temale: Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet? 13.28 Tema ütles neile: Seda on teinud vaenuline inimene. Siis ütlesid orjad temale: Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume? 13.29 Aga tema ütles: Ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. 13.30 Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks, ja lõikuseajal Ma ütlen lõikajaile: Koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!” 13.31 Teise tähendamissõna Ta esitas neile ning ütles: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille mees võttis ning külvas oma põllule. 13.32 See on küll kõige väiksem kõigist seemneist, aga kui see on kasvanud, on see suurim aiataimedest ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesad ta okstele!” 13.33 Teise tähendamissõna Ta rääkis neile: „Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema!” 13.34 Seda kõike rääkis Jeesus rahvale tähendamissõnadega ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi, 13.35 et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: „Ma avan Oma suu tähendamissõnades ja kuulutan, mis on olnud salajas maailma algusest!” 13.36 Siis Jeesus laskis rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja Ta jüngrid astusid Tema juure ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna põllulustest.” 13.37 Tema kostis ja ütles: „Kes head seemet külvab, on Inimese Poeg. 13.38 Põld on maailm; hea seeme on Kuningriigi lapsed, lusted aga on tigeda lapsed. 13.39 Vaenlane, kes neid külvab, on kurat. Aga lõikus on maailma-ajastu lõpp; lõikajad on Inglid. 13.40 Otsegu nüüd umbrohi kogutakse ja tulega ära põletatakse, nõnda peab ka sündima selle maailma-ajastu lõpul. 13.41 Inimese Poeg läkitab Oma Inglid ja Nemad koguvad Tema Kuningriigist kõik pahandused ja kõik need, kes teevad, mis on käsu vastu, 13.42 ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine. 13.43 Siis paistavad õiged nagu päike Oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, see kuulgu! 13.44 Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis, ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu. 13.45 Taas on Taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärle, 13.46 ja kui ta oli leidnud ühe kalli pärli, läks ta ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle. 13.47 Taas on Taevariik nooda sarnane, mis merre heideti ja kokku vedas kõiksugu kalu. 13.48 Ja kui see täis sai, veeti ta randa, ja istuti maha ning koguti head astjatesse, aga halvad visati ära. 13.49 Nõnda sünnib maailma-ajastu lõpul: Inglid väljuvad ja eraldavad kurjad õigete hulgast 13.50 ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine. 13.51 Kas te olete aru saanud kõigest sellest?” Nad ütlesid Temale: „Jah!” 13.52 Siis Ta ütles neile: „Seepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud Taevariigi jaoks, majaisandmehe sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana!” 13.53 Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud need tähendamissõnad, et Ta läks sealt ära. 13.54 Ja Ta tuli Oma kodukohta ja õpetas neid nende kogudusekojas, nii et nad hämmastusid ning ütlesid: „Kust on Sellel see tarkus ja need vägevad teod? 13.55 Eks Tema ole see puusepa poeg? Eks Ta Ema nimetata Maarjaks ja Ta vendi Jakoobuseks ja Jooseseks ja Siimonaks ja Juudaks? 13.56 Ja eks Ta õed kõik ole meie juures? Kust siis Temale see kõik on tulnud?” 13.57 Ja nad pahandusid Temast. Aga Jeesus ütles neile: „Ei peeta prohvetist kuskil nii vähe lugu kui kodukohas ja ta omas majas!” 13.58 Ja Ta ei teinud seal mitte palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.
14.1 Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat. 14.2 Ja ta ütles oma teenijaile: „See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees.” 14.3 Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast. 14.4 Sest Johannes oli temale ütelnud: „Sul ei ole luba teda pidada.” 14.5 Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks. 14.6 Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele. 14.7 Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma. 14.8 Siis ütles tütar oma ema õhutusel: „Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!” 14.9 Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda. 14.10 Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda. 14.11 Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale. 14.12 Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele. 14.13 Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala Tema järel. 14.14 Ja maale astudes Ta nägi palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel, ja Ta tegi terveks nende põdejad. 14.15 Ent õhtu tulles astusid jüngrid Tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist.” 14.16 Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa.” 14.17 Nemad ütlesid Temale: „Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!” 14.18 Kuid Tema ütles: „Tooge mulle need siia!” 14.19 Ja Ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale. 14.20 Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit. 14.21 Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste. 14.22 Ja sedamaid sundis Jeesus Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema. 14.23 Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta Ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas. 14.24 Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu. 14.25 Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel. 14.26 Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!” Ja nad kisendasid hirmu pärast. 14.27 Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, Mina olen see, ärge kartke!” 14.28 Peetrus kostis Temale ning ütles: „Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla Enese juure vee peale!” 14.29 Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure. 14.30 Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!” 14.31 Ja Jeesus sirutas sedamaid Oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” 14.32 Ja nad astusid paati, ja tuul rauges. 14.33 Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: „Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!” 14.34 Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile. 14.35 Ja kui selle koha mehed Ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja Tema juure toodi kõik haiged; 14.36 ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.
15.1 Siis tuli varisere ja kirjatundjaid Jeruusalemast Jeesuse juure ja need ütlesid: 15.2 „Miks Sinu jüngrid rikuvad vanemate pärimust? Sest nad ei pese käsi, kui nad hakkavad leiba võtma.” 15.3 Aga Tema kostis ja ütles neile: „Miks te ise rikute Jumala käsku oma pärimuse pärast? 15.4 Sest Jumal on ütelnud: Sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema! 15.5 Kuid teie ütlete: Kes iganes isale või emale ütleb: Ohvrianniks läheb see, mis sul iganes on õigus minult saada! 15.6 see ei tarvitse oma isa või ema austada. Sellega te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast. 15.7 Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, üteldes: 15.8 See rahvas austab Mind oma huultega, aga nende süda on Minust kaugel; 15.9 ilmaaegu teenivad nad Mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!” 15.10 Ja Ta kutsus rahva Enese juure ning ütles neile: „Kuulge ja mõistke! 15.11 Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest.” 15.12 Siis astusid Tema jüngrid Ta juure ja ütlesid Temale: „Kas Sa tead, et variserid pahandusid kuuldes seda sõna?” 15.13 Aga Tema kostis ning ütles: „Iga taim, mida Mu taevane Isa pole istutanud, kistakse välja. 15.14 Jätke nad! Nad on pimedate pimedad teejuhid. Aga kui pime pimedat juhib, langevad mõlemad auku!” 15.15 Siis kostis Peetrus ja ütles Temale: „Seleta meile see võrdum!” 15.16 Jeesus ütles: „Kas teiegi veel ei saa aru? 15.17 Eks te mõista, et kõik, mis suust sisse läheb, läheb kõhtu ja väljub eri paika. 15.18 Aga mis suust väljub, see lähtub südamest ja see rüvetab inimese. 15.19 Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget. 15.20 Need on, mis rüvetavad inimese; kuid pesemata kätega söömine ei rüveta inimest.” 15.21 Ja Jeesus tuli sealt ära ning läks Tüürose ja Siidoni rajadesse. 15.22 Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles Talle: „Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti. 15.23 Aga Ta ei vastanud temale sõnagi. Siis Tema jüngrid astusid Ta juure, palusid Teda ning ütlesid: „Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!” 15.24 Ent Tema kostis ning ütles: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juure!” 15.25 Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: „Issand, aita mind!” 15.26 Aga Tema kostis ning ütles: „Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerukeste ette!” 15.27 siis ütles naine: „Jah, Issand, ometigi söövad koerukesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!” 15.28 Siis kostis Jeesus ning ütles temale: „Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!” Ja Tema tütar sai terveks sestsamast tunnist. 15.29 Ja Jeesus läks sealt ära ja tuli Galilea mere ääre; ja Ta läks mäele ja istus sinna. 15.30 Ja Tema juure tuli palju rahvast, tuues enesega ühes jalutumaid, vigaseid, pimedaid, keeletumaid ja palju teisi; ja nad heitsid need Tema jalge ette. Ja Ta tegi nad terveks, 15.31 nii et rahvas pani imeks, nähes keeletumaid rääkivat, vigaseid olevat terved, jalutumaid käivat ja pimedaid nägevat. Ja nad andsid au Iisraeli Jumalale. 15.33 Siis ütlesid Ta jüngrid Temale: „Kust me võtame kõrves nii palju leibu, et nii hulga rahva kõhud täita?” 15.34 Ja Jeesus ütles neile: „Mitu leiba teil on?” Nad vastasid: „Seitse, ja pisut kalukesi.” 15.35 Siis Ta käskis rahva maha istuda. 15.36 Ja Ta võttis need seitse leiba ja kalad, tänas, murdis ning andis jüngrite kätte, ja jüngrid andsid rahvale. 15.37 Ja kõik sõid, ja nende kõhud said täis; ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi seitse korvitäit. 15.38 Ent neid, kes olid söönud, oli neli tuhat meest peale naiste ja laste. 15.39 Ja kui Ta oli lasknud rahva ära minna, läks Ta paati ja tuli Magdala maa-alale.
16.1 Siis tulid variserid ja saduserid Ta juure Teda kiusama ja nõudsid, et Ta neile näitaks mõne tunnustähe taevast. 16.2 Aga Ta kostis ning ütles neile: „Õhtu tulles te ütlete: Head ilma tuleb, sest taevas punab. 16.3 Ja hommikul te ütlete: Täna tuleb rajuilm, sest taevas punab ja on pilves. Taeva nägu te oskate küll mõista, kuid aegade tunnustähti te ei suuda mõista. 16.4 See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, ja temale ei anta muud tähte kui prohvet Joona täht!” Ja Ta jättis nad maha ning läks ära. 16.5 Ja kui Tema jüngrid olid jõudnud teispoolsele kaldale, olid nad unustanud leiba kaasa võtta. 16.6 Aga Jeesus ütles neile: „Olge ettevaatlikud ja hoiduge variseride ja saduseride haputaignast!” 16.7 Siis nad arutasid isekeskis ja ütlesid: „See käib selle kohta, et me ei võtnud leiba kaasa.” 16.8 Jeesus märkas seda ja ütles: „Te nõdrausulised, miks te arutate isekeskis, et te ei ole leiba kaasa võtnud? 16.9 Kas te veel ei saa aru? Eks te mäleta neid viit leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite, 16.10 ja neid seitset leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite? 16.11 Kuidas te siis ei mõista, et Ma teile ei rääkinud leivast, kui Ma käskisin teid hoiduda variseride ja saduseride haputaignast?” 16.12 Siis nad mõistsid, et Ta neid ei käskinud hoiduda leiva haputaignast, vaid variseride ja saduseride õpetusest. 16.13 Aga kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea rajale, küsis Ta Oma jüngritelt ning ütles: „Keda ütlevad inimesed Mind, Inimese Poja, olevat?” 16.14 Nemad ütlesid: „Mõned ütlevad Sind olevat Ristija Johannese, teised Eelija, aga teised Jeremija või ühe prohveteist.” 16.15 Tema ütles neile: „Aga teie, keda teie Mind ütlete olevat?” 16.16 Siimon Peetrus vastas ning ütles: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” 16.17 Jeesus vastas ning ütles temale: „Õnnis oled Sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid Mu Isa, Kes on taevas. 16.18 Ja Mina ütlen sulle ka: Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule Ma ehitan Oma Koguduse, ja surmavalla väravad ei võida seda! 16.19 Ma annan sinule Taevariigi võtmed, ja mis sa maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud!” 16.20 Siis Ta keelas Oma jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et Tema on Kristus. 16.21 Sellest ajast hakkas Jeesus Kristus teatama Oma jüngritele, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt, ja et Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles. 16.22 Siis Peetrus võttis Tema isepäinis, hakkas Teda noomima ja ütles: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda Sulle sündigu!” 16.23 Aga Ta pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane Minust, saatan! Sa oled Mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!” 16.24 Siis Jeesus ütles Oma jüngritele: „Kui keegi tahab Minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu Mind. 16.25 Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab Minu pärast, see leiab selle. 16.26 Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest? 16.27 Sest Inimese Poeg tuleb Oma Isa auhiilguses Oma Inglitega, ja siis Ta tasub igaühele Tema tööd mööda. 16.28 Tõesti, Mina ütlen teile, neist, kes siin seisavad, on mõned, kes ei maitse surma, enne kui nad näevad Inimese Poja tulevat Tema Kuningriigis!”
17.1 Ja kuue päeva pärast Jeesus võttis enesega Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, Tema venna, ja viis nad üles kõrgele mäele isepäinis. 17.2 Ja Ta muudeti nende ees; ja Ta pale paistis otsegu päike ja Ta riided läksid valgeks otsegu valgus. 17.3 Ja vaata, Mooses ja Eelija näitasid endid neile ja kõnelesid Temaga. 17.4 Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, uhe Moosesele ja ühe Eelijale?” 17.5 Kui ta alles rääkis, vaata, siis varjas neid hele pilv. Ja vaata, hääl pilvest ütles: „See on Mu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel; Teda kuulake!” 17.6 Ja kui jüngrid seda kuulsid, langesid nad silmili maha ning kartsid väga. 17.7 Ja Jeesus tuli nende juure, puudutas neid ja ütles: „Tõuske üles ja ärge kartke!” 17.8 Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad kedagi kui Jeesust üksi. 17.9 Ja mäelt alla tulles keelas Jeesus neid ning ütles: „Ärge rääkige kellelegi sellest nägemusest, kuni Inimese Poeg surnuist üles tõuseb!” 17.10 Ja jüngrid küsisid Temalt ning ütlesid: „Miks siis kirjatundjad ütlevad, et Eelija peab tulema enne?” 17.11 Tema kostis ja ütles: „Eelija tuleb küll enne ja seab kõik korda. 17.12 Aga Ma ütlen teile, et Eelija on juba tulnud, ja nad ei ole teda ära tunnud, vaid on temale teinud, mida nad tahtsid. Nõnda peab ka Inimese Poeg kannatama nende poolt!” 17.13 Siis jüngrid said aru, et Ta neile rääkis Ristijast Johannesest. 17.14 Ja kui nad tulid rahva juure, astus Tema ette inimene ja heitis põlvili Ta ette 17.15 ning ütles: „Issand, halasta mu poja peale, sest ta on kuutõbine ja suures vaevas; sagedasti langeb Ta tulle ja sagedasti vette. 17.16 Ja ma tõin ta Sinu jüngrite juure, kuid nad ei suutnud teda terveks teha!” 17.17 Aga Jeesus kostis ning ütles: „Oh sina uskmatu ja pöörane tõug! Kui kaua pean Ma olema teie juures? Kui kaua pean Ma teiega kannatama? Tooge ta siia mu juure!” 17.18 Ja Jeesus sõitles teda, ja kuri vaim väljus temast, ja poiss sai terveks samast tunnist. 17.19 Siis tulid jüngrid Jeesuse juure isepäinis ja küsisid: „Miks meie ei võinud teda välja ajada?” 17.20 Aga Tema ütles neile: „Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti Ma ütlen teile, kui teil oleks usku nagu sinepiivake, siis te võiksite ütelda sellele mäele: Siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu. 17.21 Seesinane sugu ei lähe muidu välja kui aga palve ja paastumisega!” 17.22 Aga kui nad üheskoos viibisid Galileas, ütles Jeesus neile: „Inimese Poeg antakse ära inimeste kätte; 17.23 ja nad tapavad Tema, ja kolmandal päeval Ta äratatakse üles!” Ja nad said väga kurvaks. 17.24 Aga kui nad Kapernauma jõudsid, tulid Peetruse juure maksuraha korjajad ja ütlesid: „Kas teie Õpetaja maksuraha ei maksa?” 17.25 Tema ütles: „Jah, maksab!” Ja kui Ta koju tuli, jõudis Jeesus talle küsimusega ette ning ütles: „Mis sa arvad, Siimon? Kellelt võtavad kuningad maa peal tolli või maksu, kas omilt lastelt või võõrastelt?” 17.26 Peetrus vastas Temale: „Võõrastelt.” Jeesus ütles temale: „Siis on lapsed sellest vabad. 17.27 Kuid et neid mitte pahandada, mine merele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb; ja kui sa tema suu avad, sa leiad hõberaha. Võta see ja anna neile minu ja enese eest!”
18.1 Sel ajal tulid jüngrid Jeesuse juure ja ütlesid: „Kes on küll suurim Taevariigis?” 18.2 Ja Jeesus kutsus lapsukese Enese juure, asetas tema nende keskele 18.3 ja ütles: „Tõesti Ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte Taevariiki! 18.4 Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem Taevariigis. 18.5 Ja kes iganes ühe niisuguse lapsukese vastu võtab Minu nimel, see võtab Mind vastu. 18.6 Aga kes pahandab ühe neist pisukesist, kes Minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse. 18.7 Häda maailmale pahanduste pärast! Sest pahandused peavad tulema, kuid häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb! 18.8 Aga kui su käsi või su jalg sind pahandab, siis raiu ta maha ja heida enesest ära. Parem on sulle, et sa vigasena või jalutuna lähed elusse, kui et sul on kaks kätt ja kaks jalga ja sind heidetakse igavesse tulle. 18.9 Ja kui su silm sind pahandab, kisu ta välja ja viska enesest ära. Parem on sulle, et sa ühe silmaga lähed elusse kui et sul on kaks silma ja sind heidetakse põrgutulle. 18.10 Vaadake ette, et te ühtki neist pisukesist ei põlga; sest Ma ütlen teile, et nende Inglid taevas alati näevad Mu Isa palet, Kes on taevas. 18.11 Sest Inimese Poeg on tulnud päästma seda, mis on kadunud. 18.12 Mis te arvate? Kui kellelgi inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist eksib ära, eks Ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedele ja lähe otsima seda, kes on ära eksinud? 18.13 Ja kui juhtub, et ta selle leiab, tõesti Ma ütlen teile, et ta sellest tunneb rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast, kes ei olnud ära eksinud. 18.14 Nõnda ei ole ka teie Isa tahtmine, Kes on taevas, et üks neist pisukesist hukka läheks. 18.15 Aga kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi teda nelja silma all. Kui ta sind kuulab, siis sa oled oma venna võitnud. 18.16 Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, et iga asi kinnitataks kahe või kolme tunnistaja sõnaga. 18.17 Aga kui ta neid ei kuula, siis ütle kogudusele; aga kui ta kogudustki ei kuula, siis Ta olgu sinu meelest nagu pagan ja tölner. 18.18 Tõesti Ma ütlen teile, et mis te iganes maa peal seote, on ka taevas seotud, ja mis te iganes maa peal lahti päästate, on ka taevas lahti päästetud. 18.19 Taas ütlen Ma tõesti teile, et kui kaks teie seast ühel nõul on maa peal mingi asja pärast, mida nad iganes paluvad, siis see saab neile Minu Isalt, Kes on taevas. 18.20 Sest kus kaks või kolm koos on Minu nimel, seal olen Mina nende keskel.” 18.21 Siis astus Peetrus Tema juure ja ütles: „Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?” 18.22 Jeesus ütles temale: „Ma ei ütle sulle mitte: Seitse korda! vaid: Seitsekümmend korda seitse korda! 18.23 Sellepärast on Taevariik kuninga sarnane, kes oma sulastega tahtis aru teha. 18.24 Aga kui ta hakkas aru tegema, toodi üks ta ette, kes oli talle kümme tuhat talenti võlgu. 18.25 Aga kui tal ei olnud maksta, käskis isand müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli, ja maksta. 18.26 Siis sulane heitis maha, kummardas teda ja ütles: Kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! 18.27 Siis oli isandal hale meel sellest sulasest, ta laskis tema lahti ja kinkis talle võla. 18.28 Aga seesama sulane läks välja ja leidis ühe oma kaassulase, kes temale oli võlgu sada teenarit. Ja ta võttis tema kinni, kägistas teda ja ütles: Maksa, mis sa oled võlgu! 18.29 siis tema kaassulane heitis maha tema jalge ette, palus teda ning ütles: Kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! 18.30 Aga tema ei tahtnud, vaid läks ära ja heitis ta vangi, kuni ta maksab oma võla. 18.31 Aga kui tema kaassulased nägid, mis sündis, said nad väga kurvaks ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli sündinud. 18.32 siis kutsus ta isand tema enese ette ja ütles temale: Sa tige sulane! Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid, 18.33 eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin? 18.34 Ja ta isand sai vihaseks ja andis tema piinajate kätte, kuni ta maksab kõik, mis tal temaga oli võlgu. 18.35 Nõnda teeb ka Minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!”
19.1 Ja sündis, kui Jeesus need kõned oli lõpetanud, et Ta läks ära Galileamaalt ja tuli Juudamaa alale teisele poole Jordanit. 19.2 Ja palju rahvast järgis Teda, ja Ta tegi neid seal terveks. 19.3 Siis tuli Tema juure varisere Teda kiusama, ja need ütlesid: „Kas on luba oma naist enesest lahutada igasugusel põhjusel?” 19.4 Tema kostis ja ütles: „Kas te ei ole lugenud, et Looja nad algusest lõi meheks ja naiseks, 5. ja ütles: Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!? 19.6 Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” 19.7 Nad ütlesid Temale: „Mispärast siis Mooses käskis anda lahutuskirja ja lahutada?” 19.8 Ta ütles neile: „Mooses on teile teie südame kanguse pärast annud loa oma naisi enestest lahutada; algusest ei ole see mitte nõnda olnud. 19.9 Aga Ma ütlen teile: Kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast ja võtab teise, see rikub abielu, ja kes võtab lahutatud naise, see rikub abielu.” 19.10 Siis ütlesid jüngrid Temale: „Kui inimese lugu naisega on nõnda, siis ei ole hea abielluda.” 19.11 Aga Tema ütles neile: „Kõik ei saa aru sellest sõnast, vaid ainult need, kelledele see on antud. 19.12 Sest on kohitsetuid, kes emaihust nõnda on sündinud, ja on kohitsetuid, kes inimeste poolt on kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes ise on ennast kohitsenud Taevariigi pärast. Kes suudab aru saada, saagu aru!” 19.13 Siis toodi Tema juure lapsukesi, et Ta Oma käed nende peale paneks ja palvetaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. 19.14 Ent Jeesus ütles: „Jätke lapsukesed rahule ja ärge keelake neid Minu juure tulemast, sest niisuguste päralt on Taevariik!” 19.15 Ja Ta pani Oma käed nende peale ja läks sealt ära. 19.16 Ja vaata, üks mees astus Tema juure ja ütles Temale: „Õpetaja, mis head Ma pean tegema, et saaksin igavese elu?” 19.17 Aga Ta ütles talle: „Miks sa mult küsid, mis on hea? Ūksainus on, Kes on hea. Ent kui sa tahad minna elu sisse, siis pea käsud!” 19.18 Tema küsis Temalt: „Missugused?” Jeesus ütles: „Sa ei tohi tappa; Sa ei tohi abielu rikkuda; Sa ei tohi varastada; Sa ei tohi valet tunnistada; 19.19 Sa pead oma isa ja ema austama; ja armasta oma ligimest nagu iseennast!” 19.20 Noor mees ütles Temale: „Seda kõike ma olen pidanud. Mis puudub mul veel?” 19.21 Jeesus ütles talle: „Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi Mind!” 19.22 Kui noor mees seda sõna kuulis, läks ta ära kurva meelega, sest tal oli palju vara. 19.23 Siis Jeesus ütles Oma jüngritele: „Tõesti, Ma ütlen teile, rikkal on raske pääseda Taevariiki. 19.24 Ja taas Ma ütlen teile: Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala Riiki!” 19.25 Kui jüngrid seda kuulsid, hämmastusid nad väga ning ütlesid: „Kes siis võib õndsaks saada?” 19.26 Aga Jeesus vaatas neile otsa ja ütles neile: „Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!” 19.27 Siis kostis Peetrus ning ütles Temale: „Vaata, meie oleme jätnud maha kõik ja oleme järginud Sind. Mis me sellest nüüd saame?” 19.28 Aga Jeesus ütles neile: „Tõesti, Ma ütlen teile, et teie, kes olete Mind järginud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub Oma aujärjele, istute ka ise kaheteistkümnele aujärjele ja mõistate kohut kaheteistkümne Iisraeli suguharu üle! 19.29 Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud Minu nime pärast, saab mitu korda rohkem ja pärib igavese elu. 19.30 Aga paljud esimesed jäävad viimseiks, ja viimsed saavad esimesteks!
20.1 Sest Taevariik on majaisanda sarnane, kes vara hommikul välja läks töötegijaid palkama oma viinamäele. 20.2 Kui ta töötegijatega oli kokku leppinud ühe teenari peale päevapalgaks, läkitas ta nad oma viinamäele. 20.3 Ja ta läks välja kolmandal tunnil ja nägi teisi turul tööta seisvat 20.4 ja ütles neile: Minge ka teie viinamäele ja mis iganes õige on, annan ma teile! 20.5 Ja nad läksid ära. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ja tegi nõndasamuti. 20.6 Aga üheteistkümnendal tunnil ta läks välja ja leidis teisi seisvat ja ütles neile: Mis te siin kogu päeva tööta seisate? 20.7 Nad ütlesid temale: Meid ei ole keegi palganud! Tema ütles neile: Minge teiegi viinamäele! 20.8 Kui siis õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma ülevaatajale: Kutsu töötegijad ja anna neile palk alates viimseist kuni esimesteni. 20.9 Kui nüüd need tulid, kes üheteistkümnendal tunnil olid palgatud, said nad igaüks ühe teenari. 20.11 Kui nad olid saanud, nurisesid nad majaisanda vastu 20.12 ning ütlesid: Need viimsed aga on ühe tunni tööd teinud ja sa oled nad teinud meie väärilisteks, kes me päeva koormat ja palavust oleme kannud! 20.13 Aga ta kostis ning ütles ühele nende seast: Sõber, ma ei tee sulle ülekohut; eks sa leppinud minuga kokku ühe teenari peale? 20.14 Võta, mis ainule kuulub, ja mine oma teed; aga ma tahan sellele viimsele anda nõnda nagu sinulegi. 20.15 Kas ei ole mul luba enese omaga teha, mida ma tahan? Või on sinu silm kade, et mina hea olen? 20.16 Nõnda saavad viimsed esimesteks ja esimesed viimseiks. Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!” 20.17 Ja tahtes minna üles Jeruusalemma, võttis Jeesus need kaksteistkümmend isepäinis ja ütles teel olles neile: 20.18 „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte, ja nad mõistavad Tema surma 20.19 ja annavad Tema paganate kätte pilgata ja piitsutada ja risti lüüa; ja kolmandal päeval Ta äratatakse üles!” 20.20 Siis astus Sebedeuse poegade ema Tema juure ühes oma poegadega, kummardas ja palus Talt midagi. 20.21 Aga Ta ütles naisele: „Mida sa tahad?” Tema ütles Temale: „Ūtle, et need mu kaks poega istuksid üks Su paremale ja teine Su vasakule käele Sinu Kuningriigis!” 20.22 Aga Jeesus vastas ning ütles: „Te ei tea, mida te palute! Kas te võite juua seda karikat, mis Minul tuleb juua?” Nad ütlesid Talle: „Jah, võime!” 20.23 Tema ütles neile: „Minu karika te küll joote, aga Mu paremal ja vasakul käel istuda ei ole Minu käes teile anda, vaid kellele Mu Isa selle on valmistanud.” 20.25 Aga Jeesus kutsus nad Enese juure ja ütles: „Te teate, et paganate ülemad valitsevad nende üle ja suured isandad tarvitavad vägivalda nende kallal. 20.26 Teie seas aga ei tohi nõnda olla; vaid kes iganes teie seast tahab suureks saada, see olgu teie teenija; 20.27 ja kes teie seast tahab olla kõige esimene, see olgu teie ori; 20.28 otsegu Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja Oma hinge andma lunaks paljude eest!” 20.29 Ja kui nad Jeerikost välja läksid, järgis Teda palju rahvast. 20.30 Ja vaata, kaks pimedat istus tee ääres, ja kui nad kuulsid, et Jeesus läheb mööda, kisendasid nad: „Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!” 20.31 Aga rahvas sõitles neid, et nad vait jääksid. Kuid nad kisendasid veel enam: „Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!” 20.32 Siis Jeesus jäi seisma, hüüdis neid ja ütles: „Mida te tahate, et Ma teile teeksin?” 20.33 Nad ütlesid Temale: „Issand, et meie silmad läheksid lahti!” 20.34 siis Jeesusel hakkas hale meel ja Ta puudutas nende silmi. Ja kohe nad nägid jälle ja järgisid Teda.
21.1 Ja kui nad Jeruusalema ligi said ja Betfage poole Õlimäele tulid, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ning ütles neile: 21.2 „Minge sinna alevisse, mis on teie ees, ja varsti te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures; päästke need lahti ja tooge Mu juure. 21.3 Ja kui teile keegi midagi ütleb, siis ütelge: Issandal on neid tarvis! Siis Ta lähetab nad sedamaid. 21.4 Aga see on kõik sündinud, et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: 21.6 Siis jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud, 21.7 ning tõid emaeesli ja sälu ja panid riided nende peale ja panid Ta riiete peale istuma. 21.8 Aga suurem hulk laotas oma riided tee peale, aga teised raiusid oksi puudest ja puistasid tee peale. 21.9 Aga rahvahulgad, kes ees ja taga käisid, hüüdsid: „Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!” 21.10 Ja kui Ta Jeruusalemma sisse läks, tõusis kogu linn liikvele ja ütles: „Kes See on?” 21.11 Aga rahvas ütles: „Tema on See Prohvet Jeesus Galilea Naatsaretist!” 21.13 ja ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda peab hüütama palvekojaks, aga teie teete Ta röövliauguks!” 21.14 Ja pühakojas tuli Tema juure pimedaid ja jalutumaid, ja Ta tegi nad terveks. 21.15 Aga kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid neid imesid, mida Ta tegi, ja poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosianna Taaveti Pojale!” sai nende meel pahaseks 21.16 ja nad ütlesid Temale: „Kas Sa kuuled, mida need ütlevad?” Jeesus ütles neile: „Jah, kuulen! Kas te iganes pole lugenud: Laste ja imikute suust oled Sa Enesele valmistanud kiituse?” 21.17 Ja Ta jättis nad maha ja läks linnast välja Betaaniasse ja jäi Sinna ööseks. 21.18 Aga kui Ta vara hommikul jälle linna läks, hakkas Tal nälg. 21.19 Ja nähes üht viigipuud tee ääres, läks Ta selle juure, aga ei leidnud sealt pealt midagi muud kui ainult lehti. Ja Ta ütles puule: 21.20 Kui jüngrid seda nägid, panid nad imeks ning ütlesid: „Kuidas see viigipuu nii kohe ära kuivas?” 21.21 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Tõesti Ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks mitte ainult seda, mis viigipuule on sündinud, vaid kui te ka ütleksite sellele mäele: Tõuse paigast ja lange merre! siis see sünniks. 21.22 Ja kõik, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate!” 21.23 Ja kui nad tulid pühakotta, astusid ülempreestrid ja rahva vanemad Tema juure, kui Ta õpetas, ja ütlesid: „Missuguse meelevallaga Sa teed neid asju? Ja kes on Sulle selle meelevalla annud?” 21.24 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Ma tahan ka teilt küsida ühe asja; kui te Mulle selle ütlete, siis Ma ütlen ka teile, missuguse meelevallaga Ma neid asju teen. 21.25 Kust oli Johannese ristimine, kas taevast või inimestest?” Aga nemad arutasid asja isekeskis ja ütlesid: „Kui me ütleme: Taevast! siis Ta ütleb meile: Mispärast te siis ei uskunud teda? 21.26 Aga kui me ütleme: Inimestest! siis meil tuleb karta rahvast, sest nad kõik peavad Johannest prohvetiks!” 21.27 Ja nad kostsid Jeesusele ning ütlesid: „Me ei tea!” Siis ütles ka Tema neile: „Ega Minagi teile ütle, missuguse meelevallaga Ma neid asju teen. 21.28 Aga mis te arvate? Ūhel inimesel oli kaks poega. Ja ta läks esimese juure ning ütles: Poeg, mine täna tööle mu viinamäele! 21.29 Aga tema kostis ning ütles: Küll ma lähen, isand! Ja ta ei läinud mitte. 21.30 Siis isa läks ka teise juure ja ütles nõndasamuti. See kostis ning ütles: Ei mina taha! Pärast ta kahetses ja läks. 21.31 Kumb neist tegi isa tahtmist?” Nad ütlesid: „Viimane.” Jeesus ütles neile: „Tõesti Ma ütlen teile, et tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki. 21.32 Sest Johannes tuli teie juure õiguse teed ja te ei uskunud teda; ent tölnerid ja hoorad uskusid teda. Aga teie, ehk te küll seda nägite, ei kahetsenud pärastki, et teda uskuda. 21.33 Kuulge teist tähendamissõna: Oli majaisand, kes istutas viinamäe ja tegi selle ümber aia ja kaevas sinna surutõrre ja ehitas torni ja andis selle rendile aednike kätte ja läks võõrale maale. 21.34 Kui siis viinamarja korjamise aeg lähenes, läkitas ta oma sulased aednike juure oma vilja vastu võtma. 21.35 Aga aednikud võtsid tema sulased kinni; mõnd nad peksid, mõne nad tapsid, mõne nad viskasid kividega surnuks. 21.36 Taas ta läkitas teised sulased, rohkem kui esimesi; ja nad tegid neile nõndasamuti. 21.37 Viimaks ta läkitas oma poja nende juure, mõteldes: Küllap nad mu poega häbenevad. 21.38 Aga kui aednikud nägid poega, ütlesid nad isekeskis: See on see pärija, tulge, tapame ta ära, siis saame tema pärandi enestele! 21.39 Ja nad võtsid ja tõukasid ta välja viinamäest ning tapsid ta ära. 21.40 Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mis ta teeb nende aednikega?” 21.41 Nad ütlesid Temale: „Need kurjad ta hukkab ära kurjasti ja annab viinamäe teiste aednike kätte, kes annavad temale vilja omal ajal.” 21.42 Jeesus ütles neile: „Kas te pole iialgi Kirjast lugenud: Kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks; Issandalt on see tulnud ja on imeasi meie silmis. 21.43 Seepärast Ma ütlen teile: Jumala Riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab. 21.44 Ja kes selle kivi peale langeb, läheb rusuks; aga kelle peale iganes see langeb, selle ta teeb pihuks!” 21.45 Ja kui ülempreestrid ja variserid Tema tähendamissõnu kuulsid, mõistsid nad, et Ta neist rääkis. 21.46 Ja nad oleksid Ta hea meelega kinni võtnud, aga kartsid rahvast, sest see pidas Teda prohvetiks.
22.1 Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles: 22.2 „Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi. 22.3 Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla. 22.4 Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: Ūtelge kutsutuile: Vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on 22.5 Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale; 22.6 veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära. 22.7 Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema. 22.8 Siis ta ütles oma sulastele: Pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt. 22.9 Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! 22.10 Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid. 22.11 Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas. 22.12 Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust. 22.13 Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammastekiristamine! 22.14 Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!” 22.15 Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad Teda Ta kõnest saaksid võrgutada. 22.16 Ja nad läkitavad Tema juure oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad ütelda: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest Sa ei vaata inimese isikule. 22.17 Ūtle nüüd meile, mida Sa arvad: Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?” 22.18 Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: „Te silmakirjatsejad, miks te Mind kiusate? 22.19 Näidake Mulle maksuraha!” Ja nad tõid Tema kätte ühe teenari. 22.20 Tema ütles neile: „Kelle kuju ja pealkiri see on?” 22.21 Nad vastasid Temale: „Keisri.” Siis Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kutsub Jumalale!” 22.22 Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid Tema ning läksid ära. 22.23 Sel päeval tuli Tema juure sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi, ja küsisid Talt: 22.24 „Õpetaja, Mooses on ütelnud: Kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase. 22.25 Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale. 22.26 Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani. 22.27 Kõige viimaks suri ka naine. 22.28 Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?” 22.29 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge! 22.30 Sest ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala Inglid taevas. 22.31 Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mis Jumal teile on ütelnud: 22.32 Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!” 22.33 Ja kui rahvas seda kuulis, hämmastus ta Tema õpetusest. 22.34 Aga kui variserid said kuulda, et Ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku; 22.35 ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates: 22.36 „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?” 22.37 Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. 22.38 See on suur ja esimene käsk. 22.39 Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast. 22.40 Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” 22.41 Aga kui variserid üheskoos olid, küsis neilt Jeesus 22.42 ning ütles: „Mis teie arvate Kristusest, kelle Poeg Ta on?” Nad ütlesid Temale: „Taaveti!” 22.43 Tema ütles neile: „Kuidas siis Taavet hüüab Teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb: 22.44 Issand on ütelnud minu Issandale: Istu Mu paremale käele, kuni Ma Sinu vaenlased panen Su jalge alla? 22.45 Kui nüüd Taavet Teda nimetab Issandaks, kuidas Ta siis on tema poeg?” 22.46 Ja ükski ei võinud Temale sõnagi vastata, ja ükski ei julgenud sellest päevast peale Temalt midagi enam küsida.
23.1 Siis rääkis Jeesus rahvale ja Oma jüngritele 23.2 ning ütles: „Moosese istmel istuvad kirjatundjad ja variserid. 23.3 Kõike nüüd, mis nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga nende tegude järele ärge tehke, sest nad ütlevad küll, aga ei tee; 23.4 nad seovad kokku raskeid ja ränki koormaid ja panevad neid inimeste õlgadele, aga ise nad ei taha sõrmegagi neid liigutada. 23.5 Kõik oma teod nad teevad selleks, et inimesed neid näeksid; sest nad teevad oma palvekaukad laiad ja oma rüüde tupsud suured. 23.6 Nad armastavad ülemat paika lauas võõruspidudel ja esimesi istmeid kogudusekodades, 23.7 ja teretusi turgudel ja et inimesed neid kutsuksid „Rabi!” 23.8 Aga teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad. 23.9 Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, Kes on taevas. 23.10 Ja ärge te laske ka endid kutsuda juhatajaks, sest üks on teie Juhataja — Kristus! 23.11 Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija. 23.12 Sest kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse. 23.13 Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete Taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna. 23.14 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sööte ära leskede hooned ja loete silmakirjaks pikki palveid! Sellepärast te langete seda raskema kohtu alla. 23.15 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te käite läbi mered ja maad, et saavutada ühegi, kes heidab teie usku; ja kui ta on heitnud, siis te teete tast põrgulapse, kaks korda hullema kui te ise olete! 23.16 Häda teile, te sõgedad teejuhid, kes ütlete: Kes iganes vannub templi juures, sellel ei ole sest midagi, aga kes vannub templi kulla juures, sellel on kohustus! 23.17 Te jõledad ja sõgedad! Sest kumb on suurem, kuld või tempel, mis kulda pühitseb? 23.18 Ja: Kes iganes vannub altari juures, sellel ei ole sest midagi; aga kes vannub annetuse juures, mis on seal peal, sellel on kohustus! 23.19 Te jõledad ja sõgedad! Sest kumb on suurem, ohver või altar, mis ohvrit pühitseb? 23.20 Seepärast, kes vannub altari juures, vannub tema juures ja kõige selle juures, mis tema peal on. 23.21 Ja kes vannub templi juures, see vannub tema ja Selle juures, Kes seal elab. 23.22 Ja kes vannub taeva juures, see vannub Jumala aujärje juures ja Tema juures, Kes sellel istub. 23.23 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse! Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata. 23.24 Te sõgedad teejuhid, kes kurnate sääski, aga neelate alla kaameleid! 23.25 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te karika ja vaagna teete puhtaks väljastpoolt, aga seestpoolt on need täis röövi ja aplust! 23.26 Sa sõge variser! Tee esmalt karikas puhtaks seestpoolt, et see ka väljastpoolt saaks puhtaks! 23.27 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te olete lubjatud haudade sarnased, mis kull väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis surnute luid ja kõike räpasust! 23.28 Nõnda olete ka teie küll väljastpoolt näha õiged inimeste ees, kuid seestpoolt te olete täis salalikku meelt ja ülekohut. 23.29 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te ehitate prohvetite haudu ja kaunistate õigete hauasambaid 23.30 ja ütlete: Kui me oleksime elanud oma esiisade ajal, ei meie küll nende osalised oleks olnud prohvetite verd valamas! 23.31 Nõnda te siis tunnistate iseeneste vastu, et te olete nende lapsed, kes tapsid prohveteid! 23.32 Et täitke siis ka oma vanemate mõõt! 23.33 Te maod, te rästikute sigitis, kuidas te põgenete põrgu hukatuse eest? 23.34 Seepärast, vaata, Ma läkitan teie juure prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid! Ja muist neist te tapate ja lööte risti, ja muist neist te piitsutate oma kogudusekodades ja kiusate neid taga ühest linnast teise, 23.35 et teie peale tuleks kõik vaga veri, mis on valatud maa peal alates õige Aabeli verest Sakarja, Berekja poja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel. 23.36 Tõesti Ma ütlen teile, see kõik tuleb sellesinase sugupõlve peale! 23.37 Jeruusalem, Jeruusalem, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juure on läkitatud! Kui mitu korda Ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsegu kana kogub oma pojukesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud! 23.38 Vaata, teie koda jäetakse teil maha! 23.39 Sest Mina ütlen teile: Nüüdsest peale ei saa te Mind näha, seni kui te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”
24.1 Ja Jeesus tuli välja pühakojast ja läks edasi. Ja Tema jüngrid astusid Ta juure Temale näitama pühakoja hooneid. 24.2 Aga Jeesus ütles neile: „Eks te näe seda kõike? Tõesti Ma ütlen teile, siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” 24.3 Ja kui Ta Õlimäel istus, astusid jüngrid Tema juure isepäinis ja ütlesid: „Ūtle meile, millal see kõik sünnib ja mis on Su tulemise ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?” 24.4 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Katsuge, et keegi teid ei eksita! 24.5 Sest paljud tulevad Minu nime all ja ütlevad: Mina olen Kristus! ja eksitavad paljusid. 24.6 Aga te saate kuulda sõdadest ja sõnumeid sõjast; katsuge, et te ei ehmuks! Sest see peab sündima, aga ots ei ole veel käes. 24.7 Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, ja nälga ja maavärisemisi on paiguti. 24.8 Aga see kõik on sünnivalude hakatus! 24.9 Siis antakse teid viletsusse ja teid tapetakse ja te olete kõigi rahvaste all Minu nime pärast. 24.10 Ja siis taganevad paljud ja annavad üksteist ära ja vihkavad üksteist. 24.11 Ja palju valeprohveteid tõuseb, ja need eksitavad paljusid. 24.12 Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus. 24.13 Aga kes otsani vastu peab, see pääseb! 24.14 Ja seda Kuningriigi Evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots. 24.15 Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel, — kes seda loeb, see pangu tähele – 24.16 siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele; 24.17 kes on katusel, ärgu tulgu maha midagi oma majast võtma; 24.18 ja kes on väljal, ärgu mingu tagasi võtma oma kuube! 24.19 Aga häda neile, kes on käima peal, ja neile, kes imetavad neil päevil! 24.20 Ent paluge, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval. 24.21 Sest siis tuleb suur viletsus, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tulegi. 24.22 Ja kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha; aga äravalitute pärast lühendatakse need päevad. 24.23 Kui siis keegi teile ütleb: Vaata, siin on Kristus! või: Vaata seal! ärge uskuge. 24.24 Sest valekristusi ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid. 24.25 Vaata, Ma olen teile seda ette ütelnud! 24.26 Kui teile siis üteldakse: Vaata, Ta on kõrves! ärge minge välja; Vaata, Ta on kambrites! ärge uskuge. 24.27 Sest otsegu välk sähvab ida poolt ja paistab läände, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine. 24.28 Sest kus on raibe, sinna kogunevad kotkad. 24.29 Aga varsti pärast nende päevade viletsust läheb päike pimedaks ja kuu ei anna oma valget, ja tähed langevad maha taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. 24.30 Ja siis ilmub Inimese Poja tunnustäht taevas, ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal halisema ja näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvede peal suure väe ja auhiilgusega. 24.31 Ja Ta läkitab Oma Inglid suure pasunahäälega, ja nad koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise. 24.32 Ent viigipuust õppige võrdumit: kui ta oksad juba on pungas ja ajavad lehti, siis te tunnete, et suvi on ligi. 33. Nõnda ka teie: kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees. 24.34 Tõesti Ma ütlen teile, et selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib! 24.35 Taevas ja maa hävivad, aga Minu sõnad ei hävi mitte! 24.36 Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei Inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi. 24.37 Sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine. 24.38 Sest nõnda nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noi läks laeva, 24.39 ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära: nõnda on ka Inimese Poja tulemine. 24.40 Siis on käks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. 24.41 Kaks naist on jahvatamas veskil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. 24.42 Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! 24.43 Aga seda teadke, et kui peremees teaks, mil öövahi-ajal varas tuleb, küll ta siis valvaks ega laseks oma majasse sisse murda. 24.44 Sellepärast olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva! 24.45 Kes on nüüd ustav ja mõistlik sulane, kelle ta isand on pannud oma pere üle neile rooga andma õigel ajal? 24.46 Õnnis on see sulane, keda ta isand tulles leiab nõnda tegevat! 24.47 Tõesti Ma ütlen teile, et ta paneb tema üle kogu oma vara! 24.48 Aga kui see halb sulane mõtleb oma südames: Mu isand viibib tulles! 24.49 ja hakkab lööma oma kaassulaseid, joomaritega sööma ja jooma, 24.50 siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta teda ei oota, ja tunnil, mil ta ei tea arvata, 24.51 ja raiub ta pooleks ja annab temale osa silmakirjatsejatega; seal on ulumine ja sammaste kiristamine.
1 on Taevariik kümne neitsi samane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu. 2 Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. 3 Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega. 4 Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. 5 Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. 6 Aga keskööl kuuldi häält: Ennäe, peigmees! Minge vastu! 7 Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma lambid. 8 Aga rumalad ütlesid mõistlikele: Andke meile oma õlist, sest meie lambid kustuvad! 9 Kuid mõistlikud kostsid ja ütlesid: Ei ilmaski, sellest ei jätku meile ja teile; vaid minge pigemini kaupmeeste juure ja ostke endile! 10 Aga kui nad läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti. 11 Pärast tulid ka teised neitsid ja ütlesid: Issand, Issand, ava meile! 12 Aga tema vastas ning ütles: Tõesti ma ütlen teile, ma ei tunne teid! 13 Seepärast valvake, sest te ei tea päeva ega tundi! 14 Sest see on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara. 15 Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda, ja läks võõrale maale. 16 Kes viis talenti oli saanud, läks kohe ja kauples nendega ning saavutas teist viis lisaks. 17 Nõndasamuti, kes oli saanud kaks, saavutas teist käks lisaks. 18 Aga see, kes oli saanud ühe, läks ja kaevas selle maa sisse ja peitis ära oma isanda raha. 19 Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama. 20 Siis astus esile see, kes oli saanud viis talenti, ja lisas teist viis talenti juure ja ütles: Isand, viis talenti sa usaldasid mu kätte; vaata, ma olen nendega saavutanud teist viis! 21 Tema isand ütles talle: See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse! 22 Esile astus ka see, kes oli saanud kaks talenti, ja ütles: Isand, sa usaldasid mu kätte kaks talenti; vaata, ma olen nendega saavutanud teist kaks talenti! 23 Tema isand ütles talle: See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse! 24 Siis astus esile ka see, kes oli saanud ühe talendi, a ütles: Isand, ma teadsin, et sa oled kalk inimene. Sa lõikad, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. 25 Ja ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma! 26 Aga tema isand kostis ning ütles temale: Sa paha ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. 27 Sa oleksid siis pidanud mu raha andma rahavahetajate kätte, ja tulles ma oleksin saanud enese oma kasuga tagasi. 28 Sellepärast võtke talent ära tema käest ja andke see sellele, kellel on kümme talenti. 29 Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on. 30 Ja kõlvatu sulane heitke välja kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine. 31 Aga kui Inimese Poeg tuleb Oma auhiilguses ja kõik Inglid Temaga, siis Ta istub Oma aujärjele; 32 ja siis kogutakse Tema ette kõik rahvad, ja Ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. 33 Ja Ta asetab lambad Oma paremale käele, aga sikud vasakule käele. 34 Siis Kuningas ütleb neile, kes on Ta paremal käel: Tulge siia, Minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest! 35 Sest Mul oli nälg, ja te andsite Mulle süüa; Mul oli janu, ja te jootsite Mind; Ma olin võõras, ja te võtsite Mind vastu; 36 Ma olin alasti, ja te riietasite Mind; Ma olin haige, ja te tulite Mind vaatama; Ma olin vangis, ja te tulite Mu juure. 37 Siis vastavad õiged Temale: Issand, millal me nägime Sind näljasena ja söötsime Sind, või millal janusena ja jootsime Sind? 38 Millal me nägime Sind võõrana ja võtsime Sind vastu, või alasti ja riietasime Sind? 39 Millal me nägime Sind haigena või vangis ja tulime Su juure? 40 Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: Tõesti Ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende Mu vähemate vendade seast, seda te olete Minule teinud! 41 siis Ta ütleb ka neile, kes on vasakul käel: Minge ära Minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! 42 Sest Mul oli nälg, ja te ei annud Mulle süüa; Mul oli janu, ja te ei jootnud Mind; 43 Ma olin võõras, ja te ei võtnud Mind vastu; Ma olin alasti, a te ei riietanud Mind; Ma olin haige ja vang, ja te ei tulnud Mind vaatama. 44 Siis vastavad ka need Temale: Issand, millal me nägime Sind näljas või janus või võõrana või alasti või haigena või vangis, ja ei ole Sind teeninud? 45 Siis Ta vastab neile nõnda: Tõesti Ma ütlen teile, et mida te iganes ei ole teinud ühele nende vähemate seast, seda te ei ole Minulegi teinud. 46 Ja need lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse elusse!”
1 Kui Jeesus kõik need kõned oli lõpetanud, ütles Ta Oma jüngritele: 2 „Te teate, et kahe päeva pärast on paasapüha; siis antakse Inimese Poeg risti lüüa!” 3 Siis tulid kokku ülempreestrid ja rahva vanemad ülempreestri kotta, kelle nimi oli Kaifas, 4 ja pidasid isekeskis nõu, Jeesus kavalusega kinni võtta ja ära tappa. 5 Aga nad ütlesid: „Mitte pühade ajal, et mässu ei tõuseks rahva seas!” 6 Aga kui Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona kojas, 7 tuli Ta juure naine, kel oli ühes alabasterriist väga kalli salviga, ja valas selle Tema pea peale, kui Ta lauas istus. 8 Aga kui jüngrid seda nägid, sai nende meel pahaseks ja nad ütlesid: „Mistarvis on see raiskamine? 9 Sest selle oleks võinud ära müüa hulga raha eest ja anda vaestele.” 10 Aga kui Jeesus seda märkas, ütles Ta neile: „Miks teete vaeva sellele naisele? Ta on ju Mulle heateo teinud! 11 Sest vaeseid on alati teie juures, Mind aga ei ole teil mitte alati. 12 Sest salvi Minu ihu peale valades tegi Ta seda Minu matmiseks. 13 Tõesti Ma ütlen teile, et kus iganes seda Evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas, seal räägitakse tema mälestuseks ka sellest, mis ta on teinud.” 14 Siis läks üks neist kaheteistkümnest, nimega Juudas Iskariot, ülempreestrite juure 15 ning ütles: „Mis te mulle tahate anda, kui ma Ta annan teie kätte?” Nad pakkusid temale kolmkümmend hõbetükki. 16 Ja sellest ajast ta otsis parajat aega Teda ära anda. 17 Aga esimesel hapnemata leibade päeval tulid jüngrid Jeesuse juure ja ütlesid Temale: „Kus Sa tahad, et me Sulle valmistame paasasöömaaja?” 18 Tema ütles: „Minge linna ühe mehe juure ja ütelge talle: Õpetaja ütleb: Mu aeg on ligi, sinu juures Ma pean paasasöömaaja Oma jüngritega.” 19 Ja jüngrid tegid nõnda, kuidas Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasatalle. 20 Aga kui õhtu tuli, istus Ta lauda Oma kaheteistkümne jüngriga. 21 Ja kui nemad sõid, ütles Ta: „Tõesti Ma ütlen teile, üks teie seast annab Mind ära!” 22 Ja nad said väga kurvaks ning hakkasid üksteise järele Temale ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?” 23 Tema vastas ning ütles: „Kes Minuga oma käe vaagnasse pistab, see annab Mind ära. 24 Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu Temast on kirjutatud; aga häda sellele inimesele, kelle läbi Inimese Poeg ära antakse! Hea oleks sellele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!” 25 Siis kostis Juudas, Ta äraandja, ning ütles: „Ega ometi mina see ole, Rabi?” Tema ütles talle: „Sina jah!” 26 Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis Oma jüngritele ning ütles: „Võtke, sööge, see on Minu Ihu!” 27 Ja Ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest! 28 Sest see on Minu Veri, uue lepingu Veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. 29 Aga Ma ütlen teile: Nüüdsest peale Ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil Ma ühes teiega joon uut Oma Isa Riigis!” 30 Ja kui nad kiituslaulu olid laulnud, läksid nad välja Õlimäele. 31 Siis ütleb Jeesus neile: „Sel ööl te kõik taganete minust; sest kirjutatud on: Ma löön karjast ja karja lambad pillutatakse! 32 Aga pärast Oma ülestõusmist Ma lähen teie eele Galileasse.” 33 Siis Peetrus kostis ning ütles Temale: „Kui ka kõik Sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski!” 34 Jeesus ütles talle: „Tõesti Ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk on laulnud, salgad sa Mind kolm korda!” 35 Peetrus ütleb Temale: „Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!” Samuti ütlesid ka kõik jüngrid. 36 Siis tuli Jeesus nendega paika, mida nimetatakse Ketsemaniks, ja ütles Oma jüngritele: „Istuge siin niikaua, kui Ma lähen sinna ja palvetan!” 37 Ja Ta võttis Enese juure Peetruse ja kaks Sebedeuse poega, ja hakkas kurvaks minema ning ahastust tundma. 38 Siis Ta ütles neile: „Minu hing on väga kurb surmani; jääge siia ja valvake Minuga!” 39 Ja Ta läks pisut eemale, heitis silmili maha, palvetas ning ütles: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas Minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas Mina tahan, vaid kuidas Sina tahad!” 40 Ja Ta tuli Oma jüngrite juure ja leidis nad magamast ja ütles Peetrusele: „Nii te siia ei suutnud ühtki tundi minuga valvata? 41 Valvake ja paluge, et te kiusatusse ei satuks! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder!” 42 Taas läks Ta teist korda ära, palvetas ning ütles: „Minu Isa, kui see ei või muidu mööda minna kui et Ma selle joon, siis sündigu Sinu tahtmine!” 43 Ja Ta tuli jälle ja leidis nad magamast, sest nende silmad olid rasked unest. 44 Ja Ta jättis nad ja läks ära ja palvetas kolmat korda ja ütles jälle needsamad sõnad. 45 Siis tuleb Ta Oma jüngrite juure ja ütleb neile: „Te ikka veel magate ja puhkate! Vaata, tund on ligi ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! 46 Tõuske üles, lähme! Vaata, see on ligidal, kes Mind ära annab!” 47 Ja kui Ta alles rääkis, vaata, siis tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga ühes suur jõuk mõõkade ja nuiadega ülempreestrite ja rahva vanemate poolt. 48 Aga Ta äraandja oli neile annud märgu ja ütelnud: „Keda ma suudlen, see Ta on, Tema võtke kinni!” 49 Ja kohe ta astus Jeesuse juure ja ütles: „Tere, Rabi!” ja andis Temale suud. 50 Aga Jeesus ütles talle: „Sõber, mispärast oled sa siin?” Siis nad tulid Tema juure, pistsid oma käed Tema külge ja võtsid Ta kinni. 51 Ja vaata, üks neist, kes olid Jeesusega, sirutas oma käe ja tõmbas oma mõõga välja ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära. 52 Siis ütles Jeesus temale: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka! 53 Või arvad sa, et Ma ei või Oma Isa paluda, ja Ta läkitab Mulle kohe enam kui kaksteistkümmend leegioni Ingleid? 54 Kuidas siis läheksid kirjad täide, et see nõnda peab sündima?” 55 Sel tunnil ütles Jeesus hulgale: „Otsegu röövli peale olete te välja tulnud mõõkade ja nuiadega Mind kinni võtma! Ma olen iga päev istunud teie juures pühakojas ja õpetanud, ja te ei ole Mind kinni võtnud.” 56 Aga see kõik on sündinud, et läheksid täide prohvetite kirjad. Siis jätsid kõik jüngrid Tema maha ja põgenesid ära. 57 Aga need, kes Jeesuse olid kinni võtnud, viisid Ta ülempreester Kaifas juure, kuhu kirjatundjad ja vanemad olid kokku tulnud. 58 Aga Peetrus järgis Teda eemalt ülempreestri kojani, ja ta läks sisse ja istus maha ühes sulastega, et näha, kuidas asi lõpeb. 59 Aga ülempreestrid ja kõik Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et Teda surmata, 60 ega leidnud ühtki, ehk küll palju valetunnistajaid esile tuli. Viimaks ometi astus esile kaks 61 ning need ütlesid: „Tema on ütelnud: Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada!” 62 Siis tõusis ülempreester üles ja ütles Temale: „Kas Sa midagi ei vasta selle peale, mida need tunnistavad Sinu kohta?” 63 Sa meile ütled, kas Sina oled Kristus, Jumala Poeg?” 64 Jeesus ütleb temale „Jah, olen! Ometi Ma ütlen teile: Sellest ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal!” 65 Siis ülempreester käristas oma riided lõhki ja ütles: „Tema on Jumalat pilganud! Milleks meile veel on tunnistajaid vaja? Vaata, nüüd te olete Tema jumalapilget kuulnud! 66 Mis te arvate?” Ent nemad vastasid ning ütlesid: „Tema on surma väärt!” 67 Siis nad sülitasid temale silmi ja lõid Teda rusikatega, aga mõningad peksid Teda kepiga 68 ja ütlesid: „Ütle, Kristus, meile kui prohvet, kes see on, kes Sind lõi!” 69 Aga Peetrus istus väljas sisemises õues. Ja tema juure tuli üks tüdruk ja ütles: „Ka sina olid ühes selle galilealase Jeesusega!” 70 Kuid Tema salgas kõikide ees ning ütles: „Ei mina saa aru, mida sa räägid!” 71 Ja kui ta läks värava poole, nägi teda teine tüdruk ja ütles neile, kes seal olid: „Ka see oli naatsaretlase Jeesusega!” 72 Tema salgas jälle vandega: „Mina ei tunne Seda Inimest!” 73 Aga natukese aja pärast lähenesid need, kes seal seisid, ja ütlesid Peetrusele: „Tõesti, sinagi oled üks nende seast, sest su keelemurregi näitab, kust sa oled!” 74 Siis ta hakkas väga needma ja vanduma: „Ei mina tunne Seda Inimest!” Ja sedamaid laulis kukk. 75 Siis tuli Peetrusele meele Jeesuse sõna, kes talle oli ütelnud: „Enne kui kukk laulab, salgad sa Mind kolm korda!” Ja ta läks välja ja nuttis kibedasti.
1 Aga kui valgeks läks, tegid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuseks Tema ära tappa. 2 Nad sidusid Ta kinni, viisid Ta ära ja andsid Ta maavalitseja Pilaatuse kätte. 3 Siis Juudas, kes oli Ta ära annud, nähes, et Ta oli hukka mõistetud, kahetses ning tõi need kolmkümmend hõbetükki tagasi ülempreestrite ja vanemate kätte 4 ning ütles: „Ma olen pattu teinud, et ma ära andsin süütuma vere!” Aga nemad ütlesid: „Mis see meisse puutub? Vaata ise!” 5 Ja ta viskas hõbetükid maha templisse ja läks kõrvale ja poos enese. 6 Aga ülempreestrid võtsid hõbetükid ja ütlesid: „Neid ei sünni panna ohvrikirstu, sest see on vere hind!” 7 Kuld nad pidasid nõu ning ostsid nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. 8 Selle tõttu hüütakse seda põldu verepõlluks tänapäevani. 9 Siis läks täide, mis on üteldud prohvet Jeremija kaudu: „Ja ma võtsin need kolmkümmend hõbetükki Iisraeli lastelt, selle hinnatud Mehe hinna, Kelle nad olid hinnanud, 10 ja andsin need potissepa põllu eest, nõnda nagu Issand mind oli käskinud!” 11 Aga Jeesus seati maavalitseja ette. Ja maavalitseja küsis Temalt ning ütles: „Oled Sa Juutide Kuningas?” Aga Jeesus ütles: „Jah, olen!” 12 Kui siis ülempreestrid ja vanemad Tema peale kaebasid, ei vastanud Ta midagi. 13 Siis ütles Pilaatus Temale: „Eks Sa kuule, mida kõike nad tunnistavad Sinu vastu?” 14 Ent Tema ei vastanud talle ühtainustki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks. 15 Aga tavaliselt laskis maavalitseja pühiks rahvale vabaks ühe vangi, keda nad tahtsid. 16 Ja neil oli siis kuulus vang, nimega Barabas. 17 Kui nad nüüd koos olid, ütles Pilaatus neile: „Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?” 18 Sest ta teadis, et nad olid Ta annud kadeduse pärast tema kätte. 19 Aga kui maavalitseja istus kohtujärjel, läkitas tema naine ta juure ütlema: „Ärgu sul olgu ühtki tegemist Selle Õigega; sest Ma olen täna unes palju kannatanud Tema pärast!” 20 Aga ülempreestrid ja vanemad meelitasid rahvahulki lahti paluma Barabast, aga hukka mõistma Jeesust. 21 Ja maavalitseja kostis ning ütles neile: „Kumma neist kahest te tahate, et ma teile vabaks lasen?” Nemad ütlesid: „Barabase!” 22 Pilaatus ütles neile: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, Keda hüütakse Kristuseks?” Nemad ütlesid kõik: „Löödagu Ta risti!” 23 Maavalitseja küsis: „Mis kurja Ta siis on teinud?” Aga nad karjusid veel enam ja ütlesid: „Löödagu Ta risti!” 24 Kui Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid et kära läks veel suuremaks, võttis ta vett ja pesi oma käsi rahva nähes ning ütles: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!” 25 Siis vastas kõik rahvas ning ütles: „Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!” 26 Siis ta vabastas neile Barabase, aga Jeesust ta laskis rooskadega peksta ja andis Ta risti lüüa. 27 Siis võtsid maavalitseja sõjamehed Jeesuse enestega kohtukotta ja kogusid Tema juure kokku kõik oma jõugu. 28 Nad võtsid Ta riidest lahti ja panid Temale selga purpurmantli, 29 ja punusid kibuvitsust krooni ning panid selle Temale pähe, andsid Ta paremasse kätte pilliroo, heitsid Ta ette põlvili maha, naersid Teda ja ütlesid: „Tere, Juutide Kuningas!” 30 Ja nad sülitasid Tema peale ja võtsid roo ning lõid sellega Temale pähe. 31 Ja kui nemad Teda olid naernud, võtsid nad mantli Ta seljast ära ja panid Ta omad riided Temale selga ja viisid Ta ära risti lüüa. 32 Välja minnes leidsid nad Küreene mehe, nimega Siimon. Seda nad sundisid kandma Tema risti. 33 Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks - see tähendab Pealae asemeks - 34 andsid nad Temale juua sapiga segatud viina. Kui Ta seda oli maitsnud, ei tahtnud Ta juua. 35 Aga kui nad Tema olid risti löönud, jaotasid nad Tema riided isekeskis ja heitsid liisku nende pärast 36 ning istusid maha ja valvasid Teda seal. 37 Ja Tema pea kohale nad panid pealkirja, millele oli kirjutatud Ta süü: „See on Jeesus, Juutide Kuningas!” 38 Siis löödi Temaga ühes risti käks röövlit, üks paremale ja teine vasakule poole. 39 Aga möödaminejad pilkasid Teda, vangutasid pead 40 ning ütlesid: „Sina, Kes templi lammutad ja kolme päevaga üles ehitad, aita Iseennast! Kui Sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha!” 41 Nõndasamuti naersid Teda ka ülempreestrid ühes kirjatundjate ja vanematega ning ütlesid: 42 „Teisi Ta on aidanud, Iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli Kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse! 43 Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd Tema, kui Ta tahab; sest Ta on ütelnud: Ma olen Jumala Poeg!” 44 Samuti teotasid Teda röövlidki, kes ühes Temaga olid risti löödud. 45 Aga kuuendal tunnil tuli pimedus üle kogu maa üheksanda tunnini. 46 Üheksandal tunnil kisendas Jeesus suure häälega ning ütles: „Elii! Elii! Lemaa sabahtaani?” see on: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa Mind oled maha jätnud?” 47 Aga kui mõningad neist, kes seal seisid, seda kuulsid, ütlesid nad: „Tema kutsub Eelijat!” 48 Ja varsti jooksis üks nende seast, võttis käsna, täitis selle äädikaga, pistis pilliroo otsa ja jootis Teda. 49 Aga teised ütlesid: „Oota, saab näha, kas Eelija tuleb Teda aitama?” 50 Aga Jeesus kisendas jälle suure häälega ja heitis hinge. 51 Ja vaata, templi eesriie kärises lõhki kaheks, ülemast otsast alamast saadik! Ja maa värises ja kaljud lõhkesid, 52 ja hauad läksid lahti, ja tõusis üles palju pühade ihusid, kes olid maganud, 53 ja tulid välja haudadest ja läksid pärast Tema ülestõusmist pühasse linna ja ilmusid paljudele! 54 Aga kui pealik ja need, kes temaga ühes Jeesust valvasid, nägid maa värisevat ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: „Tõesti, See oli Jumala Poeg!” 55 Ja seal oli palju naisi kaugelt vaatamas, kes Jeesust järgisid Galileast, Teda teenides; 56 nende seas oli Maarja Magdaleena ja Maarja, Jakoobuse ja Joosese ema, ja Sebedeuse poegade ema. 57 Aga kui õhtu kätte jõudis, tuli rikas mees Arimaatiast, Joosep niini, kes ka oli Jeesuse jünger. 58 See läks Pilaatuse juure ja palus Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda. 59 Ja Joosep võttis ihu ja mähkis selle puhtasse lõuendisse 60 ja pani Tema oma uude hauda, mille ta oli lasknud kalju sisse raiuda; ja ta veeretas suure kivi haua uksele ja läks ära. 61 Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja olid seal istumas haua kohal. 62 Teisel päeval, mis järgneb valmistuspäevale, tulid ülempreestrid ja variserid kokku Pilaatuse juure 63 ning ütlesid: „Isand, meile meenub, et see petis veel elus olles ütles: Ma tõusen kolme päeva pärast üles! 64 Käsi nüüd hauda valve all pidada kolmanda päevani, et jüngrid ei tuleks ja Teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale: Ta on surnuist üles tõusnud! Nii osutuks viimne pettus pahemaks kui esimene!” 65 Pilaatus ütles neile: „Siin on teil valvesalk! Minge ja pidage valvet nii hästi kui oskate!” 66 Nemad läksid ja võtsid haua valve alla, pannes kivi pitseriga kinni ja seades valvurid.
1 Kui hingamispäev oli möödunud ja hakkas koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. 2 Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda Ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale! 3 Ta nägu oli otsegu välk ja ta riided valged nagu lumi! 4 Aga hirmu pärast tema ees värisesid valvajad ja jäid otsegu surnuks! 5 Ent Ingel hakkas kõnelema ning ütles naistele: „Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, Kes oli risti löödud. 6 Teda ei ole siin, sest Ta on üles tõusnud, nõnda nagu Ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus Ta on maganud, 7 ja minge usinasti ütlema Tema jüngritele, et Ta on surnuist üles tõusnud. Ja vaata, Ta läheb teie eele Galileasse; seal te saate Teda näha. Vaata, ma olen teile seda ütelnud!” 8 Ja nad läksid rutusti haua juurest minema kartuse ja suure rõõmuga ning jooksid seda kuulutama Tema jüngritele. 9 Ja vaata, Jeesus tuli neile vastu ja ütles: „Tere!” Ja nad tulid Ta juure ja hakkasid Tema jalgade ümbert kinni ja kummardasid Teda. 10 Siis Jeesus ütles neile: „Ärge kartke! Minge ning teatage Mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad saavad Mind näha!” 11 Aga kui nad olid minemas, vaata, siis tulid mõned valvureist linna ja teatasid ülempreestritele kõik, mis oli sündinud. 12 Ja need tulid kokku ühes vanematega, pidasid isekeskis nõu ja andsid sõjameestele rohkesti raha 13 ning ütlesid: „Ütelge, et Ta jüngrid tulid öösel ja varastasid Ta ära, kui me magasime. 14 Ja kui maavalitseja seda saab kuulda, küll me teda meelitame ja teeme, et te saate olla mureta!” 15 Need aga võtsid raha ja tegid nõnda, kuidas neid õpetati. Ja see jutt on juutide keskel levinud tänase päevani. 16 Ja need üksteistkümmend jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. 17 Ja kui nad Teda nägid, kummardasid nad Teda. Aga mõned olid kahevahel. 18 Ja Jeesus tuli nende juure ja rääkis nendega ning ütles: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. 19 Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse 20 ja neid õpetades pidama kõike, mida Mina teid olen käskinud. Ja vaata, Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!”
1 Jeesuse Kristuse, Jumala Poja Evangeeliumi algus. 2 Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: „Vaata, Ma läkitan Su palge eele Oma Ingli, kes valmistab Su teed, 3 hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!”, 4 nõnda oli Ristija Johannes kõrves kuulutamas meeleparanduse ristimist pattude andekssaamiseks. 5 Ja tema juure rändasid kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalema elanikud ja said temalt ristimise Jordani jões, tunnistades oma patud. 6 Ja Johannes oli riietatud kaameli karvusse ja tal oli nahkvöö vööl, ja ta sõi rohutirtse ja metsmett. 7 Ja ta kuulutas ning ütles: „Pärast mind tuleb See, Kes on vägevam mind, Kellele ma ei kõlba kummardades lahti päästma Tema jalatsite paelu. 8 Mina olen teid veega ristinud, aga Tema ristib teid Püha Vaimuga!” 9 Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Galilea Naatsaretist ja Johannes ristis Teda Jordanis. 10 Ja sedamaid, kui Ta veest välja tuli, nägi ta taevad avanevat ja Vaimu nagu tuvi laskuvat Tema peale. 11 Ja hääl kostis taevast: „Sina oled Mu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!” 12 Ja kohe ajas Püha Vaim tema kõrbe. 13 Ja Ta oli kõrves nelikümmend päeva saatana kiusata; ja ta oli metselajate seas, ja Inglid teenisid Teda. 14 Aga pärast seda, kui Johannes oli pandud vangi, tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala Evangeeliumi 15 ja ütles: „Aeg on täis saanud ja Jumala Riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge Evangeeliumisse!” 16 Ja kui Ta Galilea mere ääres kõndis, nägi Ta Siimonat ja Andreast võrku merre heitvat; sest nad olid kalurid. 17 Ja Jeesus ütles neile: „Tulge Minu järele ja Ma teen teist inimesepüüdjad!” 18 Ja sedamaid jätsid nad võrgud maha ja järgisid Teda. 19 Ja pisut eemale minnes nägi Ta Jakoobust, Sebedeuse poega, ja Johannest, ta venda, neidki paadis võrke parandamas. 20 Ja kohe kutsus Ta nad. Ja nad jätsid oma isa Sebedeuse paati ühes palgalistega ning läksid ära Tema järele. 21 Ja nad läksid Kapernauma, ja Ta läks hingamispäeval kohe kogudusekotta ja õpetas. 22 Ja nad hämmastusid Tema õpetusest, sest Ta õpetas neid kui see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu kirjatundjad. 23 Ja nende kogudusekojas oli parajasti inimene, kelles oli rüve vaim, ja see kisendas 24 ning ütles: „Mis meil on tegemist Sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Oled Sa tulnud meid hävitama? Ma tunnen sind, kes Sa oled: Jumala Püha!” 25 Siis Jeesus sõitles teda ning ütles: „Ole vait ja mine temast välja!” 26 Ja rüve vaim raputas teda ja läks suure häälega kisendades temast välja. 27 Ja nad kõik kohkusid väga, nii et nad üksteiselt küsisid: „Mis see on? Uus võimas õpetus! Ka rüvedaile vaimudele Ta annab käsku ja nad kuulevad Tema sõna!” 28 Ja kuuldus Temast levis varsti igale poole Galilea ümbrusesse. 29 Ja kogudusekojast väljudes tulid nad kohe Siimona ja Andrease majasse ühes Jakoobuse ja Johannesega. 30 Aga Siimona ämm lamas maas palavikus, ja varsti üteldi Temale seda. 31 Ja Ta läks tema juure ja aitas ta üles, kinni hakates ta käest. Ja palavik lahkus temast, ja ta ümmardas neid, 32 Aga õhtu tulles, kui päike looja läks, toodi Tema juure kõik haiged ja seestunud; 33 ja kogu linn oli tulnud kokku ukse ette. 34 Ja Ta tegi terveks paljud, kes põdesid mõnesugust haigust, ja ajas välja mitu kurja vaimu ega lasknud kurje vaime rääkida, sest et nad Teda tundsid. 35 Ja vara hommikul enne valget tõusis Ta üles ja väljus ning läks ära tühja paika ja palvetas seal. 36 Ja Siimon ning tema kaaslased tõttasid Ta järele 37 ja leidsid Tema ning ,ütlesid Talle: „Kõik otsivad Sind!” 38 ütles neile: „Lähme teisale, lähemaisse aleveisse, et Ma sealgi kuulutaksin, sest selleks Ma olen välja tulnud!” 39 Ja Ta läks ning kuulutas nende kogudusekodades kogu Galileas ja ajas kurjad vaimud välja. 40 Ja Tema juure tuleb pidalitõbine, palub Teda ja heidab ta ette põlvili ning ütleb Temale: „Kui Sa tahad, võid Sa mind teha puhtaks!” 41 Ja Jeesusel hakkas temast hale meel, Ta sirutas Oma käe, puudutas teda ja ütles talle: „Ma tahan, saa puhtaks!” 42 Ja kohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. 43 Ja Ta hoiatas teda kõvasti ja saatis ta kohe ära 44 ning ütles talle: „Katsu, et sa kellelegi midagi ei ütle, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhastamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!” 45 Aga kui see oli välja läinud, hakkas ta palju kuulutama ja levitama teateid sellest asjast, nõnda et Jeesus enam ei võinud avalikult linna minna, vaid viibis väljas tühjes paigus. Ja Tema juure tuldi kõikjalt.
1 Mõne päeva pärast läks Ta jälle Kapernauma, ja saadi kuulda, et Ta on kodus. 2 Siis kogunes sinna palju rahvast, nii et neil väljas ukse eeski ei olnud enam maad. Ja Ta rääkis neile Jumala sõna. 3 Ja Ta juure tuldi ning toodi halvatut, keda kandsid neli meest. 4 Ja kui nad rahva pärast ei pääsnud teda tooma Tema , ligi võtsid nad sealt kohalt, kus Ta oli, katuse lahti, tegid augu ja lasksid alla sängi, millel halvatu lamas. 5 Kui Jeesus nende usku nägi, ütles Ta halvatule: „Poeg, su patud antakse andeks!” 6 Aga seal istusid mõned kirjatundjad, ja need mõtlesid oma südames: 7 „Mida Seesinane räägib? Ta pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal?” 8 Ja kohe tundis Jeesus Oma vaimus, et nad iseeneses nõnda mõtlevad, ja ütles neile: „Miks te mõtlete seda oma südamees? 9 Kumb on kergem, kas ütelda halvatule: Sulle antakse patud andeks! või: Tõuse üles ja võta oma säng ning kõnni? 10 Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda, siis - ütleb Ta halvatule 11 Ma ütlen sulle: Tõuse üles, võta oma säng ja mine koju!” 12 Ja sedamaid tõusis ta üles ja võttis oma sängi ja läks välja kõigi nähes, nõnda et kõik ehmusid ja andsid au Jumalale ning ütlesid: „Niisugust asja me pole ilmaski näinud!” 13 Ja Ta läks jälle välja mere ääre, ja kõik rahvas tuli Tema juure, ja Ta õpetas neid. 14 Ja mööda minnes nägi Ta Leevi, Alfeuse poja, tollihoone juures istuvat; ja Ta ütleb temale: „Järgi Mind!” Ja tema tõusis ja järgis Teda. 15 Ja sündis, kui Ta lauas istus tema majas, et istus ka palju tölnereid ja patuseid lauas ühes Jeesuse ja Ta jüngritega; sest palju oli neid, kes Teda järgisid. 16 Ja kui variseride kirjatundjad nägid, et Ta sööb tölnerite ja patustega, ütlesid nad Tema jüngritele: „Miks Ta sööb ja joob tölnerite ja patustega?” 17 Ja kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta neile: „Ei terved vaja arsti, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” 18 Ja Johannese ja variseride jüngrid pidasid paastu. Siis tuldi ja üteldi Temale: „Miks Johannese ja variseride jüngrid paastuvad, aga Sinu jüngrid ei paastu?” 19 Jeesus ütles neile: „Ega peiupoisid või paastuda sel ajal, kui peigmees on nende juures? Niikaua kui peigmees on nende juures, ei või nad paastuda. 20 Aga päevi tuleb, mil peigmees neilt ära võetakse, ja siis, sel päeval, nad paastuvad. 21 Ükski ei pane vanutamata riidetükki paigaks vanale kuuele, muidu augutäidis rebeneb selle küljest lahti, uus vana küljest, ja auk läheb pahemaks. 22 Ka ei pane ükski värsket viina vanadesse nahklähkritesse; muidu värske viin ratkub länkrid ja viin ning lähkrid lähevad raisku; vaid värske viin valatakse uutesse lähkritesse!” 23 Ja juhtus, et Ta ühel hingamispäeval kõndis läbi viljapõldude ja Ta jüngrid hakkasid teed käies viljapäid katkuma. 24 Ja variserid ütlesid Temale: „Vaata, miks nad hingamispäeval teevad, mida ei tohi?” 25 Tema ütles neile: „Kas te ei ole lugenud, mis tegi Taavet, kui tal puudus oli ning nälg temal ja ta kaaslastel, 26 kuidas ta läks Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ja sõi ära vaateleivad, mida ühelgi ei olnud luba süüa kui vaid preestritel, ja andis ka neile, kes olid temaga?” 27 Ja ta ütles neile: „Hingamispäev on tehtud inimese pärast aga mitte inimene hingamispäeva pärast! 28 Nii on Inimese Poeg ka hingamispäevaisand!”
1 Ja Ta läks jälle kogudusekotta. Ja seal oli mees, kellel oli kuivanud käsi. 2 Ja nad varitsesid Teda, kas Ta hingamispäeval peaks terveks tegema, et kaevata Tema peale. 3 Siis Ta ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: „Tõuse ja astu esile!” 4 Ja Ta küsis neilt: „Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu päästa või hukata?” Aga nad jäid vait. 5 Ja Ta vaatas ümber nende peale vihaga ja oli ühtlasi kurb nende südamekanguse pärast ja ütles mehele: „Siruta käsi!” Ja ta sirutas; ja ta käsi sai jälle terveks. 6 Ja variserid läksid välja ja pidasid kohe nõu Heroodese seltsiga Jeesuse vastu, et Teda hukata. 7 Aga Jeesus läks ära ühes Oma jüngritega mere poole, ja suurrahvahulk järgis Teda Galileast ja Judeast, 8 ja Jeerusalemast ja Idumeast ja teiselt poolt Jordanit ja Tüürose ja Siidoni ümbrusest, suur rahvakogu, kes kuuldes, mis suuri asju Ta tegi, tuli Tema juure. 9 Ja Ta ütles Oma jüngritele, et nad hoiaksid lootsiku Temale valmis rahva pärast, et see ei tungiks Ta peale, 10 sest Ta tegi terveks paljusid, mistõttu Temale peale rõhusid kõik, kelledel oli häda, et nad saaksid teda puudutada. 11 Ja rüvedad vaimud, kui nad Teda nägid, heitsid maha Tema ette, kisendasid ning ütlesid: „Sina oled Jumala Poeg!” 12 Ja Ta hoiatas neid kangesti, et nad ei teeks Teda avalikuks. 13 Ja Ta läks üles mäele ja kutsus Enese juure, keda Ta tähtis, ja nad tulid Ta juure. 14 Ja Ta määras kaksteistkümmend, et need oleksid Tema juures ja Ta võiks neid läkitada kuulutama 15 ja et neil oleks meelevald välja ajada kurje vaime. 16 Ta määras need kaksteistkümmend: Siimona, ja pani temale nimeks Peetrus, 17 ja Jakoobuse, Sebedeuse poja, ja Johannese, Jakoobuse venna, ja pani neile nimeks Boanerges, see on Kõuepojad; 18 ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Jakoobuse, Alfeuse poja, ja Taddeuse ja Siimona Kaanast, 19 ja Juudas Iskarioti, kes Ta ära andis. 20 Ja Ta tuli koju. Ja rahvas tuli jälle kokku, nõnda et nad ei saanud leibagi võtta. 21 Ja kui Tema juures olijad seda kuulsid, läksid nad välja Teda kinni võtma, sest nad ütlesid: „Ta on arust ära!” 22 Ja kirjatundjad, kes olid tulnud Jeruusalemast, ütlesid: „Temas on Peeltsebul, ja kurjade vaimude ülema abil ajab Ta välja kurje vaime!” 23 Tema kutsus need Enese juure ja ütles neile võrdumitega: „Kuidas võib saatan välja ajada saatanat? 24 Ja kui kuningriik on isekeskis riius, siis ei või see kuningriik püsida. 25 Ja kui koda on, isekeskis riius, siis ei või see koda püsida. 26 Ja kui saatan paneb iseenesele vastu, siis ei või ta püsida, vaid tal on ots käes! 27 Ükski ei või minna vägeva majasse ja risuda ta riistu, kui ta enne seda vägevat ei seo. Ja siis ta võib rüüstata tema maja. 28 Tõesti Ma ütlen teile, et kõik patud antakse inimlastele andeks, ja Jumala pilkamised, niipalju kui nad iganes on Jumalat pilganud, 29 kuid kes iganes on pilganud Püha Vaimu, sellel ei ole andekssaamist iialgi, vaid ta on süüdlane igaveses patus!” 30 Sest nad ütlesid: „Temas on rüve vaim!” 31 Siis tulid Tema Ema ja vennad ja seisid õues ja läkitasid Tema juure Teda kutsuma. 32 Ja rahvas istus Ta ümber ja Temale üteldi: „Vaata, Su Ema ja su vennad õues otsivad Sind!” 33 Ta vastas neile ning ütles: „Kes on Mu ema või mu vennad?” 34 Ja ta vaatas Enese ümber nende peale, kes istusid sõõris Ta ümber, ning ütles: „Vaata, siin on Mu ema ja Mu vennad! 35 Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on Mu vend ja õde ja ema!”
1 Ja Ta hakkas jälle õpetama mere ääres. Ja üsna palju rahvast kogunes Ta juure, nõnda et Ta pidi minema paati ja istuma merel. Ja kõik rahvas oli maal mererannas. 2 Ja Ta õpetas neid palju tähendamissõnadega, ja Oma õpetuses Ta ütles neile: 3 „Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama. 4 Ja sündis, kui Ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle. 5 Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad. 6 Aga kui päike tõusis, kõrbes see, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära. 7 Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad tõusid ning lämmatasid selle, ja ta ei annud vilja. 8 Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja mõni kandis kolmkümmend seemet ja mõni kuuskümmend ja mõni sada.” 9 Ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!” 10 Aga kui Ta üksi oli, küsisid Temalt need, kes ühes nende kaheteistkümnega olid Tema ümber, nende tähendamissõnade mõtet. 11 Ja Ta ütles neile: „Teile on antud mõista Jumala Riigi saladust, aga neile, kes on väljas, sünnib see kõik tähendamissõnade läbi, 12 et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ja neile ei antaks andeks!” 13 Ja Ta ütles neile: „Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate mõista kõiki teisi tähendamissõnu? 14 Külvaja külvab sõna. 15 Need on teeäärsed, kuhu sõna külvatakse, ja kui nad on kuulnud, tuleb kohe saatan ja võtab sõna ära, mis nendesse oli külvatud. 16 nõndasamuti, mis külvati kaljusele maale, on need, kes kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad, 17 aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti. 18 Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes sõna kuulevad, 19 aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad sõna ära, ja see jääb viljatumaks. 20 Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes sõna kuulevad ja vastu võtavad ja kannavad vilja, mõni kolmekümnekordselt ja mõni kuuekümnekordselt ja mõni sajakordselt.” 21 Ja Ta ütles neile: „Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla või voodi alla? Kas mitte selleks, et teda panna küünlajalale? 22 Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks. 23 Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!” 24 Ja Ta ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete. Mis mõõduga te mõõdate, sellega mõõdetakse teile ja teile lisatakse veel juure. 25 Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt võetakse see, mis tal on!” 26 Ja Ta ütles: „Nõnda on Jumala Riik, otsegu inimene viskab seemet maa peale, 27 ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas. 28 Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees. 29 Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes.” 30 Ja Ta ütles: „Millega võiksime võrrelda Jumala Riiki? Või missuguse tähendamissõnaga me seda tähendame? 31 Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui kõik muud seemned maa peal, 32 aga kui see on külvatud, tõuseb ta ning saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all.” 33 Ja mitme niisugune tähendamissõnaga rääkis Ta neile sõnu sedamööda, kuidas nad suutsid kuulda. 34 Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi; ja isepäinis Ta seletas jüngritele kõik ära. 35 Ja samal päeval, kui õhtu käes oli, ütles Ta neile: „Lähme üle teisele poole.” 36 Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, võtavad nad Tema paati; nõnda nagu Ta oli; ja ka teisi paate oli Temaga. 37 Siis tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus. 38 Ja Tema Ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid Ta üles ja ütlesid Talle: „Õpetaja, kas Sa ei hooli sellest, et me hukkume?” 39 Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: „Ole vait ja väga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks. 40 Ja Ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” 41 Ja nad lõid väga kartma ning ütlesid üksteisele: „Kes See siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad Tema sõna?”
1 Ja nad tulid teisele poole merd gerasalaste maale. 2 Ja kui Ta paadist väljus, kohtas Teda varsti haudadest tulnud mees, kellel oli rüve vaim. 3 Mehe eluase oli surnuhaudades ja keegi ei suutnud teda ahelatega kinni panna, 4 sest ta oli mitu korda olnud kinni jalgrau'us ja ahelais, aga oli ahelad puruks kiskunud ja jalgrauad katki murdnud, nii et ükski ei suutnud teda taltsutada. 5 Ööd ja päevad läbi oli ta aina mägedel ja surnuhaudades ning karjus ja peksis ennast kividega. 6 Aga kui ta Jeesust kaugelt nägi, jooksis ta ja kummardas Teda 7 ja ütles suure häälega kisendades: „Mis Sinul on minuga tegemist, Jeesus, kõige kõrgema Jumala Poeg? Ma vannutan Sind Jumala juures, et Sa mind ei piinaks!” 8 Sest Ta oli ütelnud temale: „Mine välja inimesest, sa rüve vaim!” 9 Ja Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ta ütles Talle: „Mu nimi on Leegion, sest meid on palju!” 10 Ja ta anus Teda väga, et Ta neid välja ei saadaks sealt maalt. 11 Ent seal oli mäe all suur seakari söömas. 12 Ja rüvedad vaimud anuksid Teda ning ütlesid: „Läheta meid sigade sisse, et me läheksime neisse!” 13 Ja Tema andis neile loa. Siis rüvedad vaimud väljusid ja läksid sigade sisse. Ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt merre, arvult ligi kaks tuhat, ja uppus merre. 14 Aga nende karjatsejad põgenesid ja teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesi tuli välja vaatama, mis on sündinud. 15 Ja nad tulid Jeesuse juure ja nägid seestunut, kelles oli olnud Leegion, istuvat, riietatud ja selge aruga olevat. Ja nad kartsid. 16 Ja need, kes seda olid näinud, jutustasid neile, mis seestunuga oli sündinud, ja sigadest. 17 Ja inimesed hakkasid Teda paluma, et ta nende maa-alalt ära läheks. 18 Kui Ta paati astus, palus Talt see, kes oli olnud seestunud, et Ta tohiks jääda Tema juure. 19 Aga Tema ei lubanud seda talle mitte, vaid ütles talle: „Mine koju omaste juure ja teata neile, mis suuri asju Issand sulle on teinud ja kuidas Ta sinu peale on halastanud.” 20 Ja ta läks ära ja hakkas Dekapolis kuulutama, mis suuri asju Jeesus temale oli teinud. Ja kõik panid seda imeks. 21 Ja kui Jeesus paadiga jälle siiapoole kaldale oli jõudnud, kogunes palju rahvast Tema juure, ja Ta oli mererannas. 22 Siis tuleb üks kogudusekoja ülemaid, Jairus nimi, ja langeb Teda nähes Tema jalge ette maha 23 ja palub Teda väga ning ütleb: „Mu tütreke on hinge vaakumas; ma palun, et Sa tuleksid ja paneksid Oma käed tema peale, et ta saaks terveks ning jääks ellu!” 24 Ja Ta läks temaga. Ja palju rahvast käis Tema järel ja rõhus Ta peale. 25 Ja seal oli naine, kes oli kaksteistkümmend aastat olnud veritõves 26 ja oli saanud palju kannatada mitme arsti all ning oli kulutanud kogu oma vara, ilma et ta oleks mingit abi saanud, kuna haigus oli läinud veel pahemaks. 27 See oli kuulnud Jeesusest ja tuli rahva seas Tema selja taha ja puudutas Ta kuube. 28 Sest ta mõtles: Kui ma aga puudutaksin Tema riideid, saaksin ma terveks. 29 Ja kohe kuivas tema vereläte, ja ta tundis oma ihu vaevast terveks saanud olevat. 30 Ka Jeesus tundis kohe Iseeneses, et vägi Temast oli väljunud, pöördus ümber rahva seas ja küsis: „Kes puudutas Mu riideid?” 31 Tema jüngrid ütlesid Temale: „Sa näed, et rahvas rõhub Su peale, ja küsid: Kes puudutas Mind?” 32 Ent Ta vaatas ümber, et näha, kes seda oli teinud. 33 Siis lõi naine kartma ning värises, sest et ta teadis, mis temale oli sündinud, ja tuli ning heitis maha Tema ette ja ütles Temale kogu tõe. 34 Aga Ta ütles naisele: „Tütar, sinu usk on sind aidanud; mine rahuga ja ole terve oma vaevast!” 35 Kui Ta alles rääkis, tulid mõned kogudusekoja ülema perest ja ütlesid: „Su tütar on surnud, mis sa õpetajat veel tülitad?” 36 Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles kogudusekoja ülemale: „Ara karda, usu vaid!” 37 Ja ta ei lasknud kedagi tulla ühes Enesega kui vaid Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, Jakoobuse venna. 38 Ja nad tulevad kogudusekoja ülema majasse, ja Ta näeb käratsemist ja nutjaid ja ulujaid; 39 ja sisse minnes ütleb Ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” 40 Ja nad naersid Teda. Aga kui Ta kõik on välja ajanud, võtab Ta Enesega lapse isa ja ema ja Enese juures olijad ja läheb sisse sinna, kus laps maas oli. 41 Ja lapse käest kinni hakates ütleb Ta temale: „Talitaa kuum!” see on tõlgitult: Neitsike, Ma ütlen sulle, tõuse üles! 42 Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis; ta oli juba kaksteistkümmend aastat vana. Ja nad ehmusid üliväga. 43 Ja Ta keelas neid kangesti, et keegi seda ei saaks teada, ja käskis tütarlapsele süüa anda.
1 Ja Ta läks sealt ära ja tuli Oma kodukohta, ja Ta jüngrid järgisid Teda. 2 Ja kui hingamispäev tuli, hakkas Ta kogudusekojas õpetama. Ja paljud, kes Teda kuulsid, hämmastusid väga ja ütlesid: „Kust Sellele see kõik on tulnud ja mis tarkus see on, mis Temale on antud? Ja kuidas niisugused vägevad teod sünnivad Ta käte läbi? 3 Eks Tema ole see puusepp, Maarja poeg, Jakoobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka Tema õed ole siin meie juures?” Ja nad pahandusid Temast. 4 Aga Jeesus ütles neile: „Prohvet ei ole mujal autu kui oma kodukohas ja oma sugulaste seas ning omas majas!” 5 Ja Ta ei saanud seal teha ühtki muud vägevat tegu kui ainult panna Oma käed väheste haigete peale ja nad terveks teha. 6 Ja Ta pani imeks nende uskmatust. Ja Tema käis läbi ümberkaudsed külad ning õpetas. 7 Ja Ta kutsus need kaksteistkümmend Enese juure ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle, 8 ja käskis neid, et nad midagi muud ei võtaks teele kaasa kui ainult kepi, ei pauna ega leiba ega raha vöö vahele, 9 vaid sidugu paeltega kingad jalga ja ärgu pangu kaht kuube selga. 10 Ja Ta ütles neile: „Kuhu kotta te iganes sisse lähete, sinna jääge, seni kui te sealt väljute. 11 Ja kus paigas iganes teid vastu ei võeta ega kuulata, sealt väljuge ja puistake tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks!” 12 Ja nad läksid välja ja kuulutasid, et tuleb meelt parandada, 13 ja ajasid palju kurje vaime välja ja võidsid palju tõbiseid õliga ja tegid nad terveks. 14 Ja kuningas Heroodes sai kuulda Jeesusest, sest Ta nimi oli juba tuttav, ja ütles: „Ristija Johannes on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tema sees tegevad!” 15 Aga teised ütlesid: „Tema on Eelija!” Teised aga: „Tema on prohvet nagu üks prohveteid!” 16 Aga kui Heroodes seda kuulis, ütles ta: „Johannes, kelle pea ma otsast raiusin, on üles tõusnud!” 17 Sest Heroodes ise oli läkitanud ja Johannese kinni võtnud ja tema sidunud ning vangitorni pannud Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast. Sest ta oli tema enesele naiseks võtnud. 18 Oli ju Johannes ütelnud Heroodesele: „Sul ei ole luba oma venna naist pidada!” 19 Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ja ei saanud mitte. 20 Sest Heroodes kartis Johannest; ta teadis teda õige ja püha mehe olevat ning kaitses teda, ja kui ta teda kuulis, jäi ta mõneski asjas kahevahele ja kuulas teda siiski hea meelega. 21 Kui nüüd paras aeg oli tulnud, mil Heroodes oma sünnipäeval tegi söömaaja oma suurtele isandatele ja pealikuile ning Galilea ülemaile, 22 siis tuli sama Heroodiase tütar sisse ja tantsis. See oli meelt mööda Heroodesele ja neile, kes lauas istusid. siis ütles kuningas neitsile: „Palu mult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!” 23 Ja ta vandus temale: „Ma annan sulle, mis sa iganes minult palud, olgu kas või pool minu kuningriiki!” 24 Aga neitsi läks välja ja küsis oma emalt: „Mis ma pean paluma?” Ent ema ütles: „Ristija Johannese pea!” 25 Ja neitsi läks kohe rutuga kuninga juure, palus ning ütles: „Ma tahan, et sa mulle sedamaid annad vaagnal Ristija Johannese pea!” 26 Siis sai kuningas väga kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta ei tahtnud temale seda keelata. 27 Ja kuningas läkitas kohe valvuri ja käskis tuua tema pea. 28 See läks ja raius vangitornis ta pea otsast ära ja tõi ta pea vaagnal ning andis selle neitsile, ja neitsi andis selle oma emale. 29 Kui tema jüngrid seda kuulsid, tulid nad ja võtsid ta keha ja panid selle hauda. 30 Ja Apostlid tulid kokku Jeesuse juure ja kuulutasid Temale kõik, mida nad olid teinud ja mida õpetanud. 31 Siis Ta ütles neile: „Tulge teie kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut!” Sest tulijaid ja minejaid oli palju ja nad ei saanud mahti süüagi. 32 Ja nad sõudsid paadiga kõrvaie üksikusse paika. 33 ja paljud nägid neid ära sõudvat ning tundsid Tema ära ja jooksid jala sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid neist ette. 34 Ja kui Ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas Tal neist hale meel, et nad olid otsegu lambad, kelledel pole karjast. Ja Ta hakkas neid pikalt õpetama. 35 Aga kui aeg oli läinud hiliseks, tulid Ta jüngrid Ta juure ja ütlesid: „Paik on tühi ja aeg jääb juba hiliseks; 36 lase nad minema, et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!” 37 Aga Tema kostis ja ütles neile: „Andke teie neile süüa!” Nemad ütlesid Temale: „Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?” 38 Aga Tema küsis neilt: „Mitu leiba teil on? Minge vaadake.” Kui nad olid teada saanud, ütlesid nad: „Viis leiba ja kaks kala.” 39 Ja Ta käskis neid asetada kõik istuma, salkkond salkkonna kõrvale haljale murule. 40 Ja nad istusid maha ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa. 41 Ja Ta võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ja murdis leivad ja andis need Oma jüngrite kätte rahva ette panemiseks. Ja ka need kaks kala jagas Ta kõikidele. 42 Ja kõik sõid ja nende kõhud said täis. 43 Ja korjati kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesist ja kalust. 44 Ja neid, kes leivust olid söönud, oli viis tuhat meest. 45 Ja sedamaid sundis Ta Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele rannale Betsaidasse, kuni Tema laseb rahva minema. 46 Ja kui Ta lahkumistervituse oli ütelnud, läks Ta mäele palvetama. 47 Kui siis õhtu jõudis, oli paat keset merd ja Tema üksi maal. 48 Ja Ta nägi neil sõudes püsti häda käes olevat, sest tuul oli neile vastu. Ja neljandal öövahi-korral tuli Ta mere peal kõndides nende juure ja tahtis neist mööda minna. 49 Aga kui nad Teda nägid mere peal kõndivat, arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid karjuma. 50 Sest nad kõik nägid Teda ja ehmusid. Aga Tema rääkis kohe nendega ja ütles neile: „Olge julged, Mina olen, ärge kartke!” 51 Ja Ta läks nende juure paati, ja tuul rauges. Ja nad kohkusid üpris väga iseenestes, 52 sest nad ei olnud veel aru saanud leibade loost, vaid nende süda oli läinud kõvaks. 53 Ja kui nad üle mere olid maale sõudnud, jõudsid nad Gennesaretti ja astusid rannale. 54 Ja kui nad paadist olid väljunud, tunti Ta sedamaid ära 55 ja joosti kogu sealne ümberkaudne maa läbi ning hakati haigeid vooditega kandma igale poole, kus Teda kuuldi olevat. 56 Ja kuhu Ta iganes läks küladesse või linnadesse või asulaisse, asetati põdejaid turgudele ja paluti Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja kõik, kes Teda puudutasid, said terveks.
1 Ja variserid ja mõned kirjatundjaist, kes olid tulnud Jeruusalemast, kogunesid Tema juure, 2 ja nähes mõningaid Ta jüngritest ebapühade, see on pesemata kätega leiba võtvat - 3 sest variserid ja ükski juut ei söö enne, kui nad on hoolsasti käsi pesnud, nii pidades esivanemate pärimust; 4 ka turult tulles ei söö nad muidu kui et nad endid enne pesevad; ja palju muid asju on, mida nad on võtnud pidada, nagu karikate ja kiviriistade ja vasknõude pesemised - 5 küsisid Temalt variserid ja kirjatundjad: „Miks Sinu jüngrid ei ela vanemate pärimuse järele, vaid söövad leiba ebapühade kätega?” 6 Aga Ta ütles neile: „Jesaja on hästi teist silmakirjatsejaist ennustanud, nõnda nagu on kirjutatud: See rahvas austab Mind huultega, kuid nende süda on Minust kaugel; 7 ilmaaegu nad teenivad Mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised. 8 Sest hüljates Jumala käsu, te peate inimeste pärimust!” 9 Ja Ta ütles neile: „Ilus küll! Te heidate Jumala käsu kõrvale, et pidada oma pärimust! 10 Sest Mooses ütles: Sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema! 11 Teie aga ütlete: Kui inimene ütleb oma isale või emale: Korbaan - see tähendab ohvriand - on see, mis sa iganes minu käest võiksid saada!, 12 siis te ei lase teda enam ühtki head teha oma isale ega emale 13 ja teete nõnda Jumala sõna tühjaks oma pärimusega, mille te oiete pärinud, ja teete palju muud seesugust.” 14 Ja Ta kutsus jälle kõik rahva Enese juure ja ütles neile: „Kuulge Mind kõik ja mõistke! 15 Miski, mis läheb väljastpoolt inimest tema sisse ei või teda rüvetada; aga mis läheb inimesest välja, see rüvetab inimest. 16 Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!” 17 Ja kui Ta rahva juurest oli läinud ühte majasse, küsisid Ta jüngrid Temalt selle tähendamissõna mõtet. 18 Ja ta ütles neile: „Kas teiegi olete mõistmatumad? Eks te saa aru, et kõik, mis väljastpoolt läheb inimese sisse, ei või teda rüvetada? 19 Sest see ei lähe mitte tema südamesse, vaid kõhtu, ja väljub eri paika.” Nii Ta kuulutas kõik toidused puhtaks. 20 Ja Ta ütles: „Mis inimesest välja läheb, see rüvetab inimest. 21 Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, 22 abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. 23 Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest.” 24 Ja Ta tõusis ning läks sealt ära Tüürose ja Siidoni alale. Ja Ta läks ühte majasse ega tahtnud, et keegi seda teada saaks. Kuid Ta ei võinud jääda varjule. 25 Sest üks naine, kelle tütrekesel oli rüve vaim, oli Temast kohe kuulda saanud ja tuli ning heitis ta jalge ette maha. 26 See naine oli kreeklane, sündimise poolest Sürofoiniikia inimene. Ja see palus Teda, et Ta ajaks kurja vaimu välja ta tütrest. 27 Siis ütles Jeesus temale: „Lase esmalt laste kõhud täis saada; sest ei ole mitte hea võtta laste leib ja heita koerukeste ette!” 28 Ent naine kostis ja ütles Temale: „Jah, Issand, aga koerukesed laua all söövad laste raasukesi!” 29 Siis Ta ütles naisele: „Selle sõna pärast mine; kuri vaim on sinu tütrest lahkunud!” 30 Ja naine läks koju ja leidis tütre voodis magavat ning kurja vaimu lahkunud olevat. 31 Ja kui Ta jälle välja läks Tüürose aladelt, tuli Ta Siidoni kaudu Galilea mere ääre Dekapoli alade keskkohale. 32 Ja Ta juure toodi kurt, kellel oli kidakeel, ja paluti Teda, et Ta paneks Oma käe tema peale. 33 Siis Ta võttis tema rahva seast kõrvale ja pistis Oma sõrmed tema kõrvu ja sülitas ning puudutas ta keelt, 34 vaatas üles taevasse, ohkas ja ütles talle: „Effataa!”, see on: Mine lahti! 35 Ja tema kõrvad läksid lahti ja ta keeleköidik pääsis kohe valla, ja ta rääkis selgesti. 36 Ja Ta keelas neid seda ühelegi rääkimast. Aga mida enam Ta neid keelas, seda enam nad kuulutasid seda. 37 Ja inimesed hämmastusid üliväga ja ütlesid: „Kõik on Ta hästi teinud; kurdid teeb ta kuulma ja keeletumad rääkima!”
1 Neil päevil, kui jälle väga palju rahvast koos oli ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid Enese juure ja ütles neile: 2 „Mul on väga hale meel rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud Minu juures, ja neil ei ole midagi süüa. 3 Ja kui Ma nad lasen koju minna söömata, nõrkevad nad teel!” Sest mõned neist olid kaugelt tulnud. 4 Ja Ta jüngrid vastasid Temale: „Kust võib keegi siin kõrves neid leivaga täita?” 5 Ja Ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nad ütlesid: „Seitse.” 6 Ja Ta käskis rahva istuda maa peale. Siis Ta võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis Oma jüngrite kätte, et nad paneksid ette. Ja nad panid rahvale ette. 7 Ja neil oli pisut kalukesi; ja Ta õnnistas ja käskis ka need ette panna. 8 Siis nad sõid ja nende kõhud said täis, ja ülejäänud palukesi korjati kokku seitse korvitäit. 9 Aga sööjaid oli olnud arvata neli tuhat. Ja Ta laskis nad minna. 10 Ja varsti Ta astus ühes oma jüngritega paati ja jõudis Dalmanuuta paikadesse. 11 Ja variserid tulid välja ja hakkasid Temaga vaidlema ning nõudsid Temalt tunnustähte taevast, et Teda kiusata. 12 Siis Ta ohkas Oma vaimus ja ütles: „Miks see sugu otsib tähte? Tõesti, Ma ütlen teile, sellele soole ei anta tähte!” 13 Ja Ta jättis nad maha ja astus jälle paati ja läks ära teisele poole. 14 Ja nad olid unustanud leiba kaasa võtta ja neil ei olnud rohkem kui üksainus leib paadis kaasas. 15 Ja Ta käskis neid ning ütles: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” 16 Ja nad arutlesid isekeskis seda, et neil ei ole leiba. 17 Tema märkas seda ning ütles neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda? 18 Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta. 19 Kui Ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Kaksteistkümmend!” 20 „Kui Ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Seitse.” 21 Siis Ta ütles neile: „Kuidas te siis ei mõista?” 22 Ja nad tulevad Betsaidasse. Ja Ta juure tuuakse pime, ja nad paluvad Teda, et Ta teda puudutaks. 23 Siis Ta haaras pimeda käest kinni ja viis ta alevist välja, sülitas temale silmi ning pani Oma käed ta peale ja küsis talt: „Kas sa näed midagi?” 24 Tema vaatas üles ning ütles: „Ma näen inimesi, ma näen neid nagu puid kõndimas!” 25 siis Ta pani taas Oma käed ta silmadele; ja nüüd ta vaatas teravasti ja oli jälle terve; ja ta nägi kõike selgesti. 26 Ja Ta saatis tema koju ning ütles: „Ära minegi külasse!” 27 Ja Jeesus ja Ta jüngrid läksid Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis Ta Oma jüngritelt ning ütles neile: „Kelle Mind inimesed ütlevad olevat?” 28 Aga nemad vastasid Temale ning ütlesid: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, ja veel teised ühe prohveteist!” 29 Siis Ta küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete Mind olevat?” Peetrus vastas ning ütles Temale: „Sina oled Kristus!” 30 Ja Ta hoiatas neid kõvasti, et nad Temast ühelegi ei räägiks. 31 Ja Ta hakkas neid õpetama: „Inimese Poeg peab palju kannatama ja hüljatama vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetama ja kolme päeva pärast üles tõusma.” 32 Ja Ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus võttis ta isepäinis ja hakkas Teda noomima. 33 Aga tema pöördus, vaatas Oma jüngritele ja sõitles Peetrust ning ütles: „Tagane Minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane!” 34 Ja Ta kutsus rahva Enese juure ühes Oma jüngritega ning ütles neile: „Kui keegi tahab Minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu Mind. 35 Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab Minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle. 36 Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks? 37 Või mis võib inimene anda oma hinge vahetushinnaks? 38 Sest kes häbeneb Minu ja Mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui Ta tuleb Oma Isa auhiilguses ühes pühade Inglitega!”
1 Ja tema ütles neile: „Tõesti, Ma ütlen teile, neist, kes siin seisavad, on mõned, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala Riigi tulnud olevat väega!” 2 Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus enesega Peetruse, Jakoobuse ja Johannese ning viis nad üles kõrgele mäele isepäinis, ja Tema muudeti nende ees. 3 Tema riided läksid hiilgavaks, helevalgeks otsegu lumi, nagu neid ükski vanutaja maa peal ei suuda teha nii heledaks. 4 Ja Eelija ühes Moosesega ilmus neile, ja nad kõnelesid Jeesusega. 5 Ja Peetrus kostis ning ütles Jeesusele: „Rabi, siin on hea olla! Teeme nüüd kolm telki: Sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eeiijale ühe!” 6 Aga ta ei teadnud, mida ütelda, sest nad olid täis kartust. 7 Siis tuli pilv ja heitis varju nende üle; ja hääl kostis pilvest: „See on Mu armas Poeg, Teda kuulake!” 8 Ja kui nad äkitselt ümber vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui üksnes Jeesust eneste juures. 9 Ja kui nad mäelt alla läksid, keelas Ta neid, et nad ühelegi ei jutustaks, mis nad olid näinud, enne kui Inimese Poeg on surnuist üles tõusnud. 10 Ja nad pidasid meeles selle sõna ja küsisid isekeskis: „Mis tähendab surnuist üles tõusta?” 11 Siis nad küsisid Temalt ning ütlesid: „Miks kirjatundjad ütlevad, et Eelija peab enne tulema?” 12 Aga Tema ütles neile: „Eelija tuleb küll enne korda seadma kõike. Ent kuidas on kirjutatud Inimese Pojast, et Ta peab palju kannatama ja Teda peetakse halvaks? 13 Aga Ma ütlen teile, et ka Eelija on tulnud ja et nad tegid temale, mida nad tahtsid, nõnda nagu temast on kirjutatud!” 14 Ja kui nad tulid jüngrite juure, nägi Ta palju rahvast nende ümber ja kirjatundjaid vaidlevat nendega. 15 Ja kohe, kui rahvahulk Teda nägi, kohkusid kõik ja jooksid Temale vastu ning teretasid Teda. 16 Ja Ta küsis nendelt: „Miks te vaidlete nendega?” 17 Siis vastas keegi rahva seast: „Õpetaja, ma tõin Su juure oma poja, kellel on keeletu vaim; 18 ja kus ta iganes tuleb tema kallale, kisub ta teda, ja tema ajab vahtu ja kiristab hambaid ja kuivetub. Ja ma ütlesin Su jüngritele, et nad ajaksid ta välja, kuid nad ei suutnud!” 19 Aga Tema vastas neile ja ütles: „Oh sina uskmatu tõug! Kui kaua Ma pean olema teie juures? Kui kaua Ma pean teiega kannatama? Tooge ta Minu juure!” 20 Ja nad tõid ta Tema juure. Ja kohe, kui ta Jeesust nägi, raputas vaim Teda ja ta kukkus maa peale ja aeles ning ajas vahtu. 21 Ja Ta küsis tema isalt: „Kui kaua aega see on temal olnud?” Tema vastas: „Lapsest saadik! 22 See on teda mitu puhku küll tulle, küll vette visanud, et teda hukata; aga kui Sa kuidagi võid, siis olgu Sul meist hale meel ning aita meid!” 23 Aga Jeesus ütles temale: „Sa ütled: Kui Sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub!” 24 Ja poisi isa hüüdis sedamaid ning ütles: „Ma usun, aita Mu uskmatust!” 25 Aga nähes, et rahvast ikka rohkem kokku jooksis, sõitles Jeesus rüvedat vaimu ning ütles temale: „Sina, keeletu ja kurt vaim, Ma käsin sind: mine temast välja ja ära tule enam tema sisse!” 26 Siis see kisendas ja raputas teda väga ja väljus. Ja poiss jäi otsegu surnuks, nõnda et mitmed ütlesid: „Ta on surnud!” 27 Kuid Jeesus hakkas ta käest kinni ja tõstis ta üles; ja ta tõusis püsti. 28 Ja kui ta koju tuli, küsisid Ta jüngrid Temalt isepäinis: „Miks meie ei võinud teda välja ajada?” 29 Tema ütles neile: „See sugu ei või teisiti välja minna kui vaid palvega!” 30 Ja nad läksid sealt ära ja rändasid läbi Galilea. Ja Ta ei tahtnud, et keegi saaks teada. 31 Sest Ta õpetas Oma jüngreid ja ütles neile: „Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad Tema, ja kui Ta on tapetud, tõuseb Ta kolmandal päeval üles!” 32 Aga nemad ei saanud aru sellest sõnast ja kartsid Temalt küsida. 33 Ja nad tulid Kapernauma. Ja koju jõudes Ta küsis neilt: „Mille üle te teel vaidlesite?” 34 Aga nad jäid vait; sest nad olid teel isekeskis vaielnud selle üle, kes on suurem. 35 Ja Tema istus maha ja kutsus need kaksteistkümmend ning ütles neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis olgu ta kõikidest viimne ja kõikide teenija!” 36 Ja Ta võttis lapse ja pani selle nende keskele, ja kaisutas teda ja ütles neile: 37 „Kes iganes ühe niisuguseist lapsist vastu võtab Minu nimel, see võtab Mind vastu, ja kes iganes Mind vastu võtab, see ei võta Mind vastu, vaid Teda, Kes Mind on läkitanud!” 38 Johannes ütles Temale: „Õpetaja, me nägime Sinu nimel kurje vaime välja ajavat meest, kes meid ei järgi, ja me keelasime teda, sest ta ei järgi meid!” 39 Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda! Sest kedagi ei ole, kes teeb vägeva teo Minu nimel ja suudab sedamaid rääkida Minust kurja. 40 Sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt! 41 Sest kes teid joodab karikatäie veega Minu nimel, sellepärast et te olete Kristuse Omad, tõesti, Ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast! 42 Ja kes pahandab üht neist pisukesist, kes Minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi temale kaela pandaks ja ta merre visataks! 43 Ja kui su käsi sind pahandab, raiu ta maha; parem on sul vigasena minna ellu kui et sul on kaks kätt ja pead minema põrgusse, kustumatusse tulle, 44 kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu! 45 Ja kui su jalg sind pahandab, raiu ta maha; parem on sul jalutuna minna ellu kui et sul on kaks jalga ja sind heidetakse põrgusse, 46 kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu! 47 Ja kui su silm sind pahandab, kisu ta välja; parem on sul ühe silmaga minna Jumala riiki kui et sul on kaks silma ja sind heidetakse põrgusse, 48 kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu! 49 Sest igaüht peab tulega soolatama! 50 Sool on hea; aga kui sool tuimaks läheb, millega te teete ta maitsekaks? Olgu teil enestes soola ja pidage rahu isekeskis!”
1 Ja Tema läks sealt teele ja tuli Judea aladele ja maale sealpool Jordanit. Ja rahvast voolas jälle kokku Tema juure, ja Ta õpetas neid jälle nagu tavaliselt. 2 Ja varisere tuli Tema juure, ja Teda kiusates küsisid nad Temalt: „Kas on mehel luba oma naist enesest lahutada?” 3 Tema vastas ja ütles neile: „Mida Mooses teid käskis?” 4 Nemad ütlesid: „Mooses andis loa kirjutada lahutuskiri ja lahutada!” 5 Aga Jeesus kostis ja ütles: „Teie südame kanguse pärast ta kirjutas teile selle käsu, 6 ent loomise algusest Jumal lõi nad meheks ja naiseks. 7 Sellepärast loobub inimene oma isast ja emast, 8 ja need kaks, mees ja naine, saavad üheks lihaks. Nii ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. 9 Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” 10 Ja kodus küsisid Tema jüngrid jälle Temalt sama asja pärast. 11 Ja Ta ütles neile: „Kes iganes oma naise enesest lahutab ja võtab teise, rikub abielu tema vastu. 12 Ja kui naine enese lahutab oma mehest ja läheb teisele, siis ta rikub abielu!” 13 Ja nad tõid Tema juure lapsukesi, et Ta neid puudutaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. 14 Kui Jeesus seda nägi, läks Ta tusaseks ja ütles neile: „Laske lapsukesed Minu juure tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala Riik! 15 Tõesti, Ma ütlen teile, kes Jumala Riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!” 16 Ja Ta kaisutas neid ja pani Oma käed nende peale ning õnnistas neid. 17 Ja kui Ta ära läks teele, jooksis keegi Ta juure, langes põlvili Ta ette ning küsis Temalt: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?” 18 Aga Jeesus ütles talle: „Miks sa Mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal. 19 Käsud sa tead: Sa ei tohi tappa; sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa ei tohi kedagi petta; sa pead oma isa ja ema austama!” 20 Aga ta kostis ja ütles Temale: „Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorestpõlvest alates!” 21 Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu ning ütles talle: „Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi Mind!” 22 Tema aga jäi murelikuks selle sõna pärast ja läks ära kurva meelega, sest tal oli palju vara. 23 Siis Jeesus vaatas ümber ja ütles Oma jüngritele: „Kui raske on neil, kelledel on palju vara, sisse minna Jumala Riiki!” 24 Aga jüngrid kohkusid Tema sõnade pärast. Ent Jeesus kostis jälle ja ütles neile: „Lapsed, kui raske on sisse minna Jumala Riiki! 25 Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala Riiki!” 26 Aga nemad hämmastusid veel enam ja ütlesid isekeskis: „Kes siis võib õndsaks saada?” 27 Jeesus vaatas nendele ja ütles: „Inimestel on see võimatu, aga mitte Jumalal; sest Jumalal on kõik võimalik!” 28 Peetrus hakkas Temale ütlema: „Vaata, meie oleme jätnud maha kõik ja oleme järginud Sind!” 29 Jeesus ütles: „Tõesti, Ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või põllud on maha jätnud Minu ja Armuõpetuse pärast 30 ega saaks sajakordselt nüüd selsinasel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde keset tagakiusamisi ja tulevases maailma-ajastus igavest elu! 31 Aga paljud esimesed saavad viimseiks ja viimsed esimesiks!” 32 Aga nad olid teel minemas Jeruusalemma; ja Jeesus käis nende ees, ja nad kohkusid, aga järelkäijad kartsid. Ja Ta võttis jälle need kaksteistkümmend Enese juure ja hakkas neile rääkima, mis Temale peab sündima: 33 „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma; ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte, ja nad mõistavad Ta surma ja annavad Ta paganate kätte. 34 Ja need pilkavad Teda ja sülitavad Ta peale ja peksavad Teda rooskadega ja tapavad Tema, ja kolme päeva pärast tõuseb ta üles!” 35 Siis tulid Tema juure Jakoobus ja Johannes, mõlemad Sebedeuse pojad, ja ütlesid: „Õpetaja, me tahame, et Sa meile teeksid, mis me Sinult palume!” 36 Aga Tema ütles neile: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?” 37 Nemad ütlesid Talle: „Anna meile, et me üks Sinu paremal ja teine Sinu vasakui pool saaksime istuda Sinu auhiilguses!” 38 Aga Jeesus ütles neile: „Te ei tea, mida te palute. Kas te võite juua seda karikat, mida Mina joon, või endid lasta ristida selle ristimisega, millega Mind ristitakse?” 39 Aga nad ütlesid Talle: „Võime küll!” Jeesus ütles neile: „Seda karikat, mida Mina joon, peate te jooma, ja selle ristimisega, millega Mind ristitakse, peab teid ristitama, 40 kuid istuda Mu paremal ja vasakul pool ei ole Minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud!” 41 Kui need kümme seda kuulsid, said nad pahaseks Jakoobuse ja Johannese peale. 42 Ja Jeesus kutsus nad Enese juure ja ütles neile: „Te teate, et need, keda arvatakse rahvaste ülemaiks, valitsevad nende üle ja rahvaste suured tarvitavad võimust nende vastu. 43 Aga nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija, 44 ja kes teie seast tahab olla kõige ülem, olgu kõikide ori! 45 Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!” 46 Ja nad tulid Jeerikosse. Ja kui Ta Jeerikost välja läks ja Tema jüngrid ja suur hulk rahvast, siis istus Timeuse poeg, pime Bartimeus, tee ääres ja kerjas. 47 Ja kui ta kuulis, et Jeesus Naatsaretlane on seal, hakkas ta kisendama ja ütlema: „Jeesus, Taaveti poeg, halasta minu peale!” 48 Ja paljud sõitlesid teda, et ta jääks vait; kuid ta kisendas veel enam: „Taaveti poeg, halasta minu peale!” 49 Ja Jeesus jäi seisma ja ütles: „Kutsuge ta siia!” Ja nad kutsusid pimedat ja ütlesid temale: „Ole julge, tõuse üles, Tema kutsub sind!” 50 Ent tema viskas kuue seljast, tõusis püsti ja tuli Jeesuse juure. 51 Ja Jeesus hakkas temaga rääkima ning ütles: „Mis sa tahad, et Ma sulle teeksin?” Ent pime ütles talle: „Rabunii, et ma jälle näeksin!” 52 Jeesus ütles talle: „Mine, su usk on sind aidanud!” Ja sedamaid nägi ta jälle ja järgis Teda teekonnal.
1 Ja kui nad Jeruusalema ligi said, Betfage ja Betaania poole Õlimäe juure, läkitab Tema kaks Oma jüngreist 2 ja ütleb neile: „Minge alevisse, mis teie ees on, ja kohe, kui te sinna saate, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene pole istunud; päästke see lahti ja tooge siia! 3 Ja kui keegi teile ütleb: Miks te seda teete? siis ütelge: Issandal on teda tarvis! Siis ta lähetab selle sedamaid siia.” 4 Ja nad läksid ja leidsid sälu ukse ääre kinniseotuna väljas teeharul ja päästsid ta lahti. 5 Ja mõned neist, kes seal seisid, ütlesid neile: „Mis te teete, et te sälu lahti päästate?” 6 Aga nemad ütlesid neile nõnda, kuidas Jeesus oli käskinud. Siis lasti nad tulema. 7 Ja nad tõid sälu Jeesuse juure ja panid oma riided selle peale, ja Tema istus ta selga. 8 Ja paljud laotasid oma riided tee peale, aga teised oksi, mida nad raiusid väljadelt. 9 Ja need, kes käisid ees ja taga, hüüdsid: „Hoosianna! Õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel! 10 Õnnistatud olgu meie isa Taaveti kuningriik! Hoosianna kõrges!” 11 Ja Ta tuli Jeruusalemma pühakotta. Ja kui Ta kõike oli vaadelnud ja hiline aeg juba käes oli, läks Ta välja Betaaniasse nende kaheteistkümnega. 12 Ja kui nad teisel päeval Betaaniast väljusid, oli Tal nälg. 13 Ja nähes kaugelt viigipuud lehis, läks Ta vaatama, kas Ta sellelt midagi leiab. Aga sinna juure jõudes ei leidnud Ta midagi muud kui lehti; sest ei olnud veel viigimarja-aeg. 14 Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles: „Ärgu iialgi enam sinust ükski vilja söögu!” Ja Tema jüngrid kuulsid seda. 15 Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja kui Jeesus oli pühakotta sisse läinud, hakkas Ta välja ajama neid, kes müüsid ja ostsid pühakojas; ja rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed ta lükkas kummuli 16 ega sallinud, et keegi kandis astjaid pühakojast läbi. 17 Ja Ta õpetas ja ütles neile: „Eks ole kirjutatud: Minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile? Kuid teie olete selle teinud röövliauguks!” 18 Ja kirjatundjad ja ülempreestrid kuulsid seda ja otsisid nõu, kuidas Teda hukata. Kuid nad kartsid Teda, sest kõik rahvas oli hämmastuses Tema õpetuse pärast. 19 Ja kui õhtu tuli, läks Ta linnast välja. 20 Ja vara hommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juureni ära kuivanud olevat. 21 Siis Peetrusele tuli meele Issanda sõna ning ta ütles Temale: „Rabi, vaata, viigipuu, mille Sa needsid, on ära kuivanud!” 22 Ja Jeesus vastas ning ütles neile: „Olgu teil usku Jumalasse! 23 Tõesti, Ma ütlen teile, kui keegi ütleb sellele mäele: Tõuse paigast ja lange merre! ja ei mõtle kaksipidi oma südames, vaid usub, et see, mis ta ütleb, sünnib, siis see saab temale! 24 Sellepärast Ma ütlen teile: Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile! 25 Ja kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks, kui teil midagi on kellegi vastu, et ka teie Isa, Kes on taevas, annaks teile andeks teie üleastumised. 26 Aga kui te andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa, Kes on taevas, teie üleastumisi andeks!” 27 Ja nad tulid jälle Jeruusalemma. Ja kui Ta pühakojas kõndis, tulid Ta juure ülempreestrid ja kirjatundjad ja vanemad 28 ja ütlesid Talle: „Missuguse meelevallaga Sa seda teed? Ja kes on Sulle annud selle meelevalla?” 29 Aga Jeesus ütles neile: „Ma tahan ka teilt küsida üht asja; vastake Mulle ja Mina ütlen teile, missuguse meelevallaga Ma seda teen. 30 Kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest? Vastake Mulle!” 31 Nad arutasid isekeskis ja ütlesid: „Kui me ütleme taevast, siis Ta ütleb: Mispärast te siis teda ei uskunud? 32 Või ütleme: Inimestest?” Siis oli neil hirm rahva ees, sest kõik pidasid Johannest tõesti prohvetiks. 33 Ja nad vastasid Jeesusele ning ütlesid: „Me ei tea!” Siis ütles Jeesus neile: „Ega Minagi teile ütle, missuguse meelevallaga Ma neid asju teen!”
1 Ja ta hakkas neile rääkima tähendamissõnadega: „Inimene istutas viinamäe ja tegi aia ümber ja kaevas sinna surutõrre ja ehitas torni ja andis selle rendile aednike kätte, ja läks ise võõrale maale. 2 Ja ta läkitas omal ajal aednike juure sulase aednikelt vastu võtma viinamäe vilja. 3 Aga nad võtsid ja peksid teda ja läkitasid ta minema tühje käsi. 4 Ja ta läkitas jälle teise sulase nende juure. Seda nad lõid pähe ja teotasid. 5 Siis ta läkitas teise. Ja selle nad tapsid. Ja veel muid; ühtesid nad peksid, teised nad tapsid. 6 Tal oli veel üks, ta armas poeg. Selle ta läkitas viimseks nende juure, üteldes: Ehk nad häbenevad mu poega? 7 Aga aednikud ütlesid üksteisele: See ongi pärija. Tulge, tapkem ta ära, siis jääb pärand meile. 8 Ja nad võtsid ja tapsid tema ja viskasid ta viinamäest välja. 9 Mis teeb nüüd viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab aednikud ja annab viinamäe teiste kätte. 10 Kas te pole lugenud seda kirja: Kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks? 11 See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis!” 12 Ja nad püüdsid Teda kinni võtta, kuid kartsid rahvast; sest nad mõistsid, et ta selle tähendamissõna oli ütelnud nende kohta. Ja nad jätsid Ta rahule ja läksid ära. 13 Ja nad läkitavad Tema juure mõningaid varisere ja Heroodese käsilasi, et need tabaksid Teda sõnast. 14 Ja need tulid ning ütlesid Talle: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõearmastaja ega hooli kellestki, sest Sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tões. Kas on vaja anda keisrile maksu või mitte? Kas anname või ei anna?” 15 Tema aga, nähes nende silmakirjalikkust, ütles neile: „Miks te Mind kiusate? Tooge Mulle näha teenariraha!” 16 Nemad tõid. Siis Ta ütleb neile: „Kelle kuju ja peakiiri see on?” Nemad ütlesid Temale: „Keisri!” 17 Jeesus aga ütles neile: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” ja nemad panid Teda imeks. 18 Ja Tema juure tuleb sadusere, kes ütlevad, et ei ole ülestõusmist, ja nad küsivad Temalt, üteldes: 19 „Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui kellegi vend sureb ja jätab naise järele, aga ei jäta lapsi, siis võtku ta vend see naine ja soetagu oma vennale järglane. 20 Oli seitse venda; ja esimene võttis naise, ja kui ta suri, ei jätnud ta järglast järele. 21 Ja teine võttis naise ja suri, ja temagi ei jätnud järglast, ja samuti kolmas. 22 Ja seitsmest ei jätnud keegi järglast järele. Kõige viimaks suri ka naine. 23 Kui nad nüüd ülestõusmises üles tõusevad, nende seast kelle naine ta siis on? Sest ta on olnud naiseks seitsmele!” 24 Jeesus ütles neile: „Kas te mitte ei eksi, sellepärast et te ei tunne pühi kirju ega Jumala väge? 25 Sest kui surnuist üles tõustakse, ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu Inglid, kes on taevas. 26 Aga surnute kohta, et need üles äratatakse, eks te ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loos, kuidas Jumal temaga kõneles ning ütles: Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal! 27 Ta ei ole mitte surnute Jumal, vaid elavate Jumal! Te eksite küll väga!” 28 Siis tuli Ta juure üks kirjatundjaist, kes oli kuulnud neid vaidlevat ja märkas, et Ta neile oli hästi kostnud, ja küsis Temalt: „Missugune käsk on kõige esimene?” 29 Jeesus vastas Talle: „Esimene on see: Kuule Iisrael, Issand sinu Jumal, on ainus Issand! 30 Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest. 31 Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neist suuremat muud käsku ei ole!” 32 Ja kirjatundja ütles talle: „Õige küll, õpetaja, Sina oled tõtt mööda ütelnud, sest Üksainus on olemas ja ei ole muud peale Tema! 33 Ja Teda armastada kõigest südamest ja kõigest meelest ja kõigest väest ja ligimest armastada nagu iseennast, see on rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid!” 34 Ja kui Jeesus nägi, et ta vastas mõistlikult, ütles Ta temale: „Sina ei ole kaugel Jumala Riigist!” Ja ükski ei julgenud Temalt enam küsida. 35 Ja Jeesus kõneles edasi ning ütles pühakojas õpetades: „Kuidas kirjatundjad ütlevad, et Kristus on Taaveti poeg? 36 Ütleb ju Taavet ise Püha Vaimu läbi: Issand ütles mu Issandale: Istu Mu paremale käele, kuni Ma Su vaenlased panen Su jalgade alla! 37 Taavet ise nimetab Teda Issandaks. Kuidas ta siis on Tema poeg?” Ja palju rahvast kuulas Teda hea meelega. 38 Ja Ta ütles oma õpetuses: „Hoiduge kirjatundjaist, kes tahavad käia pikis rüüdes ja armastavad teretust turgudel 39 ja esimesi istmeid kogudusekodades ja ülemat paika lauas õhtusöömaaegadel, nende eest, 40 kes söövad leskede hooned ja loevad silmakirjaks pikki palveid! Need saavad seda raskema hukatuse!” 41 Ja kui Jeesus ohvrirahakirstu kohal istus, vaatas Ta, kuidas rahvas ohvriraha kirstu pani. Ja paljud rikkad panid sinna palju. 42 Siis tuli üks vaene lesknaine ja pani sisse kaks leptonit, see on üks veering. 43 Ja Ta kutsus Oma jüngrid Enese juure ning ütles neile: „Tõesti, Ma ütlen teile, see vaene lesk pani rohkem ohvrikirstu kui kõik, kes panid! 44 Sest need kõik panid oma küllusest, ent tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise!”
1 Ja kui Tema pühakojast väljus, ütles üks Tema jüngreist Temale: „Õpetaja, näe, millised kivid ja millised hooned need on!” 2 Siis Jeesus vastas ja ütles talle: „Kas sa vaatad neid suuri hooneid? Ei jäeta siia mitte kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” 3 Ja kui Ta istus Õlimäel pühakoja vastas, küsisid Temalt Peetrus ja Jakoobus ja Johannes ja Andreas isepäinis: 4 „Ütle meile, millal see sünnib ja mis on tunnuseks, kui see kõik hakkab täide minema?” 5 Aga Jeesus hakkas neile rääkima: „Katsuge, et keegi teid ei eksitaks! 6 Paljud tulevad Minu nimel ning ütlevad: „Mina olen see!” ja eksitavad paljusid. 7 Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis ärge ehmuge; see peab sündima, aga ots ei ole veel käes. 8 Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja riik riigi vastu ja maavärisemisi on mõnes paigas ja on näljahädad. Need on valude algus. 9 Aga pidage silmas iseendid: teid antakse ära suurkohtute kätte ja kogudusekodades teid peksetakse, ja teid seatakse maavalitsejate ja kuningate ette Minu pärast neile tunnistuseks. 10 Ja kõigile rahvaile peab enne kuulutatama Evangeeliumi. 11 Aga kui nad teid viivad ja annavad kohtu kätte, ärge muretsege enneaegu, mida teil tuleb rääkida, vaid mis teile antakse sel tunnil, seda rääkige. Sest teie pole rääkijad, vaid Püha Vaim. 12 Ja vend annab surma venna ja isa lapse, ja lapsed hakkavad vastu vanemaile ja saadavad nad surma. 13 Ja teid vihatakse kõigilt poolt Minu nime pärast Aga kes otsani jääb püsima, see pääseb. 14 Kui te siis näete hävituse koletisi seisvat seal, kus see ei peaks seisma - kes seda loeb, see pangu tähele - siis põgenegu need, kes on Juudamaal mägedele; 15 kes on katusel, ärgu tulgu maha ja ärgu mingu sisse midagi võtma oma majast, 16 ja kes on väljal, ärgu mingu tagasi võtma oma kuube. 17 Aga häda neile, kes on käima peal, ja neile, kes imetavad neil päevil! 18 Aga paluge, et teie põgenemine ei juhtuks talvel. 19 Sest neil päevil on niisugune viletsus, millist ei ole olnud loodu algusest, mille Jumal on loonud, kuni siiamaani, ega tulegi. 20 Ja kui Issand ei lühendaks neid päevi, ei pääseks ükski liha; aga äravalitute pärast, kelled Tema on ära valinud, on Ta need päevad lühendanud. 21 Ja kui siis keegi teile ütleb: „Vaata, siin on Kristus, vaata seal!” ärge uskuge. 22 Sest valekristusi ja valeprohveteid tõuseb, ja need teevad tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid. 23 Aga teie vaadake ette! Mina olen teile kõik ette ütelnud. 24 Aga neil päevil pärast seda viletsuseaega pimeneb päike ja kuu ei anna oma valgust; 25 ja taeva tähed peavad taevast maha langema ja vägesid, mis on taevas, kõigutatakse. 26 Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja auhiilgusega. 27 Ja siis Ta läkitab Inglid ja kogub kokku Oma äravalitud neljast tuulest ilmamaa otsast taeva otsani. 28 Aga viigipuust õppige võrduit: kui ta oksad on juba pungas ja ajavad lehti, siis te tunnete, et suvi on lähedal. 29 Nõnda ka teie, kui te näete seda sündivat, teadke, et see on lähedal ukse ees. 30 Tõesti, Ma ütlen teile, selle põlve rahvas ei lõpe mitte ära, enne kui see kõik sünnib! 31 Taevas ja maa hävivad, kuid Minu sõnad ei hävi mitte! 32 Aga sellest päevast või tunnist ei tea ükski, ei Inglidki taevas ega Poeg, muud kui Isa üksi. 33 Vaadake ette, olge valvel, sest te ei tea, millal see aeg on käes! 34 Otsegu inimene, kes läks võõrale maale, jättis maha oma koja ja andis oma sulastele meelevalla, igaühele ta töö, ja käskis uksehoidjat valvata, 35 nõnda valvake; sest te ei tea, millal kojaisand tuleb, kas õhtul või kesköö ajal, või kukelaulu ajal või vara hommikul, 36 et ta ei tuleks äkitselt ja ei leiaks teid magavat. 37 Aga mida Ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!”
1 Aga kahe päeva pärast olid paasaja hapnemata leibade pühad, ja ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid, kuidas kavalusega Teda kinni võtta ja ära tappa. 2 Sest nad ütlesid: „Mitte pühade ajal, et ei tõuseks rahva mässu. 3 Ja kui Ta istus lauas Betaanias, olles pidalitõbise Siimona kojas, tuli üks naine, kellel oli alabasterriist selge ning kalli nardisalviga. Ja ta murdis alabasterriista katki ja valas salvi Tema pea peale. 4 Aga seal olid mõned, kes pahameelega ütlesid üksteisele: „Mistarvis on see salvi raiskamine? 5 Sest selle oleks võinud ära müüa enam kui kolmesaja teenari eest ja raha vaestele anda.” Ja nad sõitlesid naist. 6 Aga Jeesus ütles: „Jätke ta rahule! Miks te teete talle südamevalu? Ta on teinud Mulle heateo. 7 Sest vaeseid on ikka teie juures ja, kui te tahate, võite neile head teha; aga Mind ei ole teil mitte alati. 8 Ta on teinud, mis ta võis. Ta on ennakult Mu ihu võidnud matmiseks. 9 Tõesti, Ma ütlen teile, kus iganes Evangeeliumi kuulutatakse kõiges maailmas, peab ka räägitama tema mälestuseks, mis tema on teinud.” 10 Ja Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks ülempreestrite juure, et Teda neile ära anda. 11 Kui nad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja lubasid anda talle raha. Ja ta hakkas otsima, kuidas ta saaks teda ära anda parajal ajal. 12 Ja hapnemata leibade esimesel päeval, kui paasatalle veristati, ütlesid Tema jüngrid Talle: „Kuhu Sa tahad, et me läheme ja teeme ettevalmistusi Sulle paasatalle söömiseks?” 13 Ja Tema läkitas kaks Oma jüngreist ning ütles neile: „Minge linna, ja teile tuleb vastu inimene, kes kannab veekruusi; järgige teda. 14 Ja seal, kuhu ta sisse läheb, ütelge majaisandale: „Õpetaja küsib: Kus on võõrastetuba, milles Ma võin Oma jüngritega süüa paasatalle? 15 Ja tema näitab teile suure ülemise toa, mis on valmis korraldatud. Seal valmistage meile.” 16 Ja Tema jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid nõnda, nagu Ta neile oli ütelnud. Ja nad valmistasid paasatalle. 17 Aga kui õhtu jõudis, tuleb Tema nende kaheteistkümnega. 18 Ja kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti Ma ütlen teile, üks teie seast annab Mu ära, üks, kes Minuga ühes sööb!” 19 Siis nad hakkasid kurvaks minema ja üksteise järele Temale ütlema: „Ega ometi mina?” 20 Tema ütles neile: „Üks neist kaheteistkümnest, kes ühes Minuga pistab käe vaagnasse, annab Mind ära. 21 Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu Temast on kirjutatud, kuid häda sellele inimesele, kelle läbi Inimese Poeg ära antakse. Hea oleks niisugusele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!” 22 Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on Minu ihu.” 23 Ja Ta võttis karika, tänas ja andis neile; ja nad kõik jõid selle seest. 24 Ja Ta ütles neile: „See on Minu veri, lepingu veri, mis ära valatakse paljude eest. 25 Tõesti Ma ütlen teile: Mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil Ma joon uut Jumala Riigis!” 26 Ja kui nad kiituslaulu olid laulnud, läksid nad välja Õlimäele. 27 Ja Jeesus ütleb neile: „Te kõik taganete Minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast ja lambad pillutatakse! 28 Aga pärast Oma ülestõusmist Ma lähen teie eele Galileasse.” 29 Siis Peetrus ütleb Temale: „Kui ka kõik Sinust taganevad, siis mina mitte!” 30 Jeesus ütles talle: „Tõesti Ma ütlen sulle, täna, sellel ööl, enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina Mind kolm korda!” 31 Aga tema ütles veel eriti: „Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!” Ja samuti ütlesid ka kõik. 32 Ja nad tulid paika, mille nimi on Ketsemani, ja Tema ütles Oma jüngritele: „Istuge siin niikaua kui Ma palvetan!” 33 Ja Ta võttis Enesega ühes Peetruse, Jakoobuse ja Johannese ja hakkas vabisema ning suurt õudsust tundma, 34 ja Ta ütles neile: „Minu hing on väga kurb surmani, jääge siia ja valvake!” 35 Ja Ta läks pisut eemale ja heitis maha maa peale ning palus, et see tund, kui on võimalik, läheks Temast mööda, 36 ja Ta ütles: „Abba Isa! Sinul on kõik võimalik; võta see karikas Minult ära! Siiski mitte, mida Mina tahan, vaid mida Sina tahad!” 37 Ja Ta tuleb ja leiab nad magamast, ja ütleb Peetrusele: „Siimon, kas sa magad? Kas sa ei suuda ühtki tundi valvata? 38 Valvake ja paluge, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, kuid liha on nõder!” 39 Ja Ta läks jälle ära ja palvetas sama palvet. 40 Ja Ta tuli tagasi ja leidis nad taas magamast, sest nende silmad olid rasked unest, ja nad ei teadnud, mida Temale vastata. 41 Ja Ta tuli kolmat puhku ja ütles neile: „Te ikka veel magate ja puhkate; aeg on möödas, tund on tulnud! Vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte! 42 Tõuske üles, lähme! Vaata, see, kes Mu ära annab, on lähedal!” 43 Ja sedamaid, kui Tema alles rääkis, saabus Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja ühes temaga jõuk mõõkade ja nuiadega ülempreestrite ja kirjatundjate ja vanemate poolt. 44 Aga see, kes Tema ära andis, oli neile annud tähe ning ütelnud: „Keda ma suudlen, See Ta on; Tema võtke kinni ja viige Ta kindla valve all minema!” 45 Ja kui ta sinna tuli, astus ta kohe Tema juure ja ütles: „Rabi!” ja andis Temale suud. 46 Aga nemad pistsid oma käed Tema külge ja võtsid Ta kinni. 47 Siis keegi juuresseisjaist tõmbas mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära. 48 Ja Jeesus kostis ja ütles neile: „Otsegu röövli vastu te olete väljunud mõõkade ja nuiadega Mind kinni võtma! 49 Ma olen olnud iga päev teie juures pühakojas õpetamas, ja te ei ole Mind mitte kinni võtnud; kuid see sünnib, et kirjad täide läheksid!” 50 Siis kõik jätsid Ta maha ja põgenesid. 51 Ja üks noor mees järgis Teda; sel oli linane riie seljas paljal ihul; ja nad võtsid ta kinni. 52 Aga tema jättis linase riide maha ja põgenes ära alasti. 53 Ja nad viisid Jeesuse ülempreestri juure, ja sinna tulid kokku kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad. 54 Ja Peetrus järgis Teda kaugelt kuni ülempreestri õue. Ja ta istus ühes sulastega ja soojendas ennast tule ääres. 55 Aga ülempreestrid ja kogu Suurkohus otsisid Jeesuse vastu tunnistust, et saata Teda surma, kuid ei leidnud mitte. 56 Sest paljud tunnistasid valet Tema peale, aga tunnistused ei läinud ühte. 57 Seal tõusid mõned ning tunnistasid valet Tema peale, üteldes: 58 „Me oleme kuulnud Teda ütlevat: Mina kisun selle kätega tehtud templi maha ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud!” 59 Ja nõndagi ei läinud nende tunnistus ühte. 60 Siis ülempreester astus keskele ja küsis Jeesuselt ning ütles: „Eks Sa kosta midagi selle vastu, mida need tunnistavad Sinu kohta?” 61 Aga Tema jäi vait ega vastanud midagi. Taas küsis Talt ülempreester ja ütles Temale: „Kas Sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” 62 Ja Jeesus ütles: „Mina olen See, ja te peate nägema Inimese Poja istuvat Jumala väe paremal poolel ja tulevat taeva pilvedega.” 63 Siis rebestas ülempreester oma kuue ja ütles: „Mis meil veel on vaja tunnistajaid? 64 Te olete kuulnud jumalapilget! Mis te arvate?” Aga nad kõik otsustasid, et Ta on surma väärt. 65 Ja mõned hakkasid Ta peale sülitama ja Ta nägu kinni katma ja Teda rusikatega lööma vastu kõrvu ja Temale ütlema: „Kuuluta kui prohvet!” Ja sulased lõid teda keppidega. 66 Ja kui Peetrus oli all õues, tuli üks ülempreestri tüdrukuist, 67 ja nähes Peetrust end soojendamas, vaatas ta temale otsa ja ütles: „Ka sina olid ühes Selle Naatsareti Jeesusega!” 68 Aga tema salgas, üteldes: „Ei ma tea ega saa aru, mida sa räägid!” Ja ta läks välja eesõue. Ja kukk laulis. 69 Ja nähes teda seal, hakkas tüdruk jälle ütlema neile, kes seal seisid: „See on üks nende seast!” 70 Aga ta salgas taas. Ja vähe aja pärast ütlesid juuresseisjad jälle Peetrusele: „Tõesti sa oled nende seast; sest sa oled galilealane!” 71 Aga tema hakkas needma ja vanduma: „Ei ma tunne Seda Inimest, kellest te räägite!” 72 Ja kohe laulis kukk teist korda. Siis Peetrusele tuli meele sõna, mis Jeesus temale oli ütelnud: „Enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sa Mind kolm korda!” Ja ta ruttas välja ja nuttis.
1 Ja kohe vara hommikul pidasid ülempreestrid ühes vanemate ja kirjatundjatega ja kõik Suurkohus nõu ja sidusid Jeesuse kinni ning viisid Tema ära ja andsid Ta Pilaatuse kätte. 2 Ja Pilaatus küsis Temalt: „Oled Sa Juutide Kuningas?” Tema vastas ning ütles Temale: „Jah, olen!” 3 Ja ülempreestrid kaebasid palju Tema peale. 4 Aga Pilaatus küsis Talt jälle ning ütles: „Kas Sa midagi ei vasta? Vaata, kui raskesti nad Sind süüdistavad!” 5 Kuid Jeesus ei vastanud enam midagi, nõnda et Pilaatus imestas. 6 Aga igaks pühaks laskis ta neile vabaks ühe vangi, keda nad talt palusid. 7 Ja seal oli mees nimega Barabas, vangi pandud ühes mässulistega, kes olid mässus toime pannud mõrva. 8 Ja rahvas läks üles ja hakkas paluma teha nii, nagu ta ikka neile oli teinud. 9 Aga Pilaatus vastas neile ning ütles: „Kas tahate, et ma teile lasen vabaks Juutide Kuninga?” 10 Sest ta teadis, et ülempreestrid Tema olid annud ta kätte kadedusest. 11 Aga ülempreestrid kihutasid rahvast, et ta neile laseks vabaks pigemini Barabase. 12 Siis vastas Pilaatus jälle ning ütles neile: „Mis ma siis teen Temaga, keda te nimetate Juutide Kuningaks?” 13 Aga nemad kisendasid taas „Löö Ta risti!” 14 Pilaatus ütles neile: „Mis kurja Ta siis on teinud?” Aga nad kisendasid veel enam: „Löö Ta risti!” 15 Ent Pilaatus, tahtes teha rahva meele järele, andis neile vabaks Barabase, aga Jeesust ta laskis rooskadega peksta, et Teda risti lüüa. 16 Siis viisid sõjamehed Ta siseõue, see on kohtukotta, ja kutsusid kokku terve sõdurite salga. 17 Ja nad riietasid Ta purpurkuuega ja punusid kibuvitsakrooni ning panid Temale pähe 18 ja hakkasid Teda teretama: „Tere, Juutide Kuningas!” 19 Ja nad lõid Teda pähe pillirooga ja sülitasid Tema peale, heitsid põlvili maha ja kummardasid Teda. 20 Ja kui nad Teda olid naernud, võtsid nad purpurkuue Tema seljast ära ja panid Tema Omad riided Temale selga ja viisid Ta välja risti löödavaks. 21 Ja nad sundisid üht möödaminevat meest, Siimonat Küreenest, kes tuli väljalt, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma Tema risti. 22 Ja nad viisid Ta Kolgata paika, see on meie keeli: Pealae ase. 23 Ja nad pakkusid Temale juua mürriga segatud viina. Kuid Tema ei võtnud. 24 Ja nad löövad Ta risti ja jagavad Ta riided, heites liisku selle kohta, mis keegi saab. 25 Ent see oli kolmas tund, kui nad Ta risti lõid. 26 Ja pealkirjaks oli kirjutatud Tema süü: „Juutide Kuningas!” 27 Ka lõid nad ühes Temaga risti kaks röövlit, ühe paremale ja teise vasakule poolele. 28 Siis läks täide Kiri, mis ütleb: „Ja Teda arvati üleastujate hulka!” 29 Ja möödaminejad pilkasid Teda, vangutasid pead ja ütlesid: „Oh Sind, Kes Sa maha kisud templi ja ehitad üles kolme päevaga, 30 aita Iseennast ja astu ristilt maha!” 31 Samuti naersid Teda ka ülempreestrid isekeskis ühes kirjatundjatega ja ütlesid: „Muid Ta on aidanud, Iseennast ta ei saa aidata! 32 Kristus, Iisraeli Kuningas, astugu nüüd ristilt maha, et me näeksime ja usuksime!” Ja need, kes olid ühes Temaga risti löödud, teotasid Teda. 33 Ja kuuendal tunnil tekkis pimedus üle kogu maa ja kestis üheksanda tunnini. 34 Ja üheksandal tunnil kisendas Jeesus suure häälega ning ütles: „Eloii, Eloii, lamaa sabahtaani!” see on meie keeli: Mu Jumal, Mu Jumal, miks Sa Mind maha jätsid? 35 Kui mõned juuresseisjaist seda kuulsid, ütlesid nad: „Vaata, Ta kutsub Eelijat!” 36 Siis jooksis keegi ja täitis käsna äädikaga, pistis selle pilliroo otsa ja jootis Teda ning ütles: „Oodake, saame näha, kas Eelija tuleb Teda maha võtma!” 37 Aga Jeesus kisendas suure häälega ja heitis hinge. 38 Ja templi eesriie kärises lõhki kahest servast, ülemast alamani! 39 Aga kui pealik, kes Tema ees seisis, nägi, et Ta nõnda kisendades hinge heitis, ütles ta: „Tõesti, See Inimene oli Jumala Poeg!” 40 Seal oli ka naisi kaugelt vaatamas, nende seas ka Maarja Magdaleena ja Maarja, noorema Jakoobuse ja Joosese ema, ja Saloome, 41 kes olid Teda järginud ja Teda teeninud, kui Ta Galileamaal oli, ja palju muid naisi, kes ühes Temaga olid läinud üles Jeruusalemma. 42 Aga kui päev juba oli jõudmas õhtule, kuna käes oli pühade valmistuspäev, see on hingamispäeva eelpäev, 43 siis tuli Joosep Arimaatiast, lugupeetud kohtunõunik, kes ka ise ootas Jumala Riiki, ja julges minna Pilaatuse juure ja paluda enesele Jeesuse ihu. 44 Siis Pilaatus imestas, et ta juba oli surnud, ja kutsus enese juure pealiku ning küsis temalt, kas Ta ammu suri. 45 Ja kui ta pealikult oli saanud teate, andis ta surnukeha Joosepile. 46 Tema ostis lõuendit, võttis Ta keha ning mähkis Ta lõuendisse ja asetas Ta hauda, mis oli raiutud kaljusse, ja veeretas kivi uksele. 47 Aga Maarja Magdaleena ja Maarja, Joosese ema, vaatasid, kuhu Ta asetati.
1 Ja kui hingamispäev oli möödunud, ostsid Maarja Magdaleena ja Maarja, Jakoobuse ema, ja Saloome lõhnaaineid, et minna Teda võidma. 2 Ja nädala esimesel päeval tulid nad väga vara päeva tõustes hauale 3 ja ütlesid isekeskis: „Kes veeretab meile ära kivi haua ukselt?” 4 Ja silmi tõstes nad nägid, et kivi oli ära veeretatud; aga see oli väga suur. 5 Ja nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas. Ja nad kohkusid väga. 6 Aga tema ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, Kes oli risti löödud; Ta on üles tõusnud, Teda ei ole siin. Ennäe aset, kuhu nad Ta panid! 7 Ent minge ütelge Tema jüngritele, ka Peetrusele, et Ta läheb teie eele Galileasse; seal te saate Teda näha, nõnda nagu Ta teile ütles.” 8 Nad tulid välja, jooksid haua juurest ära, sest neid oli vallanud väristus ja hämmastus; ja nad ei ütelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. 9 Aga kui Tema nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, ilmus Ta esiti Maarja Magdaleenale, kellest Tema oli välja ajanud seitse kurja vaimu. 10 Tema läks ja teatas neile, kes Jeesusega olid olnud, ja leinasid ning nutsid. 11 Ja kui need kuulsid, et Ta elab ja Maarja Magdaleena olevat Teda näinud, ei uskunud nad. 12 Selle järele Ta ilmus teisel näol kahele nende seast, kui need olid teel maale minemas. 13 Ja ka need läksid ja kuulutasid seda teistele, kuid neidki nad ei uskunud. 14 Pärast Ta ilmus neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ja sõitles nende uskmatust ning kõva südant, sest nad ei olnud uskunud neid, kes olid näinud Teda üles tõusnud olevat. 15 Ja Ta ütles neile: „Minge kõike maailma ja kuulutage Evangeeliumi kõigele loodule. 16 Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka. 17 Aga tunnustähed järgivad neid, kes usuvad. Minu nimel nad ajavad kurje vaime välja, räägivad uusi keeli, 18 võtavad üles madusid, ja kui nad mõnd surmajooki joovad, ei tee see neile mitte kahju; haigete peale nad panevad käed, ja need saavad terveks.” 19 Ja Issand Jeesus, kui Ta oli nendega rääkinud, võeti üles taevasse ja Ta istus Isa paremale poolele. 20 Aga nemad läksid välja ja jutlustasid igal pool. Ja Issand töötas ühes nendega ning kinnitas sõna tunnustähtedega, mis pärast seda sündisid.
1 Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, 2 nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, 3 siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofllos, 4 et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud. 5 Heroodese, Judea kuninga ajal oli preester, nimega Sakarias, Abija järjekorrast, ja temal oli naine Aaroni tütardest, ja selle nimi oli Eliisabet. 6 Nad olid mõlemad õiged Jumala ees ja elasid kõigis käskudes ja Issanda seadustes laitmatult. 7 Ja neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu ja nad mõlemad olid väga elatanud. 8 Aga sündis, kui ta oma teenistuse järjekorras oli preestritalitusi toimetamas Jumala ees, 9 et preestriameti kombe järele langes liisk temale minna suitsutama, ja ta läks Issanda templisse. 10 Ja kõik rahvahulk oli väljas palvetamas suitsutuse tunnil. 11 Seal ilmus temale Issanda Ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool. 12 Teda nähes Sakarias ehmus ja hirm valdas teda. 13 Aga Ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su palvet on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned temale nimeks Johannes. 14 Ja temast on sul rõõm ning hea meel, ja paljud rõõmustuvad tema sündimisest. 15 Sest ta peab suur olema Issanda ees; ja viina ega vägijooki ei joo ta mitte, ja ta täitub Püha Vaimuga juba oma ema ihus; 16 ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole; 17 ja ta käib Tema eel Eeiija vaimus ja väes, et käänata isade südamed laste poole ja sõnakuulmatud õigete meelsuse poole, et soetada Issandale valmistatud rahvast!” 18 Ja Sakarias ütles Inglile: „Millest ma seda võin ära tunda? Mina olen ju vana ja mu naine on oma päevade poolest väga elatanud!” 19 Ingel vastas ning ütles temale: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja ma olen läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit! 20 Ja vaata, sa jääd keeletumaks ega saa rääkida päevani, mii see sünnib, sellepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal!” 21 Ja rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis. 22 Aga väljudes ta ei saanud nendega rääkida. Siis nad said aru, et ta templis oli näinud nägemust. Ja tema andis neile käega märku ning jäi keeletumaks. 23 Ja kui tema teenistuskorra päevad täis said, siis ta läks koju. 24 Aga pärast neid päevi sai tema naine Eliisabet käima peale ja pidas ennast varjul viis kuud, üteldes: 25 „Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil Tema on vaadanud minu peale, et minult ära võtta mu teotus inimeste seas!” 26 Aga kuuendas kuus läkitas Jumal Ingel Gabrieli Galilea linna, mille nimi on Naatsaret, 27 Neitsi juure, Kes oli kihlatud Joosepi-nimelise mehega Taaveti soost. Ja neitsi nimi oli Maarja. 28 Ja tulles sisse Tema juure, ütles Ingel: „Tere, Sa armuleidnu, Issand olgu Sinuga!” 29 Aga Tema ehmus väga sellest sõnast ja mõtles, mis see teretus võiks tähendada. 30 Siis Ingel ütles temale: „Ära karda, Maarja, sest Sa oled leidnud armu Jumala juures! 31 Ja vaata, Sa saad käima peale ning tood ilmale Poja ja paned Temale nimeks Jeesus. 32 Tema saab suur olema ja Teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks, ja Issand Jumal annab Temale Ta isa Taaveti aujärje, 33 ja Ta valitseb igavesti Jaakobi soo üle ning Tema Kuningriigil ei ole otsa!” 34 Aga Maarja ütles Inglile: „Kuidas see võib sündida, kuna Ma mehest ei tea?” 35 ka Püha, Kes Sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks. 36 Ja vaata, Su sugulane Eliisabet, temagi on pojaga käima peal oma vanas eas, ja see on kuues kuu temal, keda üteldi olevat sigimatu, 37 sest Jumalal ei ole ükski asi võimatu!” 38 Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda Ümmardaja; Mulle sündigu su sõna järele!” Ja Ingel läks ära Tema juurest. 39 Neil päevil asus Maarja teele ja läks rutuga mägestikku Juuda linna. 40 Ja Ta tuli Sakariase kotta ja teretas Eliisabetti. 41 Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja teretust, et laps hüppas tema ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu 42 ja hüüdis suure häälega ning ütles: „Õnnistatud oled Sina naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu sugu! 43 Kust see tuleb, et minu Issanda Ema on tulnud minu juure? 44 Sest vaata, kui Su teretuse hääl kostis mu kõrvu, siis hüppas lapsuke suurest rõõmust mu ihus! 45 Ja õnnis see, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand Temale on ütelnud!” 46 Siis Maarja ütles: „Mu hing ülistab väga Issandat 47 ja Mu vaim rõõmutseb Jumalas, Minu Õnnistegijas; 48 sest Ta on vaadanud oma Ümmardaja alanduse peale! Vaata, nüüdsest peake kiidavad Mind õndsaks kõik sugupõlved, 49 sest Minule on teinud suuri asju Vägev, ja Tema nimi on püha, 50 ja Tema halastus kestab põlvest põlve neile, kes Teda kardavad! 51 Ta on Oma käsivarrega teinud võimsa teo, Ta on pillutanud need, kes on suurelised oma südame meele poolest; 52 Ta on tõuganud maha vägevad aujärgedelt ja ülendanud alandlikud; 53 näljased on Ta täitnud heade andidega, aga rikkad tühjalt minema saatnud; 54 Ta on vastu võtnud Oma sulase Iisraeli, meele tuletades Oma halastust, 55 nõnda nagu Ta on rääkinud meie isadele, Aabrahamile ja tema soole kuni igavikuni!” 56 Ja Maarja jäi tema juure umbes kolm kuud ja läks siis tagasi koju. 57 Aga Eliisabeti mahasaamise aeg tuli kätte, ja ta tõi poja ilmale. 58 Kui tema üleaedsed ja sugulased kuulsid, et Issand oli temale osutanud suurt halastust, olid nad rõõmsad ühes temaga. 59 Ja nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja nimetasid tema ta isa järele Sakariaseks. 60 Aga tema ema kostis ning ütles: „Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!” 61 Kuid nemad ütlesid temale: „Su suguvõsas pole ühtki, keda hüütakse selle nimega!” 62 Ja viibates isale küsisid nad, kuidas tema tahaks teda nimetada. 63 Tema nõudis lauakese ja kirjutas selle peale nõnda: „Johannes on tema nimi.” Ja nad kõik panid seda imeks. 64 Aga sedamaid läks tema suu ning keel lahti, ja ta hakkas rääkima, kiites Jumalat. 65 Ja kartus tuli kõikidele, kes elasid nende ümbruses, ja kõigist neist asjust kõneldi Juuda mägestikus. 66 Ja kõik, kes seda kuulsid, võtsid seda oma südamesse ja ütlesid: „Mis saab küll sellest lapsest?” Sest Issanda käsi oli temaga. 67 Ja Sakarias, tema isa, sai täis Püha Vaimu ja hakkas ennustama, üteldes: 68 „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et Ta on tulnud katsuma Oma rahvast ja on saatnud Oma rahvale lunastuse 69 ning on meile äratanud päästesarve Taaveti, Oma sulase kojast 70 - nõnda nagu Ta maailma ajastu algusest on rääkinud Oma pühade prohvetite suu kaudu - 71 päästu meie vaenlasist ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, 72 et osutada halastust meie esiisadele ja tuletada meele oma püha lepingut, 73 seda vannet, mille Ta vandus meie isale Aabrahamile, 74 et ta laseb meid päästetuina meie vaenlaste käest kartmatult 75 Teda teenida pühaduses ja õiguses Tema ees kogu meie eluaja. 76 Ja sina, lapsuke, sind peab hüütama Kõigekõrgema prohvetiks, sest sina lähed Issanda palge eel valmistama Tema teid, 77 et anda Tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises 78 meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meid on tulnud katsuma päevatõus kõrgest, 79 paistma meile, kes istume pimeduses ja surma varjus, ja juhtima meie jalgu rahuteele!” 80 Aga lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrves selle päevani, mil ta esines Iisraelile.
1 Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. 2 See üleskirjutus oli esimene ja toimus, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. 3 Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna. 4 Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemaks, sest ta oli pärit Taaveti kojast ning soost, 5 ennast laskma kirja panna ühes Maarja, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal. 6 Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama, 7 ja Ta tõi ilmale Oma esimese Poja ja mähkis Ta mähkmetesse ja asetas Ta sõime, sest neil polnud muud aset majas. 8 Ja seal paigus oli karjaseid väljal öitsis pidamas valvet öösel oma karja juures. 9 Ja Issanda Ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. 10 Ja Ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: 11 sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, Kes on Issand Kristus! 12 Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!” 13 Ja äkitselt oli Ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: 14 „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest Temal on hea meel!” 15 Kui siis Inglid olid läinud nende juurest ära taevasse, ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada annud!” 16 Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. 17 Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli üteldud selle lapsukese kohta. 18 Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid. 19 Ent Maarja pidas kõik need sõnad meeles ning mõtles nendele Oma südames. 20 Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja Teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli üteldud. 21 Ja kui kaheksa päeva täis sai ja Laps pidi ümber lõigatama, pandi Temale nimeks Jeesus, mille Ingel oli pannud, enne kui Laps sai Ema ihusse. 22 Ja kui nende puhastuspäevad täis said Moosese käsuõpetuse järele, viisid nad Lapse Jeruusalemma, et Teda seada Issanda ette - 23 nagu on kirjutatud Issanda käsuõpetuses: „Iga poeglaps, kes on ema esmasündinu, loetagu pühitsetuks Issandale” 24 - ja tuua ohver, nagu Issanda käsuõpetuses on üteldud: paar turteltuvi või kaks muud tuvi. 25 Ja vaata, Jeruusalemas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õige ja jumalakartlik ning ootas Iisraeli troosti; ja Püha Vaim oli tema peal. 26 Temale oli Püha Vaim ilmutanud, et ta ei näe surma, enne kui ta on näinud Issanda Võitut. 27 Ja ta tuli Vaimu sunnil pühakotta. Ja kui vanemad Lapsukese Jeesuse sinna tõid, et Tema pärast teha käsuõpetuse kombe järele, 28 siis ta võttis Tema sülle, kiitis Jumalat ning ütles: 29 „Issand, nüüd Sa lased Oma sulase rahus minna Oma sõna järele, 30 sest mu silmad on näinud Sinu päästet, 31 mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste nähes, 32 valguseks, mis peab ilmuma paganaile ja auhiilguseks Oma rahvale Iisraelile!” 33 Ja Ta isa ja Ema panid imeks, mida Temast räägiti. 34 Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, Tema Emale: „Vaata, Seesinane on seatud langemiseks ja tõusmiseks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse - 35 ent Sinu Omastki hingest peab mõõk läbi tungima - et saaksid avalikuks paljude südamete mõtlemised!” 36 Ja seal oli naisprohvet Anna, Fanueli tütar, Aaseri suguharust. See oli väga elatanud ja oli elanud oma mehega seitse aastat pärast oma neitsipõlve, 37 ja tema oli lesk, ligi kaheksakümmend neli aastat vana. See ei läinud ära pühakojast, vaid teenis Jumalat paastumiste ja palvetamistega ööd ja päevad. 38 Tema tuli sinna samal tunnil ja ülistas Jumalat ning kõneles Temast kõikidele, kes ootasid Jeruusalema lunastust. 39 Ja kui nad olid lõpetanud kõik, mis tuli teha Issanda käsuõpetuse järele, läksid nad tagasi Galileamaale oma Naatsareti linna. 40 Aga Lapsuke kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli Tema peal. 41 Ja Tema vanemad käisid iga aasta Jeruusalemas paasapühil. 42 Ja kui Ta sai kaheteistkümneaastaseks, läksid nad üles Jeruusalemma pühadeaja kommet mööda. 43 Ja kui pärast nende päevade möödumist nad olid kodu poole minemas, jäi Laps Jeesus Jeruusalemma; ja Tema vanemad ei pannud seda tähele. 44 Nad arvasid Tema olevat kaasteekäijate seas, ja käisid ühe ühe päeva tee ning otsisid Teda sugulaste ja tuttavate juurest; 45 ja kui nad Teda ei leidnud, läksid nad tagasi Jeruusalemma ja otsisid Teda sealt. 46 Ja kolme päeva pärast sündis, et nad Ta leidsid pühakojas istumast õpetajate keskel ja neid kuulamast ja neilt küsimast. 47 Aga kõik, kes Teda kuulsid, panid imeks tema mõistust ja tema kostuseid. 48 Ja Teda nähes ehmusid Tema vanemad väga, ja Ta Ema ütles Temale: „Poeg, miks Sa oled meile nõnda teinud? Vaata, Su isa ja Mina oleme valuga Sind otsinud!” 49 siis Ta ütles neile: „Miks te Mind otsite? Eks te teadnud, et Ma pean olema selles, mis on Mu Isa Oma?” 50 Aga nemad ei mõistnud seda sõna, mis Ta neile rääkis. 51 Ja ta läks ühes nendega ja tuli Naatsaretti ja oli neile allaheitlik. Ja Tema Ema pidas kõik need sõnad Oma südames. 52 Ja Jeesus edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.
1 Keiser Tibeeriuse valitsuse viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst ja Filippus, tema vend, Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst, 2 kui ülempreestreiks olid Annas ja Kaifas, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrves. 3 Ja ta tuli kogu Jordani ümberkaudsele maale ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andekssaamiseks, 4 nagu on kirjutatud prohvet Jesaja sõnade raamatus: „Hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage tema teerajad! 5 Kõik kuristikud täidetagu ja kõik mäed ja mäekünkad tehtagu madalaks; mis on kõver, saagu sirgeks, ja mis on mätlik, siledaks teeks; 6 siis kõik liha näeb Jumala päästet!” 7 Siis ta ütles rahvale, kes tuli välja ennast laskma tema poolt ristida: „Te rästikute sigitis, kes on teile annud märku põgeneda tulevase viha eest? 8 Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: Meil on isaks Aabraham! Sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi! 9 Kuid kirves on ka juba puude juure küljes! Iga puu nüüd, mis head vilja ei kanna, raiutakse maha ja visatakse tulle!” 10 Ja rahvas küsis temalt ning ütles: „Mis meil siis tuleb teha?” 11 Tema vastas ning ütles neile: „Kellel on kaks vammust, see andku sellele, kellel ei ole, ja kellel on rooga, see tehku nõndasamuti!” 12 Ent ka tölnereid tuli endid laskma ristida, ja need ütlesid temale: „Õpetaja, mis meil tuleb teha?” 13 Aga ta ütles neile: „Ärge nõudke rohkem kui teile on seatud!” 14 Ka küsisid temalt sõjamehed ning ütlesid: „Ja meie, mis siis meil tuleb teha?” Ja ta ütles neile: „Ärge tehke kellelegi liiga ja ärge survake kedagi, vaid olge rahul oma palgaga!” 15 Aga kui rahvas ootas ja kõik oma südames mõtlesid Johannesest, kas tema vahest ei ole Kristus, 16 siis kostis Johannes ja ütles kõikidele: „Mina ristin teid veega; aga on tulemas Vägevam minust, Kelle jalatsite paela ma ei ole kõlvuline lahti päästma; Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega! 17 Tema visklabidas on Ta käes, et teha puhtaks Oma rehealune ja koguda nisud Oma aita, aga aganad põletada ära kustutamatu tulega!” 18 Ka veel muude asjade pärast manitsedes kuulutas ta armuõpetust rahvale. 19 Aga kui nelivürst Heroodes sai talt noomida Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast ja kõigi pahategude pärast, mis Heroodes oli teinud, 20 sai ta peale kõige muu veel toime sellega, et ta Johannese pani kinni vanglasse. 21 Ent sündis, kui kõike rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avati 22 ja Püha Vaim tuli ihulikul kujul alla nagu tuvi Tema peale, ja hääl kostis taevast: „Sina oled Mu armas Poeg, Sinust on Mul hea meel!” 23 Ja Jeesus oli Oma tegevust alates umbes kolmkümmend aastat vana ja oli, nagu arvati, Joosepi Poeg, kes oli Eeli poeg. 24 Eeli oli Mattati, see oli Leevi, see oli Melki, see oli Jannai, see oli Joosepi, 25 see oli Matatia, see oli Aamose, see oli Nahumi, see oli Esli, see oli Nangai, 26 see oli Mahati, see oli Matatia, see oli Simei, see oli Jooseki, see oli Jooda, 27 see oli Joohanani, see oli Reesa, see oli Serubaabeli, see oli Sealtieli, see oli Neeri, 28 see oli Melki, see oli Adi, see oli Koosami, see oli Elmadami, see oli Eeri, 29 see oli Jeesuse, see oli Elieseri, see oli Joorimi, see oli Mattati, see oli Leevi, 30 see oli Siimeoni, see oli Juuda, see oli Joosepi, see oli Joonami, see oli Eljakimi, 31 see oli Melea, see oli Menna, see oli Matata, see oli Naatani, see oli Taaveti, 32 see oli Jesse, see oli Oobedi, see oli Boase, see oli Salma, see oli Nahsoni, 33 see oli Amminaadabi, see oli Admini, see oli Arni, see oli Hesromi, see oli Peretsi, see oli Juuda, 34 see oli Jaakobi, see oli Iisaki, see oli Aabrahami, see oli Taara, see oli Naahori, 35 see oli Serugi, see oli Reu, see oli Pelegi, see oli Eeberi, see oli Sela, 36 see oli Keenani, see oli Arpaksadi, see oli Seemi, see oli Noa, see oli Lenseki, 37 see oli Metuusala, see oli Eenoki, see oli Jeredi, see oli Mahalaleli, see oli Keenani, 38 see oli Eenose, see oli Seti, see oli Aadama, see oli Jumala poeg.
1 Siis tuli Jeesus, täis Püha Vaimu, tagasi Jordani äärest, ja Ta aeti Vaimu läbi kõrbe; 2 ja nelikümmend päeva kurat kiusas Teda. Ja Ta ei söönud midagi neil päevil. Ja kui need möödusid, tuli Temale nälg. 3 Siis ütles kurat Temale: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et ta leivaks muutuks!” 4 Jeesus vastas temale: „Kirjutatud on, et inimene ei ela ükspäinis leivast!” 5 Siis kurat viis Tema kõrgele ning näitas Talle kõik maailma kuningriigid viivu ajaga. 6 Ja kurat ütles Temale: „Ma annan Sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende auhiilguse, sest see on antud minule ja mina annan selle, kellele ma iganes tahan. 7 Kui Sa nüüd kummardad minu ette, on kõik Sinu!” 8 Jeesus vastas ning ütles temale: „Kirjutatud on: Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima!” 9 Ja ta viis Tema Jeruusalemma ja asetas ta pühakoja harjale ning ütles Talle: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis kukuta Ennast siit alla; 10 sest on kirjutatud: Ta annab Oma Inglitele käsu Sinu pärast, et nad Sind hoiaksid 11 ja et nad Sind kätel kannaksid, et Sa Oma jalga vastu kivi ei tõukaks!” 12 Jeesus vastas ning ütles temale: „Üteldud on: Sa ei tohi Issandat, oma Jumalat kiusata!” 13 Ja kui kurat kõik kiusamise oli lõpetanud, läks ta Temast eemale mõneks ajaks. 14 Ja Jeesus läks tagasi Vaimu väes Galileasse; ja kuuldus Temast levis kogu ümberkaudsele maale. 15 Ja Ta õpetas nende kogudusekodades, ja kõik andsid Temale au. 16 üles lugema. 17 Ja Tema kätte anti prohvet Jesaja raamat. Ja kui Ta raamatu avas, leidis Ta koha, kuhu oli kirjutatud: 18 „Issanda Vaim on Minu peal; seepärast on Ta Mind võidnud kuulutama Evangeeliumi vaestele; Ta on Mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse, 19 kuulutama Issanda meelepärast aastat!” 20 Ja kui Ta raamatu oli kokku keeranud, andis Ta selle kojasulase kätte ja istus maha; ja kõikide silmad kogudusekojas olid sihitud Tema peale. 21 Ta hakkas neile kõnelema: „Täna on see kiri täide läinud teie kuuldes!” 22 Ja kõik tunnustasid Teda ja panid imeks neid armu sõnu, mis lähtusid Ta suust, ning ütlesid: „Eks Seesinane ole Joosepi poeg?” 23 Siis Ta ütles neile: „Küllap te Mulle ütlete selle vanasõna: Arst, aita Iseennast! Neid suuri asju, mida me oleme kuulnud Kapernaumas sündinud olevat, tee ka siin Oma kodukohas!” 24 Aga Ta ütles: „Tõesti Ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole meelepärane oma kodumaal. 25 Tõepoolest Ma ütlen teile: Palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija ajal, mil taevas oli kinni pandud kolm aastat ja kuus kuud, kui suur nälg tuli üle kogu maa; 26 aga ei ühegi juure nende seast ei läkitatud Eelijat kui vaid Sareptasse Siidonimaale lesknaise juure. 27 Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, aga ükski neist ei saanud puhtaks kui vaid Naaman, see süürlane!” 28 Seda kuuldes said kõik kogudusekojas täis viha, 29 ja tõusid ning tõukasid Tema linnast välja ja viisid Ta üles mäerünkale, millele nende linn oli ehitatud, et Teda kukutada ülepeakaela alla. 30 Aga Tema sammus nende keskelt läbi ja läks Oma teed. 31 Ja Ta tuli Kapernauma, Galilea linna, ja õpetas neid hingamispäevil. 32 Ja nemad hämmastusid Tema õpetusest, sest Ta sõnal oli meelevald. 33 Ja kogudusekojas oli mees, kellel oli rüveda pahareti vaim, see kisendas suure häälega: 34 „Oeh, mis on meil Sinuga tegemist, Jeesus Naatsaretlane? Oled Sa tulnud meid hävitama? Ma tunnen Sind, kes Sa oled, Jumala Püha!” 35 Siis Jeesus sõitles teda ning ütles: „Ole vait ja mine temast välja!” Ja kuri vaim viskas ta maha nende keskele ja väljus temast ega teinud talle ühtki kahju. 36 Ja kohkumine valdas kõiki, ja nad rääkisid isekeskis ning ütlesid: „Mis lugu see on, et Ta meelevalla ja väega käsib rüvedaid vaime, ja need väljuvad?” 37 Ja kuuldus Temast levis kõigisse ümberkaudse maa paikadesse. 38 Aga ta tõusis üles kogudusekojast ja läks Siimona kotta. Ja Siimona ämm oli haige raskes palavikus, ja nad palusid Teda tema pärast. 39 Ja Ta astus tema juure ja ähvardas palavikku, ja see lahkus temast. Ja sedamaid tõusis naine üles ja ümmardas neid. 40 Aga kui päike looja läks, tõid kõik, kelledel oli haigeid mõnesugustes tõbedes, need Tema juure, ja Ta pani igaühe peale Oma käed ning tegi nad terveks. 41 Aga ka kurjad vaimud läksid paljudest välja kisendades ning üteldes: „Sina oled Jumala Poeg!” Ja Tema sõitles neid ega lubanud neid rääkida, sest et nad teadsid Tema olevat Kristuse. 42 Ja päeva tulles väljus Ta ja läks tühja paika; kuid rahvahulgad otsisid Teda ning tulid Tema juure. Ja nad pidasid Teda kinni, et Ta ei läheks ära nende juurest. 43 Aga Tema ütles neile: „Ma pean ka muudele linnadele kuulutama Jumala Riigi Evangeeliumi, sest selleks Ma olen läkitatud!” 44 Ja Ta jutlustas Galilea kogudusekodades.
1 Aga sündis, kui rahvas tema juure tungis Jumala sõna kuulama ja Ta seisis Gennesareti järve ääres, 2 et Ta nägi kaht paati järve rannas seisvat; aga kalamehed olid neist väljunud ja loputasid võrke. 3 Tema astus ühte paati, mis oli Siimona oma, ja palus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Siis Ta istus maha ja õpetas rahvast paadist. 4 Aga kui Ta lakkas kõnelemast, ütles Ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja heitke oma võrgud välja loomuse katseks!” 5 Siimon vastas ning ütles Temale: „Õpetaja, me oleme kogu öö rühelnud ega ole ühtki saanud, aga Sinu sõna peale ma heidan võrgud välja!” 6 Ja kui nad seda tegid, said nad suure hulga kalu; ja nende võrgud rebenesid. 7 Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et nad tuleksid ja neid aitaksid. Ja nad tulid ja täitsid mõlemad paadid nõnda, et need olid vajumas. 8 Seda nähes heitis Siimon Peetrus maha Jeesuse põlvede ette ning ütles: „Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!” 9 Sest kohkumine oli vallanud teda ja kõiki, kes temaga olid, kalasaagi pärast, mis nad olid saanud; 10 nõndasamuti ka Jakoobust ja Johannest, Sebedeuse poegi, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda, nüüdsest alates pead sa inimesi püüdma!” 11 Ja nad vedasid paadid maale ja jätsid kõik maha ja järgisid Teda. 12 Ja kui Ta viibis ühes linnas, vaata, siis oli seal mees täis pidalitõbe. Kui ta Jeesust nägi, heitis ta silmili maha, palus Teda ning ütles: „Issand, kui Sa tahad, võid Sa mind puhtaks teha!” 13 Ja Ta sirutas oma käe ja puudutas teda ning ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja sedamaid lahkus pidalitõbi temast. 14 Ja Tema keelas teda seda kellelegi ütlemast „Mine vaid” - ütles Ta - „ja näita ennast preestrile ja ohverda oma puhastuse eest, nõnda nagu Mooses on seadnud neile tunnistuseks!” 15 Aga sõnum temast levis laiemale, ja palju rahvast tuli kokku teda kuulama ja temalt tervist saama tõbedest. 16 Aga Tema läks kõrvale tühjadesse paikadesse ja palvetas seal. 17 Ja ühel päeval, kui Ta õpetas, oli seal istumas varisere ja käsutundjaid, kes olid tulnud kõigist Galilea ja Judea küladest ja Jeruusalemast; ja Issanda vägi oli seal selleks, et Jeesus terveks teeks. 18 Ja vaata, mehed tõid voodiga inimese, kes oli halvatud; ja nad püüdsid teda sisse viia ja Tema ette panna. 19 Ja kui nad rahva pärast ei leidnud, kust nad ta oleksid saanud sisse viia, läksid nad üles katusele ja lasksid ta katuse kivide vahelt alla kõige voodiga otse Jeesuse ette maha. 20 Kui Tema nende usku nägi, ütles Ta: „Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!” 21 Siis kirjatundjad ja variserid hakkasid mõtlema ning ütlesid: „Kes see on, kes nõnda Jumalat pilgates räägib? Kes muu võib patte andeks anda kui üksnes Jumal?” 22 Aga Jeesus tundis ära nende mõtlemised ja kostust andes Ta ütles neile: „Mida te mõtlete oma südames? 23 Kumb on hõlpsam ütelda: Su patud on sulle andeks antud, või ütelda: Tõuse üles ja kõnni? 24 Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda,” - siis ütles Ta halvatule: „Ma ütlen sulle, tõuse üles ja võta oma voodi ning mine koju!” 25 Ja sedamaid tõusis ta nende nähes üles, võttis oma voodi, millel ta oli lamanud, ja läks koju Jumalale au andes. 26 Ja hämmastus valdas kõiki, ja nad andsid Jumalale au ja said täis kartust ning ütlesid: „Me oleme täna näinud imelisi asju!” 27 Pärast seda Ta läks välja ja nägi tölnerit, Leevi nimi, tollihoones istuvat ja ütles temale: „Järgi Mind!” 28 Ja ta jättis kõik maha, tõusis ja järgis Teda. 29 Ja Leevi tegi Temale suure võõruspidu oma majas, ja suur hulk tölnereid ja teisi oli ühes nendega lauas istumas. 30 Siis variserid ja nende kirjatundjad nurisesid tema jüngrite vastu ning ütlesid: „Miks te sööte ja joote ühes tölnerite ja patustega?” 31 Ja Jeesus vastas neile ning ütles: „Ei ole arsti vaja tervetele, ainult haigetele! 32 Ma ei ole tulnud õigeid kutsuma meeleparandusele, vaid patuseid!” 33 Aga nemad ütlesid Temale: „Johannese jüngrid paastuvad sagedasti ja peavad palveid, samuti variseridegi omad, aga Sinu jüngrid söövad ja joovad!” 34 Jeesus ütles neile: „Kas te võite peiupoisse panna paastuma sel ajal, kui peigmees on nende juures? 35 Ent päevad tulevad, mil peigmees võetakse neilt ära; siis nad paastuvad neil päevil!” 36 Aga Ta ütles neile ka tähendamissõna: „Ükski ei lõika paika uue kuue küljest ega pane seda vana kuue peale, muidu ta lõikab katki ka uue kuue, ja pealegi ei sobi vanale kuuele paik uue küljest. 37 Ka ei pane keegi värsket viina vanusse nahklähkreisse, muidu värske viin ratkub lähkrid ja ta jookseb maha ning lähkrid lähevad rikki; 38 vaid värske viin tuleb panna uutesse nahklähkritesse, 39 siis keegi, kes joob vana, ei himusta värsket, vaid ütleb: Vana on maitsev!”
1 Ja hingamispäeval Ta juhtus minema läbi viljapõldude; ja Tema jüngrid katkusid päid, hõõrusid neid käte vahel ja sõid. 2 Ent mõningad variseridest ütlesid: „Miks te teete seda, mida hingamispäeval ei ole luba teha?” 3 Aga Jeesus vastas ning ütles neile: „Eks te ole seda lugenud, mida Taavet tegi, kui temal ja ta kaaslastel oli nälg, 4 kuidas ta läks Jumala kotta ja võttis vaateleivad, sõi ning andis ka oma kaaslasile, ehk küll neid ei olnud luba süüa muil kui üksnes preestritel!” 5 Ja Ta ütles neile: „Inimese Poeg on hingamispäeva isand!” 6 Aga juhtus ühel teisel hingamispäeval, et ta läks kogudusekotta ja õpetas. Ja seal oli inimene, kelle parem käsi oli kuivanud. 7 Aga kirjatundjad ja variserid varitsesid Teda, kas Ta hingamispäeval peaks terveks tegema, et nad leiaksid kaebust Tema peale. 8 Tema aga teadis nende mõtted ja ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: „Tõuse üles ja astu keskele!” Ja ta tõusis ja seisis seal. 9 Siis ütles Jeesus neile: „Ma küsin teilt: Kas hingamispäeval on luba teha head või kurja, hinge päästa või hukka saata?” 10 Ja Ta vaatas ümber nende kõikide peale ja ütles mehele: „Siruta oma käsi!” Ja see tegi nõnda. Ja tema käsi sai jälle terveks. 11 Nemad aga sattusid meeletumasse vimma ja rääkisid üksteisega sellest, mida nad küll võiksid teha Jeesusele. 12 Neil päevil sündis ka, et Ta läks välja mäele palvetama ja viibis kogu öö Jumala palumises. 13 Ja kui valgeks läks, kutsus Ta Oma jüngrid Enese juure ja valis nende seast kaksteistkümmend, kelled Ta nimetas ka apostliteks: 14 Siimona, keda Ta nimetas ka Peetruseks, ja tema venna Andrease, Jakoobuse ja Johannese, Filippuse ja Bartolomeuse, 15 Matteuse ja Tooma, Jakoobuse, Alfeuse poja, ja Siimona, keda hüütakse Selooteseks, 16 ja Juuda, Jakoobuse poja, ja Juudas Iskarioti, kes sai äraandjaks. 17 Nendega Ta astus alla ja jäi peatuma lagedale paigale; ja seal oli suur hulk Tema jüngreid ja kogu Juudamaalt ja Jeruusalemast ning Tüürose ja Siidoni rannamaalt suur rahvakogu, 18 kes oli tulnud Teda kuulama ja ennast laskma parandada oma haigustest. Ja ka need, keda rüvedad vaimud vaevasid, said terveks. 19 Ja kõik rahvas püüdis Teda puudutada, sest vägi lähtus Temast ja parandas kõik. 20 Ja Tema tõstis silmad Oma jüngrite poole ja ütles: „Õndsad olete, vaesed, sest teie päralt on Jumala Riik. 21 Õndsad teie, kelledel nüüd on nälg, sest teid peab toidetama. Õndsad teie, kes nüüd nutate, sest siis te naerate. 22 Õndsad olete, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid kogudusest välja heidavad ning laimavad ja teie nime kui paha nime hülgavad Inimese Poja pärast. 23 Rõõmutsege sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie paik on suur taevas! Tegid ju nõndasamuti prohvetitega nende isad. 24 Kuid häda teile rikastele! Sest teil on troost käes. 25 Häda teile, kes nüüd olete täidetud, sest teile tuleb nälg! Häda teile, kes nüüd naerate, sest te saate veel leinata ja nutta! 26 Häda teile, kui kõik inimesed teist räägivad head, sest nõndasamuti tegid nende isad valeprohvetitele! 27 Aga teile, kes kuulete, ütlen Ma: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad; 28 õnnistage neid, kes teid neavad; paluge nende eest, kes teid siunavad. 29 Kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust. 30 Anna igaühele, kes sind palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi. 31 Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile. 32 Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis tänu on teil sellest? Sest patusedki armastavad neid, kes neid armastavad. 33 Ja kui te teete head oma heategijaile, mis tänu on teil sellest? Sest patusedki teevad sedasama. 34 Ja kui te laenate neile, kelledelt te loodate tagasi saada, mis tänu on teil sellest? Patusedki laenavad patustele, et nad samavõrra saaksid tagasi. 35 Aga armastage oma vihamehi ja tehke head ja laenake ilma midagi selle vastu lootmata; siis teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest Tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu. 36 Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline. 37 Ja ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks, siis antakse ka teile andeks. 38 Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile.” 39 Aga Ta ütles neile võrdumi: „Egas pime või pimedat talutada? Eks nad mõlemad kuku auku? 40 Ei ole õpilane ülem oma õpetajast, ent iga täiesti õpetatu on samasugune kui ta õpetaja. 41 Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki su omas silmas sa ei pane tähele? 42 Ehk kuidas sa võid ütelda oma vennale: Vend, lase ma tõmban pinnu sinu silmast! ja sa ise ei näe palki omas silmas? Sa silmakirjatseja! Tõmba esmalt palk omast silmast ja siis sa seletad pindu välja tõmmata oma venna silmast! 43 Sest ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja. 44 Sest igat puud tuntakse tema viljast. Ei nopita ju viigimarju kibuvitsust ega korjata viinakobaraid ohakaist. 45 Hea inimene toob esile head oma südame heast tagavarast ja halb inimene toob esile halba oma südame halvast tagavarast. Sest mida süda täis, sellest suu räägib! 46 Aga miks te Mind hüüate: Issand, Issand! ega tee, mida Ma ütlen? 47 Igaüks, kes tuleb Minu juure ja kuuleb Mu sõnu ning teeb nende järele - Ma näitan teile, kelle sarnane ta on. 48 Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja võttis sügavasse ning rajas tema aluse kaljule. Kui siis suurvesi tuli, murdus vool vastu seda maja ja ei suutnud seda kõigutada, sest see oli hästi ehitatud. 49 Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes maja rajas maa peale ilma aluseta; ja voolav vesi rõhus selle vastu ja see langes kohe kokku; ja selle maja varisemine oli suur!”
1 Kui Ta kõik Oma kõned oli lõpetanud kuulavale rahvale, läks Ta Kapernauma. 2 Ja ühe sõjapealiku sulane oli haige ning suremisel; ja ta oli kallis tema meelest. 3 Aga kui ta Jeesusest kuulis, läkitas ta juutide vanemad Tema juure ja palus Teda, et Ta tuleks ja teeks tema sulase terveks. 4 Kui need saabusid Jeesuse juure, palusid nad Teda üliväga ning ütlesid: „Ta on seda väärt, et Sa temale seda teed; 5 sest ta armastab meie rahvast ja tema on meile ehitanud kogudusekoja.” 6 Jeesus läks nendega. Aga kui ta enam ei olnud majast kaugel, läkitas pealik oma sõbrad Talle ütlema: „Issand, ära tee Enesele vaeva, sest mina ei ole väärt, et Sina mu katuse alla tuled. 7 Sellepärast ei ole mina ennast arvanud väärt tulema Sinu juure, vaid ütle aga sõna, siis mu sulane paraneb. 8 Sest minagi olen inimene, kes on pandud valitsuse alla, ja minu all on sõjamehi, ja kui ma ütlen ühele: Mine! siis ta läheb, ja teisele: Tule! siis ta tuleb, ja oma sulasele: Tee seda! siis ta teeb.” 9 Kui Jeesus seda kuulis imetles Ta teda ja pöördudes rahva poole, kes järel käis, ütles Ta: „Ma ütlen teile, ei ole ma Iisraelistki leidnud nii suurt usku!” 10 Ja kui need, kes olid läkitatud, jälle koju said, leidsid nad sulase terve olevat. 11 Järgmisel päeval läks Ta linna, mida hüütakse Nainiks, ja Temaga ühes läksid Tema jüngrid ja palju rahvast. 12 Kui Ta linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk. Ja suur hulk linna rahvast oli temaga. 13 Ja kui Issand teda nägi, oli tal väga hale meel temast ja ütles talle: „Ära nuta!” 14 Ja ta astus ligi ja puudutas puusärki; aga kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!” 15 Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja Ta andis tema ta emale. 16 Aga neid kõiki valdas hirm, ja nad andsid au Jumalale ning ütlesid: „Suur prohvet on meie seas tõusnud ja Jumal on tulnud Oma rahvast katsuma!” 17 Ja see jutt Temast levis kogu Juudamaale ja kõigisse ümberkaudseisse paikadesse. 18 Ja seda kõike kuulutasid Johannesele tema jüngrid. Ja Johannes kutsus enese juure kaks oma jüngritest 19 ja läkitas nad Issanda juure küsima: „Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame ootama teist?” 20 Aga kui mehed Tema juure jõudsid, ütlesid nad: „Ristija Johannes läkitas meid Sinu juure küsima: Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame ootama teist?” 21 Ent samal tunnil Ta tegi paljud terveks tõbedest ja valudest ja kurjest vaimudest, ja paljudele pimedaile Ta kinkis nägemise. 22 Ja Ta vastas ning ütles neile: „Minge ja kuulutage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutumad käivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles, vaestele kuulutatakse Evangeeliumi; 23 ja õnnis on see, kes Minust ei pahandu!” 24 Aga kui Johannese käskjalad olid ära läinud, hakkas Ta rahvale rääkima Johannesest: „Mida te olete läinud välja kõrbe vaatama? Pilliroogu, mida tuul kõigutab? 25 Või mida te olete välja läinud vaatama? Inimest, pehmete riietega riietatud? Vaata, kes käivad toredas riietuses ja endid hellitavad, need on kuninglikes kodades! 26 Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas prohvetit? Tõesti, Ma ütlen teile, ta on veel rohkem kui prohvet! 27 Tema on see, kellest on kirjutatud: Vaata, Mina läkitan Sinu palge eele Oma Ingli, kes Sulle tee valmistab Sinu ees! 28 Mina ütlen teile, ei ole kedagi suuremat naisest sündinute seas kui Johannes, aga väikseim Jumala Riigis on suurem temast!” 29 Ja kõik rahvas, kes seda kuulis, ja tölnerid tunnistasid Jumala õigeks, lastes endid ristida Johannese ristimisega. 30 Variserid ja käsutundjad aga tegid tühjaks Jumala tahte eneste kohta ega lasknud teda endid ristida. 31 „Kellega Ma siis võrdlen selle sugupõlve inimesi ja kelle sarnased nad on? 32 Nad on laste sarnased, kes turul istuvad ja üksteisele hüüavad nõnda: Me oleme teile vilet ajanud, ja te ei ole tantsinud; me oleme teile nutulaulu laulnud, ja te ei ole nutnud! 33 Sest Ristija Johannes on tulnud, ja ta ei söönud leiba ega joonud viina; ja te ütlete: Temal on kuri vaim! 34 Inimese Poeg on tulnud, ja ta sööb ja joob, ja te ütlete: Vaata, see inimene on söödik ja viinajoodik, tölnerite ja patuste sõber! 35 Ometi mõistetakse tarkus õigeks kõigi tema laste poolt!” 36 Aga keegi variseridest palus Teda enesega leiba võtma. Ja Ta läks variseri kotta ja istus lauda. 37 Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et Ta istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi 38 ja astus nuttes Tema taha ta jalgade juure ja hakkas Tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles Tema jalgu ning võidis neid salviga. 39 Aga kui variser, kes Teda oli kutsunud, seda nägi, mõtles ta iseeneses nõnda: Kui Seesinane oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune. 40 Ja Jeesus vastas ning ütles temale: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Aga tema kostis: „Õpetaja, räägi!” 41 „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. 42 Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemaile selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” 43 Siimon vastas ning ütles: „Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis.” Tema ütles temale: „Sa otsustasid õieti!” 44 Ja pöördudes naise poole, ütles Ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei annud vett Mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega Mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. 45 Sa ei annud Mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud Minu jalgadele suud andmast. 46 Sa ei võidnud Mu pead õliga, tema aga on Mu jalgu võidnud salviga. 47 Sellepärast, ütlen Ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!” 48 Ja Ta ütles naisele: „Sinu patud on sulle andeks antud!” 49 Siis need, kes Temaga lauas istusid, hakkasid iseeneses mõtlema: Kes see on, kes ka patud andeks annab? 50 Aga Tema ütles naisele: „Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!”
1 Pärast seda aega rändas Tema linnast linna ja külast külla ning jutlustas ja kuulutas Evangeeliumi Jumala Riigist. Ja need kaksteistkümmend olid Temaga, 2 ja mõned naised, kelled Tema oli terveks teinud kurjadest vaimudest ja tõbedest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud, 3 ja Johanna, Heroodese varahoidja Kuusa naine, ja Susanna ja palju muid, kes Teda toetasid oma varaga. 4 Aga kui palju rahvast kogunes ja kõigist linnadest tuli Tema juure, rääkis Ta tähendamissõnaga: 5 „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre ja tallati ära, ja taeva linnud sõid selle ära. 6 Ja muist kukkus kaljule. Ja kui see tärkas, kuivas see ära, sest sellel ei olnud niiskust. 7 Ja muist kukkus ohakate keskele, ja ohakad kasvasid ühtlasi üles ja lämmatasid selle. 8 Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas, kandis see sajakordse vilja.” Seda üteldes Ta hüüdis: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!” 9 Siis küsisid Tema jüngrid Temalt, mida see tähendamissõna tähendab. 10 Tema ütles: „Teile on antud mõista Jumala Riigi Saladusi, aga muile tähendamissõnades, et nad nähes ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. 11 Ent tähendamissõna on see: Seeme on Jumala sõna. 12 Teeäärsed on need, kes kuulevad; pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega saaks õndsaks. 13 Kaljupealsed on need, kes kuuldes sõna rõõmuga vastu võtavad, kuid neil ei ole juurt; ajutiseks nad usuvad ja kiusatuse ajal nad loobuvad. 14 Mis ohakate sekka kukkus, need on need, kes kuulevad ja lähevad ära ning lämbuvad muredest ja rikkusest ja elu lõbudest ega kanna valmis vilja. 15 Aga mis on heas maas, on need, kes sõna kuulevad, kaunis ja heas südames peavad ning kannavad vilja kannatlikkuses. 16 Ükski, kes süütab küünla, ei kata seda astjaga kinni ega pane voodi alla, vaid asetab selle küünlajalale, et sissetulijad näeksid valgust. 17 Sest midagi ei ole varjul, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi salajas, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks. 18 Katsuge siis, kuidas te kuulete; sest kellel iganes on, sellele antakse, ja kellel iganes ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.” 19 Aga Tema juure tulid Ta ema ja vennad ega võinud saada Tema ligi rahva pärast. 20 Ja Temale teatati: „Sinu Ema ja Su vennad seisavad õues ja tahavad Sind näha!” 21 Aga Ta kostis ning ütles neile: „Minu Ema ja Mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja teevad selle järele!” 22 Ja ühel päeval astusid Tema ja Ta jüngrid paati, ja Ta ütles neile: „Lähme teisele poole järve!” Ja nad sõudsid minema. 23 Ja kui nad paadiga purjetasid, uinus Ta magama. Siis tõusis järvel tuulispea ja paat uhtus vett täis, ja nad olid hädas. 24 Siis nad tulid Tema juure, äratasid Ta üles ja ütlesid: „Õpetaja, õpetaja, me hukkume!” Aga Tema tõusis üles, ähvardas tuult ning vee lainetust, ja need raugesid ning ilm muutus vaikseks. 25 Aga Tema ütles neile: „Kus on teie usk?” Ent nad kartsid ja imestasid ning ütlesid üksteisele: „Kes see õieti on, et Tema käsib tuuli ja vett, ja need kuulevad Ta sõna?” 26 Ja nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galilea vastas. 27 Aga kui Tema astus maale, tuli linnast Talle vastu mees, kelle sees oli kurje vaime; ja ta ei olnud ammust ajast kuube selga pannud ega asunud majas, vaid surnuhaudades. 28 Kõige Kõrgema Jumala Poeg? Ma palun Sind, ära piina mind!” 29 Sest Ta käskis rüvedat vaimu väljuda inimesest. See oli teda juba kaua aega vaevanud, ja teda oli ahelatega seotud ja peetud jalgrau'us, aga ta oli rauad katki kiskunud ja kuri vaim oli teda ajanud kõrbedesse. 30 Jeesus küsis temalt: „Mis su nimi on?” Tema vastas: „Leegion!” Sest palju kurje vaime oli läinud tema sisse. 31 Ja need palusid Teda, et Ta neid ei käsiks minna ära põrguhauda. 32 Aga seal oli suur seakari mäel söömas. Ja nad palusid Teda, et Ta neid lubaks minna nende sisse. Ja Ta andis neile loa. 33 Aga kui kurjad vaimud olid inimesest väljunud, läksid nad sigade sisse, ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt järve ning uppus. 34 Kui karjatsejad nägid, mis sündis, põgenesid nad ja andsid seda teada linnas ja maal. 35 Siis tuldi välja vaatama, mis oli sündinud, ja mindi Jeesuse juure ja leiti inimene, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, Jeesuse jalge ees istumas, riietatult ja selge aruga. Ja inimesed lõid kartma. 36 Siis jutustasid neile need, kes olid näinud, kuidas seestunu oli terveks saanud. 37 Ja kogu rahvahulk gerasalaste maa ümbruskonnast palus Teda, et Ta läheks ära nende juurest. Sest suur hirm oli neid vallanud. Tema aga astus paati ja pöördus tagasi. 38 Aga mees, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, palus Teda, et ta võiks jääda Tema juure. Kuid Jeesus laskis ta minema, üteldes: 39 „Mine tagasi koju ja jutusta, mis suuri asju Jumal sulle on teinud!” Ja ta läks ära ja kuulutas mööda kogu linna, kui suuri asju Jeesus temale oli teinud. 40 Aga kui Jeesus tagasi tuli, võttis rahvas Teda vastu, sest nemad kõik olid Teda ootamas. 41 Ja vaata, siis tuli mees, Jairus nimi, ja see oli kogudusekoja ülem; ja ta heitis Jeesuse jalge ette ning palus Teda tulla enese kotta. 42 Sest tal oli ainus tütar, kaksteistkümmend aastat vana, ja see oli suremas. Aga Tema sinna minnes tungis rahvas Temale peale. 43 Ja keegi naine, kes oli kaksteistkümmend aastat põdenud verejooksu ega olnud võinud ühegi käest saada tervist, 44 tuli Tema selja taha ja puudutas Ta kuue palistust, ja sedamaid lakkas ta verejooks. 45 Ja Jeesus ütles: „Kes puudutas Mind?” Aga kui kõik salgasid, ütles Peetrus: „Õpetaja, rahvahulgad tungivad Sulle peale ja rõhuvad Sind!” 46 Kuid Jeesus ütles: „Keegi puudutas Mind, sest Ma tundsin väe Enesest välja minevat!” 47 Kui nüüd naine nägi, et ta ei olnud varjule jäänud, tuli ta värisedes ja heitis Tema ette maha ja teatas Temale kõige rahva kuuldes, mis asja pärast ta oli Teda puudutanud ja kuidas ta kohe oli terveks saanud. 48 Siis Ta ütles naisele: „Tütar, sinu usk on sind aidanud, mine rahuga!” 49 Kui Tema alles rääkis, tuli kogudusekoja ülema perest keegi ning ütles: „Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!” 50 Aga seda kuuldes vastas Jeesus temale: „Ara karda, usu vaid, siis ta saab abi!” 51 Kui Ta siis jõudis majasse, ei lasknud Ta Enesega sisse tulla kedagi teist kui ainult Peetruse ja Johannese ja Jakoobuse ning lapse isa ja ema. 52 Ja kõik nutsid ja leinasid tütarlast. Aga Tema ütles: „Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid ta magab!” 53 Ja nad naersid Teda, teades, et lapsuke on surnud. 54 Ent Tema haaras lapse käest kinni ja ütles hüüdes: „Tütarlaps, tõuse üles!” 55 Ja tema vaim tuli tagasi, ja ta tõusis kohe üles. Ja Ta käskis talle süüa anda. 56 Ja tütarlapse vanemad kohkusid; aga Tema keelas neid ühelegi rääkimast seda, mis oli sündinud.
1 Aga Ta kutsus kokku need kaksteistkümmend ja andis neile väe ja meelevalla kõigi kurjade vaimude üle ja tõbesid parandada, 2 ja läkitas nad välja kuulutama Jumala Riiki ja tegema haigeid terveks, 3 ja ütles neile: „Ärge võtke midagi teele kaasa, ei keppi ega pauna, ei leiba ega raha; ärgu olgu ka kellelgi kaht kuube. 4 Ja kuhu majasse te iganes sisse lähete, sinna jääge ja sealt minge teele. 5 Ja kes iganes teid vastu ei võta, sellest linnast minge välja ja puistake toim oma jalgadelt tunnistuseks nende vastu!” 6 Nii nad läksid teele ja käisid mööda külasid, kuulutades Evangeeliumi ja tehes haigeid terveks igal pool. 7 Aga nelivürst Heroodes sai kuulda kõik, mis sündis, ja oli kahevahel, sest mõned ütlesid: „Johannes on surnuist üles tõusnud!” 8 aga teised: „Eelija on ilmunud!” aga mõned jälle: „Keegi vanust prohveteist on üles tõusnud!” 9 Ent Heroodes ütles: „Johannese pea ma lasksin maha raiuda; kes on siis See, Kellest ma kuulen niisuguseid asju?” Ja ta püüdis Teda näha saada. 10 Ja kui Apostlid tagasi tulid, jutustasid nad Temale, mis nad olid teinud. Ja Ta võttis nad Enese juure ja läks ära üksindusse, linna poole, mida hüütakse Betsaidaks. 11 Aga kui rahvahulgad seda teada said, läksid nad Temale järele. Ja Ta võttis nad vastu ja rääkis neile Jumala Riigist; ja kelledele oli vaja ravitsemist, need Ta tegi terveks. 12 Siis päev hakkas veerema. Ja need kaksteistkümmend tulid Ta juure ja ütlesid Talle: „Lase rahvas minema, et nad läheksid ümberkaudseisse küladesse ja asulaisse puhkama ja otsima rooga; sest me oleme siin tühjas paigas!” 13 Aga Ta ütles neile: „Andke teie neile süüa!” Nemad vastasid: „Meil pole rohkem kui viis leiba ja kaks kala, või me peaksime minema ja ostma toidust kogu sellele rahvale!” 14 Ent neid oli ligi viis tuhat meest. Siis Ta ütles Oma jüngritele: „Seadke nad maha istuma salkadesse viiekümne kaupa!” 15 Ja nad tegid nõnda ja seadsid kõik maha istuma einele. 16 Ent Ta võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole, õnnistas neid ning murdis nad ja andis Oma jüngritele ettepanemiseks rahvale. 17 Ja kõlk sõid ja kõikide kõhud said täis; ja neist ülejäänud palukesi korjati kokku kaksteistkümmend korvitäit. 18 Ja sündis, kui Ta üksipäini oli palvetamas, et Ta jüngrid olid ühes Temaga. Ja Ta küsis neilt: „Keda rahvas ütleb Mind olevat?” 19 Aga nemad vastasid ning ütlesid: „Ristija Johannese, aga mõned Eelija, aga teised, et keegi vanust prohveteist on üles tõusnud!” 20 Siis Ta ütles neile: „Ent teie, keda teie ütlete Mind olevat?” Peetrus vastas ning ütles: „Jumala Kristuse!” 21 Ja Ta ähvardas neid kangesti ning keelas neid sellest ühelegi rääkimast, 22 üteldes: „Inimese Poeg peab palju kannatama ja kõlbmatuna hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama!” 23 Aga Ta ütles kõikidele: „Kui keegi tahab Minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu Mind. 24 Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab Minu pärast, see päästab selle! 25 Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga kaotaks iseenese või läheks hukka? 26 Sest kes Minu ja Mu sõnade pärast häbeneb, selle pärast häbeneb Inimese Poeg, kui Ta tuleb Omas ja Isa ja pühade Inglite auhiilguses. 27 Aga Ma ütlen teile tõesti: On mõningad siin seisjaist, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala Riiki!” 28 Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Ta võttis Enesega Peetruse ja Johannese ja Jakoobuse ja läks mäele palvetama. 29 Ja kui Ta palvetas, muutus Tema näoilme teissuguseks ja Tema riietus läks valgeks ja hiilgavaks. 30 Ja vaata, kaks meest kõnelesid Temaga; need olid Mooses ja Eelija. 31 Nemad olid ilmunud auhiilguses ja kõnelesid Tema eluotsast, mis tal Jeruusalemas tuli täide saata. 32 Aga Peetrus ja ta kaaslased olid suikunud raskesse unne; ent üles ärgates nad nägid Tema auhiilgust ja neid kaht meest seisvat Tema juures. 33 Kui siis need Temast olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla! Teeme kolm telki, ühe Sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale!” Kuid ta ei teadnud, mida ta rääkis. 34 Aga kui ta seda rääkis, tekkis pilv ja varjas nad; ja nemad kartsid pilve sisse jõudes. 35 Ja hääl kostis pilvest ning ütles: „See on Minu Äravalitud Poeg, Teda kuulake!” 36 Ja kui see hääl oli kostnud, leiti Jeesus üksi olevat. Ja nad olid vait ega kuulutanud neil päevil kellelegi midagi sellest, mida nad olid näinud. 37 Järgmisel päeval, kui nad mäelt alla läksid, tuli palju rahvast Temale vastu. 38 Ja vaata, üks mees rahvahulga seast kisendas ning ütles: „Õpetaja, ma palun Sind vaadata mu poega, sest ta on mu ainuke! 39 Ja vaata, vaim haarab teda, ja ta karjatab äkki, ja vaim raputab teda, nõnda et ta ajab suust vahtu; ja see lahkub vaevalt teda piinamast. 40 Ja mina palusin Sinu jüngreid, et nad ajaksid ta välja, ja nad ei suutnud!” 41 Aga Jeesus vastas ning ütles: „Oh sa uskmatu ja pöörane tõug! Kui kaua Ma pean olema teie juures ja kannatama teiega? Too siia oma poeg!” 42 Kui ta alles oli tulemas, kiskus teda kuri vaim ja raputas teda. Aga Jeesus sõitles rüvedat vaimu ja tegi poisi terveks ning andis ta tagasi tema isale. 43 Ent kõik hämmastusid Jumala suurest väest. Aga kui kõik panid imeks seda, mida Ta tegi, ütles Ta Oma jüngritele: 44 „Pange teie oma kõrvu need sõnad. Sest Inimese Poeg antakse inimeste kätte!” 45 Ent nemad ei mõistnud seda sõna, ja see oli pandud varjule nende eest, et nad sellest aru ei saaks. Ja nad kartsid küsida temalt selle sõna kohta. 46 Aga nende seas tõusis vaidlus, kes küll nende seast peaks olema suurem. 47 Jeesus, teades nende südame mõtlemisi, võttis lapsukese ja seadis selle enese kõrvale 48 ning ütles neile: „Kes iganes selle lapsukese võtab vastu Minu nimel, võtab Mind vastu; ja kes iganes võtab vastu Mind, võtab vastu Selle, Kes Mind on läkitanud. Sest kes teist kõigist on vähem, see on suur!” 49 Siis Johannes hakkas rääkima ning ütles: „Õpetaja, me nägime üht meest Sinu nimel kurje vaime välja ajavat; ja me keelasime teda, sellepärast et ta ühes meiega Sind ei järgi!” 50 Jeesus ütles talle: „Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!” 51 Aga sündis, kui Tema ülesvõtmisepäevad olid täis saamas, et ta suundus kindlasti minema Jeruusalema poole, 52 ja Ta läkitas käskjalad Enese eele. Ja need läksid ja tulid ühte samaarlaste külla, valmistama Temale öömaja. 53 Ent need ei võtnud Teda vastu, sest Ta oli minemas Jeruusalema poole. 54 Kui Ta jüngrid Jakoobus ja Johannes seda nägid, ütlesid nad: „Issand, kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?” 55 Aga ta pöördus ümber ja sõitles neid. 56 Ja nad läksid teise alevisse. 57 Ja kui nad olid sinna minemas, ütles teel keegi Temale: „Issand, ma tahan Sind järgida, kuhu Sa iganes lähed!” 58 Jeesus ütles talle: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole aset, kuhu Ta Oma pea paneks!” 59 Kellelegi teisele Ta ütles: „Järgi mind!” Ent see ütles: „Issand, luba mind enne minna ja oma isa maha matta!” 60 Aga Ta ütles temale: „Lase surnuid oma surnud matta, sina aga mine ja kuuluta Jumala Riiki!” 61 Ja veel üks teine ütles: „Issand, ma tahan Sind järgida! Aga luba mind enne jätta jumalaga oma kodakondsed!” 62 Aga Jeesus ütles temale: „Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala Riigile!”
1 Pärast seda määras Issand teised seitsekümmend ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu Ta ise mõtles minna. 2 Ja Ta ütles neile: „Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe; seepärast paluge lõikuse Issandat, et ta läkitaks välja töötegijaid Oma lõikusele! 3 Minge! Vaata, ma läkitan teid kui tallesid huntide keskele! 4 Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja teel ärge kedagi teretage. 5 Kuhu majasse te aga iganes sisse lähete, seal ütelge esiti: „Rahu olgu sellele kojale!” 6 Ja kui iganes seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal; aga kui mitte, siis tuleb rahu tagasi teie peale. 7 Aga sinna majasse jääge, sööge ja jooge, mis neil on, sest töötegija on oma palga väärt; ärge käige ühest majast teise. 8 Ja kuhu linna te iganes lähete ja kus teid vastu võetakse, seal sööge, mida teile ette pannakse; 9 ja tehke selle paiga haiged terveks ja ütlege neile: Jumala Riik on teie lähedal! 10 Aga kuhu linna te iganes lähete ja kus teid vastu ei võeta, seal minge välja ta uulitsaile ning ütelge: 11 Tolmugi, mis teie linnast on hakanud meie jalgade kulge, me pühime ära teile; ometi teadke, et Jumala Riik on lähedal! 12 Ma ütlen teile, et Soodomal on sel päeval Hõlpsam põli kui tol linnal! 13 Häda sulle, Korasin, häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on sündinud, küll nad oleksid ammu kotiriides ja tuhas istudes parandanud meelt! 14 Ometi peab Tüürosel ja Siidonil olema kohtus hõlpsam põli kui teil! 15 Ja sina, Kapernaum, eks sa olnud ülendatud taevani? Sind tõugatakse põrguni alla! 16 Kes teid kuuleb, see kuuleb Mind, ja kes teid hülgab, see hülgab Mind; aga kes hülgab Mind, see hülgab Selle, Kes Mind on läkitanud!” 17 Siis need seitsekümmend tulid tagasi rõõmuga ja ütlesid: „Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile Sinu nime tõttu!” 18 Aga Ta ütles neile: „Ma nägin saatana nagu välgu taevast maha langevat! 19 Vaata, Ma olen annud teile meelevalla astuda madude ja skorpionide peale ja vaenlase kõige väe peale; ja miski ei tee teile kahju. 20 Ometi ärge rõõmutsege, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmutsege palju enam sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud!” 21 Selsamal tunnil Ta rõõmustus Pühas Vaimus ja ütles: „Mina tänan Sind, Isa, taeva ja maa Issand, et Sa oled tarkade ja mõistlike eest selle pannud varjule ja oled selle ilmutanud väetimaile! Jah, Isa, see on nõnda olnud Sulle meelepärast! 22 Kõik on Mu Isa Mulle annud! Ja ükski ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg ja kellele iganes Poeg tahab ilmutada!” 23 Ja Ta pöördus jüngrite poole eriti ning ütles: „Õndsad on silmad, kes näevad, mida teie näete! 24 Sest Ma ütlen teile, et palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ja ei ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ja ei ole kuulnud!” 25 Ja vaata, keegi käsutundja astus esile, kiusas Teda ja ütles: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?” 26 Aga Tema ütles talle: „Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?” 27 Tema vastas ning ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast.” 28 Aga Ta ütles temale: „Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!” 29 Tema aga tahtis iseennast õigeks teha ja ütles Jeesusele: „Kes siis on mu ligimene?” 30 Aga vastates Jeesus ütles: „Üks inimene läks Jeruusalemast alla Jeerikosse ja sattus röövlite kätte. Kui need ta riided olid riisunud ja temale hoope annud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. 31 Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda alla ja nägi teda ning läks mööda. 32 Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda. 33 Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juure; ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks. 34 Ja ta astus ligi, sidus ta haavad ning valas peale õli ja viina, tõstis ta oma looma selga ning viis ta öömajale ja kandis hoolt tema eest. 35 Ja teisel hommikul ära minnes võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: Kanna hoolt tema eest, ja mida sa veel peaksid kulutama, seda ma maksan sulle tagasi tulles. 36 Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele, kes oli sattunud röövlite kätte?” 37 Aga tema ütles: „See, kes tema peale halastas!” Siis ütles Jeesus temale: „Mine ja tee sina nõndasamuti!” 38 Aga kui nad rändasid, läks Ta ühte alevisse. Ent üks naine, Marta nimi, võttis Tema vastu oma majasse. 39 Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas Tema kõnet. 40 Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega. Ta tuli sinna ja ütles: „Issand, kas Sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada? Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!” 41 Aga Issand vastas ning ütles talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; 42 kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht! Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!”
1 Ja kui Ta ühes paigas oli palvetamas ja oli lõpetanud, ütles üks Ta jüngreist Temale: „Issand, õpeta meid palvetama nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” 2 Aga Ta ütles neile: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu Sinu nimi; Sinu riik tulgu; 3 meie igapäevane leib anna meile iga päev; 4 ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kellel on meiega võlgu; ja ära saada meid kiusatusse!” 5 Ja Ta ütles neile: „Kellel teie seast on sõber ja ta läheks südaöösel ta juure ja ütleks temale: Sõber, laena mulle kolm leiba, 6 sest mu sõber on teelt tulnud mu juure ja mul ei ole, mida talle ette paneksin! 7 Kas tema peaks toast vastama ning ütlema: Ära tee mulle tüli, uks on juba lukus ja mu lapsukesed on minuga voodis; ma ei või üles tõusta sulle andma!? 8 Ma ütlen teile, kui ta üles ei tõuseks ja talle ei annaks, sellepärast et ta on tema sõber, siis tõuseks ta ometi üles tema pealekäimise pärast ning annaks talle, niipalju kui talle vaja. 9 Ka Mina ütlen teile: Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. 10 Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse. 11 Ent missugune isa on teie seas, kellelt poeg palub kala, et ta annaks sellele kala asemel mao? 12 Või kui ta palub muna, ta annaks talle skorpioni? 13 Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.” 14 Ja kord Ta ajas kurja vaimu välja; ja see oli keeletu. Aga kui kuri vaim oli väljunud, hakkas keeletu rääkima ja rahvahulgad panid seda imeks. 15 Aga mõningad nende seast ütlesid: „Ta ajab kurje vaime välja Peeltsebuli, kurjade vaimude ülema abil!” 16 Aga teised kiusasid Teda ning nõudsid Temalt tunnustähte taevast. 17 Ent Tema mõistis ära nende mõtted ja ütles neile: „Iga kuningriik, mis on isekeskis riius, hävib ja koda langeb koja peale. 18 Kui saatangi on riius isekeskis, kuidas võib tema kuningriik püsida? Te ju ütlete, et Mina ajavat kurje vaime välja Peeltsebuli abil! 19 Aga kui Mina kurje vaime välja ajan Peeltsebuli abil, kelle abil ajavad teie pojad neid välja? Sellepärast saavad nemad teie kohtumõistjaiks. 20 Ent kui Mina kurje vaime välja ajan Jumala sõrmega, siis on Jumala Riik jõudnud teie juure. 21 Kui vägev relvastatud mees valvab oma elamut, siis on ta vara rahus. 22 Aga kui temast vägevam peale tuleb ja võidab tema, siis ta võtab ära kõlk ta relvad, millede peale ta lootis, ja jagab temalt saadud saagi välja. 23 Kes Minu poolt ei ole, on Minu vastu; ja kes Minuga ei kogu, see hajutab. 24 Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta mööda põudseid paiku ja otsib hingamist. Ja kui ta ei leia, ütleb ta: Ma pöördun tagasi oma kotta, kust ma väljusin! 25 Ja kui ta tuleb, leiab ta selle pühitud ning ehitud olevat. 26 Siis ta läheb ja võtab kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast, ja nad tulevad sisse ning elavad seal. Ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui eelmine!” 27 Kui Ta seda rääkis, sündis, et üks naine rahva seast tõstis oma häält ning ütles Temale: „Õnnis on ihu, mis Sind on kannud, ja rinnad, mida Sina oled imenud!” 28 Aga Tema ütles: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda tallele panevad!” 29 Kui rahvahulki murdu kokku tuli, hakkas Ta kõnelema: „See sugu on paha sugu; ta otsib tunnustähte, ja talle ei anta muud tähte kui vaid prohvet Joona täht. 30 Sest nõnda nagu Joona sai täheks Niinive elanikele, nõnda peab ka Inimese Poeg olema sellele soole. 31 Lõunamaa kuninganna tõuseb üles kohtupäeval selle soo meeste kõrval ja mõistab nad hukka; sest ta tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust. Ja vaata, siin on rohkem kui Saalomon! 32 Niinive mehed tõusevad üles kohtupäeval selle soo kõrval ja mõistavad selle hukka; sest nad parandasid meelt Joona jutluse tõttu. Ja vaata, siin on rohkem kui Joona! 33 Ükski ei süüta küünalt ega pane seda varjule ega vaka alla, vaid küünlajalale, et sissetulijad valgust näeksid. 34 Ihu küünal on su silm. Kui su silm on korras, siis on ka kõik su ihu valguses; aga kui ta on rikkis, siis on ka su ihu pime. 35 Katsu siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus! 36 Kui nüüd kogu su ihu on valguses, nõnda et tal sugugi ei ole pimedust, siis on ta täiesti valgustatud, nõnda nagu küünal valgustaks sind oma välkuva leegiga!” 37 Kui Tema alles nõnda rääkis, palus Teda keegi variser enese juure lõunat sööma. Ja Ta läks sisse ja istus lauda. 38 Aga variser pani imeks, kui ta nägi, et Ta enne söömist ennast ei pesnud. 39 Siis Issand ütles temale: „Teie, variserid, teete küll väljastpoolt puhtaks karika ja vaagna, aga seestpoolt te olete täis rüüstet ja kurjust! 40 Te mõistmatumad! Eks see, kes tegi välispidise, ole teinud ka seespidise? 41 Ent andke armuanniks, mis teie sees on, ja vaata, siis on teile kõik puhas! 42 Aga häda teile, variseridele, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja kõigest aiarohust ja lähete mööda õiglusest ja Jumala armastusest! Seda peab tegema ja teist ei tohi tegemata jätta! 43 Häda teile variseridele, et te armastate esimest istet kogudusekodades ja teretusi turgudel! 44 Häda teile, et te olete nagu äravajunud hauad, ja inimesed käivad nende peal, ilma et nad teaksid!” 45 Aga üks käsutundjaist kostis ja ütles Temale: „Õpetaja, seda üteldes sa teotad ka meid!” 46 Ent Tema ütles: „Häda ka teile käsutundjaile, sest te panete inimestele peale rängad koormad ja ise ei puutu ühe oma sõrmegagi neisse koormaisse! 47 Häda teile, et te ehitate prohvetitele hauamärke, aga teie isad on nad tapnud! 48 Nii te olete ise tunnistajad, et teil on hea meel oma isade tegudest; sest nemad tapsid nad, aga teie ehitate nende hauamärke! 49 Sellepärast ütleb ka Jumala tarkus: Ma läkitan nende juure prohveteid ja apostleid, ja nad tapavad mõned neist ja kiusavad neid taga, 50 et sellelt sugupõlvelt nõutaks kõigi prohvetite verd, mis on ära valatud alates maailma asutamisest, 51 Aabeli verest Sakarja verest saadik, kes sai hukka altari ja Jumala koja vahel. Tõesti, Ma ütlen teile, seda nõutakse sellelt sugupõlvelt! 52 Häda teile käsutundjaile, et te olete ära võtnud tunnetuse võtme! Ise te ei ole sisse läinud ja olete keelanud neid, kes sisse läheksid!” 53 Ja kui Ta sealt väljus, hakkasid kirjatundjad ja variserid Teda kangesti kimbutama ja usutlema mitmeis asjus, 54 et kavaldamisega midagi Tema suust kätte saada.
1 Kui sel ajal rahvast oli tuhandeti kokku tulnud, nõnda et nad üksteist tallasid, hakkas Ta kõigepealt kõnelema Oma jüngritele: „Hoiduge variseride haputaigna, see on silmakirjalikkuse eest! 2 Ei ole midagi varjatud, mis ei tuleks ilmsiks, ega ole midagi salajas, mida ei saadaks teada. 3 Sellepärast peab kõike, mida te ütlete pimedas, kuuldama valges; ja mida te üksteise kõrva räägite kambrites, seda peab kuulutatama katustelt! 4 Aga Ma ütlen teile, Oma sõpradele: Ärge kartke neid, kes tapavad ihu ja pärast ei saa rohkem midagi teha. 5 Ent Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse. Tõesti, Ma ütlen teile, teda kartke! 6 Eks viis varblast müüda kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees! 7 Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud! Ärge kartke, teie olete hinnalisemad kui palju varblasi! 8 Ent Ma ütlen teile: Kes iganes Mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala Inglite ees! 9 Aga kes Mind salgab inimeste ees, see salatakse Jumala Inglite ees! 10 Ja igaüks, kes Inimese Poja vastu räägib sõna, sellele antakse andeks; aga sellele, kes pilkab Püha Vaimu, ei anta mitte andeks! 11 Aga kui teid viiakse kogudusekodadesse ja ülemate ja valitsejate ette, ärge olge mures, kuidas või mida te enese eest kostate või mida ütlete; 12 sest Püha Vaim õpetab teile selsamal tunnil, mida tuleb ütelda!” 13 Siis keegi rahva seast ütles Talle: „Õpetaja ütle mu vennale, et ta minuga jagaks pärandi!” 14 Aga Tema ütles talle: „Inimene, kes on Mind seadnud teile kohtumõistjaks või jagajaks?” 15 Ja Ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” 16 Ja Ta rääkis neile ka tähendamissõna, üteldes: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kannud. 17 Ja ta mõtles iseeneses nõnda: Mis ma teen? Sest mul ei ole, kuhu ma koguksin oma vilja. 18 Ja ta ütles: Seda ma teen: ma kisun maha oma aidad ja ehitan suuremad, ja sinna ma kogun kõik oma vilja ja oma vara, 19 ja ütlen oma hingele: Hing, sul on palju hüüt tagavaraks mitmeks aastaks; ole nüüd rahul, söö, joo ja ole rõõmus! 20 Aga Jumal ütles temale: Sina meeletu! Selsamal ööl nõutakse sult sinu hing; kellele saab siis, mis sa oled soetanud? 21 Nõnda on selle lugu, kes enesele kogub tagavara ja ei ole rikas Jumalas!” 22 Siis Ta ütles oma jüngritele: „Seepärast ma ütlen teile: Ärge olge mures oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! 23 Sest hing on enam kui toidus ja ihu enam kui riided! 24 Pange tähele kaarnaid! Nad ei külva ega lõika; neil ei ole varakambrit ega aita, ja Jumal toidab neid. Kui palju hinnalisemad olete teie kui on linnud! 25 Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? 26 Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, miks te siis olete mures muu pärast? 27 Pange tähele lilli, kuidas nad ei ketra ega koo; aga ma ütlen teile: Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! 28 Kui nüüd Jumal rohtu, mis täna kasvab ja homme visatakse ahju, nõnda ehib, kui palju enam teid, te nõdrausulised! 29 Ka teie ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitumad! 30 Sest kõike seda nõuavad taga maailma rahvad; teie Isa teab ju, et te seda vajate. 31 Otsige vaid Tema Riiki, ja see kõlk antakse teile pealegi! 32 Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isa on heaks arvanud anda teile Kuningriigi! 33 Müüge ära, mis teil on, ja andke armuande! Valmistage enestele kukrud, mis ei vanane, ja varandus taevas, mis ei vähene, kuhu varas ligi ei pääse ja mida koi ei riku! 34 Sest kus teie varandus on, seal on ka teie süda! 35 Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu! 36 Ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat, millal ta lahkub pulmast, et kui ta tuleb ja koputab, nad kohe temale avaksid. 37 Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamast! Tõesti, Ma ütlen teile, tema vöötab enese ja paneb nad lauda istuma ja tuleb ja teenib neid! 38 Ja tulgu ta teisel või kolmandal öövahikorral, kui ta nad leiab nõnda - õndsad on need sulased! 39 Aga seda teadke: Kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, ta ei laseks oma kotta sisse murda! 40 Olge siis ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” 41 Aga Peetrus küsis: „Issand, kas ütled selle tähendamissõna meile või kõikidele?” 42 Ja Issand ütles: „Kes on siis ustav ja mõistlik majapidaja, keda isand seab oma pere üle neile õigel ajal andma määratud moona? 43 Õnnis see sulane, keda isand tulles leiab nõnda tegemast! 44 Tõesti, Ma ütlen teile, ta paneb tema üle kõige oma vara! 45 Aga kui see sulane ütleb oma südames: Mu isand viibib tulles! ja ta hakkab peksma poisse ja tüdrukuid, ja sööma ja jooma ja purjutama, 46 siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota teda, ja tunnil, mida ta ei tea, ja raiub ta pooleks ja annab temale osa ühes uskmatutega. 47 Aga sulane, kes teadis oma isanda tahtmist, aga ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järele, saab palju hoope. 48 Aga kes ei teadnud, kuid tegi, mis on hoopide väärt, saab pisut hoope. Sest kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju; ja kelle hoole on palju jäetud, sellelt päritakse veel rohkem! 49 Tuld Ma tulin viskama maa peale; ja mis Ma muud tahaksin, kui et see juba oleks süüdatud! 50 Aga Mind peab ristitama ristimisega, ja kuidas on mul kitsas käes, kuni see on lõpetatud! 51 Kas mõtlete, et Ma olen tulnud andma rahu maa peale? Mitte sugugi, ütlen Ma teile, vaid lahkmeelt! 52 Sest nüüdsest alates peavad viis ühes majas olema lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu, 53 isa poja vastu ja poeg isa vastu, ema tütre vastu ja tütar ema vastu, ämm oma minia vastu ja minia ämma vastu!” 54 Aga Ta ütles ka rahvale: „Kui te näete pilve tõusvat lääne poolt, siis te kohe ütlete: Raske sadu tuleb! Ja see sünnib nõnda. 55 Ja kui näete lõunatuult puhuvat, siis te ütlete: Kuum tuleb! Ja see sünnib nõnda. 56 Te silmakirjatsejad! Maa ja taeva nägu te oskate mõista, aga kuidas te ei mõista sedasinast aega? 57 Ja miks te ka iseenestest ei otsusta, mis on õige? 58 Sellepärast kui sa oma vastasega lähed ülema ette, siis püüa temaga asi lahendada teel, et ta sind ei veaks kohtuniku ette ja kohtunik sind ei annaks kohtusulase kätte ja kohtusulane sind ei heidaks vanglasse. 59 Ma ütlen sulle, et sa ei pääse sealt, enne kui maksad viimse leptoni!”
1 Selsamal ajal olid saabunud mõned, kes jutustasid Temale galilealastest, kellede vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. 2 Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles neile: „Kas arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muu Galilea rahvas, et nad seda said kannatada? 3 Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, lähete kõik samuti hukka! 4 Või arvate, et need kaheksateistkümmend, kellede peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemas? 5 Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!” 6 Ja Ta ütles selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. 7 Siis ta ütles viinamäe aednikule: Vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? 8 Aga see vastas ning ütles talle: Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! 9 Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!” 10 Ja Ta oli õpetamas ühes kogudusekojas hingamispäeval. 11 Ja vaata, seal oli naine, kellel oli olnud haiguse vaim kaheksateistkümmend aastat; naine oli küürus ega saanud ennast sugugi sirgeks ajada. 12 Teda nähes kutsus Jeesus ta enese juure ja ütles talle: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!” 13 Ja Ta pani oma käed tema peale; ja kohe ajas naine enese sirgeks ja andis Jumalale au. 14 Aga kogudusekoja ülem, kes pahandus sellest, et Jeesus tegi terveks hingamispäeval, hakkas rääkima ning ütles rahvale: „Kuus päeva on, mil tööd tehakse; tulge ometi neil päevil ja laske endid ravida, aga mitte hingamispäeval!” 15 Aga Issand vastas temale ning ütles: „Te silmakirjatsejad! Eks igaüks teie seast päästa oma härja või eesli sõime küljest hingamispäeval ja vii teda jooma? 16 Kas siis teda, kes on Aabrahami tütar, keda saatan, vaata, kaheksateistkümmend aastat on sidunud, ei pidanud päästetama sellest köidikust hingamispäeval?” 17 Ja kui Ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ja kogu rahvas rõõmustus kõigist aulistest tegudest, mida Tema tegi. 18 Siis Ta ütles: „Mille sarnane on Jumala Riik ja millega Ma võrdlen seda? 19 See on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma aeda; ja see kasvas ja sai puuks, ja taeva linnud tegid pesad tema okstele!” 20 Ja Ta ütles veel: „Millega Ma võrdleksin Jumala Riiki? 21 See on haputaigna sarnane, mille üks naine võttis ja segas kolme vaka jahu hulka, kuni kõik läks hapnema!” 22 Ja Ta rändas mööda linnu ja külasid õpetades ja edasi minnes teed Jeruusalemma. 23 Siis küsis keegi Temalt: „Issand, kas on pisut neid, kes saavad õndsaks?” Aga Tema ütles neile: 24 „Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest, sest paljud, ütlen ma teile, püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte! 25 Sellest ajast, kui peremees on üles tõusnud ja on pannud ukse lukku, hakkate te seisma õues ja koputama uksele, üteldes: Issand, ava meile! Ja Tema vastab teile, üteldes: Mina ei tunne teid, kust te olete! 26 Siis te hakkate ütlema: Me oleme Sinu ees Söönud ja joonud ja meie uulitsais Sa õpetasid! 27 Ja Tema ütleb teile: Ma ei tunne teid, kust te olete! Jääge Minust eemale, kõik ülekohtutegijad! 28 Seal on ulumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala Riigis, kuid endid olevat välja tõugatud. 29 Ja tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. 30 Ja vaata, on viimseid, kes saavad esimesiks, ja esimesi, kes jäävad viimseiks!” 31 Samal tunnil tulid mõned variserid ja ütlesid Temale: „Välju ja mine siit ära, sest Heroodes tahab sind tappa!” 32 Tema ütles neile: „Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, Ma ajan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ja kolmandal päeval ma jõuan eesmärgile! 33 Siiski Ma pean veel rändama täna ja homme ja tunahomme; sest see ei sobi, et prohvet saab hukka mujal kui Jeruusalemas! 34 Jeruusalem, Jeruusalem, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juure on läkitatud! Kui mitu korda Ma olen tahmud koguda sinu lapsi otsegu kana oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! 35 Vaata, teie koda jäetakse teil maha! Ja tõesti, Ma ütlen teile, et te ei näe Mind enne, kui tuleb aeg, mil te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”
1 Ja sündis, kui Tema hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid Teda. 2 Ja vaata, üks vesitõbine inimene oli Tema ees! 3 Ja Jeesus hakkas rääkima kirjatundjatele ja variseridele ning ütles: „Kas on luba hingamispäeval terveks teha?” 4 Aga nad jäid vait. Ja puudutades Ta tegi tema terveks ja laskis ta minna. 5 Siis Ta ütles neile: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta teda kohe välja ei tõmba hingamispäeval?” 6 Ja nad ei suutnud selle peale midagi vastata. 7 Aga tähele pannes, kuidas need, kes olid kutsutud, valisid ülemaid istekohti, rääkis Ta neile tähendamissõna ning ütles neile: 8 „Kui sind keegi on pulma kutsunud, siis ära istu ülemasse paika, sest vahest on tema poolt kutsutud keegi sinust aulisem, 9 ja et see, kes sind ja teda kutsus, ei ütleks sulle: Anna sellele aset! ja sa peaksid siis häbiga istuma alamasse paika. 10 Aga kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu alamasse paika, ja kui tuleb see, kes sind kutsus, ja ütleb sulle: Sõber, mine sinna ülemale! siis on sul au nende ees, kes sinuga istuvad ühes lauas. 11 Sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast alandab, ülendatakse!” 12 Aga Ta ütles ka sellele, kes Teda oli kutsunud: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nad sind jälle ei kutsuks endi juure ja sina nõnda saaksid tasu, 13 vaid kui sa teed võõruspidu, siis kutsu vaeseid, vigaseid, jalutumaid, pimedaid; 14 siis sa oled õnnis, sest neil ei ole midagi sulle tasuda, kuna see tasutakse sulle õigete ülestõusmises!” 15 Kui üks lauas kaasistujaist seda kuulis, ütles ta Temale: „Õnnis on, kes leiba sööb Jumala Riigis!” 16 Aga Ta ütles temale: „Üks inimene tegi suure õhtusöömaaja ja kutsus paljusid. 17 Ja õhtusöömaaja tunnil ta läkitas oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! 18 Ja nad hakkasid endid kõik ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean välja minema seda vaatama; ma palun sind, vabanda mind! 19 Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid katsuma; ma palun sind, vabanda mind! 20 Ja veel teine ütles: Ma olen võtnud naise ega saa sellepärast tulla! 21 Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis vihastus kojaisand ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna laiadele uulitsatele ja kurudesse ja too siia sisse vaesed ja vigased ja jalutumad ja pimedad! 22 Ja sulane ütles: Isand, see on tehtud, nõnda nagu sa käskisid; aga veel on ruumi! 23 Ja isand ütles sulasele: Mine välja teede peale ja aedade ääre ja sunni sisse tulema, et minu koda täis saaks! 24 Sest Ma ütlen teile, et ükski neist kutsutud meestest ei saa maitsta Mu õhtusöömaaega!” 25 Aga Temaga ühes käis palju rahvast ja Tema pöördus ning ütles neile: 26 „Kui keegi tuleb Minu juure ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi oma elu, see ei või olla Mu jünger. 27 Ja kes ei kanna oma risti ega käi Minu järel, see ei või olla Mu jünger. 28 Sest kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks? 29 Et kui ta aluse on rajanud ega suuda lõpetada, kõik vaatajad teda ei hakkaks naerma, 30 üteldes: See mees hakkas ehitama ega suuda lõpule viia! 31 Või missugune kuningas, minnes sõtta võitlema teise kuningaga, ei istu enne maha ega pea nõu, kas ta võib minna kümne tuhandega selle vastu, kes kahekümne tuhandega ta peale tuleb? 32 Ja kui mitte, eks ta läkita, kui teine alles on kaugel, ja palu rahu? 33 Nõnda ka igaüks teie seast, kes mitte ei loobu kõigest, mis tal on, ei või olla Mu jünger. 34 Sool on hea; aga kui sool tuimub, millega seda teha soolaseks? 35 Ei see kõlba maasse ega sõnnikusse; see visatakse välja! Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!”
1 Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Temale, Teda kuulama. 2 Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: „See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!” 3 Aga Ta rääkis neile selle tähendamissõna ning ütles: 4 „Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? 5 Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, 6 ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: Rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud! 7 Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja! 8 Või kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? 9 Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: Rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! 10 Nõnda, ütlen Ma teile, tõuseb rõõm Jumala Inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!” 11 Veel ütles ta: „Ühel inimesel oli kaks poega. 12 Ja noorem neist ütles isale: Isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. 13 Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatumat elu. 14 Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. 15 Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juure seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. 16 Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei annud temale. 17 Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! 18 Ma asun teele ning lähen oma isa juure ja ütlen temale: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees 19 ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! 20 Ja ta läks teele ja tuli oma isa juure. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. 21 Aga poeg ütles talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! 22 Ent isa ütles oma sulastele: Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, 23 ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, 24 sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema. 25 Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. 26 Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juure ja kuulas, mis see peaks olema. 27 See ütles temale: Su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! 28 Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. 29 Kuid tema vastas ning ütles isale: Vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades annud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. 30 Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika! 31 Tema ütles temale: Laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! 32 Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!”
1 Aga Ta ütles ka Oma jüngritele: „Oli keegi rikas mees, kellel oli majapidaja, ja seda oli tema ees süüdistatud, nagu pillaks see tema vara. 2 Ta kutsus tema ja ütles talle: Kuidas ma seda kuulen sinust? Tee aru oma majapidamisest, sest sa ei või enam maja pidada! 3 Aga majapidaja mõtles iseeneses: Mis ma teen? Minu isand võtab mu käest majapidamise ära; kaevata ma ei jaksa, kerjata on mul häbi. 4 Ma tean, mis ma teen, et kui ma majapidamisest lahti saan, mind vastu võetaks nende kodadesse. 5 Ja ta kutsus enda juure igaühe oma isanda võlglasist ja ütles esimesele: Palju sul on võlgu minu isandaga? 6 See ütles: Sada vaati õli! Tema ütles talle: Võta oma arveraamat, istu maha ning kirjuta kohe viiskümmend! 7 Pärast ta ütles teisele: Aga palju on sinul võlgu? Tema vastas: Sada vakka nisu! Ja ta ütles talle: Võta oma arveraamat ning kirjuta kaheksakümmend! 8 Ja isand kiitis seda ülekohtust majapidajat, et ta arukalt oli teinud, sest selle maailma lapsed on oma sugupõlve suhtes arukamad kui valguse lapsed. 9 Ja Mina ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, nemad võtaksid teid vastu igavestesse telkidesse. 10 Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures; ja kes ülekohtune on kõige vähemas, see on ülekohtune ka suures. 11 Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole ustavad olnud, kes võib teie kätte tõelist usaldada? 12 Ja kui te võõra omaga ei ole ustavad olnud, kes võib teile kätte anda meie oma? 13 Ükski sulane ei või teenida kaht isandat; sest kas ta vihkab üht ja armastab teist, või hoiab ühe poole ja põlgab teise ära; te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” 14 Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned; ja nad irvitasid Teda. 15 Ja Ta ütles neile: „Teie olete need, kes endid teevad õigeks inimeste ees; aga Jumal tunneb teie südant. Sest mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus. 16 Käsuõpetus ja prohvetid ulatavad Johanneseni; sellest ajast peale kuulutatakse Jumala Riiki ja igaüks tungib väevõimul sinna sisse. 17 Aga kergem on, et taevas ja maa hukka lähevad, kui et üks täheke käsuõpetusest hävib! 18 Igauks, kes oma naise enesest lahutab ja võtab teise, see rikub abielu; ja igaüks, kes võtab lahutatud naise, see rikub abielu. 19 Oli üks rikas mees. See riietus purpuri ja kalli lõuendiga ja elas iga päev rõõmsasti ja suuresti. 20 Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees täis paiseid 21 ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Ent koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. 22 Siis sündis, et vaene suri, ja Inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. 23 Ja kui ta põrgus suures valus oli ja oma silmad üles tõstis, nägi ta Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. 24 Ja tema hüüdis ning ütles: Isa Aabraham, halasta mu peale ja läkita Laatsarus, et ta oma sõrme otsa kastaks vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt piina selles tuleleegis! 25 Aga Aabraham ütles: Laps, mõtle, et sa oled hea põlve oma elus kätte saanud ja Laatsarus nõndasamuti kurja. Nüüd rõõmustatakse teda siin ja sina oled piinas. 26 Ja kõige selle lisaks on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes siit tahavad minna teie juure, ei saa mitte, ega need, kes seal on, ei saa tulla meie juure! 27 Aga ta ütles: Ma palun siis sind, isa, et sa läkitaksid tema mu isa majasse, 28 sest mul on viis venda - et ta kinnitaks neile, et nemadki ei satuks siia piinapaika! 29 Kuid Aabraham ütles: Neil on Mooses ja prohvetid; kuulaku nad neid! 30 Aga tema ütles: Ei mitte, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist läheks nende juure, siis nad parandaksid meelt! 31 Siis Aabraham ütles talle: Kui nad ei kuula Moosest ja prohveteid, ei nad veenduks ka, kui keegi surnuist üles tõuseks!”
1 Ja Ta ütles oma jüngritele: „Võimatu on, et pahandusi ei tuleks; aga häda sellele, kelle läbi need tulevad! 2 Sellele oleks tulusam, et veskikivi pandaks temale kaela ja ta visataks merre, kui et ta pahandaks ühe neist pisukesist. 3 Pidage endid silmas! Kui su vend pattu teeb, siis noomi teda; ja kui ta kahetseb, anna talle andeks. 4 Ja kui ta seitse korda päevas eksib su vastu ja seitse korda päevas pöördub su poole ning ütleb: Ma kahetsen! siis anna temale andeks!” 5 Ja Apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!” 6 Aga Issand ütles: „Kui teil usku oleks sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele metsviigipuule: Juuri end välja ja istuta end merre! siis see kuuleks teie sõna. 7 Aga kes teie seast, kellel sulane on kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta põllult tuleb: Tule kohe siia ja istu lauda!? 8 Eks ta pigemini ütle temale: Valmista, mida ma õhtuks söön, ja pane vöö vööle ja talita mind, kuni ma saan söönud ja joonud; ja pärast seda söö ja joo sina. 9 Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida kästi? 10 Nõnda ka teie: kui te olete kõik teinud, mis teid on kästud, siis ütelge: Me oleme kõlvatumad sulased; me oleme teinud, mis meie kohus oli teha!” 11 Ja sündis, kui Ta oli teel Jeruusalemma, et Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. 12 Ja kui Ta saabus ühte alevisse, tulid Temale vastu kümme pidalitõbist meest ja jäid eemale seisma, 13 ja nad tõstsid häält ning ütlesid: „Jeesus, õpetaja, halasta meie peale!” 14 Neid nähes ütles ta neile: „Minge ja näidake endid preestritele!” Ja kui nad läksid, said nad puhtaks. 15 Aga üks nende seast, nähes enese terveks saanud olevat, läks tagasi ja andis Jumalale suure häälega au 16 ja heitis Tema jalge ette silmili maha ja tänas Teda. Ja see oli samaarlane. 17 Aga Jeesus kostis ning ütles: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Ent kus on need üheksa? 18 Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?” 19 Ja Ta ütles temale: „Tõuse üles ja mine; su usk on sind aidanud!” 20 Aga kui variserid Temalt küsisid, millal tuleb Jumala Riik, vastas Ta neile ning ütles: „Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; 21 ei ütelda ka mitte: Vaata siin! või: Vaata seal! sest ennäe, Jumala Riik on seespidi teie sees!” 22 Ja Ta ütles jüngritele: „Päevad tulevad, mil te himustate näha üht Inimese Poja päevist, ja te ei näe mitte! 23 Siis üteldakse teile: Vaata siin! või: Vaata seal! Ärge minge ja ärge ajage seda taga! 24 Sest otsegu välk, mis sähvatab teisel pool taeva serval ja paistab teisele poole taeva servale, nõnda on Inimese Poeg Omal päeval! 25 Kuid enne Ta peab palju kannatama ja sellesinase sugupõlve poolt kõlbmatuna ära heidetama. 26 Ja nõnda nagu oli Noa päevil, nõnda on ka Inimese Poja päevil: 27 nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. 28 Samuti ka, nagu oli Loti päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid; 29 aga sel päeval, mil Lott väljus Soodomast, sadas tuld ja väävlit taevast ning hävitas nad kõik. 30 Otse nii peab olema sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub! 31 Kes sel päeval on katusel ja kelle riistad on toas, ärgu see tulgu maha neid võtma; ja nõndasamuti, kes on põllul, ärgu mingu koju tagasi. 32 Mõtelge Loti naisele! 33 Kes oma hinge püüab säästa, see kaotab selle, ja kes selle kaotab, see hoiab selle elus! 34 Ma ütlen teile, selsamal ööl on kaks ühes voodis: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; 35 kaks naist jahvatavad üheskoos: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; 36 kaks meest on väljal: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha!” 37 Ja nad vastasid ning ütlesid Temale: „Kus, Issand?” Aga Ta ütles neile: „Kus on korjus, sinna kogunevad ka kotkad!”
1 Aga ta ütles neile tähendamissõna, selleks et alati tuleks palvetada ja mitte tüdida. 2 Ta ütles: „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. 3 Samas linnas oli ka lesknaine. See tuli ta juure ja ütles: Kaitse mu õigust mu vastase vastu! 4 Ja kaua aega ta ei tahtnud. Kuid pärast ta mõtles iseeneses: Ehk ma küll Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene, 5 siis ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma temale õiguse, et ta viimaks ei tuleks ja mulle näkku ei lööks!” 6 Siis ütles Issand: „Kuulge, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! 7 Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ja kas Ta peaks viivitama neid aidates? 8 Ma ütlen teile: Küll ta peatselt muretseb neile õiguse! Siiski, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?” 9 Aga ka mõnede vastu, kes iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid, ütles Ta selle tähendamissõna: 10 „Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. 11 Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! 12 Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan! 13 Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: Oh Jumal, ole mulle patusele armuline! 14 Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!” 15 Siis toodi ka lapsukesi Tema juure, et Ta neid puudutaks. Aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid. 16 Ent kuuljad ütlesid: „Kes siis võib õndsaks saada?” 17 Tõesti, Ma ütlen teile, kes Jumala Riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!” 18 Ja üks ülem küsis Temalt ning ütles: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?” 19 Aga Jeesus ütles temale: „Miks sa Mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal. 20 Käsud sa tead: Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa pead oma isa ja ema austama!” 21 Aga tema ütles: „Seda kõike ma olen pidanud oma noorestpõlvest alates!” 22 Aga kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta temale: „Üht asja on sulle vaja: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi Mind!” 23 Aga seda kuuldes sai ta koguni kurvaks; sest ta oli väga rikas. 24 Teda nõnda nähes, ütles Jeesus: „Kui raske on jõukail sisse minna Jumala Riiki! 25 Sest hõlpsam on, et kaamel läheb läbi nõelasilma, kui et rikas sisse läheb Jumala Riiki!” 27 Aga Tema ütles: „Mis inimestel on võimatu, on Jumalal võimalik!” 28 Siis ütles Peetrus: „Vaata, meie oleme kõigest loobunud ja oleme Sind järginud!” 29 Aga Tema ütles neile: „Tõesti, Ma ütlen teile, et ei ole kedagi, kes on loobunud majast või naisest või vendadest või vanemaist või lapsist Jumala Riigi pärast, 30 kes mitte mitu korda rohkem tagasi ei saaks selsinasel ajal ja tulevases maailmas igavest elu!” 31 Aga Ta võttis need kaksteistkümmend Enese juure ja ütles neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja kõik viiakse lõpule, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! 32 Sest Ta antakse ära paganate kätte ja Teda naerdakse ja teotatakse ja Tema peale sülitatakse, 33 ja kui nad Teda on rooskadega peksnud, tapavad nad Ta, ja kolmandal päeval Ta tõuseb üles!” 34 Aga nemad ei saanud midagi aru sellest, ja see kõne oli varjul nende eest, ja nad ei mõistnud, mida üteldi. 35 Aga kui Ta Jeerikole lähenes, istus üks pime tee ääres ja kerjas. 36 Kuuldes rahvast mööda minevat, päris ta, mis see peaks olema. 37 Talle teatati: „Jeesus Naatsaretlane läheb mööda!” 38 Siis ta kisendas ning ütles: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta mu peale!” 39 Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta vait jääks. Tema aga karjus palju rohkem: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!” 40 Jeesus jäi seisma ja käskis talutada teda Enese juure. Kui ta ligidale jõudis, küsis Ta temalt: 41 „Mis sa tahad, et Ma sulle teeksin?” Tema ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!” 42 Ja Jeesus ütles temale: „Näe jälle! Sinu usk on sind aidanud!” 43 Ja kohe ta nägi jälle ja järgis Teda ning andis Jumalale au! Ja seda nähes kõik rahvas kiitis Jumalat!
1 Ja tema tuli Jeeriko linna ja läks sealt läbi. 2 Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi, ja see oli tölnerite ülem ja oli rikas. 3 Ja ta püüdis näha saada Jeesust, kes Ta on, aga ei saanud rahva pärast, sest ta oli väikese kasvuga. 4 Ja ta jooksis ettepoole ja ronis metsviigipuu otsa, et Teda näha; sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. 5 Kui nüüd Jeesus sinna paika jõudis, vaatas Ta üles ja nägi teda ning ütles temale: „Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna Ma pean jääma sinu kotta!” 6 Ja ta tuli usinasti maha ja võttis Teda vastu rõõmuga. 7 Seda nähes nurisesid kõik ning ütlesid: „Tema on ühe patuse mehe juure läinud jalgu puhkama!” 8 Aga Sakkeus astus Issanda ette ning ütles: „Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!” 9 Siis Jeesus ütles temale: „Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg; 10 sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!” 11 Aga kui nad seda kuulsid, ütles Ta sinna juure veel tähendamissõna, sellepärast et Ta oli Jeruusalema lähedal ja et nemad arvasid Jumala Riigi varsti ilmuvat. 12 Sellepärast Ta ütles: „Üks suursugune inimene läks teele kaugele maale, et omandada kuningriik ja tulla tagasi. 13 Aga ta kutsus oma kümme sulast ja andis neile kümme naela raha ning ütles neile: Kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen. 14 Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid ütelda: Me ei taha, et ta on kuningaks meie üle! 15 Ja sündis, kui tema tuli tagasi ja oli omandanud selle riigi, et ta käskis kutsuda enese juure need sulased, kelledele ta raha oli annud, et teada saada, missugust kasu igaüks kaubeldes oli saavutanud. 16 Siis tuli sinna esimene ja ütles: Isand, sinu nael raha on tootnud kümme naela! 17 Tema ütles talle: See on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle! 18 Ja teine tuli ja ütles: Isand, sinu nael on tootnud viis naela! 19 Aga ta ütles sellelegi: Ja sina valitse viie linna üle! 20 Veelgi tuli teine ja ütles: Isand, vaata, siin on su nael, mida ma olen hoidnud higirätikus; 21 sest ma kartsin sind, et sa oled vali inimene; sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud! 22 Ta ütles temale: Sinu suust ma mõistan sind hukka, sa paha sulane! Kui sa teadsid, et ma olen vali mees ja võtan, mida ma ei ole pannud paigale, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud, 23 miks sa siis ei annud mu raha panka? Küll ma tulles oleksin selle tagasi nõudnud kasudega. 24 Ja ta ütles juuresseisjaile: Võtke nael ära ta käest ja andke sellele, kellel on kümme! 25 Ja nad ütlesid talle: Isand, temal on kümme naela! 26 Ma ütlen teile: Kellel on, sellele antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on! 27 Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees!” 28 Ja kui ta seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalema poole. 29 Ja sündis, kui Ta Betfage ja Betaania ligi jõudis, mäe juure, mida kutsutakse Õlimäeks, et Ta läkitas kaks Oma jüngrit 30 ning ütles: „Minge vastasolevasse alevisse, ja kui te sinna jõuate, leiate te kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene ei ole istunud. Päästke ta lahti ja tooge siia. 31 Ja kui keegi teilt küsib: Miks te ta lahti päästate? siis ütelge nii: Issandal on teda tarvis!” 32 Aga need, kes olid läkitatud, läksid ja leidsid kõik nõnda, nagu Ta neile oli ütelnud. 33 Kui nad sälgu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?” 34 Nemad vastasid: „Issandal on teda tarvis!” 35 Ja nad tõid selle Jeesuse juure, heitsid oma riided sälu peale ja panid Jeesuse tema selga istuma. 36 Kui Ta nüüd edasi liikus, laotasid nad oma riided tee peale. 37 Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmutsedes suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, 38 ning ütlesid: „Kiidetud olgu Kuningas, Kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!” 39 Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: „Õpetaja, sõitle Oma jüngreid!” 40 Ta vastas ning ütles: „Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!” 41 Ja kui ta ligi jõudis ja linna nägi, nuttis Ta tema pärast 42 ning ütles: „Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest. 43 Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. 44 Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tunnud oma armukatsumisaega!” 45 Ja Ta läks pühakotta ja hakkas välja ajama neid, kes seal müüsid ja ostsid, 46 ning ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda on palvekoda, aga teie olete ta teinud röövliauguks!” 47 Ja Ta oli iga päev õpetamas pühakojas; aga ülempreestrid ja kirjatundjad ja rahvaülemad püüdsid Teda hukka saata, 48 kuid ei leidnud, mis teha. Sest kõik rahvas rippus Ta küljes Teda kuulates.
1 Ja ühel päeval, kui Ta pühakojas rahvast õpetas ja Evangeeliumi kuulutas, tulid ülempreestrid ja kirjatundjad vanematega Ta juure, 2 kõnetasid Teda ning ütlesid: „Ütle meile, missuguse meelevallaga Sa teed seda või kes on see, kes Sulle selle meelevalla on annud?” 3 Tema kostis ning ütles neile: „Mina küsin ka teilt ühe asja; ütelge Mulle: 4 Kas oli Johannese ristimine taevast või inimestest?” 5 Nemad pidasid nõu isekeskis, üteldes: „Kui me ütleme taevast, siis Ta ütleb: Mispärast te ei ole siis teda uskunud? 6 Aga kui me ütleme inimestest, siis kõik rahvas viskab meid kividega, sest see on veendunud, et Johannes on prohvet!” 7 Nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust. 8 Siis Jeesus ütles neile: „Ega Minagi ütle teile, missuguse meelevallaga Ma seda teen!” 9 Aga Ta hakkas rääkima rahvale seda tähendamissõna: „Üks inimene istutas viinamäe ja andis selle rendile aednike kätte ning läks välismaale kauaks ajaks. 10 Ja parajal ajal ta läkitas sulase aednike juure, et nad temale annaksid viinamäe viljast. Aga aednikud peksid teda ja saatsid ta tühjalt minema. 11 Ja ta läkitas veel teise sulase. Aga nad peksid tedagi ja saatsid ta tühjalt minema. 12 Ja ta läkitas veel kolmanda. Aga nad haavasid ka seda ja tõukasid ta välja. 13 Siis ütles viinamäe isand: Mis ma pean tegema? Ma läkitan oma armsa poja, vahest nad häbenevad teda! 14 Aga kui aednikud teda nägid, pidasid nad nõu isekeskis ning ütlesid: See on pärija. Tapame ta ära, et pärand saaks meile! 15 Ja nad tõukasid ta viinamäest välja ja tapsid ta ära. Mis teeb nüüd viinamäe isand nendega? 16 Ta tuleb ja hukkab need aednikud ja annab viinamäe teiste kätte!” Seda kuuldes nad ütlesid: „Ärgu seda sündigu!” 17 Aga Tema vaatas neile otsa ja ütles: „Mis see siis õigupoolest tähendab, mis on kirjutatud: See kivi, mille hooneehitajad kui kõlbmatu ära heitsid, see on saanud nurgakiviks! 18 Igaüks, kes selle kivi peale kukub, läheb rusuks; aga kelle peale see langeb, selle ta teeb pihuks!” 19 Ja ülempreestrid ja kirjatundjad püüdsid selsamal tunnil pista käed Tema külge, kuid nad kartsid rahvast, sest nad said aru, et Ta nende kohta oli ütelnud selle tähendamissõna. 20 Ja nad varitsesid Teda ja läkitasid välja kavalad mehed, kes pidid teesklema õigeid, et Teda tabada kõnest ja Teda ära anda ülemusele ning maavalitseja meelevalda. 21 Ja nad küsisid Temalt ning ütlesid: „Õpetaja, me teame, et Sa räägid ja õpetad õigesti ega arvesta ühegi isikut, vaid õpetad Jumala teed tõtt mööda. 22 Kas meil sünnib keisrile anda maksuraha või ei sünni?” 23 Aga Tema mõistis ära nende kurikavaluse ja ütles neile: „Miks te Mind kiusate? 24 Näidake Mulle teenariraha! Kelle kuju ja pealkiri sellel on?” Nemad vastasid: „Keisri!” 25 Tema ütles neile: „Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” 26 Ja nad ei saanud Teda kinni võtta rahva ees; ja imestades Tema vastust, jäid nad vait. 27 Ent Ta juure tuli mõningaid sadusere, kes ütlesid, et ei ole ülestõusmist, ja küsisid Temalt 28 nõnda: „Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui kellegi vend, kes oli naisemees, sureb ja tal ei olnud lapsi, siis võtku ta vend selle naine ja saatku oma vennale sugu. 29 Oli kord seitse venda; ja esimene võttis naise ja suri lapseta. 30 Ja teine samuti. 31 Ja kolmas võttis tema, ja nõndasamuti ka kõik seitse ei jätnud lapsi järele ja surid. 32 Kõige viimaks suri ka naine. 33 Kelle naiseks nende seast nüüd see naine peab olema ülestõusmises? Ta on ju olnud naiseks neile seitsmele?” 34 Jeesus kostis neile: „Sellesinase maailm-asjastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, 35 aga kes on väärt arvatud jõudma teise maailma ja surnuist üles tõusma, ei need võta naist ega lähe mehele. 36 Sest nad ei või ka enam surra; nad on Inglite sarnased ja nad on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad. 37 Aga et surnud tõusevad üles, seda näitab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos, kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks; 38 Jumal aga ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal; sest kõik elavad Temale!” 39 Siis mõned kirjatundjaist vastasid ning ütlesid: „Õpetaja, Sa oled hästi rääkinud!” 40 Ei nad julgenud Temalt ka enam midagi küsida. 41 Aga Ta ütles neile: „Kuidas üteldakse Kristus olevat Taaveti Poeg, 42 kuna Taavet ise ütleb Laulude raamatus: Issand on ütelnud minu Issandale: Istu Mu paremale poole, 43 kuni Ma panen Su vaenlased Su jalgealuseks järiks? 44 Taavet nimetab siis Teda Issandaks, ja kuidas Ta on tema Poeg?” 45 Aga Ta ütles kõige rahva kuuldes Oma jüngritele: 46 „Hoiduge kirjatundjate eest, kes tahavad käia pikis rüüdes ja armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid kogudusekodades ja ülemat kohta lauas söömaaegadel! 47 Nemad söövad leskede hooned ja loevad silmakirjaks pikki palveid. Need saavad seda raskema hukatuse!”
1 Aga Ta vaatas ja nägi rikkaid oma ande ohvrikirstu panevat. 2 Ent Ta nägi ka üht vaest lesknaist kaks leptonit sinna sisse panevat. 3 Ja Ta ütles: „Tõesti Ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud! 4 Sest need kõik panid oma küllusest anni, kuid tema pani oma vaesusest kõik toiduse, mis tal oli!” 5 Ja kui mõningad rääkisid pühakojast, et see on ilusate kividega ja annetistega ehitud, ütles Ta: 6 „Päevad tulevad, et sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” 7 Siis küsiti Temalt: „Õpetaja, millal see siis sünnib? Ja mis on selle tunnuseks, et see hakkab sündima?” 8 Aga Tema ütles: „Katsuge, et teid ei eksitataks; sest paljud tulevad Minu nime all ja ütlevad: Mina olen see! ja: Aeg on lähenenud! Ärge minge nende järele! 9 Ja kui te kuulete sõdadest ja mässudest, siis ärge kohkuge; sest see peab enne sündima; aga ots ei ole veel niipea käes!” 10 Siis ta ütles neile: „Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu 11 ja suuri maavärisemisi on siis ja paiguti nälga ning katku; ja hirmsaid asju on näha ning suuri tunnustähti taeval! 12 Aga enne kõike seda pistavad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära kogudusekodadesse ja vangi, viivad teid kuningate ja maavalitsejate ette Minu nime pärast. 13 Aga see annab teile juhust tunnistamiseks. 14 Seepärast võtke südamesse, et te enneaegu ei muretseks, mida vastata enda kaitseks. 15 Sest Mina annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa panna ega rääkida ükski teie vastaseist. 16 Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid ära ja surmavad mõned teie seast; 17 ja teid vihatakse kõikide poolt Minu nime pärast. 18 Aga mitte juuksekarvgi ei saa hukka teie peast! 19 Oma püsivusega kannatustes te päästate oma hinged. 20 Aga kui te näete Jeruusalma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis tundke, et ta hävitus on ligidal! 21 Siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna. 22 Sest need on kättemaksu päevad, et läheks täide, mis on kirjutatud. 23 Häda käima peal olijaile ja imetajaile neil päevil, sest suur häda on maa peal ja viha selle rahva vastu! 24 Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalem jääb paganrahvaste tallata, kuni paganate ajad täis saavad. 25 Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel ahastus ja nõutu olek mere kohina ja veevoogude pärast. 26 Ja inimesed lähevad rammetumaks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse. 27 Ja siis nad näevad Inimese Poja tulevat pilves suure väe ja auhiilgusega! 28 Aga kui see kõik hakkab sündima, siis vaadake üles ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!” 29 Ja Ta ütles neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid! 30 Kui nad juba pakatavad ja te näete seda, siis tunnete iseenesest, et suvi on juba ligidal. 31 Nõnda ka teie: kui te näete seda sündivat, siis tundke, et Jumala Riik on ligidal! 32 Tõesti Ma ütlen teile, see sugupõlv ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib! 33 Taevas ja maa hävivad, kuid Minu sõnad ei hävi mitte! 34 Aga hoidke, et te oma südameid ei koormaks liigsöömise ega purjutamisega ega peatoiduse muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt 35 otsegu linnupael! Sest ta tuleb kõikide peale, kes kogu maapinnal asuvad! 36 Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” 37 Ja Ta õpetas päeva ajal pühakojas, aga ööseks Ta läks välja ning ööbis mäel, mida kutsutakse Õlimäeks. 38 Ja kõik rahvas tuli vara hommikul Tema juure pühakotta Teda kuulama.
1 Aga hapnemata leibade päev, mida kutsutakse paasapühaks, oli ligidal. 2 Ja ülempreestrid ja kirjatundjad pidasid aru, kuidas Teda surmata; sest nad kartsid rahvast. 3 Aga saatan oli läinud Juudase sisse, keda liignimega hüüti Iskariotiks, kes oli nende kaheteistkümne arvust. 4 Ja ta läks ära ja rääkis ülempreestrite ja sõjapealikutega, kuidas ta võiks Tema ära anda nende kätte. 5 Ja nad said rõõmsaks ja leppisid kokku, et nad annavad temale raha. 6 Tema nõustus sellega ja otsis parajat juhust Tema äraandmiseks neile ilma rahva teadmata. 7 Nii jõudis kätte hapnemata leibade päev, mil paasatall pidi tapetama. 8 Ja Ta läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasatall, et me seda sööksime.” 9 Aga nad küsisid Temalt: „Kus Sa tahad, et me selle valmistame?” 10 Tema vastas neile: „Vaata, kui te linna sisse lähete, siis tuleb teile vastu inimene, kes kannab veekruusi; minge Tema järele sinna majasse, kuhu Ta sisse läheb, 11 ja ütelge selle maja isandale: Õpetaja ütleb sulle: Kus on võõrastetuba, kus Ma võiksin süüa paasatalle Oma jüngritega? 12 Siis ta näitab teile suure ülemise toa; seal valmistage.” 13 Ent kui nad ära läksid, leidsid nad nõnda, nagu Ta neile oli ütelnud. Ja nad valmistasid paasatalle. 14 Ja kui tund kätte jõudis, istus Ta maha ja Apostlid ühes Temaga. 15 Ja Ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui Ma kannatan. 16 Sest Ma ütlen teile, et Ma ei söö enam sellest, kuni kõik on täide läinud Jumala Riigis!” 17 Ja Ta võttis karika, tänas ning ütles: „Võtke see ja jagage eneste vahel. 18 Sest Ma ütlen teile, et Mina ei joo enam viinapuu viljast, enne kui tuleb Jumala Riik!” 19 Ja Ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile ning ütles: „See on Minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke Minu mälestuseks!” 20 Samuti ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on Uus Leping Minu veres, mis teie eest valatakse. 21 vaata, Mu äraandja käsi on Minuga lauas! 22 Ja Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu see on määratud; ometi häda sellele inimesele, kes Ta ära annab!” 23 Ja nemad hakkasid küsima üksteiselt, kes see küll peaks nende seast olema, kes seda teeb. 24 Aga nende seas tõusis vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks. 25 Siis Tema ütles neile: „Rahvaste kuningad valitsevad isandaina nende üle ja nende võimumehi hüütakse armulisiks isandaiks. 26 Kuid teie ärge olge nõnda, vaid suurem teie seast olgu nagu noorem, ja ülem nõnda nagu see, kes teenib. 27 Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent Mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib. 28 Aga teie olete need, kes Minu juure on jäänud Mu kiusatustes; 29 ja Mina sean teile Riigi, nõnda nagu Minu Isa selle Mulle on seadnud, 30 et te sööksite ja jooksite Minu lauas Minu Riigis ja istuksite aujärgedel ja mõistaksite kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle!” 31 „Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! 32 Aga Mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!” 33 Aga tema ütles Talle: „Issand, ma olen valmis Sinuga minema niihästi vangi kui surma!” 34 Kuid Ta ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus: kukk ei laula täna mitte enne, kui sina oled kolm korda salanud, et sa Mind tunned!” 35 Ja Ta ütles neile: „Kui Ma teid läkitasin kukruta ja paunata ja jalatseita, kas oli teil midagi puudu?” Nemad vastasid: „Ei midagi!” 36 Siis ta ütles neile: „Aga nüüd, kellel on kukkur, see võtku ta kaasa, nõndasamuti ka paun; ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk! 37 Sest Ma ütlen teile, et Minus peab veel täide minema, mis on kirjutatud: „Ja Teda arvati üleastujate hulka!” Sest mis Minusse puutub, jõuab lõpule!” 38 Aga nemad ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka!” Tema ütles neile: „Sellest jätkub!” 39 Ja Ta läks välja ja tuli Oma viisi järele Õlimäele. Ent ka Tema jüngrid järgisid Teda. 40 Ja kui ta jõudis kohale, ütles Ta neile: „Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!” 41 Ta ise läks neist eemale, niikaugele kui kiviga jõuab visata, heitis põlvili maha ja palvetas, 42 üteldes: „Isa, kui Sa tahad, siis võta see karikas Minult ära; ometi ärgu sündigu Minu, vaid Sinu tahtmine!” 43 Siis ilmus Temale Ingel taevast ja kinnitas Teda. 44 Ja heideldes raskesti, palvetas Ta veel pinevamalt; ja Tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale. 45 Ja Ta tõusis üles palvetamast ning tuli Oma jüngrite juure ja leidis nad magamast kurbuse pärast. 46 Ja Ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!” 47 Kui Tema alles rääkis, vaata, siis tuli rahvast ja see, keda hüüti Juudaseks, üks neist kaheteistkümnest, käis nende ees ja tuli Jeesuse ligi teda suudlema. 48 Aga Jeesus ütles temale: „Juudas, annad sa Inimese Poja suudlusega ära?” 49 Kui nüüd kaaslased seda nägid, mis oli tulemas, ütlesid nad: „Issand, kas me peame mõõgaga sekka lööma?” 50 Ja üks neist lõi ülempreestri sulast ning raius tema parema kõrva ära. 51 Aga Jeesus kostis ning ütles: „Jätke sellega!” Ja Ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks. 52 Siis Jeesus ütles ülempreestritele ja pühakoja pealikuile ja vanemaile, kes Tema vastu olid tulnud: „Te olete tulnud välja otsegu röövli vastu mõõkade ja nuiadega! 53 Kui Ma iga päev teie juures olin pühakojas, ei ole te pistnud käsi Mu külge. Ent see on teie tund ja pimeduse võimus!” 54 Aga nad võtsid Ta kinni ja viisid ning tõid Tema ülempreestri kotta. Aga Peetrus järgis Teda kaugelt. 55 Ja kui nad keset õue süütasid tule ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende keskele. 56 Siis nägi üks ümmardaja teda tule ääres istuvat ning jäi temale otsa vaatama ja ütles: „Ka seesinane oli ühes Temaga!” 57 Aga tema salgas ning ütles: „Naine, mina Teda ei tunne!” 58 Üürikese aja pärast nägi teda teine, keegi mees, ning ütles: „Sinagi oled nende seast!” Kuid Peetrus ütles: „Inimene, mina ei ole mitte!” 59 Ja umbes tund aega hiljemini kinnitas seda keegi teine ning ütles: „Tõepoolest, seesinane oli Temaga, sest tema on ju galilealane!” 60 Aga Peetrus ütles: „Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid!” Ja sedamaid laulis kukk! 61 Ja Issand pöördus ja vaatas Peetrusele; ja Peetrusele tuli meele Issanda sõna, kuidas Ta temale oli ütelnud: „Enne kui kukk täna laulab, salgad sa Mind kolm korda!” 62 Ja ta läks välja ja nuttis kibedasti. 63 Aga mehed, kes Jeesust kinni hoidsid, naersid ja peksid Teda, 64 ja nad katsid Ta silmad kinni ja küsisid Temalt ning ütlesid: „Mõista kui prohvet, kes see on, kes Sind lõi!” 65 Ja palju muid pilkesõnu nad rääkisid Tema vastu. 66 Ja kui valgeks läks, tulid rahvavanemad, ülempreestrid ja kirjatundjad kokku ja viisid Ta üles oma Suurkohtu ette 67 ning ütlesid: „Kui Sina oled Kristus, siis ütle meile!” Tema vastas neile: „Kui Ma teile ütlen, ei usu te ju mitte, 68 ja kui Ma küsin, ei vasta te mitte! 69 Ent nüüdsest peale hakkab Inimese Poeg istuma Jumala väe paremal poolel!” 70 Aga nad kõik ütlesid: „Kas siis Sina oled Jumala Poeg?” Tema ütles neile: „Jah, Ma olen!” 71 Siis nad ütlesid: „Mis tunnistust me veel vajame? Oleme ju ise seda kuulnud Tema suust!”
1 Ja kogu nende hulk tõusis ning viis Tema Pilaatuse juure. 2 Ja nad hakkasid kaebama Tema peale ning ütlesid: „Me oleme leidnud, et Tema rahvast eksitab ja keelab andmast maksuraha keisrile ning ütleb Enese Kuningas Kristuse olevat!” 3 Siis Pilaatus küsis Temalt ning ütles: „Kas Sina oled Juutide Kuningas?” Ja Ta vastas temale, üteldes: „Jah, olen!” 4 Pilaatus aga ütles ülempreestritele ja rahvale: „Ma ei leia sellest inimesest ühtki süüd!” 5 Aga nemad ajasid peale ja ütlesid: „Tema ässitab rahvast ja õpetab mööda kõike Juudamaad, alates Galileast kuni siiani!” 6 Aga kui Pilaatus seda kuulis, küsis ta, kas See Inimene ei ole mitte galilealane? 7 Ja saades teada, et Ta on Heroodese valitsuse alt, saatis ta Tema Heroodese juure, kes ka viibis Jeruusalemas neil päevil. 8 Kui siis Heroodes Jeesust nägi, sai ta väga rõõmsaks, sest ta oli hea meelega tahtnud Teda juba ammugi näha, kuna ta oli Temast palju kuulnud; ka lootis ta näha saada mõnd imetähte, mida Ta ehk teeb. 9 Ta küsis Temalt palju asju, aga Tema ei vastanud talle midagi. 10 Aga ülempreestrid ja kirjatundjad seisid ja kaebasid väga valjusti Tema peale. 11 Kui siis Heroodes oma sõjameestega teda oli halvaks pannud ja pilganud ning riietanud toreda riidega, saatis ta Tema tagasi Pilaatuse juure. 12 Ja sel päeval said Pilaatus ja Heroodes üksteisega sõbraks, sest enne nad olid olnud üksteise vihamehed. 13 Siis Pilaatus kutsus kokku ülempreestrid ning rahvaülemad ja rahva 14 ning ütles neile: „Te olete toonud selle inimese minu juure otsegu rahva eksitaja. Ja vaata, ma olen Teda üle kuulanud teie ees ega ole sellest inimesest leidnud ühtki süüd, milles te Teda süüdistate, 15 ega Heroodeski, vaid ta on Tema saatnud tagasi meie juure. Ja vaata, Tema pole teinud midagi, mis oleks surma väärt! 16 Sellepärast ma tahan Teda karistada ja vabaks lasta!” 17 Aga temal oli kohustuseks neile pühiks vabaks lasta üks vang. 18 Siis kogu hulk kisendas väga ning ütles: „Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!” 19 See oli mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast vangi heidetud. 20 Siis Pilaatus tõstis jälle häält nende vastu, tahtes vabaks lasta Jeesuse. 21 Aga nemad karjusid: „Löö risti, löö Ta risti!” 22 Siis ta ütles neile kolmat puhku: „Mis Ta siis on kurja teinud? Ma pole Temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!” 23 Aga nad käisid peale, suure kisendamisega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Ja nende hüüded võtsid võimust. 24 Siis Pilaatus tegi otsuse, et sünniks nende palve järele. 25 Ta laskis neile vabaks selle, kes mässamise ja tapmise pärast oli vangitorni heidetud ja keda nemad vabaks palusid. Aga Jeesuse ta andis nende meelevalla kätte. 26 Ja Teda välja viies said nad kätte kellegi Siimona Küreenest, kes tuli väljalt; ja tema peale nad panid risti, et ta seda kannaks Jeesuse järele. 27 Aga Teda järgis suur huik rahvast ja ka naisi, kes kaebasid ja Teda nutsid. 28 Siis Jeesus pöördus nende poole ja ütles: „Jeruusalema tütred, ärge nutke Mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi! 29 Sest vaata, päevad tulevad, mil üteldakse: Õndsad on sigimatud ja ihud, mis ei ole ilmale kannud, ja rinnad, mis ei ole imetanud! 30 Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! ja mäekinkudele: Katke meid! 31 Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga!” 32 Aga ka kaks muud kurjategijat viidi ühes Temaga välja hukkamiseks. 33 Ja kui nad jõudsid sinna paika, mida hüütakse Pealaeks, lõid nad Tema sinna risti ja need kurjategijad, ühe paremale, teise vasakule poole. 34 Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Ja nad jagasid Tema riided ning heitsid liisku nende pärast. 35 Ja rahvas seisis seal vaatamas, ja ka ülemad irvitasid ühes nendega ning ütlesid: „Muid Ta on aidanud, aidaku Iseennast, kui Ta on Jumala Võitu, see äravalitu!” 36 Ka sõjamehed naersid Teda, läksid Tema juure ja viisid Temale äädikat 37 ning ütlesid: „Kui Sina oled Juutide Kuningas, siis aita Iseennast!” 38 Aga oli ka pealkiri Tema kohal: „See on Juutide Kuningas!” 39 Siis teine poodud kurjategijaist pilkas Teda ning ütles: „Eks Sa ole Kristus? Aita Iseennast ja meid!” 40 Aga teine kostis ja sõitles teda ning ütles: „Kas sinagi ei karda Jumalat, kuna sa ise oled ju sama karistuse all? 41 Meie küll õiguse poolest, sest me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud, aga Seesinane ei ole teinud midagi ebakohast!” 42 Ja ta ütles: „Jeesus, mõtle minule, kui Sa Oma Kuningriiki tuled!” 43 Ja Jeesus ütles temale: „Tõesti Ma ütlen sulle, täna pead sa Minuga olema paradiisis!” 44 Ja oli juba umbes kuues tund, siis tekkis pimedus üle kogu maa üheksandast tunnist saadik, 45 sest päike pimenes. Ja templi eesriie kärises keskelt lõhki! 46 Ja Jeesus kisendas suure häälega ning ütles: „Isa, Sinu kätte Ma annan Oma vaimu!” Ja kui Ta seda oli ütelnud, heitis Ta hinge. 47 Aga kui pealik nägi, mis sündis, andis ta Jumalale au ning ütles: „See inimene oli tõesti õige!” 48 Ja kui kõik rahvahulgad, kes olid kokku tulnud seda vaatama, nägid, mis sündis, lõid nad enestele vastu rindu ja läksid tagasi. 49 Aga kõik Ta tuttavad ja ka naised, kes olid järginud Teda Galileamaalt, seisid eemal ning nägid seda. 50 Ja vaata, mees, nimega Joosep, Suurkohtu liige, hea ja õiglane mees, 51 kes ei olnud ühes nõus nende otsusega ega teoga, Arimaatiast, Juuda rahva linnast, mees, kes ootas Jumala Riiki, 52 see läks Pilaatuse juure ja palus enesele Jeesuse ihu. 53 Ja ta võttis selle maha ja mähkis ta kallisse lõuendisse. Ja ta pani ta kaljusse raiutud hauda, kuhu ei olnud veel iialgi kedagi pandud. 54 Ja see oli valmistuspäev, ja hingamispäev oli tulemas. 55 Aga naised, kes Galileast olid teda järginud, käisid kaasas ja vaatasid hauda ja kuidas Tema ihu sinna pandi. 56 Ja kui nad olid tagasi tulnud, valmistasid nad lõhnarohte ja salvi. Aga hingamispäeval nad seisid rahul käsu järele.
1 Aga nädala esimesel päeval puhteajal läksid naised hauale, viies ühes lõhnarohud, mis nad olid valmistanud. 2 Ja nad leidsid kivi haualt ära veeretatud. 3 Siis nad läksid sisse, kuid ei leidnud mitte Issanda Jeesuse ihu. 4 Ja kui nad selle pärast kahevahel olid, vaata, siis seisis kaks meest nende kõrval säravais riideis! 5 Aga kui naised hakkasid kartma ja oma silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Miks te elavat otsite surnute juurest? 6 Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud! Tuletage meele, mis Ta teile rääkis veel Galileas olles, 7 kui Ta teile ütles, et Inimese Poeg antakse patuste inimeste kätte ja lüüakse risti ja kolmandal päeval Ta tõuseb jälle üles!” 8 Siis nad tuletasid meele Tema sõnad 9 ja läksid tagasi haua juurest ja kuulutasid seda kõike neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. 10 Aga Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jakoobuse ema, ja teised nende kaaslased jutustasid seda Apostlitele. 11 Ent need kõned olid nende meelest nagu tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. 12 Aga Peetrus võttis kätte ja jooksis hauale. Ja kui ta kummargile sisse vaatas, nägi ta üksnes surnulinad maas olevat. Ja ta läks ära ja pani seda imeks, mis oli sündinud. 13 Ja vaata, kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemast ja mille nimi on Emmaus. 14 Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. 15 Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus Ise neile ja käis nendega. 16 Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tunnud. 17 Ja Ta ütles neile: „Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?” Siis nad seisatasid kurvanäolistena. 18 Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles Temale: „Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?” 19 Ta küsis neilt: „Mis?” Aga nad ütlesid Temale: „See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, Kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, 20 kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on annud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. 21 Ent meie lootsime Tema olevat Selle, Kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! 22 Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: 23 kui nad Tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka Inglite nägemust, kes ütlevad Tema elavat! 24 Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid ütelnud; kuid Teda Ennast nad ei näinud!” 25 Tema ütles neile: „Oh te mõistmatumad ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! 26 Eks Kristus pidanud seda kannatama ja Oma auhiilgusesse minema?” 27 Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli üteldud. 28 Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Ta Enese eemale minema. 29 Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: „Jää meie juure, sest õhtu jõuab ja päev veereb!” Ja Tema läks sisse nende juure jääma. 30 Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. 31 Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist. 32 Ja nad ütlesid üksteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?” 33 Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteistkümmend ja kaaslased, 34 kes ütlesid: „Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!” 35 Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tunnud. 36 Aga kui nad seda rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” 37 Nemad kohkusid ja lõid kartma ning arvasid vaimu nägevat. 38 Ent Tema ütles neile: „Miks te olete nii väga ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie südamest? 39 Vaadake Mu käsi ja jalgu, et Mina see olen! Katsuge Mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete Minul olevat!” 40 Ja seda üteldes näitas Ta neile Oma käsi ja jalgu. 41 Aga kui nad rõõmu pärast veel ei uskunud ja imeks panid, ütles Ta neile: „Kas teil on siin midagi süüa?” 42 Ja nad panid Tema ette pala küpsetatud kala. 43 Ja Tema võttis ja sõi nende ees. 44 Siis Ta ütles neile: „Need on kõned, mis Ma teile rääkisin veel teie juures olles; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud Minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!” 45 Siis Ta avas nende mõistuse, nõnda et nad kirjadest aru said. 46 Ja ta ütles neile: „Nõnda on kirjutatud ja nõnda pidi Kristus kannatama ja surnuist üles tõusma kolmandal päeval, 47 ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemast. 48 Teie olete nende asjade tunnistajad! 49 Ja vaata, Mina läkitan teie peale Oma Isa tõotuse! Ent teie jääge sellesse linna seni, kuni teid ehitakse väega kõrgest!” 50 Siis Ta viis nad välja Betaania lähedale ja tõstis Oma käed üles ja õnnistas neid. 51 Ja sündis, et Ta neid õnnistades lahkus neist ja võeti üles taevasse. 52 Ja nemad kummardasid Teda ning läksid tagasi Jeruusalemma suure rõõmuga 53 ja olid alati pühakojas, tänades Jumalat!
1.1 Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. 1.2 Seesama oli alguses Jumala juures. 1.3 Kõik on tekkinud Tema läbi, ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. 1.4 Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, 1.5 ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnud omaks. 1.6 Oli mees, Jumala läkitatud; selle nimi oli Johannes. 1.7 See tuli tunnistuseks, tunnistama Valgusest, et kõlk usuksid tema kaudu. 1.8 Tema ei olnud valgus, vaid ta tuli tunnistama Valgusest. 1.9 See tõeline Valgus, Mis valgustab igat inimest, oli tulemas maailma. 1.10 Tema oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tunnud Teda. 1.11 Ta tuli sellesse, mis Tema oma, ja Tema omad ei võtnud Teda vastu. 1.12 Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse. 1.13 kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast. 1.14 Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast Ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde. 1.15 Johannes annab tunnistust Temast, ja ta hüüdis nõnda: „Tema oli See, Kellest ma ütlesin: Kes tuleb pärast mind, See on olnud enne mind, sest Ta oli enne kui mina!” 1.16 Sest Tema täiusest me kõik oleme saanud, ja armu armu peale. 1.17 Sest käsuõpetus on antud Moosese kaudu, arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. 1.18 Ūkski ei ole Jumalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on Temast kõnelnud. 1.19 Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid Jeruusalemast preestreid ja leviite temalt küsima: „Kes sa oled?” 1.20 Tema tunnistas ega salanud mitte, vaid tunnistas: „Mina ei ole Kristus!” 1.21 Ja nad küsisid temale: „Kes siis? Oled sa Eelija?” Tema ütles: „Ei ole!” - „Oled sina see prohvet?” Tema vastas: „Ei!” 1.22 Siis nad ütlesid talle: „Kes sa oled? Et annaksime vastuse neile, kes meid läkitasid. Mis sa ütled enesest?” 1.23 Tema ütles: „Mina olen hüüdja hääl kõrves: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud!” 1.24 Ja need, kes olid läkitatud, olid variseride seast. 1.25 Ja nad küsisid temalt ja ütlesid talle: „Miks sa siis ristid, kui sa pole Kristus ega Eelija ega see prohvet?” 1.26 Johannes vastas neile ning ütles: „Mina ristin veega; aga teie keskel seisab See, Keda te ei tunne, 1.27 Kes tuleb pärast mind, Kelle jalatsi paela lahti päästma mina ei ole vääriline!” 1.28 See sündis Betaanias, sealpool Jordanit, kus Johannes ristis. 1.29 Järgmisel päeval näeb Johannes Jeesuse tulevat tema juure ja ta ütleb: „Vaata, see on Jumala Tall, Kes võtab ära maailma patu! 1.30 See on, Kellest ma ütlesin: Pärast mind tuleb Mees, Kes on olnud enne mind, sest Ta oli enne kui mina! 1.31 Ja mina ei tunnud Teda, kuid selleks, et Ta saaks ilmsiks Iisraelile, olen mina tulnud veega ristima!” 1.32 Ja Johannes tunnistas ning ütles: „Ma nägin Vaimu taevast alla laskuvat nagu tuvi; ja Ta jäi Tema peale. 1.33 Ja mina ei tunnud Teda mitte; aga Kes mind läkitas veega ristima, See ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu alla laskuvat ja Tema peale jäävat, See on, Kes ristib Püha Vaimuga! 1.34 Ja mina olen näinud ja tunnistanud, et Seesinane on Jumala Poeg.” 1.35 Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal, ja kaks tema jüngrit. 1.36 Ja kui ta nägi Jeesust kõndivat, ütles ta: „Ennäe, See on Jumala Tall!” 1.37 Ja need kaks jüngrit kuulsid tema ütlust ja järgisid Jeesust. 1.38 Aga Jeesus pöördus ümber, ja nähes neid Teda järgivat, ütles Ta neile: „Mida te otsite?” Aga nemad ütlesid Talle: „Rabi! - see tähendab meie keeli õpetaja - kus Sa asud?” 1.39 Ta ütles neile: „Tulge ja vaadake!” Nad tulidki ja nägid, kus Ta asus, ja nad jäid Tema juure selle päeva. See oli arvata kümnes tund. 1.40 Andreas, Siimon Peetruse vend, oli üks neist kahest, kes oli kuulnud Johannese ütlust ja hakanud Jeesust järgima. 1.41 Tema leiab esiteks oma venna Siimona ja ütleb temale: „Me oleme leidnud Messia!” - see on meie keeli Kristuse. 1.42 Ja ta viis tema Jeesuse juure. Jeesus vaatas temale otsa ja ütles: „Sina oled Siimon, Joona poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” - see tähendab Peetruseks. 1.43 Järgmisel päeval Jeesus tahtis minna Galileasse; ja Ta leiab Filippuse ning ütleb temale: „Järgi mind!” 1.44 Aga Filippus oli pärit Betsaidast, Andrease ja Peetruse linnast. 1.45 Filippus leiab Naatanaeli ja ütleb temale: „Kellest Mooses on kirjutanud käsuõpetuses, ja prohvetid, selle me oleme leidnud, Jeesuse, Joosepi poja, Naatsaretist!” 1.46 Naatanael ütles talle: „Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?” Filippus ütles temale: „Tule ja vaata!” 1.47 Jeesus nägi Naatanaeli tema juure tulevat ja ütles temast: „Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!” 1.48 Naatanael ütles talle: „Kust Sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles temale: „Enne kui Filippus sind kutsus, nägin ma sind, kui sa olid viigipuu all!” 1.49 Naatanael vastas Temale: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, Sina oled Iisraeli Kuningas!” 1.50 Jeesus vastas ja ütles talle: „Selleparast et Ma ütlesin: Ma nägin sind viigipuu all! usud sa. Sa saad näha suuremaid asju kui need!” 1.51 Ja Ta ütles talle: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, te näete ka taeva olevat avatud ja Jumala inglid astuvat üles ja alla Inimese Poja peale!”
2.1 Ja kolmandal päeval olid pulmad Kaanas Galileamaal, ja Jeesuse Ema oli seal. 2.2 Ja ka Jeesus ja Tema jüngrid olid kutsutud pulma. 2.3 Ja kui tuli puudus viinast, ütles Jeesuse Ema Temale: „Neil ei ole viina!” 2.4 Jeesus ütles Talle: „Mis Sul minuga asja, Naine? Minu aeg ei ole veel tulnud!” 2.5 Tema Ema ütles teenijaile: „Mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!” 2.6 Aga seal oli kuus kivist anumat seismas juutide puhastuskombe pärast ja igaühte mahtus kaks või kolm mõõtu. 2.7 Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nemad täitsid need ääretasa. 2.8 Ja Ta ütles neile: „Ammutage nüüd neist ja viige pidukorraldajale!” Ja nemad viisid. 2.9 Aga kui pidukorraldaja maitses vett, mis oli viinaks saanud, ega teadnud, kust see oli, kuna teenijad, kes vee olid toonud, teadsid, siis kutsus pidukorraldaja peigmehe. 2.10 ja ütles talle: „Igaüks paneb enne lauale hea viina, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema. Sina oled hoidnud hea viina siitsaadik!” 2.11 Selle esimese tunnustähe tegi Jeesus Kaanas Galileamaal ja ilmutas Oma au. Ja Tema jüngrid uskusid Temasse. 2.12 Pärast Ta läks alla Kapernauma, Tema ja Ta Ema ja Ta vennad ja Ta jüngrid; ja sinna nad ei jäänud kauaks ajaks. 2.13 Ja juutide paasapühad olid ligidal. Ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. 2.14 Seal Ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. 2.15 Ja Ta tegi paelust piitsa ja ajas kõik pühakojast välja, niihästi lambad kui härjad, ja rahavahetajate raha Ta puistas laiali ning kummutas nende lauad 2.16 ja ütles tuvimüüjaile: „Viige need siit ära! Ärge tehke Minu Isa koda kaubakojaks!” 2.17 Tema jüngritele meenus, et on kirjutatud: „Püha viha Sinu koja pärast sööb Mind ära!” 2.18 Siis kostsid juudid ning ütlesid Temale: „Mis tunnustähte Sa näitad meile, et Sa seda teed?” 2.19 Jeesus vastas ning ütles neile: „Lammutage see tempel, ja Ma püstitan selle kolme päevaga!” 2.20 Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend ja kuus aastat, ja Sina püstitad selle kolme päevaga?” 2.21 Ent Tema rääkis Oma ihu templist. 2.22 Aga kui Ta oli surnuist üles tõusnud, meenus Tema jüngritele, et Ta seda oli ütelnud. Ja nad uskusid Kirja ja sõna, mis Jeesus oli ütelnud. 2.23 Aga kui Ta oli Jeruusalemas paasapühal, uskusid paljud Tema nimesse, nähes Tema imetegusid, mida Ta tegi. 2.24 Kuid Jeesus Ise ei usaldanud Ennast nende kätte, sest Ta tundis neid kõiki 2.25 ega olnud Tal tarvis, et keegi oleks annud tunnistust kellegi inimese kohta; sest Ta ise teadis, mis oli inimeses.
3.1 Oli variseride seas mees, Nikodeemus nimi, uks juutide ülem. 3.2 See tuli Jeesuse juure öösel ja ütles Temale: „Rabi, me teame, et Sa Jumalalt oled tulnud õpetajaks; sest keegi ei või teha neid imetähti, mida Sina teed, kui Jumal ei ole temaga!” 3.3 Jeesus vastas ning ütles talle: „Tõesti, tõesti Ma ütlen sulle, kui keegi ei sunni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!” 3.4 Nikodeemus ütles Temale: „Kuidas võib inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta või teist korda minna oma ema ihusse ja sündida?” 3.5 Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda! 3.6 Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on vaim! 3.7 Ära pane imeks, et Ma ütlesin sulle: Te peate uuesti sündima! 3.8 Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!” 3.9 Nikodeemus vastas ning ütles Talle: „Kuidas see võib sündida?” 3.10 Jeesus vastas ning ütles talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? 3.11 Tõesti, tõesti Ma ütlen sulle, Me räägime, mida Me teame, ja tunnistame, mis Me oleme näinud, ja te ei võta Meie tunnistust vastu! 3.12 Kui Ma teile räägin maisist asjust, ja te ei usu, kuidas te usuksite, kui Ma teile räägiksin taevasist asjust? 3.13 Ja ometi ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga See, Kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg! 3.14 Ja nõnda nagu Mooses kõrves mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, 3.15 et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu! 3.16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta Oma Ainusündinud Poja , on annud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! 3.17 Sest Jumal ei ole Oma Poega läkitanud maailma, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm Tema läbi õndsaks saaks! 3.18 Kes usub Temasse, selle üle ei mõisteta kohut; aga kes ei usu, selle üle on juba kohus mõistetud, sest Ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. 3.19 Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastasid pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod olid kurjad. 3.20 Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juure, et ta tegusid ei laidetaks. 3.21 Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juure, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on Jumalas tehtud!” 3.22 Pärast seda tulid Jeesus ja Tema jüngrid Juudamaale; ja seal Ta viibis nendega ja ristis. 3.23 Aga ka Johannes oli ristimas Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett ja sinna tuli inimesi ja nad ristiti. 3.24 Sest Johannes ei olnud veel vangitorni heidetud. 3.25 Siis hakkasid Johannese jüngrid vaidlema ühe juudiga puhastuse pärast. 3.26 Ja nad tulid Johannese juure ja ütlesid temale: „Rabi! See, Kes oli Sinuga sealpool Jordanit, Kellest sina tunnistasid, vaata, see ristib ja kõik lähevad Tema juure!” 3.27 Johannes vastas ning ütles: „Inimene ei või midagi võtta, kui see temale ei ole antud taevast. 3.28 Te ise olete minu tunnistajad, et ma ütlesin: Mina ei ole Kristus, vaid mind on läkitatud Tema eele! 3.29 Kellel on pruut, see on peigmees; aga peigmehe sõber seisab ja kuulab teda ja on väga rõõmus peigmehe häälest. See mu rõõm on nüüd saanud täielikuks! 3.30 Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! 3.31 Kes tuleb ülalt, see on üle kõikide! Kes on maast, see on maast ja räägib maast; Kes tuleb taevast, on üle kõikide 3.32 ja tunnistab seda, mida Ta on näinud ja kuulnud, ja Tema tunnistust ei võta ükski vastu! 3.33 Kes võtab vastu Tema tunnistuse, see kinnitab, et Jumal on tõeline! 3.34 Sest See, Kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; sest Jumal ei anna Vaimu mõõdu järele! 3.35 Isa armastab Poega ja on kõik annud Tema kätte! 3.36 Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha, vaid Jumala viha jääb tema peale!”
4.1 Kui nüüd Issand sai teada, et variserid olid kuulnud, et Jeesus rohkem jüngreid tegevat ja ristivat kui Johannes - 4.2 ehk küll Jeesus ise ei ristinud, vaid Tema jüngrid - 4.3 siis Ta lahkus Judeast ja läks Galileasse. 4.4 Aga Tal tuli Samaariast läbi minna. 4.5 Siis Ta tuli Samaaria linna, mida hüütakse Sühhariks, põllu lähedale, mille Jaakob oli annud oma pojale Joosepile. 4.6 Seal oli Jaakobi allikas. Väsinuna teekäimisest istus siis Jeesus maha allika ääre. Oli arvata kuues tund. 4.7 Siis tuleb Samaariast naine vett ammutama. Jeesus ütleb talle: „Anna Mulle juua!” 4.8 Ent Tema jüngrid olid läinud linna toidust ostma. 4.9 Siis ütleb Samaaria naine Temale: „Kuidas Sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?” Sest juudid ei lepi kokku samaarlastega. 4.10 Jeesus vastas ning ütles talle: „Kui sa teaksid Jumala andi ja Kes See on, Kes sinule ütleb: Anna Mulle juua! siis sa paluksid Teda ja Ta annaks sinule elavat vett!” 4.11 Naine ütleb temale: „Isand, Sul ei ole ämbrit ja kaev on sügav; kust Sa siis saad selle elava vee? 4.12 Kas Sina oled suurem kui meie isa Jaakob, kes meile andis selle kaevu ja jõi sealt ise, samuti ta pojad ja ta lojused?” 4.13 Jeesus vastas ning ütles temale: „Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle; 4.14 aga kes iganes joob seda vett, mida Mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida Mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!” 4.15 Naine ütleb Temale: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks ega oleks mul vaja siia tulla vett ammutama!” 4.16 Jeesus ütleb talle: „Mine kutsu oma mees ja tule siia!” 4.17 Naine vastas ning ütles: „Minul ei ole meest!” Jeesus ütleb temale: „Sina ütled õigesti: Mul ei ole meest! 4.18 sest viis meest on sul olnud ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees; seda sa oled õigesti ütelnud.” 4.19 Naine ütleb Temale: „Issand, ma näen, et Sa oled prohvet! 4.20 Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel ja teie ütlete, et Jeruusalemas olevat paik, kus tuleb kummardada!” 4.21 Jeesus ütleb talle: „Naine, usu Mind, et tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemas! 4.22 Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest õndsus tuleb juutidelt. 4.23 Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad. 4.24 Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” 4.25 Naine ütles Temale: „Ma tean, et Messias tuleb, keda nimetatakse Kristuseks, kui See tuleb, siis Ta kuulutab meile kõik!” 4.26 Jeesus ütleb talle: „Mina, kes sinuga rägin, olen See!” 4.27 Ja seepeale tulid Tema jüngrid ja imestasid, et Ta naisega kõneles. Siiski keegi ei ütelnud: „Mis Sa küsid või mis Sa räägid temaga?” 4.28 Siis naine jättis oma veekannu sinna ja läks linna ning ütles inimestele: 4.29 „Tulge vaadake Inimest, Kes mulle on ütelnud kõik, mis ma olen teinud! Kas See ei ole Kristus? „ 4.30 Nad väljusid linnast ja tulid Tema juure. 4.31 Vaheajal palusid jüngrid Teda ning ütlesid: „Rabi, söö!” 4.32 Aga Tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, millest teie ei tea!” 4.33 Siis ütlesid jüngrid isekeskis: „Kas ehk keegi on Temale süüa toonud?” 4.34 Jeesus ütleb neile: „Minu roog on see, et Ma teen Selle tahtmist, Kes Mind on läkitanud, ja lõpetan Tema töö. 4.35 Eks te ise ütle, et on veel neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, Ma ütlen teile, tõstke oma silmad üles ja vaadake põlde, et need on valged lõikuseks! 4.36 Ja nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmutseda. 4.37 Sest siin on sõna tõsi: Ūks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab! 4.38 Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud, teised on vaeva näinud, ja teie olete tulnud nende vaevavilja lõikama!” 4.39 Aga palju samaarlasi sellest linnast uskus Temasse naise kõne tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud!” 4.40 Kui nüüd samaarlased tulid Tema juure, palusid nad Teda jääda nende juure. Ja Ta viibis seal kaks päeva. 4.41 Ja veel palju rohkem samaarlasi hakkas uskuma Tema sõna tõttu. 4.42 Nad ütlesid naisele: „Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast; sest me ise oleme kuulnud ja teame, et Tema on tõesti maailma Õnnistegija!”43. Aga kahe päeva pärast tuli Ta sealt ära Galileasse. 4.44 Sest Jeesus ise tunnistas, et prohvetist ei peeta lugu ta omal isamaal. 4.45 Kui Ta nüüd oli tulnud Galileasse, võtsid galilealased Tema vastu, sest nad olid näinud kõike seda, mis Ta oli teinud Jeruusalemas suurel pühal, sest ka nemad olid käinud neil pühil. 4.46 Siis tuli Jeesus jälle Galilea Kaanasse, kus Ta oli teinud vee viinaks. Ja seal oli üks kuninga ametnik, kelle poeg oli haige Kapernaumas. 4.47 Kui see sai kuulda, et Jeesus on tulnud Judeast Galileasse, läks ta Tema juure ja palus Teda, et Ta tuleks ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. 4.48 Siis Jeesus ütles talle: „Kui te ei näe tunnustähti ega imetegusid, siis te ei usu!” 4.49 Kuninga ametnik ütles Temale: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!” 4.50 Jeesus ütles talle: „Mine, su poeg elab!” Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ja läks. 4.51 Aga kui ta alles oli minemas, tulid ta sulased talle vastu ja kuulutasid ning ütlesid, et ta poeg elab. 4.52 Siis ta kuulas neilt tundi, mil ta oli hakanud toibuma. Nad ütlesid siis talle: „Eile seitsmendal tunnil lahkus temast palavik!” 4.53 Siis isa märkas, et see oli sündinud samal tunnil, mil Jeesus talle ütles: „Su poeg elab!” Ja tema uskus, samuti kõik ta pere. 4.54 Selle teise tunnustähe tegi Jeesus, kui Ta Judeast oli tulnud Galileasse.
5.1 Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks Jeruusalemma. 5.2 Aga Jeruusalemas on Lambavärava ligi tiik, seda hüütakse heebrea keeli Betsataks. Sellel on viis võlvitud hoonet. 5.3 Neis lamas hulk haigeid, pimedaid, jalutumaid, kõhetuid, [kes ootasid vee liikumist. 5.4 Sest aeg-ajalt tuli Ingel alla tiiki ja segas vett. Kes siis esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, olgu mis tahes haiguses ta oli.] 5.5 Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud. 5.6 Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: „Kas sa tahad terveks saada?” 5.7 Haige vastas temale: „Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!” 5.8 Jeesus ütles temale: „Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!” 5.9 Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis! Aga see päev oli hingamispäev. 5.10 Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: „Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!” 5.11 Tema vastas neile: „Kes mind terveks tegi, ütles mulle: Võta oma voodi ja kõnni!” 5.12 Nad küsisid temalt: „Kes on See Inimene, kes sulle ütles: Võta oma voodi ja kõnni?” 5.13 Aga tervekssaanu ei teadnud, Kes Ta on, sest Jeesus oli läinud kõrvale, seal paigas oleva rahva hulka. 5.14 Pärast seda leiab Jeesus tema pühakojast ja ütleb talle: „Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!” 5.15 Inimene läks ära ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, Kes ta terveks tegi. 5.16 Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et Ta seda oli teinud hingamispäeval. 5.17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja Mina tegutsen!” 5.18 Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam Teda tappa, et Ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala Oma Isa olevat, tehes Ennast Jumala sarnaseks. 5.19 Siis Jeesus vastas ning ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, Poeg ei või Iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida Ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti. 5.20 Sest Isa armastab Poega ja näitab Talle kõik, mida Ta Ise teeb, ja tahab Temale näidata suuremaid tegusid kui need on, nõnda et te seda panete imeks. 5.21 Sest otsegu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab. 5.22 Sest Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid kõik kohtu on Ta annud Poja kätte, 5.23 et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes Tema on läkitanud. 24. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes Minu sõna kuuleb ja usub seda, kes Mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse! 5.25 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama! 5.26 Sest otsegu Isal on elu iseeneses, nõnda on Ta annud ka Pojale, et elu on Temas Eneses. 5.27 Ja Ta on Temale annud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et Ta on Inimese Poeg. 5.28 Ärge pange seda imeks, sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält 5.29 ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.30. Mina ei või Iseenesest ühtki teha. Nagu Ma kuulen, nõnda Ma mõistan kohut ja Minu otsus on õige, sest Mina ei nõua Oma tahtmist, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitanud. 5.31 Kui Mina tunnistan Iseenesest, siis ei ole Mu tunnistus mitte tõsi. 5.32 On Teine, Kes Minust tunnistab, ja Ma tean, et see tunnistus, mida Ta Minust tunnistab, on tõsi. 5.33 Teie läkitasite Johannese juure ja tema andis tõele tunnistust. 5.34 Aga Mina ei võta tunnistust inimeselt, vaid räägin seda, et teie saaksite õndsaks. 5.35 Tema oli küünal, mis põles ja paistis; aga teie tahtsite natuke aega ilutseda tema valguses. 5.36 Aga Minul on suurem tunnistus kui Johannese oma, sest teod, mis Isa Minule on annud, et Ma needlõpetaksin, needsamad teod, mida Ma teen, tunnistavad Minust, et Isa Mind on läkitanud. 5.37 Ja Isa, Kes Mind on läkitanud, see on tunnistanud Minust. Teie ei ole iialgi kuulnud Tema häält ega ole näinud Tema nägu, 5.38 ega ole teil Tema sõna püsivana teie sees, sest te ei usu Teda, Kelle Tema on läkitanud. 5.39 Te uurite Pühi Kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad Minust, 5.40 ja te ei taha tulla Minu juure, et te saaksite elu. 5.41 Mina ei võta vastu austust inimestelt,42. aga Mina tunnen teid, et teil ei ole Jumala armastust iseenestes. 5.43 Mina olen tulnud Oma Isa nimel, ja te ei võta Mind vastu, kui teine tuleb iseenese nimel, tema te võtate vastu. 5.44 Kuidas te võite uskuda, kui te võtate austust vastu üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb Ūksnes Jumalalt? 5.45 Ärge mõtelge, et Mina kaebaksin teie peale Isa ees, on olemas, kes teie peale kaebab - Mooses, kelle peale te loodate. 5.46 Sest kui te usuksite Moosest, usuksite te ka Mind; sest tema on kirjutanud Minust. 5.47 Aga kui te tema kirju ei usu, kuidas te siis usuksite Minu sõnu?”
6.1 Pärast seda läks Jeesus Tibeeria poolt Galilea mere teisele poole. 6.2 ja palju rahvast järgis Teda, sest nad nägid Tema imetähti, mida Ta tegi haigete juures. 6.3 Aga Jeesus läks üles mäele ja istus sinna Oma jüngritega. 6.4 Ja paasa, juutide püha, oli ligi. 6.5 Kui nüüd Jeesus Oma silmad üle tõstis ja nägi palju rahvast enese juure tulevat, ütles Ta Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” 6.6 Ent seda Ta ütles teda kiusates, sest Ta teadis küll, mida Ta tahtis teha. 6.7 Filippus vastas Talle: „Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks!” 6.8 Ūks Tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb Talle: 6.10 Jeesus ütles: „Asetage inimesed maha istuma!” Ja seal paigas oli palju rohtu. Siis asetusid maha arvult umbes viis tuhat meest! 6.11 Jeesus võttis nüüd leivad, tänas ja, andis neile, kes maas istusid, samuti kai neist kalukesist, niipalju kui nad tahtsid. 6.12 Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!” 6.13 Siis nad kogusid kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesi, mis oli üle jäänud viiest odraleivas nendelt, kes olid söönud. 6.14 Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „See on tõesti Prohvet, kes maailma pidi tulema!” 6.15 Siis Jeesus sai aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja Ta läks jälle kõrvale mäe ainuüksi.16. Aga kui õhtu tuli, läksid Tema jüngrid mereranda 6.17 ja astusid paati ja tulid teisele poole merd Kapernauma. Aga pimedus oli juba käes ja Jeesus ei olnud veel tulnud nende juure. 6.18 Ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus. 6.19 Kui nad nüüd olid sõudnud umbes kakskümmend viis või kolmkümmend vagu maad, nägid nad Jeesust merel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma. 6.20 Aga Tema ütles neile: „Mina olen see, ärge kartke!” 6.21 Nüüd nad tahtsid Teda paati võtta, ja varsti sai paat sinna randa, kuhu nad sõitsid. 6.22 Järgmisel päeval nägi rahvas, kes viibis mere teisel rannal, et teist lootsikut ei olnud seal, vaid oli ainult üks, ja et Jeesus ei olnud astunud ühes Oma jüngritega paati, vaid et ainult Tema jüngrid olid ära läinud. 6.23 Oli aga tulnud veel lootsikuid Tibeeriast selle paiga lähedale, kus nad olid leiba söönud, kui Issand oli Jumalat tänanud. 6.24 Kui nüüd rahvas nägi, et seal ei olnud Jeesust ega Tema jüngreid, läksid nad lootsikusse ja tulid Kapernauma ning otsisid Jeesust. 6.25 Ja kui nad Ta leidsid mere teiselt rannalt, ütlesid nad Talle: „Rabi, millal Sa siia said?”26. Jeesus vastas neile ning ütles: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et te ei otsi Mind, sellepärast et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis! 6.27 Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks, mida Inimese Poeg tahab teile anda, sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud!” 6.28 Siis ütlesid nad Temale: „Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?” 6.29 Jeesus vastas ning ütles neile: „See on Jumala tegu, et te usute Temasse, Kelle Ta on läkitanud!” 6.30 Siis nad ütlesid Temale: „Mis tunnustähe sa Siis teed, et me näeksime ja usuksime Sind? Mis Sa teed? 6.31 Meie esiisad sõid kõrves mannat, nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast!” 6.32 Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile! Mooses ei annud teile leiba taevast, aga Minu Isa annab teile tõelise leiva taevast! 6.33 Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu!” 6.34 Siis nad ütlesid Talle: „Issand, anna meile ikka seda leiba!” 6.36 Aga Mina olen teile ütelnud, et te olete Mind näinud ega usu mitte! 6.37 Kõik, mis Isa Minule annab, tuleb Minu juure, ja kes Minu juure tuleb, seda Ma ei lükka välja. 6.38 Sest Ma olen taevast alla tulnud mitte Oma tahtmist tegema, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitänud. 6.39 Aga see on Selle tahtmine, Kes Mind on läkitanud, et Ma ühtki ei kaota sellest kõigest, mis Ta Minule on annud, vaid et Ma selle üles äratan viimsel päeval. 6.40 Sest see on Mu Isa tahtmine, et igaühel, kes Poega näeb ja Temasse usub, on igavene elu, ja Ma äratan tema üles viimsel päeval!”41. Siis nurisesid juudid Tema üle, et Ta oli ütelnud: „Mina olen leib, mis taevast on alla tulnud!” 6.42 Ja nad ütlesid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, Kelle isa ja Ema me tunneme? Kuidas Ta siis ütleb: Ma olen tulnud taevast?” 6.43 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ärge nurisege isekeskis! 6.44 Ūkski ei või tulla Minu juure, kui teda ei tõmba Isa, kes Mind on läkitanud; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval. 6.45 Prohvetite raamatuis on kirjutatud: Nad kõik peavad olema Jumala poolt õpetatud! Igaüks, kes on Isalt kuulnud ja on õppinud, tuleb Minu juure. 6.46 Mitte, et keegi teine oleks näinud Isa kui See, Kes on Jumala juurest; See on näinud Isa. 6.47 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kes usub, sellel on igavene elu! 6.48 Mina olen Eluleib. 6.49 Teie esiisad sõid kõrves mannat ja surid. 6.50 See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks. 6.51 Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille Mina annan, on Minu Liha, mille annan maailma elu eest !„ 6.52 Siis riidlesid juudid isekeskis, üteldes: „Kuidas see võib meile anda Oma Liha süüa?” 6.53 Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja Liha ega joo Tema Verd, siis ei ole elu teis enestes! 6.54 Kes sööb Minu Liha ja joob Minu Verd, sel on igavene elu; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval. 6.55 Sest Mu Liha on tõeline roog ja Mu Veri on tõeline jook. 6.56 Kes sööb Minu Liha ja joob Minu Verd, jääb Minusse ja Mina temasse. 6.57 Nagu elav Isa Mind on läkitanud ja Mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes Mind sööb, elab Minu läbi. 6.58 See on leib, mis taevast on alla tulnud; see ei ole niisugune, mida sõid teie vanemad ja surid. Kes seda leiba sööb, elab igavesti!” 6.59 Seda Ta ütles kogudusekojas, õpetades Kapernaumas. 6.60 Siis paljud Tema jüngrid, kui nad seda kuulsid, ütlesid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?” 6.61 Aga et Jeesus Iseenesest teadis, et Tema jüngrid selle üle nurisesid, ütles Ta neile: „Kas see teid pahandab? 6.62 Aga mis on siis, kui te näete Inimese Poja üles minevat sinna, kus Ta enne oli? 6.63 Vaim on, kes teeb elavaks; lihast ei ole kasu millekski; sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu. 6.64 Aga teie seas on mõned, kes ei usu!” Sest Jeesus teadis algusest peale, kes need olid, kes ei uskunud, ja kes see on, kes Tema ära annab. 6.65 Ja Ta ütles: „Sellepärast Ma olen teile ütelnud, et ükski ei või tulla Minu juure, kui temale seda ei ole annud Minu Isa!” 6.66 Sellest ajast läksid paljud Tema jüngrid ära Ta järelt ega kõndinud enam Temaga. 6.67 Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: „Kas ka teie tahate ära minna?” 6.68 Siimon Peetrus vastas Temale: „Issand, kelle juure me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, 6.69 ja me oleme uskunud ja tunnud, et Sina oled Jumala Püha!” 6.70 Jeesus kostis neile: „Eks ole Mina teid kaksteistkümmend ära valinud, ja üks teie seast on kurat?” 6.71 Aga Ta rääkis Juudast, Iskarioti Siimona pojast, sest see pidi Tema ära andma ja oli üks neist kaheteistkümnest.
7.1 Ja pärast seda käis Jeesus mööda Galileamaad, sest Ta ei tahtnud käia Juudamaal, kuna juudid püüdsid Teda tappa. 7.2 Aga juutide lehtmajade püha oli ligi. 7.3 Siis ütlesid ta vennad Temale „Mine siit ära Judeasse, et ka Su jüngrid näeksid Su tegusid, mida Sa teed; 7.4 sest ükski ei tee midagi salajas, kui ta tahab olla avalikkuses. Kui Sa niisuguseid asju teed, siis ilmuta Ennast maailmale!” 7.5 Sest Ta vennadki ei uskunud Temasse. 7.6 Siis ütles Jeesus neile: „Minu aeg ei ole veel tulnud, aga teie aeg on alati soodus. 7.7 Maailm ei või teid vihata, aga Mind ta vihkab, sest Mina tunnistan temast, et Tema teod on kurjad. 7.8 Minge teie üles pühiks; Mina veel ei lähe üles neiks pühiks, sest Minu aeg ei ole veel täis saanud.” 7.9 Kui Ta neile seda oli ütelnud, jäi Ta Galileasse. 7.10 Ent kui Ta vennad olid üles läinud pühiks, läks Temagi üles, mitte avalikult, vaid otsegu 7.11 Siis otsisid juudid Teda pühil ja ütlesid: „Kus Ta on?” 7.12 Ja nurisemine Tema pärast oli suur hulkade seas. Mõned ütlesid: „Tema on hea!” Teised ütlesid: „Ei, vaid Ta eksitab rahvast!” 7.13 Kuid ükski ei rääkinud Temast julgesti hirmu pärast juutide ees. 7.14 Aga kui pühad juba olid poole peale jõudnud, läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas. 7.15 Siis juudid panid seda imeks ning ütlesid: „Kuidas see Kirja tunneb ilma õppimata?” 7.16 Jeesus aga vastas neile ning ütles: „Minu õpetus ei ole Minu oma, vaid Selle, Kes Mind on läkitanud. 7.17 Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas Mina räägin Iseenesest. 7.18 Kes iseenesest räägib, see otsib iseenese austust; aga Kes otsib selle austust, Kes Teda on läkitanud, See on tõeline ja Temas ei ole ülekohut. 7.19 Eks Mooses ole teile annud käsuõpetuse, ja ükski teie seast ei tee käsuõpetuse järele. Miks te püüate Mind tappa?” 7.20 Rahvas vastas: „Sul on kuri vaim; kes püüab Sind tappa?” 7.21 Jeesus kostis ning ütles neile: „Ūhe teo Ma tegin ja te kõik imestate. 7.22 Sellepärast on Mooses teile annud ümberlõikamise - mitte nii, et see on Moosesest, vaid esiisadest - ja te lõikate inimese ümber ka hingamispäeval. 7.23 Kui inimene lõigatakse ümber hingamispäeval, et Moosese käsuõpetust ei rikutaks, miks te siis olete pahased Minule, et Ma olen kogu inimese terveks teinud hingamispäeval? 7.24 Ärge mõistke kohut silmnäo järele, vaid mõistke õiget kohut!” 7.25 Siis ütlesid mõned Jeruusalema elanikest: „Eks See ole See, Keda nad püüavad tappa? 7.26 Ja ennäe, Tema räägib vabalt ja nad ei ütle Talle midagi. Kas on ehk meie ülemad tõesti ära tunnud, et Tema on Kristus? 7.27 Ometi me teame, kust Ta on. Aga kui Kristus tuleb, siis ei tea ükski, kust Ta on!” 7.28 Siis Jeesus hüüdis pühakojas õpetades ning ütles: „Küll te tunnete Mind ja teate, kust Ma olen, ja Ma ei ole tulnud iseenesest; aga tõeline on See, Kes Mind on läkitanud, Keda te ei tunne. 7.29 Mina tunnen Teda, sest Ma olen Temast, ja Tema on Mind läkitanud!” 7.30 Siis nad püüdsid Teda kinni võtta, aga ükski ei pistnud kätt Tema külge, sest Tema tund ei olnud veel tulnud. 7.31 Aga paljud rahva seast uskusid Temasse ja ütlesid: „Kui Kristus tuleb, kas Ta peaks tegema veel rohkem tunnustähti kui See on teinud?” 7.32 Variserid kuulsid rahvast isekeskis seda Temast sosistavat. Ja variserid ja ülempreestrid läkitasid sulaseid Teda kinni võtma. 7.33 Siis ütles Jeesus neile: „Ma olen veel üürikese aja teie juures ja siis Ma lähen Selle juure, Kes Mind on läkitanud. 7.34 Siis te otsite Mind, aga ei leia, ja kus Ma olen, sinna Te ei või tulla!” 7.35 Siis ütlesid juudid isekeskis: „Kuhu Ta tahab minna, et me Teda ei peaks leidma? Mõtleb Ta minna hajuvil asuvate kreeklaste juure ja õpetada kreeklasi? 7.36 Mis sõna see on, mis Ta ütles: Te otsite Mind, aga ei leia, ja kus Ma olen, sinna te ei või tulla?” 7.37 Aga pühade viimsel, suurel päeval seisis Jeesus ja kõneles valju häälega ning ütles: „Kui kellelgi on janu, see tulgu Minu juure ja joogu! 7.38 Kes usub Minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed!” 7.39 Aga seda Ta ütles Vaimust, Kelle pidid saama need, kes Temasse usuvad; sest veel ei olnud Vaimu, ei olnud ju Jeesust veel mitte austatud. 7.40 Siis ütlesid paljud rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: „Tema on tõesti see prohvet!” 7.42 Eks Kiri ütle, et Kristus tuleb Taaveti soost ja Petlemast, alevist, kust oli Taavet?” 7.43 Siis tekkis lahkmeel rahva sekka Tema pärast. 7.44 Aga mõned neist tahtsid Teda kinni võtta, kuid ükski ei pistnud kätt Tema külge. 7.45 Nii tulid sulased ülempreestrite ja variseride juure tagasi. Ja need küsisid neilt: „Mispärast te ei ole Teda toonud?” 7.46 Sulased kostsid: „Ūkski inimene ei ole iialgi nõnda rääkinud nagu See Inimene!” 7.47 Siis vastasid variserid neile: „Kas teiegi olete eksitatud? 7.48 Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud Temasse? 7.49 Aga see rahvahulk, kes ei tunne käsuõpetust, on neetud!” 7.50 Nikodeemus, kes enne oli Tema juure tulnud ja oli üks nende seast, ütleb neile: 7.51 „Kas meie seadus inimese hukka mõistab, enne kui ta tema üle kuulab ja teada saab, mis ta on teinud?” 7.52 Nad vastasid ning ütlesid temale: „Oled ka sina Galileast? Uuri ja vaata, ei Galileast ei tõuse prohvetit!” 7.53 Ja igaüks läks koju.
8.1 Aga Jeesus läks õlimäele. 8.2 Vara hommikul Ta tuli jälle pühakoita ja kõik rahvas tuli Tema juure; ja Ta istus maha ja õpetas neid. 8.3 Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juure naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma 8.4 ning ütlesid Temale: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! 8.5 Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?” 8.6 Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist tema peale. - Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale. 8.7 Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!” 8.8 Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. 8.9 Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järele, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis. 8.10 Ent Jeesus ajas Enese sirgu ega näinud kedagi näinud kui naist; ja Ta ütles naisele: „Naine, kus on need sinu süüdistaiad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?” 8.11 Naine vastas: „Mitte keegi, Issand!” Jeesus ütles: „Ega Minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!” 8.12 Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes Mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!” 8.13 Siis variserid ütlesid Talle: „Sina tunnistad Iseenesest, Sinu tunnistus ei ole tõsi!” 8.14 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ehk Mina küll Iseenesest tunnistan, on Mu tunnistus siiski tõsi, sest Ma tean, kust Ma olen tulnud ja kuhu Ma lähen. Aga teie ei tea, kust Ma tulen ja kuhu Ma lähen. 8.15 Teie mõistate kohut liha järele, Mina ei mõista kohut kellegi üle! 8.16 Aga kui Mina ka kohut mõistan, siis on Minu otsus tõsi, sest Mina ei ole üksi, vaid Minuga on see, Kes Mind on läkitanud. 8.17 Ja teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi. 8.18 Mina annan Enesest Ise tunnistust, ja ka Isa, Kes Mind on läkitanud, tunnistab Minust!” 8.19 Siis nad ütlesid Temale: „Kus on Sinu Isa?” Jeesus vastas: „Teie ei tunne Mind ega Mu Isa. Kui te Mind tunneksite, siis Te tunneksite ka Mu Isa!” 8.20 Need sõnad rääkis Jeesus ohvriraha kirstu juures, kui Ta pühakojas õpetas. Ja ükski ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei olnud veel tulnud. 8.21 Siis ütles Jeesus taas neile: „Mina lähen ära ja te otsite Mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu Mina lähen, sinna teie ei või tulla!” 8.22 Siis ütlesid juudid: „Kas Ta õige tahab ennast tappa, et Ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla?” 8.23 Ja Ta ütles neile: „Teie olete alt, Mina olen ülalt, teie olete sellest maailmast, Mina ei ole sellest maailmast. 8.24 Sellepärast Ma ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et Mina see olen, siis te surete oma pattudesse!” 8.25 Nemad aga ütlesid Temale: „Kes Sa siis oled?„ Jeesus vastas neile: „Kõigepealt See, mida Mina teile ütlengi. 8.26 Mul on teist palju ütelda ja teie kohta otsustada; aga See, Kes Mind on läkitanud, on tõeline, ja mis Ma Temalt olen kuulnud, seda Ma räägin maailmale!” 8.27 Nad ei saanud aru, et Ta rääkis neile Isast. 8.28 Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et Mina see olen ja et Ma ei tee midagi Iseenesest, vaid räägin seda selle järele, kuidas Mu Isa Mind on õpetanud. 8.29 Ja See, kes Mind on läkitanud, on Minuga; Ta ei ole Mind üksi jätnud, sest Ma teen ikka, mis on Tema meelt mööda!” 8.30 Kui Ta seda rääkis, uskusid paljud Temasse. 8.32 ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” 8.33 Nemad kostsid Temale: „Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas Sa siis ütled: Te saate vabaks?” 8.34 Jeesus kostis neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori! 8.35 Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti. 8.36 Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad! 8.37 Ma tean, et te olete Aabrahami sugu; aga te püüate Mind tappa, sest Mu sõna ei mahu teisse. 8.38 Mina räägin, mida olen näinud Oma Isalt, ja teie teete, mida olete kuulnud oma isalt!” 8.39 Nad vastasid ning ütlesid Temale: „Meie isa on Aabraham!” Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid. 8.40 Aga nüüd te püüate tappa Mind, Inimest, Kes olen rääkinud teile tõtt, mida Ma olen kuulnud Jumalalt. Seda ei ole Aabraham teinud. 8.42 Jeesus ütles neile: „Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite Mind, sest Mina olen lähtunud Jumalast ja tulen Temast, sest Ma ei ole ju tulnud Iseenesest, vaid Tema on Mind läkitanud. 8.43 Mispärast te ei mõista Minu kõnet? Sellepärast et te ei või kuulda Minu sõna. 8.44 Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järele te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa! 8.45 Aga et Mina tõtt räägin, siis te ei usu Mind! 8.46 Kes teie seast võib Mind patus süüdistada? Kui Mina tõtt räägin, miks te siis ei usu Mind? 8.47 Kes Jumalast on, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalasi!” 8.48 Siis kostsid juudid ning ütlesid Talle: „Eks me ütle õigesti, et Sina oled samaarlane ja et Sul on kuri vaim?” 8.49 Jeesus vastas: „Mul ei ole kurja vaimu, aga Ma austan Oma Isa ja teie teotate Mind. 8.50 Mina aga ei otsi Oma au; Ūks on, Kes seda otsib ja kohut mõistab! 8.52 Juudid ütlesid Temale: „Nüüd me oleme ära tunnud, et Sul on kuri vaim! Aabraham on surnud ja prohvetid, ja Sina ütled: Kui keegi Minu sõna peab, siis ta ei maitse surma igavesti! 8.53 Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on surnud. Kelleks Sina ennast pead?” 8.54 Jeesus vastas: „Kui Mina Iseenesele annan austust, siis ei ole Mu austus midagi; Minu Isa on, Kes Mulle annab austuse, Keda te ütlete oma Jumala olevat. 8.55 Ja teie ei ole Teda tunnud, aga Mina tunnen Teda. Ja kui Ma ütleksin, et Ma Teda ei tunne, siis Ma oleksin teie sarnane valelik; aga Ma tunnen Teda ja pean Tema sõna. 8.56 Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha Minu päeva. Ja Ta nägi seda ja oli rõõmus!” 8.57 Siis ütlesid juudid Temale: „Sa ei ole veel viiskümmend aastat vana ja oled näinud Aabrahami?” 8.58 Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin Mina!” 8.59 Siis nad haarasid kive, ei Tema peale visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja väljus pühakojast.
9.1 Ja mööda minnes Ta nägi inimest, kes sündimisest saadik oli olnud pime. 9.2 Ja Tema jüngrid küsisid Temalt: „Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” 9.3 Jeesus vastas: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks. 9.4 Meie peame tegema Selle tegusid, Kes Mind on läkitanud, niikaua kui päeva on; öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha! 9.5 Niikaua kui Ma olen maailmas, olen Ma maailma valgus!” 9.6 Kui Ta seda oli ütelnud, sülitas Ta maha ja tegi süljest muda ning võidis selle mudaga tema silmad. 9.7 ja ütles talle: „Mine pese silmi Siiloa tiigis!” - Siiloa tähendab „Läkitatu”. - Siis ta läks sinna ja pesi, ja tuli nägijana tagasi. 9.8 Aga naabrid ja kes teda varemini olid näinud kerjuse olevat, ütlesid: „Eks see ole sama, kes istus ja kerjas?” 9.9 Ūhed ütlesid: „See on sama!” Aga teised: „Ei ole, vaid ta on tema sarnane!” Tema ise ütles: „Mina olen see!” 9.10 Siis nad küsisid temalt: „Kuidas siis sinu silmad avati?” 9.11 Tema vastas: „Inimene, Keda kutsutakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis sellega mu silmi ja ütles mulle: Mine Siiloa tiigi ääre ja pese silmi! Aga kui ma sinna läksin ja pesin, sain ma nägijaks!” 9.12 Siis ütlesid nad temale: „Kus Ta on?” Tema ütles: „Ei mina tea!” 9.13 Siis nad viisid tema, kes enne oli pime olnud, variseride juure. 9.14 Aga see oli hingamispäev, kui Jeesus tegi muda ja avas ta silmad. 9.15 Siis küsisid variseridki taas temalt, kuidas ta oli nägijaks saanud. Aga tema ütles neile: „Ta pani muda mu silmadele ja, ma pesin näo ning sain nägijaks!” 9.16 Siis ütlesid mõned variseridest: „See inimene ei ole Jumalast, sest ta ei pea hingamispäeva!” Teised ütlesid: „Kuidas võib patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?” Ja nende seas oli lahkmeel. 9.17 Nüüd nad ütlesid taas pimedale: „Sina, mis sina ütled Temast, et Ta su silmad avas?” Tema ütles: „Ta on prohvet!” 9.18 Aga juudid ei uskunud, et ta oli olnud pime ja oli saanud nägijaks, kuni nad kutsusid nägijaks-saanu vanemad 9.19 ja küsisid neilt ning ütlesid: „Kas see on teie poeg, kelle te ütlete pimedana sündinud olevat? Kuidas ta siis nüüd näeb?” 9.20 Ta vanemad kostsid neile ning ütlesid: „Me teame, et see on meie poeg ja et ta sündis pimedana. 9.21 Aga kuidas ta nüüd näeb, seda me ei tea; või kes ta silmad avas, seda me ei tea. Ta on küllalt vana, küsige temalt eneselt, küllap ta ise kostab enese eest!” 9.22 Seda ütlesid ta vanemad, sest nad kartsid juute; sest juudid olid juba isekeskis võtnud nõuks, et kui keegi peaks Teda tunnistama Kristuseks, siis see lükatakse kogudusest välja. 9.23 Sellepärast ütlesid ta vanemad: „Ta on küllalt vana, küsige temalt eneselt!” 9.24 Siis nad kutsusid teist korda inimese, kes oli pime olnud, ja ütlesid temale: „Anna Jumalale au! Me teame, et See Inimene on patune!” 9.25 Tema vastas nüüd: „Kas Ta on patune, seda ma ei tea; üht ma tean, et olin pime ja nüüd näen!” 9.26 Nad küsisid nüüd temalt: „Mis Ta tegi sulle? Kuidas Ta su silmad avas?” 9.27 Ta vastas neile: „Ma juba ütlesin teile, aga te ei võtnud kuulda. Miks te jälle tahate kuulda? Või tahate teiegi hakata Tema jüngreiks?” 9.28 Siis nad hakkasid teda sõimama ja ütlesid: „Sina oled Tema jünger, meie aga oleme Moosese jüngrid! 9.29 Me teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust See Inimene on, seda me ei tea!” 9.30 Mees kostis ning ütles neile: „See ongi imelik, et te ei tea, kust Ta on, ja Tema avas mu silmad! 9.31 Me ju teame, et Jumal ei kuule patuseid, vaid kui keegi on jumalakartlik ja teeb Tema tahtmist, siis seda Ta kuuleb. 9.32 Maailma algusest ei ole kuuldud, et keegi on avanud sündinud pimeda silmad. 9.33 Kui Ta ei oleks Jumalast, siis Ta ei võiks midagi teha!” 9.34 Nad kostsid ning ütlesid talle: „Sina oled koguni pattudes sündinud ja sina õpetad meid?” Ja nad tõukasid ta välja. 9.35 Jeesus sai kuulda, et nad olid ta välja tõuganud; ja kui Ta tema leidis, ütles Ta: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” 9.36 Tema vastas ja ütles: „Issand, Kes See on, et võiksin uskuda Temasse?” 9.37 Jeesus ütles temale: „Sa oled ju Teda näinud ja See on Tema, Kes sinuga räägib!” 9.38 Aga tema ütles: „Issand, ma usun!” Ja ta kummardas Teda. 9.39 Ja Jeesus ütles: „Mina olen tulnud kohtu mõistmiseks sellesse maailma, et need, kes ei näe, saaksid nägijaks, ja kes näevad, saaksid pimedaks!” 9.40 Ja mõned variseridest, kes olid Tema juures, kuulsid seda ja ütlesid: „Kas meiegi oleme pimedad?” 9.41 Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu; aga et te nüüd ütlete: Me näeme! siis jääb teie patt teile!
10.1 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel! 10.2 Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane, 10.3 sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja. 10.4 Ja kui ta oma lambad on välja ajanud, käib ta nende ees ja lambad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält. 10.5 Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne vööraste häält!” 10.6 Selle võrduim Jeesus ütles neile; nemad aga ei saanud aru, mis see on, mida Ta neile rääkis. 10.7 Sellepärast ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et Mina olen lammaste üks! 10.8 Kõik, kes on tulnud enne Mind, on vargad ja röövlid; lambad aga ei ole neid kuulnud! 10.9 Mina olen uks. Kui keegi Minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad. 10.10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti! 10.11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest. 10.12 Palgaline ja kes ei ole karjane, kelle omad lambad ei ole, näeb hundi tulevat ja jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali. 10.13 - Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest. 10.14 Mina olen hea karjane ja tunnen Omi ja Minu Omad tunnevad Mind, 10.15 nõnda nagu Isa tunneb Mind ja Mina tunnen Isa, ja Ma jätan Oma elu lammaste eest. 10.16 Ja Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad Minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane. 10.17 Sellepärast Isa armastab Mind, et Ma jätan Oma elu, et seda jälle võtta. 10.18 Ūkski ei võta seda Minult, vaid Ma jätan selle Iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja Mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna Ma olen saanud Oma Isalt!” 10.19 Siis tekkis taas vaidlus juutide keskel nende sõnade pärast. 10.20 Ja paljud nende seast ütlesid: „Temas on kuri vaim ja Ta jampsib! Miks te Teda kuulate?” 10.22 Siis tulid templi uuendamise pühad Jeruusalemas. 0li talv. 10.23 Ja Jeesus köndis pühakojas Saalomoni võlvitud hoones. 10.24 Siis juudid asusid Ta ümber ja ütlesid Temale: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled Sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!” 10.25 Jeesus kostis neile: „Ma olen teile juba ütelnud aga te ei usu! Teod, mis Ma teen Oma Isa nimel, need tunnistavad Minust. 10.26 Teie aga ei usu, sest teie ei ole Minu lammaste hulgast. 10.27 Minu lambad kuulevad Minu häält ja Mina tunnen neid ja nemad järgivad Mind. 10.28 Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest. 10.29 Minu Isa, Kes nad mulle on annud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid Minu Isa Käest ära kiskuda. 10.30 Mina ja Isa oleme üks. 10.31 Siis võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata. 10.32 Jeesus kostis neile: „Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?” 10.33 Juudid vastasid Temale: „Hea teo pärast me ei viska Sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärast ja et Sina, Kes oled inimene, pead Ennast Jumalaks!” 10.34 Jeesus vastas neile: „Eks teie käsuõpetuses ole kirjutatud: Mina olen ütelnud: Teie olete jumalad!? 10.35 Kui Ta nimetab jumalaiks neid, kellede kätte sai Jumala sõna - ja Kiri ei või jääda valeks - 10.36 kuidas te siis ütlete Sellele, Keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: Sina pilkad Jumalat! sellepärast et Ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg? 10.37 Kui Ma ei tee Oma Isa tegusid, siis ärge Mind uskuge; 10.38 aga kui Ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka Mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on Minus ja Mina olen Isas!” 10.39 Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta aga Ta pääsis nende käest. 10.40 Ja Tema läks jälle teisele poole Jordanit, sinna paika, kus Johannes esmalt oli olnud ristimas; ja Ta viibis seal. 10.41 Ja paljud tulid Tema juure ja ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes Sellest Mehest on ütelnud, on tõsi!” 10.42 Ja seal uskusid paljud Temasse.
11.1 Aga keegi Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta alevist, oli haige. 11.2 Maarja aga oli see, kes Issandat oli kalli salviga võidnud ja Tema jalgu oma juustega kuivatanud. Tema vend Laatsarus oligi haigestunud. 11.3 Siis läkitasid õed Tema juure ütlema: „Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige!” 11.4 Kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et Jumala Poega selle läbi austataks!” 11.5 Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust. 11.6 Kui ta nüüd kuulis tema haige olevat, siis Ta viibis veel kaks päeva seal paigas, kus Ta oli. 11.7 Pärast seda ütles Ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!” 11.8 Jüngrid ütlesid Temale: „Rabi, äsja püüdsid juudid Sind kividega visata ja Sa lähed jälle sinna?” 11.9 Jeesus kostis: „Eks kaksteistkümmend tundi ole päevas? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. 11.10 Aga kui keegi kõnnib öösel siis ta komistab, sest temas ei ole valjust!” 11.13 Aga Jeesus rääkis ta surmast; nemad aga mõtlesid, et Ta räägib une magamisest. 11.14 Siis Jeesus ütles neile lausa: „Laatsarus on surnud, 11.15 ja Ma olen rõõmus teie pärast, et Ma ei olnud seal, et te usuksite. Aga läki tema juure!” 11.16 Siis ütles Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme ka meie, et ühes Temaga surra!” 11.17 Kui nüüd Jeesus tuli, leidis Ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud. 11.18 Aga Betaania oli Jeruusalema lähedal, umbes viisteistkümmend vagu maad sellest. 11.19 Ja palju juute oli tulnud Marta ja Maarja juure neid trööstima nende venna pärast. 11.20 Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta Temale vastu; aga Maarja jäi koju. 11.21 Siis Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud! 11.22 Aga nüüdki ma tean, et Jumal Sulle annab, mis Sa iganes Jumalalt palud!” 11.23 Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles!” 11.24 Marta ütles Talle: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!” 11.25 Jeesus ütles temale: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes Minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! 11.26 Ja igaüks, kes elab ja Minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?” 11.27 Ta ütleb Temale: „Jah, Issand, mul on see usk, et Sina oled Kristus Jumala Poeg, Kes maailma on tulemas!” 11.28 Ja kui ta seda oli ütelnud, läks ta ja kutsus oma õe Maarja salaja ning ütles: „Õpetaja on siin ja kutsub sind!” 11.29 Kui õde seda kuulis, tõusis ta sedamaid ja läks Tema juure. 11.30 Sest Jeesus ei olnud veel jõudnud alevisse, vaid oli veel seal paigas, kus Marta Teda oli kohanud. 11.31 Kui nüüd juudid, kes olid Maarja juures toas teda trööstimas, nägid, et Maarja rutates tõusis ja väljus, järgisid nad teda mõteldes, et ta läheb haua juure nutma. 11.32 Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja Teda nägi, heitis ta maha Tema jalgade ette ning ütles Talle: „Issand, oleksid Sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!” 11.33 Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus Ta vaimus ja võpatas. 11.34 Ja Ta ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid Temale: „Issand, tule ja vaata!” 11.35 Jeesus nuttis. 11.36 Siis ütlesid Juudid: „Vaata, kuidas Ta teda armastas!” 11.37 Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas Tema, kes avas pimeda silmad, ei võinud teha, et ka see ei oleks surnud?” 11.38 Siis Jeesus ärritus taas Iseeneses ning tuli haua juure. See oli koobas ja selle avausel lasus kivi. 11.39 Jeesus ütleb: „Tõstke kivi ära!” Siis ütleb surnu õde Marta Temale: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!” 11.40 Jeesus ütleb temale: „Eks Ma ütelnud sulle: kui sa usuksid, siis sa näha Jumala au?” 11.41 Siis nad tõstsid kivi ära. Aga Jeesus tõstis Oma silmad ütles: „Ma tänan Sind, Isa, et sa oled kuulnud! 11.42 Mina ju teadsin, et Sa Mind ikka kuuled; kuid rahva pärast, kes siin ümber seisab, Ma räägin, et nad usuksid, et Sina Mind oled läkitanud!” 11.43 Ja kui Ta seda oli ütelnud, hüüdis Ta suure häälega: „Laatsarus, tule välja!” 11.44 Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile „Päästke ta lahti ja laske ta minna!” 11.45 Siis palju juute, kes olid tulnud Maarja juure ja olid näinud, mis Jeesus oli teinud, uskusid Temasse. 11.46 Aga mõned neist läksid variseride juure ja ütlesid neile, mis Jeesus oli teinud. 11.47 Siis ülempreestrid ja variserid kogusid kokku Suurkohtu ja ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest See Inimene teeb palju tunnustähti. 11.48 Kui me Ta nõnda jätame, usuvad kõik Temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” 11.49 Aga üks nende seast, Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles neile: „Te ei tea midagi 11.50 ega sellele, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub!” 11.51 Ent seda ta ei ütelnud iseenesest, vaid olles sel aastal ülempreester, kuulutas ta prohveti viisil, et Jeesus pidi surema rahva eest, 11.52 ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et Ta ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku. 11.53 Sellest päevast alates nad pidasid nüüd üheskoos nõu Teda ära tapma. 11.54 Siis ei käinud Jeesus enam avalikult juutide seas, vaid läks sealt ära kõrvelähedasse kohta, Efraimi-nimelisse linna; ja Ta viibis seal Oma jüngritega. 11.55 Aga juutide paasapühad olid ligi, ja paljud läksid sealt maalt enne paasapühi Jeruusalemma endid puhastama. 11.56 Siis nad otsisid Jeesust ja rääkisid üksteisega pühakojas seistes: „Mis te arvate, kas Ta ei tule pühiks?” 11.57 Ūlempreestrid ja variserid olid aga annud käsud, et kui keegi peaks teadma, kus Ta on, see annaks seda teada, et nad Ta kinni võtaksid.
12.1 Kuus päeva enne paasapüha tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuis üles äratanud. 12.2 Siis nad tegid seal Temale söömaaja ja Marta ümmardas. Ja Laatsarus oli üks neist, kes ühes Temaga lauas istusid. 12.3 Siis võttis Maarja naela selget, väga kallist nardisalvi ning võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas Ta jalgu oma juustega. Ja maja sai täis salvi lõhna. 12.4 Aga üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pärast Tema ära andis, ütles: 12.5 „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?” 12.6 Aga seda ta ei ütelnud, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi. 12.7 Siis ütles Jeesus: „Jäta ta rahule, et ta seda saaks hoida Minu matuse päevaks. 12.8 Sest vaeseid on ikka teie juures, aga Mind ei ole teil ikka!” 12.9 Siis sai suur hulk juute teada, et Tema on seal, ja nad ei tulnud sinna mitte ainult Jeesuse pärast, vaid et ka näha saada Laatsarust, kelle Ta oli surnuist üles äratanud. 12.10 Aga ülempreestrid pidasid nõu Laatsarusegi ära tappa, 12.11 sest tema pärast läks sinna palju juute ja uskus Jeesusesse. 12.12 Järgmisel päeval, kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, 12.13 võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja Temale vastu ning hüüdsid: „Hoosianna, õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!” 12.14 Aga Jeesus leidis noore eesli ja istus tema selga, nõnda nagu on kirjutatud: 12.15 „Ära karda, Siioni tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb ning istub eeslisälu seljas!” 12.16 Sellest ei saanud jüngrid esialgu aru; aga kui Jeesus oli austatud, siis meenus neile, et see oli kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud. 12.17 Nii andis Temast tunnistust rahvas, kes oli Tema juures, kui ta Laatsaruse välja hüüdis hauast ja tema üles äratas surnuist. 12.18 Sellepärast ka rahvas läks Temale vastu, sest nad kuulsid Teda selle tunnustähe teinud olevat. 12.19 Siis variserid rääkisid isekeskis: „Eks te näe, et te ei saa midagi teha? Vaata, maailm jookseb Tema järele!” 12.20 Aga nende seas, kes olid tulnud pühiks palvetama, leidusid mõned kreeklased. 12.21 Need tulid nüüd Filippuse juure, kes oli Betsaidast, Galilea linnast, ja palusid teda, üteldes: „Isand, me tahame Jeesust näha!” 12.22 Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele, ja Andreas ja Filippus tulevad ning ütlevad seda Jeesusele. 12.23 Aga Jeesus vastab neile ning ütleb: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks! 12.24 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja! 12.25 Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. 12.26 Kui keegi Mind teenib, see järgigu Mind, ja kus Mina olen, seal peab olema ka Minu teenija; ja kes Mind teenib, seda tahab Isa austada. Ja mis 12.28 Isa, austa Oma nime!” Siis tuli hääl taevast: „Mina olen juba austanud ja austan veel!” 12.29 Siis rahvahulk, kes seal seisis ja seda kuulis, ütles pikse olevat müristanud. Aga teised ütlesid: „Ingel rääkis Temaga!” 12.30 Jeesus kostis ning ütles: „See hääl ei sündinud Minu pärast, vaid teie pärast. 12.31 Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 12.32 Ja Mina tahan, kui Mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata Enese juure!” 12.33 Aga seda Ta ütles tähendades, mis surma Ta pidi surema. 12.34 Siis vastas rahvas Temale: „Me oleme kuulnud käsuõpetusest, et Kristus jääb igavesti. Kuidas siis Sina ütled, et Inimese Poeg ülendatakse? Kes on See Inimese Poeg?” 12.35 Jeesus ütles nüüd neile: „Valgus on veel üürikeseks ajaks teie keskel; käige niikaua kui teil valgust on, et pimedus teid ei tabaks; sest kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ja läheb. 12.36 Uskuge valgusesse, niikaua kui teil valgus on, et te saaksite valguse lapsiks!” Seda rääkis Jeesus ja läks ning, peitis Enese ära nende eest. 12.37 Ja ehk Ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski Temasse, 12.38 et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta ütles: „Issand, kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?” 12.39 Sellepärast nad ei võinud uskuda, et Jesaja oli veel ütelnud: 12.40 „Tema on teinud nende silmad pimedaks ja nende südamed kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!” 12.41 Seda ütles Jesaja, kui ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis Temast. 12.42 Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse; kuid variseride pärast nad ei tunnistatud seda, et neid ei lükataks kogudusest välja. 12.43 Sest nad armastasid austust inimeselt rohkem kui austust Jumalalt. 12.44 Aga Jeesus hüüdis ning ütles: „Kes Minusse usub, see ei usu Minusse, vaid Sellesse, Kes Mind on läkitanud! 12.45 Ja kes näeb Mind, see näeb Seda, Kes Mind on läkitanud. 12.46 Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub Minusse, ei jääks pimedusse. 12.47 Ja kui keegi kuuleb Minu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista Mina kohut; sest Mina ei ole tulnud kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema. 12.48 Kes Mind põlgab ega võta vastu Minu sõna, sellel oma kohtumõistja. Sõna, mis Ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. 12.49 Sest Ma ei ole rääkinud Iseenesest, vaid Isa, Kes Mind on läkitanud, on Mulle annud kasu, mida Ma pean rääkima. 12.50 Ja Ma tean, et Tema käsk on igavene elu. Mida Ma nüüd räägin, seda räägin nõnda, kuidas Isa mulle on ütelnud!”
13.1 Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis tunni olevat tulnud, et Ta siit maailmast läheb Isa juure, armastas Ta neid otsani, nõnda Ta oli armastanud Omi, kes olid maailmas. 13.2 Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat juba oli Juuda, Siimona poja Iskarioti südamesse pannud, et ta Tema ära annaks, 13.3 ja kui Jeesus teadis et Isa kõik Tema kätte oli annud ja et Tema oli lähtunud Jumalast Ja läheb Jumala juure, 13.4 tõuseb Ta üles õhtusöömaajalt ja võtab Oma kuue seljast ja võtab rätiku ja vöötub sellega. 13.5 Pärast seda Ta valab vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud. 13.6 Siis Ta tuleb Siimon Peetruse juure, ja see ütleb Temale: „Issand, kas Sina mu jalg pesed?” 13.7 Jeesus vastas ütles temale: „Mida Mina teen, seda sina nüüd ei tea, aga pärast seda sa pead teada saama!” 13.8 Peetrus ütleb Temale: „Eladeski ei või Sina minu jalgu pesta!” Jeesus vastas temale: „Kui Ma sind ei pese, siis ei ole sul osa Minuga!” 13.9 Siimon Peetrus ütleb Temale: „Issand, mitte üksnes minu jalgu, vaid ka käed ja pea!” 13.10 Jeesus ütleb temale: „Kes on pestud, sellel ei ole vaja muud kui jalgu pesta, sest ta on üldse puhas; ja teie olete puhtad, kuid mitte kõik!” 13.11 Sest Ta teadis, kes Tema ära annab, sellepärast Ta ütles: „Teie ei ole kõik puhtad!” 13.12 Kui Ta nüüd nende jalad on pesnud ja Oma kuue oli võtnud, istus Ta jälle maha ja ütles neile: „Kas teate, mis Ma teile olen teinud? 13.13 Te hüüate Mind Õpetajaks ja Issandaks ja ütlete õigesti, sest Mina olen See. 13.14 Kui nüüd Mina, Isaand ja Õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. 13.15 Sest Ma olen teile annud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, 13.16 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Ei ole ori suurem kui tema isand ega käskjalg suurem kui tema läkitaja! 13.17 Kui te seda teate; õndsad olete, kui te seda teete! 13.18 Ma ei ütle seda teie kõikide kohta; Ma tean, kelled Ma olen valinud. Aga Ma ütlen seda, et Kiri täide läheks: Kes Minu leiba sööb, on tõstnud oma kanna Minu vastu! 13.19 Nüüd ütlen Ma teile seda, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et Mina See olen. 13.20 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et kes vastu võtab selle, kelle Ma läkitan, see võtab Mind vastu; aga kes Mind vastu võtab, see võtab vastu Tema, kes Mind on läkitanud!” 13.21 Kui Jeesus seda oli ütelnud, võpatas Ta oma vaimus ja tunnistas ning ütles: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et üks teie seast annab Mind ära!” 13.22 Siis vaatasid jüngrid üksteisele otsa ja olid kahevahel, kellest Ta räägib. 13.23 Ūks Tema jüngritest, see, keda Jeesus armastas, oli lauas istumas Jeesuse rinna najal. 13.24 Selle poole nüüd Siimon Peetrus noogutas peaga ning ütles temale: „Ūtle, kes see on, kellest Ta räägib?” 13.25 See laskus siis Jeesuse rinnale ja ütles Temale: Issand, kes see on?” 13.26 Jeesus vastas: „See on see, kellele Mina kastutan ja annan selle palukese!” Ja Tema kastis palukese ning võttis ja andis selle Juudale, Siimona pojale Iskariotile. 13.27 Ja palukese järele läks saatan temasse. Siis Jeesus ütles temale: „Mis sa teed, seda tee kähku!” 13.28 Aga sellest ei saanud aru ükski neist, kes lauas istusid, miks Ta seda temale ütles. 13.29 Sest mõned mõtlesid, et Jeesus, kuna Juuda käes seisis kukkur, temale ütleb: „0sta, mis meile pühiks vaja on!” Või et ta midagi vaestele annaks. 13.30 Kui ta nüüd palukese oli võtnud, läks ta sedamaid välja. Aga oli öö. 13.31 Kui ta nüüd oli väljunud, ütles Jeesus: „Nüüd on Inimese Poeg austatud ja Jumal on austatud Temas! 13.32 0ns Jumal Temas austatud, siis austab Teda ka Jumal Eneses ja austab Teda varsti! 13.33 Lapsukesed, Ma olen veel üürikese aja teie juures; te hakkate Mind otsima. Ja nagu Ma juutidele ütlesin: Kuhu Mina lähen, sinna teie ei või tulla! nõnda Ma ütlen nüüd ka teile. 13.34 Uue käsusõna Ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu Mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! 13.35 Sellest tunnevad kõik, et teie olete Minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” 13.36 Siimon Peetrus ütleb Temale: „Issand, kuhu sa lähed?” Jeesus vastas: „Kuhu Ma lähen, sinna sa ei võid Mind järgida, aga edaspidi sa järgid Mind!” 13.37 Peetrus ütleb Temale: „Issand, miks ma nüüd ei või Sind järgida? Ma annan oma elu Sinu eest!” 13.38 Jeesus vastab temale: „Annad sina oma elu Minu eest? Tõesti, tõesti Ma ütlen sulle, et kukk ei laula mitte enne, kui sa Mind juba kolm korda oled salanud!
14.1 Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge Minusse. 14.2 Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas Ma oleksin teile ütelnud: Ma lähen teile aset valmistama? 14.3 Ja kui Ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen Ma jälle tagasi ja võtan teid Enese juure, et teiegi oleksite, kus Mina olen. 14.4 Ja kuhu Mina lähen, seda teed te teate!” 14.5 Toomas ütleb Temale: „Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas võime teada teed?” 14.6 Jeesus ütleb temale: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juure muidu kui Minu kaudu! 14.7 Kui te Mind oleksite ära tunnud, siis te tunneksite ka Minu Isa, ja sellest ajast te tunnete Teda ja olete Teda näinud!” 14.8 Filippus ütleb Temale: „Issand, näita meile Isa, siis me jääme rahule!” 14.9 Jeesus ütleb temale: „Niikaua aega olen Ma teie juures ja sa ei ole Mind tunnud, Filippus? Kes Mind on näinud, see on näinud Isa. Kuidas sa ütled: Näita meile Isa!? 14.10 Kas sa ei usu, et Mina olen Isas ja Isa on Minus? Neid sõnu, mida Ma räägin, ei räägi Ma Iseenesest, vaid Isa, Kes asub Minus, teeb Oma tegusid. 14.11 Uskuge Mind, et Mina olen Isas ja et Isa on Minus; aga kui mitte, siis uskuge nende tegude pärast. 14.12 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et kes usub Minusse, see teeb ka neid tegusid, mida Mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest Mina lähen Isa juure! 14.13 Ja mida te iganes palute Minu nimel, seda Ma teen, et Isa austaks Pojas! 14.14 Kui te midagi Minult palute Minu nimel, siis Ma teen seda. 14.15 Kui te Mind armastate, siis pidage Minu käsusõnu! 14.16 Ja Mina palun Isa, ja Tema annab teile Trööstija, et see teie juure jääks igavesti, 14.17 tõe Vaimu, Keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne, aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juure ja tahab olla teie sees. 14.18 Ma ei jäta teid vaestekslasteks; Ma tulen teie juure. 14.19 Veel on pisut aega, siis maailm ei näe Mind enam, aga teie näete Mind; sest Mina elan ja teie saate elama! 14.21 Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes Mind armastab; kes aga Mind armastab, seda armastab Minu Isa ja Ma tahan teda armastada ja Iseennast temale ilmutada!” 14.22 Temale ütleb Juudas, mitte Iskariot: „Issand, millest see oleneb, et Sa meile tahad Ennast ilmutada, aga mitte maailmale?” 14.23 Jeesus vastas ning ütles temale: „Kui keegi Mind armastab, küll ta peab Minu sõna, ja Minu Isa armastab Teda, ja Me tuleme tema juure„ ja teeme eluaseme tema juure. 14.24 Kes Mind ei armasta, see ei pea Minu sõnu, ja sõna, mida te kuulete, ei ole Minu, vaid on Isa sõna, kes Mind on läkitanud. 14.25 Seda olen Mina teile rääkinud teie juures viibides. 14.26 Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle Minu Isa läkitab Minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meele kõik, mis Mina teile olen ütelnud. 14.27 Rahu Ma jätan teile; Oma rahu Ma annan teile; Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks! 14.28 Te kuulsite Mind teile ütlevat: Ma lähen ära ja tulen taas teie juurde. Kui te Mind armastaksite, siis te rõõmutseksite, et Ma lähen Isa juure; sest Minu Isa on suurem kui Mind! 14.29 Ja nüüd Ma olen teile seda ütelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib. 14.30 Ma ei räägi enam palju teiega, sest selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa Minust midagi. 14.31 Aga et maailm aru, et Ma armastan Isa ja teen nõnda, kuidas Isa mind on käskinud. Tõuske, mingem siit ära!”
15.1 „Mina olen tõeline viinapuu ja Minu Isa on viinamäe aednik. 15.2 Iga oksa Minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja. 15.3 Teie olete juba puhtad selle sõna pärast, mis Mina teile rääkinud! 15.4 Jääge Minusse ja Mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää Minusse. 15.5 Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb Minusse ja Mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma Minuta ei või te midagi teha! 15.6 Kui keegi ei jää Minusse, siis ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära. 15.7 Kui te jääte Minusse ja Minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile! 15.8 Selles on Minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute Minu jüngriteks. 15.9 Otsegu Minu Isa on armastanud Mind, nõnda olen ka Mina teid armastanud; jääge Minu armastusse. 15.10 Kui te peate Minu käsusõnu, siis te jääte Minu armastusse, nõnda nagu Mina olen pidanud Oma Isa käsusõnu ja jään Tema armasusse. 15.11 Seda Ma olen teile rääkinud, et Minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks. 15.12 See on Minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu Mina teid olen armastanud! 15.13 Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest! 15.14 Teie olete Mu sõbrad, kui te teete, mida Mina teid käsin. 15.15 Ma ei ütle teid enam orjad olevat, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid Ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest Ma olen teile teada annud kõik, mis Ma Oma Isalt olen kuulnud. 15.16 Mitte teie ei ole Mind valinud, vaid Mina olen teid valinud ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks ja Isa teile annaks, mida te iganes palute Minu nimel. 15.17 Seda Ma käsin teid, et te armastaksite üksteist! 15.18 Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta Mind on enne teid vihanud. 15.19 Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid Mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm! 15.20 Pidage meeles seda sõna, mis Ma teile olen ütelnud: Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad Mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga. On nad pidanud Minu sõna, siis nad peavad teiegi sõna. 15.21 Aga seda kõike nad teevad teile Minu nime pärast, sest nad ei tunne Teda, Kes Mind on läkitanud. 15.22 Kui Ma ei oleks tulnud ega oleks neile rääkinud, siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd ei ole neil oma pattu millegagi vabandada. 15.23 Kes vihkab Mind, see vihkab Mu Isa! 15.24 Kui Ma ei oleks nende keskel teinud neid tegusid, mida ükski muu ei ole teinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd on nad näinud ja vihanud niihästi Mind kui Mu Isa. 15.25 Aga see on sündinud, et läheks täide sõna, mis on kirjutatud nende käsuõpetuses: Nad on Mind vihanud ilmaasjata! 15.26 Aga kui Trööstija tuleb, kelle Mina teile läkitan Isalt, tõe Vaim, Kes lähtub Isast, See tunnistab Minust.
16.1 Seda Ma olen teile rääkinud, et te ei taganeks. 16.2 Nad heidavad teid kogudusest välja ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab au andvat Jumalale. 16.3 Ja seda nad teevad, sellepärast et nad ei tunne Isa ega Mind. 16.4 Aga seda Ma olen teile rääkinud, et kui tuleb see aeg, te mõtleksite sellele, et Mina teile seda olen ütelnud. Ent seda Ma ei ole teile ütelnud algusest, sest Ma olin ühes teiega. 16.5 Aga nüüd Ma lähen Selle juure, Kes Mind on läkitanud, ja keegi teie seast ei küsi Minult: Kuhu Sa lähed? 16.6 Ainult et Mina seda teile olen ütelnud, siis on kurbus täitnud teie südame. 16.7 Aga Mina ütlen teile tõtt: See tuleb teile heaks, et Mina lähen ära. Sest kui Ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juure. Aga kui Ma lähen, siis Ma läkitan Tema teie juure. 16.8 Ja kui Ta tuleb, siis Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: 16.9 patu kohta, et nad ei usu Minusse, 16.10 õiguse kohta, et Ma lähen Isa juure ja te ei näe Mind enam; 16.11 ja kohtu kohta, et selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud. 16.12 Mul on teile veel palju ütlemist, aga te ei või nüüd seda kanda. 16.13 Aga kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõtte, sest Tema ei räägi Iseenesest, vaid mida Ta kuuleb, seda ta räägib ja tulevasi asju Ta kuulutab teile. 16.14 Tema austab Mind, sest Minu Omast Ta võtab ja kuulutab teile. 16.15 Kõik, mis Isal on, see on Minu päralt; sellepärast ma ütlesin, et Ta võtab Minu Omast ja kuulutab teile. 16.16 Ūürikese aja pärast, siis te ei näe Mind, ja taas üürikese aja pärast, siis te näete Mind!” 16.17 Siis ütlesid mõned Tema jüngritest isekeskis: „Mis see on, mis Ta ütleb meile: Ūürikese aja pärast, siis te ei näe Mind, ja taas üürikese aja pärast, siis te näete Mind! ja: Mina lähen Isa juure!?” 16.18 Nimelt nad küsisid: „Mis see on, mis Ta ütleb: üürikese aja pärast? Meie ei tea, mida Ta räägib.” 16.19 Siis Jeesus sai aru, et nad Temalt tahtsid küsida, ja ütles neile: „Seda te küsitlete isekeskis, et Ma ütlesin: Ūürikese aja pärast, siis te ei näe Mind, ja taas üürikese aja pärast te näete Mind! 16.20 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, te nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus! Teid kurvastatakse, aga teie kurvastus muutub rõõmuks! 16.21 Kui naine sünnitab, on ta murelik, sest tema hetk on tulnud; aga kui ta lapse on saanud, ei mõtle ta enam ahastusele rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. 16.22 Ja teilgi on nüüd meel murelik, aga Ma tahan teid jälle näha ja teie süda rõõmustub, ja ükski ei võta teie rõõmu teilt ära. 16.23 Ja sel päeval te ei küsi Minult midagi. Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile Minu nimel! 16.24 Tänini ei ole te midagi palunud Minu nimel. Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik. 16.25 Seda Ma olen teile rääkinud võrdumitega; aga tuleb aeg, mil Ma teile enam ei räägi võrdumitega, vaid kuulutan Isast teile avalikult. 16.26 Sel päeval te palute Minu nimel. Ja Ma ei ütle teile, et Ma palun Isa teie eest. 16.27 Sest Isa Ise armastab teid, sellepärast et teie olete Mind armastanud ja uskunud, et Mina olen lähtunud Jumalast. 16.28 Ma olen lähtunud Isast ja tulnud maailma; taas Ma jätan maha maailma ja lähen Isa juure!” 16.29 Tema jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd Sa ütled lausa ega räägi võrdumitega! 16.30 Nüüd me teame, et Sa tead kõik ja et Sul ei ole vaja, et keegi Sinult küsib. Sellest me usume, et Sa oled lähtunud Jumala juurest!” 16.31 Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute? 16.32 Vaata, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ja te jätate Mind üksi! Ja Mina ei ole ometi mitte üksi, sest Isa on Minuga. 16.33 Seda Ma olen teil rääkinud, et teil oleks rahu Minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, Mina olen maailma ära võitnud!”
17.1 Seda rääkis Jeesus ja tõstis Oma silmad taeva poole ning ütles: „Isa, tund on tulnud! Austa Oma Poega, et ka Poeg austaks Sind, 17.2 nagu Sa oled Temale annud meelevalla kõige liha üle, et Ta annaks igavese elu kõigile, kelled Sina oled Temale annud! 17.3 Aga see on igavene elu, et nad tunneksid Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud. 17.5 Ja nüüd austa Mind Sina, Isa, Enese juures selle auga, mis Mul oli Sinu juures enne maailma olemasolu. 17.6 Mina olen Sinu nime ilmutanud inimestele, kelled Sa Mulle oled annud maailmast. Nemad olid Sinu Omad ja Sina andsid nad Mulle, ja nad on pidanud Sinu sõna. 17.7 Nüüd nad teavad, et kõik, mis Sina Mulle oled annud, on Sinult. 17.8 Sest need sõnad, mis Sa andsid Mulle, olen Ma annud neile, ja nemad on vastu võtnud ja teavad, et Ma tõesti olen lähtunud Sinu juurest, ja nemad on uskunud, et Sina oled Mind läkitanud. 17.9 Mina palun nende eest; maailma eest Ma ei palu, vaid nende eest, kelled Sina oled Mulle annud, sest nad on Sinu Omad. 17.10 Ja kõik, mis on Minu Oma, on Sinu, ja mis on Sinu Oma, on Minu, ja nendes Ma olen austatud. 17.11 Ja Ma ei ole edaspidi enam maailmas, aga nemad on maailmaas, ja Mina tulen Sinu juure. Püha Isa, hoia neid Oma nimes, mille Sa oled mulle annud, et nad oleksid üks, nõnda nagu Meie! 17.12 Kui Ma olin ühes nendega, hoidsin Ma neid Sinu nimes, mille Sa oled mulle annud; ja Ma hoidsin neid ning ükski neist ei ole kadunud, kui ainult kadumisepoeg, et Kiri täide läheks. 17.13 Aga nüüd Ma tulen Sinu juure ja räägin seda maailmas, et Minu rõõm neil oleks täieline neis enestes. 17.14 Mina olen neile annud Sinu sõna ja maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu Mina ei ole maailmast. 17.15 Mina ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa neid hoiaksid tigeda eest. 17.16 Nad ei ole maailmast, nõnda nagu Minagi ei ole maailmast. 17.17 Pühitse neid tões: Sinu sõna on tõde! 17.18 Otsegu Sina oled Mind läkitanud maailma, nõnda Minagi olen nad läkitanud maailma. 17.19 Ja Mina pühitsen Iseennast nende eest, et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees. 17.20 Aga Ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad Minusse, 17.21 et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, Minus ja Mina Sinus, et nemadki Meis oleksid ja maailm usuks, et Sa Mind oled läkitanud. 17.22 Selle au, mille Sa andsid Mulle, olen Mina annud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu Meie oleme üks: 17.23 Mina nendes ja Sina Minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled Mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa Mind oled armastanud. 17.24 Isa, Ma tahan, kus Mina olen, ka nemad oleksid Minu juures, kelled Sa Mulle oled annud; et nad näeksid Minu auhiilgust, mille Sa mulle oled annud, sest Sa oled Mind armastanud enne maailma rajamist. 17.25 Õige, Isa, maailm ei ole Sind tunnud; aga Mina tunnen Sind ja need on hakanud tundma, et Sina oled Mind läkitanud. 17.26 Ja Ma olen neile annud teada Sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega Sa Mind oled armastanud, oleks nendes ja Mina oleksin nendes!”
18.1 Kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta Oma jüngritega välja üle Kiidroni jõe. Seal oli aed, kuhu Ta läks Oma jüngritega. 18.2 Aga Juudas, kes Tema ära andis, teadis ka seda paika, sest et Jeesus sagedasti sinna oli kokku tulnud Oma jüngritega. 18.3 Juudas võttis nüüd enesega kaasa väesalga ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid ja tuli sinna tulelontide, lampide ja relvadega. 18.4 Siis Jeesus, kuna Ta teadis kõik, mis Tema peale tuleb, läks välja ja ütles neile: „Keda te otsite?” 18.5 Nad vastasid Temale: „Jeesust Naatsaretlast!” Tema ütles neile: „Mina olen See!” Ka Juudas, kes Tema ära andis, seisis nende juures. 18.6 Kui Ta nüüd neile ütles: „Mina olen See!” taganesid nad ja langesid maha. 18.7 Siis Ta küsis taas neilt: „Keda te otsite?” Nemad ütlesid: „Jeesust Naatsaretlast!” 18.8 Jeesus vastas: „Ma olen teile ütelnud, et Mina See olen! Kui te nüüd Mind otsite, siis laske need ära minna!” 18.9 et täide läheks sõna, mis Ta oli ütelnud: Mina ei ole kaotanud kedagi neist, kelled Sa Mulle oled, annud! 18.10 Siis Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle välja ja lõi ülempreestri sulast ning raius tema parema kõrva ära; sulase nimi aga oli Malkus. 18.11 Siis Jeesus ütles Peetrusele: „Pista oma mõõk tuppe! Eks Mina pea jooma seda karikat, mille Isa Mulle on annud?” 18.12 Aga väesalk ja ülempealik ja juutide sulased võtsid Jeesuse ja sidusid Ta kinni 18.13 ja viisid esiti Annase juure; sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester. 18.14 Kaifas aga oli see, kes juutidele nõu andes oli ütelnud: „Parem on, et üks inimene sureb rahva eest!” 18.15 Aga Siimon Peetrus järgis Jeesust ja üks teine jünger. See jünger oli tuttav ülempreestrile ja läks Jeesusega ühes ülempreestri õue. 18.16 Ja Peetrus seisis väljas ukse ees. Siis läks teine jünger, kes oli tuttav ülempreestrile, välja ja rääkis uksehoidjaga ning viis Peetruse sisse. 18.17 Siis ütles uksehoidjatüdruk Peetrusele: „Eks sinagi ole üks Selle Inimese jüngritest?” Tema ütles: „Mina ei ole!” 18.18 Aga teenrid ja sulased seisid ja olid teinud sütetule, sest oli külm, ja soojendasid endid. Ja Peetrus seisis nende juures ning soojendas ennast. 18.19 Ūlempreester küsis nüüd Jeesuselt Tema jüngrite ja Tema õpetuse kohta. 18.20 Jeesus kostis temale: „Mina olen avalikult rääkinud maailmale; Mina olen alati õpetanud koguduse- ja pühakojas, kuhu kõik juudid kokku tulevad, ja salaja Ma ei ole midagi rääkinud. 18.22 Aga kui Ta seda oli ütelnud, lõi üks sulaseist, kes seisid seal juures, Jeesust kõrva ääre ning üttes: „Kas Sa nõnda vastad ülempreestrile?” 18.23 Jeesus kostis temale: „Kui Ma olen rääkinud pahasti, siis tõesta, et see on paha; aga kui Ma olen hästi rääkinud, miks sa Mind siis lööd?” 18.24 Siis Annas saatis Tema seotult ülempreester Kaifase juurde. 18.25 Aga Siimon Peetrus seisis ja soojendas ennast. Siis ütlesid nad temale: „Eks sinagi ole Tema jüngrite seast?” Tema salgas ja ütles: „Mina ei ole!” 18.26 Ūks ülempreestri teenreist, selle sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud, ütleb: „Kas mina sind ei näinud ühes Temaga aias?” 18.27 Siis Peetrus salgas jälle, ja sedamaid laulis kukk. 18.29 Siis läks Pilaatus välja nende juure ja ütles: „Mis teil on kaebamist Selle Inimese peale? 18.30 Nemad vastasid ning ütlesid temale: „Kui see ei oleks kurjategija, me ei oleks annud Teda sinu kätte!” 18.31 Siis ütles Pilaatus neile „Võtke teie Ta ja mõistke oma käsuõpetuse järele kohut Tema üle!” Juudid ütlesid temale: „Meil ei ole luba kedagi tappa!” 18.32 et täide läheks Jeesuse sõna, mis Ta oli ütelnud, kui Ta tähendas millist surma Ta sureb. 18.33 Siis käis Pilaatus jälle kohtukotta ja kutsus Jeesuse ning ütles Temale: „0led Sina Juutide Kuningas?” 18.34 Jeesus vastas: „Räägid sa seda iseenesest või on sulle teised seda Minust ütelnud?” 18.35 Pilaatus vastas: „Egas ma juut ole! Sinu Oma rahvas ja ülempreestrid on Sind annud minu kätte. Mis Sa oled teinud?” 18.36 Jeesus kostis: „Minu Riik ei ole sellest maailmast; oleks Mu Riik sellest maailmast, küll Mu sulased oleksid võidelnud, et Mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole Mu Riik mitte siit!” 18.37 Siis ütles Pilaatus Temale: „Siis oled Sina ometi Kuningas?” Jeesus vastas: „Jah, olen, sest Mina olen Kuningas!” Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et Ma tõele tunnistus annaksin. Kes tõe seest on, see kuuleb Minu häält!” 18.38 Pilaatus ütleb Temale: „Mis on tõde?” Kui ta seda oli ütelnud, läks ta uuesti välja juutide juure ja ütles neile: „Mina ei leia Temast ühtki süüd!” 18.39 Aga teil on kombeks, et ma paasapühal lasen ühe teile vabaks. Kas tahate nüüd, et ma teile vabaks lasen Juutide Kuninga?” 18.40 Siis nad kisendasid jälle kõik ning ütlesid: „Mitte Teda, vaid Barabas!” Aga Barabas oli röövel.
19.1 Siis Pilaatus võttis Jeesuse ja laskis Teda rooskadega peksta. 19.2 Ja sõjamehed punusid kibuvitsust krooni ja panid selle Temale pähe ja riietasid Teda purpurkuuega 19.3 ja tulid Tema juure ja ütlesid: „Tere, Juutide Kuningas!! Ja nad lõid Teda kõrva ääre. 19.4 Siis Pilaatus läks taas välja ja ütles neile: „Vaata, ma toon Ta teile välja, et te aru saaksite, et ma ei leia Temast ühtki süüd!” 19.5 Siis tuli Jeesus välja ja kandis kibuvitsakrooni ja purpurkuube. Ja Pilaatus ütles neile: „Ennäe Inimest!” 19.6 Kui nüüd ülempreestrid ja sulased Teda nägid, kisendasid nad ning ütlesid: „Löö risti! Löö risti!” Pilaatus ütles neile: „Võtke teie Tema ja lööge Ta risti, sest mina ei leia Temast süüd!” 19.7 Juudid vastasid temale: „Meil on käsuõpetus, ja kasu järele Ta peab surema, sest Ta on Enese teinud Jumala Pojaks!” 19.8 Kui nüüd Pilaatus seda sõna kuulis, kartis ta veel enam. 19.9 Ja ta läks jälle kohtukotta ja ütleb Jeesusele: „Kust Sa oled?” Aga Jeesus ei annud temale vastust. 19.10 Siis ütleb Pilaatus Temale: „Kas Sa ei räägi minuga? Eks Sa tea, et mul on meelevald Sind vabaks lasta ja meelevald Sind risti lüüa?” 19.11 Jeesus kostis: „Sinul ei oleks mingit meelevalda Minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt; sellepärast on sellel, kes Mind sinu kätte andis, suurem patt!” 19.12 Sellest alates püüdis Pilaatus Teda vabaks lasta. Aga juudid kisendasid ning ütlesid: „Kui sa Selle vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber! Igaüks, kes iseenese teeb kuningaks, on keisri vastane!” 19.13 Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, viis ta Jeesuse välja ja istus maha kohtujärjele sinna paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, aga heebrea keeli Gabbataks. 19.14 Aga oli paasapüha valmistuspäev, arvata kuues tund. Ja tema ütles juutidele: „Ennäe teie Kuningat!” 19.15 Aga nad kisendasid: „Vii ära, vii ära, löö Ta risti!” Pilaatus ütleb neile: „Kas ma pean teie Kuninga risti lööma?” Ūlempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!” 19.16 Siis ta andis Tema nende kätte risti lüüa. Ja nad võtsid Jeesuse. 19.17 Ja Tema kandis Ise Oma risti ning väljus nõndanimetatud Pealae asemele, mida heebrea keeli hüütakse Kolgataks. 19.18 Seal nad lõid Ta risti ja teised kaks Temaga, teise teisele poole, aga Jeesuse keskele. 19.19 Aga Pilaatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle risti külge; ja sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, Juutide Kuningas!” 19.20 Seda pealkirja luges nüüd palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna ligi. Ja pealkiri oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeli. 19.21 Siis ütlesid juutide ülempreestrid Pilaatusele: „Ära kirjuta „Juutide Kuningas”, vaid: „Ta on ütelnud: Mina olen Juutide Kuningas!” 19.22 Pilaatus kostis: „Mis ma olen kirjutanud, olen ma kirjutanud!” 19.23 Kui nüüd sõjamehed Jeesuse olid risti löönud, võtsid nad Tema riided ja tegid neli osa, igale sõjamehele ühe osa, ja kuue; kuub aga oli õmbluseta, ülemisest äärest alumiseni ühes tükis kootud. 19.24 Siis nad ütlesid üksteisele: „Ärgem kiskugem seda lõhki, vaid heitkem liisku selle kohta, kellele see saab!” - et läheks täide Kiri, mis ütleb: „Nad on Mu riided isekeskis jaganud ja Minu kuue kohta liisku heitnud!” Seda sõjamehed tegidki. 19.25 Aga Jeesuse risti juures seisid Tema Ema ja Ta Ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena. 19.26 Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seisvat Oma Ema ja jüngrit, keda Ta armastas, ütleb Ta Emale: „Naine, vaata, see on Su poeg!” 19.27 Pärast Ta ütleb jüngrile: „Vaata, See on su Ema!” Ja sestsamast tunnist võttis jünger Ta oma kotta. 19.28 Pärast seda ütleb Jeesus, teades, et kõik juba on lõpetatud, et Kiri täide läheks: „Mul on janu!” 19.29 Seal seisis astja täis äädikat. Siis nad pistsid äädikaga täidetud käsna iisopi otsa ja panid selle Tema suu ette. 19.30 Kui nüüd Jeesus äädikat oli võtnud, ütles Ta: „See on lõpetatud!” Ja Ta nõrgutas pead ning heitis hinge. 19.31 Aga et oli valmistuspäev ja et kehad ei jääks hingamispäevaks ristile - sest see hingamispäev oli suur - palusid juudid Pilaatust, et ristilöödute sääreluud murtaks ja nad maha võetaks. 19.32 Siis tulid sõjamehed ja murdsid esimese sääreluud ja teise omad, kes ühes Temaga olid risti löödud. 19.33 Aga kui nad tulid Jeesuse juure ja nägid Ta juba surnud olevat, ei murdnud nad Tema sääreluid, 34, vaid üks sõjameestest pistis odaga Tema küljesse; ja kohe tuli välja verd ja vett. 19.35 Ja see, kes seda nägi, on seda tunnistanud, ja tema tunnistus on tõsi, ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite. 19.36 Sest see on sündinud, et Kiri täide läheks: „Tema luid ärgu murtagu!” 19.37 Ja taas ütleb teine Kiri: „Nad saavad näha, Kellesse nad on pistnud!” 38. Aga pärast seda Joosep Arimaatiast, kes oli Jeesuse jünger, kuid salaja, kartusest juutide eest, palus Pilaatuselt, ei ta tohiks maha võtta Jeesuse ihu. Ja Pilaatus andis temale loa. Siis ta tuli ja võttis Jeesuse ihu maha. 19.39 Nikodeemuski, kes varem oli öösel Jeesuse juure tulnud, tuli ja tõi segatud mürri ja aaloet ligi sada naela. 19.40 Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta linastesse riietesse lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmisviis. 19.41 Aga seal paigas, kus Ta oli risti löödud, oli aed ja aias uus haud, kuhu veel iialgi ei olnud kedagi pandud. 19.42 Sinna nad panid siis Jeesuse juutide valmistuspäeva pärast; sest see haud oli lähedal.
20.1 Aga nädala esimesel päeval tuli Maarja Magdaleena vara, kui alles pime oli, hauale ja näeb, et kivi on haua eest ära võetud. 20.2 Siis ta jookseb ja tuleb Siimon Peetruse ja teise jüngri juure, keda Jeesus armastas, ja ütleb neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad Ta on pannud!” 20.3 Siis läksid välja Peetrus ja teine jünger ja tulid hauale. 20.4 Aga nad jooksid mõlemad üheskoos, ja teine jünger jooksis ees usinamini kui Peetrus ja jõudis enne hauale. 20.5 Ja kummargile sisse vaadates näeb ta surnulinad seal olevat, aga ta ei läinud sisse. 20.6 Siis tuli Siimon Peetrus, kes teda järgis, ja läks haua sisse. Ja ta näeb surnulinad maas olevat, 20.7 ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud et see ei ole surnulinadega maas, vaid on isepäinis kokkumähitud teises kohas. 20.8 Siis läks sisse ka teine jünger, kes esimesena oli tulnud hauale, ja nägi ja uskus. 20.9 Sest nad ei saanud veel aru Kirjast, et Tema pidi surnuist üles tõusma. 20.10 Siis need jüngrid läksid ja tagasi omaste juure. 20.11 Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargile hauda 20.12 ja näeb kaks Inglit valgeis riideis istuvat, ühe peatsis ja teise jalutsis, seal kus Jeesuse ihu maganud. 20.13 Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?” Ta ütleb neile „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ei tea, kuhu nad Ta on pannud!” 20.14 Kui ta seda oli ütelnud, pöördus ta ümber ja näeb Jeesust seisvat, ja ta ei teadnud, et see on Jeesus. 20.15 Jeesus ütleb temale: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Naine mõtleb Tema aedniku olevat ja ütleb Talle: „Isand, kui sina Ta oled ära kannud, siis ütle mulle, kuhu sa Ta oled pannud, ja mina toon Ta ära!” 20.16 Jeesus ütleb temale: „Maarja!” See pöördub ümber ja ütleb Talle heebrea keeli: „Rabuuni!” See tähendab: õpetaja. 20.17 Jeesus ütleb talle: „Ära puuduta Mind, sest Ma pole veel üles läinud Oma Isa juure! Kuid mine Mu vendade juure ja ütle neile: Mina lähen üles Oma Isa ja teie Isa juure ja Oma Jumala ja teie Jumala juure!” 20.18 Maarja Magdaleena tuleb ja teatab jüngritele, et ta on Issandat näinud ja et Ta temale seda on ütelnud. 20.19 Kui nüüd õhtu aeg oli samal nädala esimesel päeval ja uks6d olid lukus seal, kus jüngrid olid kartuse pärast juutide eest, siis tuli Jeesus ja seisis keset nende seas ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” 20.20 Ja kui Ta seda oli ütelnud, näitas Ta neile Oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes. 20.21 Jeesus ütles nüüd taas neile: „Rahu olgu teile! Nõnda nagu Minu Isa on Mind läkitanud, nõnda läkitan ka Mina teid!” 20.22 Ja kui Ta seda oli ütelnud, puhus Ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! 20.23 Kelledele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kelledele te iganes patud kinnitate, neile i need kinnitatud!” 20.24 Aga Toomas, üks neist kaheteistkümnest, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. 20.25 Siis ütlesid teised jüngrid temale: „Me nägime Issandat!” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!” 20.26 Ja kaheksa päeva pärast olid Tema jüngrid jälle toas ja Toomas nendega. Siis tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: „Rahu olgu teile!” 20.27 Selle järele Ta ütleb Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata Minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see Minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!” 20.28 Toomas vastas ning ütles Temale: „Minu Issand ja minu Jumal!” 20.29 Jeesus ütleb Temale: „Et sa Mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” 20.30 Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. 20.31 Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nime sees.
21.1 Pärast seda ilmus Jeesus jälle jüngritele Tibeeria mere ääres. Aga Ta ilmus nõnda: 21.2 Siimon Peetrus ja Toomas, keda kutsutakse Kaksikuks, ja Naatanael Kaanast Galileamaalt, ja Sebedeuse pojad ja veel teised kaks Tema jüngritest olid seal koos. 21.3 Siis ütleb Siimon Peetrus neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlevad temale: „Me tuleme ka ühes sinuga.” Nad läksid välja ja astusid varsti paati, aga ei saanud ühtki sel ööl. 21.4 Aga kui juba oli hommik, seisis Jeesus rannal. Ent jüngrid ei teadnud, et see oli Jeesus. 21.5 Siis ütleb Jeesus neile: „Lapsed, kas teil on midagi toidupoolist?” Nemad vastasid Temale: „Ei ole.” 21.6 Aga Tema ütles neile: „Heitke võrk välja paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsid selle siis välja ega suutnud seda enam vedada kalade hulga pärast! 21.7 Siis ütles see jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Kui nüüd Siimon Peetrus kuulis, et see on Issand, pani ta kuue selga, sest ta oli alasti, ja heitis enese merre. 21.8 Aga teised jüngrid tulid paadiga - sest nad ei olnud kaldast kaugemal kui kakssada küünart maad - ja vedasid võrku kaladega. 21.9 Kui nad nüüd astusid maale, näevad nad sütetule maas olevat ja kalukesi seal peal ja leiba. 21.10 Jeesus ütleb neile: „Tooge neid kalukesi, mis te praegu püüdsite!” 21.11 Siimon Peetrus läks ja vedas võrgu mäele, mis oli täis suuri kalu, arvult sada ja viiskümmend kolm. Ja ehk küll kalu nii palju oli, võrk ei rebenenud mitte. 21.12 Jeesus ütleb neile: „Tulge einestama!” Aga ükski jüngritest ei julgenud Temalt küsida: „Kes sa oled?” Sest nad teadsid, et See oli Issand. 21.13 Siis Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kalukesi. 21.14 See oli juba kolmas kord, et Jeesus pärast Oma ülestõusmist surnuist näitas Ennast Oma jüngritele. 21.15 Aga kui nad olid einestanud, ütleb Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad Mind rohkem kui need?” Ta ütleb Temale: „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: „Sööda Mu tallekesi!” 21.16 Ta ütleb temale jälle teist korda: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad Mind?” Ta ütleb Temale: „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: „Hoia Mu lambaid kui karjane!” 21.17 Kolmat korda Ta ütleb temale: „Siimon, Joona poeg, kas Ma olen sulle armas?” Peetrus sai kurvaks, et Ta temale kolmat korda ütles: „Kas Ma olen sulle armas?” Ja ta ütles Temale „Issand, Sina tead kõik, Sina tunned, et oled mulle armas!” Jeesus ütleb temale „Sööda Mu lambaid! 21.18 Tõesti, tõesti Ma ütlen sulle: Kui sa olid noorem, siis sa vöötasid ennast ise ja läksid, kuhu sa tahtsid. Aga kui sa saad vanaks, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind, kuhu sa ei taha!” 21.19 Aga seda Ta ütles tähendades, missuguse surmaga ta pidi Jumalat austama. Ja kui Ta seda oli rääkinud, ütleb Ta temale: „Järgi mind!” 21.20 Aga Peetrus pöördus ja näeb jüngrit, keda Jeesus armastas, järel sammuvat, selle, kes õhtusöömaajal oli laskunud Jeesuse rinnale ja ütelnud „Issand, kes see on, kes Sind ära annab?” 21.21 Kui nüüd Peetrus teda nägi, ütleb Jeesusele: „Issand, aga kuidas jääb temaga?” 21.22 Jeesus ütleb talle: „Kui Ma tahan, et ta jääb, kuni Ma tulen, mis see sinusse puutub? Järgi sina Mind! 21.24 See on see jünger, kes neist asjust tunnistab ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on tõsi.
1.1 Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas 1.2 selle päevani, mil Ta võeti üles pärast seda kui Ta Püha Vaimu läbi oli andnud käsu Apostlitele, keda Ta oli valinud, 1.3 kellele Tema ka pärast Oma kannatamist oli mitme tõestusmärgiga Ennast näidanud elavana, neile ilmudes nelikümmend päeva ning neile rääkides Jumala riigist. 1.4 Ja kui Ta nendega koos oli, keelas Ta neid Jeruusalemmast ära minemast, käskis aga oodata Isa tõotust, „mis teie,” ütles Tema, „olete kuulnud Minult. 1.5 Sest Johannes ristis veega, aga teid peab ristitama Püha Vaimuga mitte kaua pärast neid päevi!” 1.6 Siis küsisid Temalt need, kes olid kokku tulnud, ning ütlesid: „Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?” 1.7 Tema ütles neile: „Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa Omas meelevallas on määranud; 1.8 aga te saate Püha Vaimu väe, Kes tuleb teie peale, ja peate olema Minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!” 1.9 Kui Ta seda oli öelnud, siis tõsteti Ta üles nende nähes ja pilv viis Ta nende silme eest ära. 1.10 Ja kui nad vaatasid üksisilmi taeva poole, kuidas Ta ära läks, vaata, siis seisid nende juures kaks meest valgeis riideis, 1.11 ja need ütlesid: „Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva poole? See Jeesus, Kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel kui te nägite Teda taevasse minevat!” 1.12 Siis nad läksid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna maad. 1.13 Ja kui nad olid jõudnud linna, siis nad läksid ülemisse tuppa, kus nad olid asumas, Peetrus ja Jakoobus ja Johannes ja Andreas, Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jakoobus, Alfeuse poeg ja Siimon Selootes ja Juudas, Jakoobuse vend. 1.14 Need kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves naistega ja Maarjaga, Jeesuse Emaga, ja Jeesuse vendadega. 1.15 Neil päevil tõusis Peetrus vendade seas üles — rahvast aga oli koos umbes sada kakskümmend isikut — ning ütles: 1.16 „Mehed, vennad, täide on pidanud minema Kirjasõna, mis Püha Vaim on ette kuulutanud Taaveti suu kaudu Juuda kohta, kes hakkas juhiks Jeesuse kinnivõtjaile. 1.17 Sest ta oli arvatud meie sekka ja oli saanud selle ameti osaliseks. 1.18 Aga tema hankis enesele põllu ülekohtu palgaga, ja kui ta ülepeakaela alla kukkus, lõhkes ta keskpaigast ja kogu ta sisikond vajus välja. 1.19 Ja see on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nõnda et seda põldu nende oma keelemurdes hüütakse Akeldaamaks, see on Verepõlluks. 1.20 Sest Psalmide raamatus on kirjutatud: „Tema elamu saagu tühjaks ja ärgu olgu selles elanikku, ja tema ülevaatajaamet saagu teisele!” 1.21 Sellepärast peab nüüd üks neist meestest, kes on käinud ühes meiega kõige selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja, 1.22 alates Johannese ristimisest kuni selle päevani, mil Ta meilt võeti üles, saama Tema ülestõusmise tunnistajaks ühes meiega!” 1.23 Ja nad seadsid üles kaks meest: Joosepi, keda hüütakse Barsabaseks, lisanimega Justuseks, ja Mattiase. 1.24 Ja nad palvetasid ning ütlesid: „Sina, Issand, kõikide südametundja, näita meile, kumma neist kahest Sina oled valinud 1.25 saama selle tunnistuse ja Apostliameti koha, millest Juudas ära astus, et minna oma paika!” 1.26 Ja nad heitsid liisku nende kohta; ja liisk langes Mattiasele, ja tema arvati nende üheteistkümne Apostli juurde.
2.1 Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. 2.2 Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. 2.3 Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. 2.4 Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. 2.5 Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. 2.6 Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. 2.7 Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: „Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? 2.8 Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud? 2.9 Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias, 2.10 Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega, 2.11 kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?” 2.12 Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: „Mis see küll peaks tähendama?” 2.13 Aga teised irvitasid ning ütlesid: „Nad on täis magusat viina!” 2.14 Siis Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile: „Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu! 2.15 Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud, sest see on kolmas päevatund; 2.16 vaid see on, mis on öeldud prohvet Joeli kaudu: 2.17 „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et Ma valan Oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nägemusi, ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes! 2.18 Ja neil päevil Ma valan Oma Vaimu Oma sulaste ja ümmardajate peale ja nemad ennustavad; 2.19 ja Ma annan näha imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid! 2.20 Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja auline! 2.21 Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!” 2.22 Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, Mehe, Kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, 2.23 Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud; 2.24 kuid Jumal on Tema üles äratanud, päästes Teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks Teda kinni pidanud. 2.25 Sest Taavet ütleb Tema kohta: „Ma pean Issandat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks! 2.26 Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu keel ilutseb, ja mu ihugi võib hingata lootuses! 2.27 Sest Sina ei jäta mu hinge surmavalda ega lase Oma Püha näha kõdunemist! 2.28 Sa annad mulle teada elutee, Sa täidad mind rõõmuga Oma palge ees!” 2.29 Mehed, vennad, olgu lubatud teie peavanemast Taavetist lausa öelda, et ta on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänapäevani. 2.30 Et ta nüüd oli prohvet ja teadis, et Jumal temale oli vandega tõotanud seada tema ihusoost järglase tema aujärjele, 2.31 siis ta rääkis ette nähes Kristuse ülestõusmisest, et Tema hinge ei jäeta surmavalda ja et Tema liha ei näe kõdunemist. 2.32 Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik. 2.33 Et Ta nüüd Jumala parema käe läbi on ülendatud ja on Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on Tema selle välja valanud, nõnda nagu te nüüd näete ning kuulete. 2.34 Sest Taavet ei ole läinud taevasse, aga tema ütleb: „Issand on öelnud minu Issandale: istu Minu paremale käele, 2.35 kuni Ma panen Su vaenlased Sinu jalajäriks!” 2.36 Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, Selle Jeesuse, Kelle te risti lõite!” 2.37 Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele Apostlitele: „Mehed, vennad, mis me peame tegema?” 2.38 Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. 2.39 Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub Enese juurde.” 2.40 Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: „Laske endid päästa sellest pöörasest soost!” 2.41 Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge. 2.42 Aga nemad jäid alati Apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse. 2.43 Aga igale hingele tuli kartus; ja palju imesid ja tunnustähti sündis Apostlite läbi. 2.44 Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. 2.45 Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. 2.46 Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, 2.47 kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti.
3.1 Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil. 3.2 Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt. 3.3 Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi. 3.4 Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!” 3.5 Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab. 3.6 Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!” 3.7 Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks; 3.8 ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites. 3.9 Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat. 3.10 Nad tundsid tema, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilusa värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud sellest, mis temale oli sündinud. 3.11 Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde nõndanimetatud Saalomoni võlvitud hoonesse ja oli ärevil. 3.12 Kui Peetrus seda nägi, hakkas ta kõnelema rahvale: „Iisraeli mehed, miks te panete seda imeks või miks te üksisilmi vaatate meie peale, otsekui oleksime meie oma väe või vagadusega selle pannud kõndima? 3.13 Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on austanud Oma sulast Jeesust, Kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks Teda vabaks lasta. 3.14 Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas vabaks antaks. 3.15 Te tapsite elu Ülima juhi, Kelle Jumal on surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie. 3.16 Ja usu läbi Tema nimesse on Tema nimi teinud tugevaks selle, keda te näete ja tunnete; ja usk, mis tuleb Temalt, on sellele andnud täie tervise teie kõikide nähes. 3.17 Ja nüüd, vennad, tean ma, et te olete seda teinud teadmatusest nagu teie ülemadki. 3.18 Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis Tema kõigi Oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et Tema võitu peab kannatama. 3.19 Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest 3.20 ja et Ta läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse, 3.21 Keda taevas peab pidama Enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi Oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates. 3.22 Sest Mooses on öelnud: „Ühe prohveti äratab teile Issand, teie Jumal, teie vendade hulgast, minu sarnase; Teda peate kuulama kõiges, mida Ta teile ütleb. 3.23 Ja peab sündima, et iga hing, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!” 3.24 Ja kõik prohvetid Saamueli ajast alates ja pärast seda, nii mitu kui neid on rääkinud, on ka ette kuulutanud neid päevi. 3.25 Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal tegi teie esiisadega, kui Ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu soos õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal!” 3.26 Teile kõigepealt on Jumal üles äratanud Oma Sulase Jeesuse ja on Tema läkitanud teie juurde teid õnnistama, kui te pöördute igaüks oma tigedusest!”
4.1 Aga kui nad rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja pühakoja pealik ja saduserid, 4.2 ja nende meel oli paha, et nemad õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses. 4.3 Ja nad pistsid käed nende külge ja panid nad vangi järgmiseks päevaks, sest oli juba õhtu. 4.4 Aga paljud neist, kes Sõna kuulsid, uskusid; ja meeste arv tõusis ligi viie tuhandeni. 4.5 Järgmisel päeval sündis, et rahva ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku Jeruusalemma, 4.6 ka ülempreester Annas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost. 4.7 Ja nad lasksid nad ette tuua ning küsitlesid neid: „Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?” 4.8 Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad ja vanemad! 4.9 Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja Kelle läbi ta on terveks saanud, 4.10 siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, Kelle teie risti lõite ja Kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et Tema läbi seisab see siin teie ees tervena. 4.11 Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks! 4.12 Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!” 4.13 Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega. 4.14 Ja kui nad inimest, kes oli terveks saanud, nende juures nägid seisvat, ei olnud neil midagi öelda selle vastu, 4.15 vaid nad käskisid neid välja minna Suurkohtust, pidasid isekeskis nõu 4.16 ning ütlesid: „Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata. 4.17 Aga et seda laiemale ei levitataks rahva sekka, siis ähvardagem neid kõvasti, et nad enam ühelegi inimesele ei räägiks sel nimel!” 4.18 Ja nad kutsusid nad sisse ja keelasid neid midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel. 4.19 Aga Peetrus ja Johannes kostsid neile ning ütlesid: „Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. 4.20 Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!” 4.21 Aga nad ähvardasid neid ja lasksid nad vabaks, sest nad ei leidnud midagi, mille eest neid karistada, rahva pärast, sest kõik kiitsid Jumalat selle eest, mis oli sündinud. 4.22 Sest juba rohkem kui nelikümmend aastat vana oli inimene, kellele see tervekssaamise tunnustäht oli sündinud. 4.23 Kui nad olid vabaks saanud, tulid nad omade juurde ja kuulutasid, mis ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud. 4.24 Aga kui need seda kuulsid, tõstsid nad ühel meelel häält Jumala poole ja ütlesid: „Issand, Sina oled See Jumal, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis nende sees on, 4.25 Kes oled Püha Vaimu läbi Oma sulase Taaveti suu kaudu öelnud: „Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja? 4.26 Ilmamaa kuningad on kokku astunud ja ülemad on kogunenud ühte Issanda vastu ning Tema Võitu vastu?” 4.27 Sest tõepoolest on selles linnas Sinu püha sulase Jeesuse vastu, Kelle Sa oled võidnud, kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga Heroodes ja Pontius Pilaatus, 4.28 et teha seda, mis Sinu käsi ja nõu oli enne määranud, et see pidi sündima. 4.29 Ja nüüd vaata, Issand, nende ähvardamistele ja anna Oma sulastele kõige julgusega rääkida Sinu sõna, 4.30 Oma kätt sirutades selleks, et tervekssaamised ning tunnustähed ja imed sünniksid Sinu püha sulase Jeesuse nime läbi!” 4.31 Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti. 4.32 Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. 4.33 Ja Apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures. 4.34 Ei olnud ka ühtki vaest nende seas; sest kellel olid põllud või majad, need müüsid need ära ning tõid müüdud asjade hinna 4.35 ja panid selle Apostlite jalgade ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas. 4.36 Aga Joosep, keda Apostlid lisanimega hüüdsid Barnabaseks — see on meie keeli Trööstija — leviit, Küprose saarelt pärit, 4.37 kellel oli põld, müüs selle ära ja tõi hinna ja pani selle Apostlite jalgade ette.
5.1 Aga keegi mees, Ananias nimi, oma naise Safiiraga müüs oma varanduse 5.2 ja mees toimetas oma naise teades muist hinda kõrvale ja muist ta tõi ning pani Apostlite jalgade ette. 5.3 Aga Peetrus ütles: „Ananias, mispärast on saatan täitnud su südame, et sa valet rääkisid Pühale Vaimule ja kõrvale toimetasid muist põllu hinda? 5.4 Eks see su käes olles olnud sinu oma, ja kui see oli müüdud, eks see olnud ka siis sinu meelevallas? Mispärast oled sa seda ette võtnud oma südames? Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!” 5.5 Kui nüüd Ananias kuulis neid sõnu, langes ta maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid. 5.6 Aga noored mehed tõusid ning koristasid ta ära ja kandsid ta välja ning matsid maha. 5.7 Arvata kolme tunni pärast tuli tema naine ega teadnud, mis oli sündinud. 5.8 Aga Peetrus küsis talt: „Ütle mulle, kas te selle hinnaga müüsite põllu?” Tema vastas: „Selle hinnaga jah!” 5.9 Siis ütles Peetrus talle: „Mispärast on teil üks nõu olnud kiusata Issanda Vaimu? Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!” 5.10 Siis langes naine kohe maha tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noored mehed tulid sisse, leidsid nad ta surnud olevat ja kandsid ta välja ning matsid ta tema mehe kõrvale. 5.11 Ja suur kartus tuli kõige koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid. 5.12 Aga palju tunnustähti ja imesid sündis rahva seas Apostlite käte läbi. Ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni võlvitud hoones. 5.13 Muudest inimestest aga ei julgenud ükski liituda nende hulka, rahvas aga pidas neist suurt lugu. 5.14 Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal! 5.15 Kandsid ju inimesed haigeid tänavailegi ja asetasid neid vooditesse ja raamidele, et kui Peetrus tuleb, tema vari langeks mõne peale nendest. 5.16 Ka tuli rahvast kokku Jeruusalemma ümberkaudseist linnadest, tuues haigeid ja rüvedaist vaimudest vaevatuid, ja need kõik said terveks. 5.17 Aga ülempreester tõusis ning kõik ta kaaslased, saduseride lahk, ning said täis viha, 5.18 ja pistsid oma käed Apostlite külge ning panid nad üldisesse vanglasse. 5.19 Aga Issanda Ingel tegi öösel vangihoone uksed lahti ja viis nad välja ning ütles: 5.20 „Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” 5.21 Kui nad seda olid kuulnud, läksid nad koidu ajal pühakotta ja õpetasid. Aga ülempreester ja tema kaaslased tulid ja kutsusid kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli laste vanematekogu ja läkitasid sulased vangitorni neid tooma. 5.22 Kui nüüd sulased kohale jõudsid, ei leidnud nad neid vangihoonest. Nad tulid tagasi ja andsid seda teada, 5.23 öeldes: „Vangla me leidsime küll hästi hoolsasti lukustatud olevat ja hoidjad väljas uste ees seisvat, aga kui me avasime, ei leidnud me kedagi seest!” 5.24 Kui pühakoja pealik ja ülempreestrid neid sõnumeid kuulsid, jäid nad kahevahele, mis sellest arvata. 5.25 Siis tuli keegi ja jutustas neile: „Vaata, mehed, keda te panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!” 5.26 Siis läks pealik sulastega ja tõi nad ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et rahvas nad kividega surnuks viskab. 5.27 Ja nad tõid ning seadsid nad Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt ning ütles: 5.28 „Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate Selle inimese vere saata meie peale!” 5.29 Aga Peetrus ja teised Apostlid kostsid ning ütlesid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna. 5.30 Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, Kelle te olete poonud puu külge ning surmanud. 5.31 Tema on Jumal Oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist. 5.32 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, Keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda Tema sõna!” 5.33 Aga kui nad seda kuulsid, käis see nende südamest läbi, ja nad võtsid nõuks nemad ära tappa. 5.34 Kuid Suurkohtus tõusis üles üks variser, Gamaaliel nimi, käsuõpetaja, keda kõik rahvas austas, ja käskis mehed välja viia natukeseks ajaks, 5.35 ja ütles siis koosolijaile: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud sellega, mida te nende inimestega mõtlete teha. 5.36 Sest mitte ammu tagasi tõusis Teudas ning ütles enese midagi olevat, ja temaga liitus arvult ligi nelisada meest; tema tapeti ja kõik, kes nõustusid temaga, hajutati ja hävisid. 5.37 Pärast teda astus üles galilealane Juudas rahvalugemise päevil ja ahvatles rahva enese järele; ka tema sai hukka ja kõik, kes heitsid tema nõusse, hajutati. 5.38 Ja nüüd ma ütlen teile: jätke need inimesed rahule ja laske nad minna! Sest kui see nõu ja töö on inimestest, siis läheb see tühja, 5.39 aga kui see on Jumalast, siis te ei või seda tühjaks teha, et te kuidagi ei osutuks jumalavastasteks!” Ja nad võtsid kuulda tema nõu. 5.40 Ja kui Apostlid olid sisse kutsutud, peksid nad neid ja keelasid neid rääkimast Jeesuse nimel ja lasksid nad minna. 5.41 Aga nemad läksid Suurkohtu eest minema, rõõmsad sellest, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Selle nime pärast. 5.42 Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast Evangeeliumi Kristusest Jeesusest.
6.1 Aga neil päevil kui jüngrite arv suurenes, tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest. 6.2 Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: „See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest. 6.3 Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse. 6.4 Meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!” 6.5 See kõne oli kogu rahvahulga meelt mööda. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikaanori ja Timoni ja Parmena ja Nikolaose, juudiusku pöördunud antiohlase. 6.6 Need nad seadsid Apostlite ette ja palvetasid ning panid oma käed nende peale. 6.7 Ja Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas; ja suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule. 6.8 Aga Stefanos, täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas. 6.9 Siis tõusid nõndanimetatud libertiinide ja küreenlaste ja aleksandrialaste kogudustest ja Kiliikia ja Aasia poolt mõned, kes vaidlesid Stefanosega, 6.10 aga ei suutnud vastu seista tarkusele ja Vaimule, Kelle läbi tema rääkis. 6.11 Siis nad hankisid mehed, kes ütlesid: „Me oleme teda kuulnud pilkesõnu rääkivat Moosese ja Jumala vastu!” 6.12 Ja nemad õhutasid rahvast ja vanemaid ja kirjatundjaid ja langesid ta kallale ning võtsid ta kinni ja viisid ta Suurkohtu ette. 6.13 Nad esitasid valetunnistajaid, kes ütlesid: „See inimene ei lakka rääkimast sõnu selle püha paiga ja käsuõpetuse vastu. 6.14 Sest me oleme kuulnud teda ütlevat, et Jeesus Naatsaretlane hävitavat selle paiga ja muutvat kombed, mis Mooses meile on andnud.” 6.15 Ja kui kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui Ingli palge.
7.1 Siis ütles ülempreester: „Kas see on nõnda?” 7.2 Aga tema ütles: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias enne oma siirdumist Haaranisse, 7.3 ning ütles temale: „Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast ja tule sinna maale, mille Ma sulle näitan.” 7.4 Siis ta läks kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja kui tema isa suri, saatis Jumal tema sealt siia maale, kus teie nüüd elate, 7.5 ega andnud siin temale pärandiks mitte jalatäitki, aga tõotas selle anda omandiks temale ja tema järglasile pärast teda ajal, mil ta oli alles lasteta. 7.6 Ent Jumal rääkis nõnda: tema järglased peavad olema võõrastena võõral maal ja seal nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat, 7.7 ja rahvast, keda nad orjavad, Mina karistan, ütles Jumal, ja selle järel nad lähevad välja ja teenivad Mind siin selles paigas. 7.8 Ja Ta andis temale ümberlõikamislepingu; ja nii sündis Aabrahamile Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat. 7.9 Ja peavanemad kadestasid Joosepit ning müüsid ta ära Egiptusesse; aga Jumal oli temaga 7.10 ja päästis tema kõigist ta viletsustest ja andis temale armu ja tarkust, kui ta oli Egiptuse kuninga, vaarao ees; ja see tõstis ta kogu Egiptuse ja oma koja ülemaks. 7.11 Aga nälg tuli kogu Egiptusesse ja Kaananisse ja suur viletsus; ja meie esiisad ei leidnud toidust. 7.12 Aga kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, läkitas ta meie esiisad sinna esimest korda; 7.13 ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele ja vaarao sai teada Joosepi päritolu. 7.14 Siis Joosep läkitas järele ja laskis kutsuda oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge. 7.15 Ja Jaakob läks alla Egiptusesse ja suri, tema ja meie esiisad, 7.16 ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli ostnud raha eest Emori, Sekemi isa lastelt. 7.17 Kui nüüd lähenes tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli vandega tõotanud, kasvas rahvas ja sigis paljuks Egiptuses, 7.18 seni kui tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud. 7.19 See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi paha meie esivanemaile neid sundides ära heitma oma lapsukesed, et need ei jääks ellu. 7.20 Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda toideti kolm kuud tema isa majas. 7.21 Aga kui ta oli kõrvale heidetud, võttis vaarao tütar tema ja kasvatas ta enesele pojaks. 7.22 Ja Moosesele õpetati kõike egiptlaste tarkust ja tema oli vägev sõnades ja tegudes. 7.23 Aga kui ta oli nelikümmend aastat vanaks saanud, tuli tema südamesse mõte oma vendi, Iisraeli lapsi, vaatama minna. 7.24 Ja nähes ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja tasus kätte selle eest, kellele liiga tehti, ja lõi egiptlase maha. 7.25 Ent ta mõtles, et tema vennad saavad sellest aru, et Jumal tema käe läbi annab neile pääste; aga nad ei saanud aru. 7.26 Ja järgmisel päeval ta juhtus nende juurde, kui nad riidlesid, ja sundis neid rahule ning ütles: „Mehed, te olete vennad, miks teete liiga üksteisele?” 7.27 Aga see, kes tegi liiga oma ligimesele, lükkas ta enesest ära ja ütles: „Kes on sind seadnud meie ülemaks ja kohtumõistjaks? 7.28 Kas tahad tappa mind, nagu sa eile tapsid egiptlase?” 7.29 Selle kõne peale Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal; seal sündis temale kaks poega. 7.30 Ja kui nelikümmend aastat möödas oli, ilmus temale Siinai mäe kõrbes Issanda Ingel tuleleegis kibuvitsapõõsas. 7.31 Kui Mooses seda nägi, pani ta nägemust imeks. Ja kui ta ligi astus vaatama, kostis Issanda hääl: 7.32 „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud sinna vaadata. 7.33 Aga Issand ütles temale: „Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa! 7.34 Mina olen küllalt näinud Oma rahva vaeva Egiptuses ja olen kuulnud nende ohkamist ning olen tulnud alla neid vabastama. Siis tule nüüd, Ma läkitan sind Egiptusesse!” 7.35 Selle Moosese, kelle nemad ära salgasid, öeldes: „Kes on sind seadnud ülemaks ja kohtumõistjaks?”, selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks selle ingli kaudu, kes temale ilmus kibuvitsapõõsas. 7.36 See viis nad välja ja tegi imetegusid ja tunnustähti Egiptuses ja Punases meres ja kõrbes nelikümmend aastat. 7.37 See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: „Ühe prohveti äratab teile Jumal teie vendade hulgast, minu sarnase”, 7.38 tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes ühes selle Ingliga, kes temaga kõneles Siinai mäel, ja oli ühes meie esiisadega ja sai elavaid sõnu meile edasiandmiseks. 7.39 Temale meie esivanemad ei tahtnud olla sõnakuulelikud, vaid tõukasid ta ära ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole, 7.40 öeldes Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on sündinud selle Moosesega, kes meid tõi Egiptusest välja!” 7.41 Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ning rõõmustusid oma käte tegudest. 7.42 Kuid Jumal pöördus neist ära ja jättis nad teenima taeva vägesid, nõnda nagu on kirjutatud prohvetite raamatus: „Kas teie, Iisraeli sugu, nelikümmend aastat kõrbes tõite Mulle tapaohvreid ja muid ohvreid? 7.43 Ei, vaid te kandsite Mooloki telki ja oma jumala Romfa tähte, kujusid, mis te olite teinud, et neid kummardada: sellepärast Ma siirutan teid teispoole Baabüloni!” 7.44 Meie esiisadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli määranud see, Kes Moosesega rääkis, et ta pidi selle valmistama eeskuju järgi, mida ta oli näinud. 7.45 Selle meie esiisad ühes Joosuaga võtsid ning viisid paganate maa-alale, keda Jumal ajas minema meie esiisade eest kuni Taaveti päevini, 7.46 kes leidis armu Jumala ees ja palus, et ta leiaks elamu Jaakobi kodakonnale. 7.47 Ent Saalomon ehitas Temale koja. 7.48 Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud kodades, nõnda nagu ütleb prohvet: 7.49 „Taevas on Minu aujärg ja maa Minu jalgealune järg! Mis koda te Mulle tahate ehitada”, ütleb Issand, „või mis on Mu hingamise ase? 7.50 Eks Minu käsi ole selle kõik teinud?” 7.51 Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamest ja kõrvust! Te panete ikka vastu Pühale Vaimule! Nõnda nagu teie esiisad, nõnda teete teiegi. 7.52 Keda prohvetitest teie esiisad ei ole taga kiusanud? Nad tapsid need, kes ennustasid selle Õige tulemist, Kelle äraandjaiks ja tapjaiks nüüd olete saanud teie, 7.53 kes saite käsuõpetuse Inglite teenistuse kaudu ega pidanud seda mitte. 7.54 Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad kiristasid hambaid ta peale. 7.55 Tema aga täis Püha Vaimu vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel, 7.56 ja ta ütles: „Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!” 7.57 Siis nad karjusid suure häälega ning pidasid oma kõrvad kinni ja kargasid kõik ühel meelel tema kallale 7.58 ning lükkasid ta linnast välja ja viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma riided maha ühe noore mehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus. 7.59 Ja nad viskasid Stefanost kividega, kuna tema palus Jumalat ja ütles: „Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!” 7.60 Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.
8.1 Aga Saulusel oli hea meel Stefanose surmast. Sel ajal algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine. Ja kõik peale Apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale. 8.2 Aga mõned jumalakartlikud mehed matsid Stefanose maha ja leinasid väga tema pärast. 8.3 Ent Saulus rüüstas kogudust, käies mööda kodasid, ja tõi välja mehi ja naisi ja andis nad vangi. 8.4 Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid Evangeeliumi sõna. 8.5 Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust. 8.6 Ja rahvas pani ühel meelel seda tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes imetähti, mida ta tegi. 8.7 Sest paljude seest, kellel olid rüvedad vaimud, läksid need välja suure häälega kisendades, ja palju halvatuid ja jalutuid sai terveks. 8.8 Ja suur rõõm oli selles linnas. 8.9 Aga üks mees, Siimon nimi, oli enne juba seal linnas ja nõidus ning eksitas Samaaria rahvast, öeldes enese midagi suurt olevat. 8.10 Teda panid tähele kõik, nii pisukesed kui suured, ning ütlesid: „See on Jumala vägi, mida kutsutakse Suureks!” 8.11 Ja nad hoidsid tema poole, sest et ta kaua aega oli neid nõidusega eksitanud. 8.12 Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas Evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi. 8.13 Ka Siimon ise sai usklikuks, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde ja pani väga imeks, nähes sündivat imetähti ja suuri vägevaid tegusid. 8.14 Aga kui Jeruusalemmas olevad Apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. 8.15 Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu. 8.16 Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse. 8.17 Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu. 8.18 Aga kui Siimon nägi, et Apostlite käte pealepanemise läbi anti Püha Vaimu, pakkus ta neile raha 8.19 ning ütles: „Andke ka minule see meelevald, et see, kelle peale ma iganes oma käed panen, saaks Püha Vaimu.” 8.20 Aga Peetrus ütles talle: „Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest! 8.21 Sul ei ole jagu ega osa sellest sõnast, sest su süda ei ole avameelne Jumala ees. 8.22 Sellepärast paranda meelt sellest oma kurjusest ja palu Issandat, et sinu südame mõte sulle vahest andeks antaks. 8.23 Sest ma näen sind viha sapis ja ülekohtu sõlmes kinni olevat!” 8.24 Aga Siimon vastas ning ütles: „Paluge teie Issandat minu pärast, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!” 8.25 Kui nad nüüd olid tunnistanud ja rääkinud Issanda sõna, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid Evangeeliumi mitmes Samaariamaa alevis. 8.26 Aga Issanda Ingel rääkis Filippusega ja ütles: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis Jeruusalemmast läheb alla Gaasa poole, see on kõrbetee!” 8.27 Ja ta tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia mees, etiooplaste kuninganna Kandake suur kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja, kes oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama, 8.28 oli tagasi minemas ning istus oma tõllas ja luges prohvet Jesaja raamatut. 8.29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja astu selle tõlla lähedale!” 8.30 Aga kui Filippus jooksis tõlla juurde, kuulis ta teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ja küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?” 8.31 Tema ütles: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale. 8.32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Nagu lammas viidi Ta tappa, ja nagu tall oma niitja ees on vait, nõnda ei avanud Ta Oma suud! 8.33 Teda alandades võeti kohus Ta pealt! Kes kõneleb Tema päritolust? Sest Ta elu võeti ära maa pealt!” 8.34 Aga kojaülem hakkas rääkima Filippusega ning ütles: „Ma palun sind, kellest räägib prohvet seda? Kas enesest või kellestki teisest?” 8.35 Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale Evangeeliumi Jeesusest. 8.36 Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: „Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?” 8.37 Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!” Tema vastas ning ütles: „Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!” 8.38 Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem; ja ta ristis teda. 8.39 Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära, ja kojaülem ei näinud teda enam. Aga ta läks oma teed rõõmuga. 8.40 Aga Filippus leiti Asdodist ja ta käis mööda maad ning kuulutas Evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.
9.1 Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde 9.2 ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jeruusalemma. 9.3 Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast; 9.4 ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa Mind taga kiusad?” 9.5 Tema vastas: „Issand, kes Sa oled?” Ja Issand ütles: „Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!” 9.6 Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!” 9.7 Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi. 9.8 Aga Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid ta Damaskusesse. 9.9 Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud. 9.10 Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!” 9.11 Issand ütles temale: „Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab 9.12 ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!” 9.13 Ananias vastas: „Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud Sinu pühadele Jeruusalemmas; 9.14 ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes Sinu nime appi hüüavad!” 9.15 Aga Issand ütles temale: „Mine, sest ta on Mulle valitud riist, et ta Minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette, 9.16 sest Mina tahan temale näidata, kui palju ta peab Minu nime pärast kannatama!” 9.17 Siis Ananias läks ära ja astus sinna majja. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: „Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, Kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!” 9.18 Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida. 9.19 Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks. Siis ta jäi mõneks päevaks jüngrite sekka Damaskusesse, 9.20 ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistades, et Seesama on Jumala Poeg. 9.21 Aga kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?” 9.22 Aga Saulus läks järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus. 9.23 Mõne päeva pärast pidasid juudid nõu teda ära tappa. 9.24 Aga Saulus sai teada nende salanõu. Ent nad valvasid päeva ja öö väravais, et teda tappa; 9.25 kuid jüngrid võtsid ta öösel ja aitasid ta üle müüri ning lasksid ta korviga alla. 9.26 Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger. 9.27 Kuid Barnabas võttis ta vastu ja viis ta Apostlite juurde ja rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud Evangeeliumi Jeesuse nimel. 9.28 Nii ta jäi nende juurde sisse ja välja käima Jeruusalemmas ja kuulutas avalikult Evangeeliumi Issanda nimel. 9.29 Ta rääkis ka ja ajas juttu kreekakeelsete juutidega; aga need püüdsid teda tappa. 9.30 Aga kui vennad seda teada said, viisid nad ta Kaisareasse ja saatsid ta sealt Tarsosesse. 9.31 Siis oli nüüd kogudusel rahu kogu Juuda- ja Galilea- ja Samaariamaal, ja see kasvas ja täienes ja edenes Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel. 9.32 Aga sündis, kui Peetrus kõigis paigus käimas oli, et ta tuli ka pühade juurde, kes elasid Lüddas. 9.33 Seal ta leidis ühe inimese, Aineas nimi, kes oli kaheksa aastat olnud voodis maas ja halvatud. 9.34 Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks: tõuse üles ja sea oma ase korda!” Ja sedamaid ta tõusis üles. 9.35 Ja teda nägid kõik, kes elasid Lüddas ja Saaronis; ja need pöördusid Issanda poole. 9.36 Aga Joppes oli keegi naisjünger, nimega Tabiita, mis meie keeli tähendab Hirv. See oli rikas häist tegudest ja armastusandidest, mida ta tegi. 9.37 Ja neil päevil sündis, et ta jäi haigeks ja suri. Ja nad pesid teda ja panid ta ülemisse tuppa. 9.38 Aga Lüdda oli Joppe lähedal. Kui jüngrid kuulsid, et Peetrus seal on, läkitasid nad kaks meest tema juurde ja palusid teda, et ta viibimata tuleks nende juurde. 9.39 Siis Peetrus tõusis ja läks nendega. Ja kui ta sinna jõudis, viisid nad ta ülemisse tuppa, ja kõik lesknaised astusid tema ümber, nutsid ja näitasid kuubi ja riideid, mis Hirv nende juures olles oli teinud. 9.40 Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palus Jumalat ning pöördus surnu poole ja ütles: „Tabiita, tõuse üles!” Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma. 9.41 Aga Peetrus andis temale käe ja tõstis ta püsti. Siis ta kutsus sisse pühad ja lesed ja esitas teda neile elavana. 9.42 Aga see sai teatavaks kogu Joppes ja paljud uskusid Issandasse. 9.43 Ja Peetrus jäi mõneks päevaks Joppesse ühe nahkru Siimona juurde.
10.1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks. 10.2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat. 10.3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!” 10.4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?” See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama. 10.5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus; 10.6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!” 10.7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid, 10.8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse. 10.9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil. 10.10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära 10.11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti. 10.12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde. 10.13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!” 10.14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!” 10.15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!” 10.16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse. 10.17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga. 10.18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil. 10.19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind! 10.20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!” 10.21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?” 10.22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!” 10.23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga. 10.24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad. 10.25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas. 10.26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!” 10.27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi 10.28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks. 10.29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?” 10.30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis 10.31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud. 10.32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas. 10.33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!” 10.34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, 10.35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi. 10.36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand. 10.37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas, 10.38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga. 10.39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid. 10.40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks, 10.41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud. 10.42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja. 10.43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!” 10.44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid. 10.45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale, 10.46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles: 10.47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?” 10.48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.
11.1 Siis Apostlid ja vennad, kes Juudamaal siin ja seal elasid, said kuulda, et ka paganad olid vastu võtnud Jumala sõna. 11.2 Aga kui Peetrus tuli Jeruusalemma, vaidlesid temaga ümberlõigatud 11.3 ning ütlesid: „Sina oled läinud sisse ümberlõikamatute juurde ja oled söönud nendega!” 11.4 Aga Peetrus hakkas rääkima ning seletas neile asja selle järjekorras nõnda: 11.5 „Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin otsekui enesest ära olles nägemuse: seal tuli alla anum, nagu suur linane riie, mida nelja nurka pidi lasti alla taevast, ja see tuli aiva minu juurde. 11.6 Kui ma seda juureldes vaatasin, nägin ma maa neljajalgseid elajaid ja metsalisi ja roomajaid ja taeva linde, 11.7 ja ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: tõuse üles, Peetrus, verista ja söö! 11.8 Aga ma ütlesin: ei ilmaski, Issand; sest minu suhu ei ole elades saanud midagi keelatut ehk roojast! 11.9 Siis vastas mulle teist korda hääl taevast: mis Jumal on puhastanud, seda ära sina arva keelatuks! 11.10 Ja see sündis kolm korda. Ja kõik tõmmati jälle üles taevasse. 11.11 Ja vaata, samal hetkel seisid maja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid Kaisareast läkitatud minu juurde. 11.12 Ent Vaim ütles mulle, et ma läheksin ühes nendega ega mõtleks kaksipidi. Siis tulid ka need kuus venda minuga, ja me läksime selle mehe kotta. 11.13 Ja ta kuulutas meile, kuidas ta oli näinud Inglit oma majas seisvat ja ta talle ütlevat: läkita Joppesse ja kutsu Siimon, keda hüütakse lisanimega Peetruseks. 11.14 Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kõik su pere saate õndsaks. 11.15 Aga kui ma hakkasin kõnelema, langes Püha Vaim nende peale, nagu meiegi peale alguses. 11.16 Siis meenus mulle Issanda sõna, kuidas Ta ütles: Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga! 11.17 Kui nüüd Jumal neile on andnud sama anni kui meilegi, kes usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes siis olin mina, et oleksin võinud Jumalat keelata?” 11.18 Aga kui nad seda kuulsid, jäid nad vait ja andsid Jumalale au, öeldes: „Siis on Jumal ka paganaile andnud meeleparanduse eluks!” 11.19 Aga need, kes olid hajutatud viletsuse läbi, mis oli tekkinud Stefanose pärast, käisid maad läbi Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani ega kuulutanud sõna kellelegi muule kui ainult juutidele. 11.20 Aga nende hulgas olid mõned Küprose ja Küreene mehed; need läksid Antiookiasse ning rääkisid ka kreeklastele, jutlustades Issandat Jeesust. 11.21 Ja Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole. 11.22 Aga teade neist kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu, ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse. 11.23 Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde; 11.24 sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale. 11.25 Siis ta läks Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta tema leidis, tõi ta tema Antiookiasse. 11.26 Ja nemad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks. 11.27 Noil päevil tuli Jeruusalemmast prohveteid Antiookiasse. 11.28 Ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg oli tulemas üle kogu maailma. Ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal. 11.29 Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal. 11.30 Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi.
12.1 Aga sel ajal pistis kuningas Heroodes käe mõnede külge kogudusest, et neile paha teha. 12.2 Ja ta tappis mõõgaga Jakoobuse, Johannese venna. 12.3 Ja nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ette vangistada ka Peetruse. Sel ajal olid parajasti hapnemata leibade pühad. 12.4 Ta võttis tema kinni ja heitis ta vangitorni ning andis tema nelja neljamehelise sõjameeste salga kätte hoida, kavatsedes teda pärast paasapüha tuua rahva ette. 12.5 Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest. 12.6 Aga kui Heroodes tahtis teda tuua kohtu ette, magas Peetrus sel ööl kahe sõjamehe vahel kahe ahelaga seotult, ja vahid ukse ees valvasid vangihoonet. 12.7 Ja vaata, Issanda Ingel seisis seal ja valgus paistis seal toas! Ja Ingel tõukas Peetruse külge, äratas ta üles ning ütles: „Tõuse usinasti üles!” Ja ta ahelad langesid käte ümbert maha. 12.8 Ja Ingel ütles talle: „Pane vöö vööle ja kingad jalga!” Tema tegi nõnda. Veel ta ütles talle: „Pane kuub selga ja tule mu järel!” 12.9 Ja ta tuli välja ja läks ta järele ega teadnud, et on ilmsi see, mis sünnib ingli kaudu, vaid mõtles nägevat nägemust. 12.10 Aga kui nad jõudsid mööda esimesest ja teisest vahist, tulid nad raudvärava ette, mis viis linna. See läks iseenesest neile lahti ja nad tulid välja ja läksid edasi üht tänavat mööda. Ja Ingel lahkus äkitselt temast. 12.11 Kui siis Peetrus teadlikuks sai, ütles ta: „Nüüd ma tean tõesti, et Issand on läkitanud Oma Ingli ja on mind päästnud Heroodese käest ja kõigest, mida juuda rahvas ootas!” 12.12 Ja märgates, kus ta on, tuli ta Maarja, Johannese, teise nimega Markuse ema maja juurde, kuhu mitmed olid kokku tulnud palvetama. 12.13 Ent kui Peetrus koputas jalgväravale, tuli tüdruk, nimega Roode, välja kuulatama. 12.14 Kui ta Peetruse hääle ära tundis, ei teinud ta väravat lahti rõõmu pärast, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus värava taga seisvat. 12.15 Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Aga tema tunnistas kindlasti, et see on nõnda. Nad ütlesid: „See on tema Ingel!” 12.16 Aga Peetrus jäi veel koputama. Ja kui nad avasid, nägid nad teda ja ehmusid. 12.17 Siis ta viitas käega neile, et nad jääksid vait, ja jutustas neile, kuidas Issand ta oli vangihoonest välja viinud, ning ütles: „Kuulutage seda Jakoobusele ja vendadele!” Ja ta väljus ning läks teise paika. 12.18 Aga kui valgeks läks, ei olnud sõjameestel pisut muret sellest, mis Peetrusega oli sündinud. 12.19 Ja kui Heroodes teda otsis ega leidnud, laskis ta valvuritele kohut mõista ja käskis nad ära hukata. Ise ta läks siis Juudamaalt Kaisareasse ja viibis seal. 12.20 Heroodes aga kandis viha tüüroslaste ja siidonlaste vastu. Need tulid ühel meelel tema juurde ja meelitasid Blastust, kuninga kambriülemat, ja palusid rahu. Sest nende maa sai oma toiduse kuninga maast. 12.21 Siis pani Heroodes määratud päeval kuninglikud riided selga ja istus kohtujärjele ja pidas neile kõnet; 12.22 aga rahvas kisendas: „See on Jumala, aga mitte inimese hääl!” 12.23 Aga sedamaid lõi teda Issanda Ingel, sest et ta ei andnud au Jumalale; ja ussid sõid ta ära ja ta heitis hinge. 12.24 Aga Jumala sõna kasvas ja levis. 12.25 Ja Barnabas ja Saulus tulid tagasi Jeruusalemmast, kui nad olid täitnud oma ülesande, ning võtsid enestega ühes ka Johannese, keda hüüti lisanimega Markuseks.
13.1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas ja Siimon, keda hüüti Nigeriks, ja Luukius Küreenest ja Maanaen, kes nelivürst Heroodesega ühes oli üles kasvatatud, ja Saulus. 13.2 Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage Mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks Mina nad olen kutsunud!” 13.3 Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid oma käed nende peale ja saatsid nad teele. 13.4 Need, Püha Vaimu poolt läkitatud, tulid nüüd Seleukiasse ja sõitsid sealt laevaga Küprosesse. 13.5 Ja kui nad Salamisesse olid jõudnud, kuulutasid nad Jumala sõna juutidele kogudusekodades; neil oli ka Johannes käsiliseks ühes. 13.6 Aga kui nad olid saare läbi käinud Paafosest saadik, kohtasid nad üht juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi; 13.7 see oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Tema kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ja püüdis kuulda Jumala sõna. 13.8 Aga neile pani vastu Elümas, nõid — sest seda tähendab nimi tõlkes — püüdes maavalitsejat ära pöörata usust. 13.9 Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravasti talle otsa 13.10 ning ütles: „Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda sirgeid teid? 13.11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!” Ja sedamaid langes ta peale sõgedus ning pimedus, ja ta käis ümber ja otsis talutajaid. 13.12 Kui maavalitseja nägi, mis sündis, uskus ta ja ehmus üliväga Issanda õpetusest. 13.13 Ja kui need, kes olid kaasas Paulusega, ära läksid Paafosest, saabusid nad Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja läks tagasi Jeruusalemma. 13.14 Aga nemad läksid edasi Pergest ja jõudsid Pisiidia Antiookiasse ning läksid kogudusekotta hingamispäeval ja istusid maha. 13.15 Ja pärast seda, kui olid loetud käsk ja prohvetid, läkitasid kogudusekoja ülemad neile ütlema: „Mehed, vennad, kui teil on öelda mõni manitsussõna rahvale, siis öelge!” 13.16 Siis Paulus tõusis üles ja viitas käega neile ning ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge! 13.17 Selle rahva, Iisraeli, Jumal valis ära meie esiisad ja ülendas rahva, kui nad võõrastena olid Egiptuses, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega, 13.18 ja sallis nende kombeid ligi nelikümmend aastat kõrbes 13.19 ja hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja jagas nende maa neile pärandiks. 13.20 See kõik sündis umbes neljasaja viiekümne aasta jooksul. Pärast seda Ta andis neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani. 13.21 Ja selle järele nad palusid enestele kuningat. Ja Jumal andis neile Sauli, Kiisi poja, Benjamini suguharust mehe. Nii möödus nelikümmend aastat. 13.22 Ja kui Ta selle oli tagandanud, äratas Ta neile kuningaks Taaveti, kellest Tema ka tunnistades ütles: „Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Oma südamekohase mehe, kes teeb kõik Mu tahtmist mööda!” 13.23 Selle soost on Jumal äratanud Oma tõotuse järgi Jeesuse Iisraeli Päästjaks, 13.24 siis kui otse enne Tema ilmumist Johannes kuulutas meeleparanduse ristimist kõigele Iisraeli rahvale. 13.25 Ent kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles tema: „Mina ei ole see, kelleks te mind peate; aga vaata, pärast mind tuleb See, Kelle kinga jalast päästma ma väärt ei ole!” 13.26 Mehed, vennad, Aabrahami soo lapsed ja need, kes teie seast kardavad Jumalat, meile on selle pääste sõna läkitatud! 13.27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad, Jeesust mitte tundes, saatsid hukkamõistmisega täide prohvetite sõnad, mida igal hingamispäeval loetakse; 13.28 ja ehk nad küll ei leidnud ühtki surmasüüd, palusid nad Pilaatust, et Ta surmataks. 13.29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis Temast oli kirjutatud, võtsid nad Ta maha puu pealt ja panid hauda. 13.30 Aga Jumal äratas Tema surnuist üles! 13.31 Ja Tema ilmus palju päevi neile, kes Temaga olid tulnud Galileast Jeruusalemma ja kes nüüd on Ta tunnistajad rahva ees. 13.32 Ja me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele, 13.33 et Jumal selle on täitnud meile, nende lastele, äratades üles Jeesuse, nagu ka teises laulus on kirjutatud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!” 13.34 Et Ta Tema on surnuist üles äratanud, nii et Tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on Ta öelnud nõnda: „Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!” 13.35 Sellepärast Ta ütleb ka teises paigas: „Sina ei lase Oma Püha näha kõdunemist!” 13.36 Sest kui Taavet oma rahvapõlve ajal oli teinud Jumala tahte järgi, uinus ta magama ja pandi oma esiisade juurde ja nägi kõdunemist; 13.37 kuid See, Kelle Jumal üles äratas, ei näinud kõdunemist! 13.38 Sellepärast olgu teil nüüd teada, mehed, vennad, et teile Selle läbi kuulutatakse pattude andeksandmist, 13.39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks Tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu. 13.40 Katsuge nüüd, et teid ei tabaks, mis on öeldud prohvetite kirjades: 13.41 „Vaadake, te põlgajad, ja pange imeks ja minge hukka! Sest Ma teen teie päevil teo; teo, mida te ei usuks, kui keegi teile sellest jutustaks!” 13.42 Kui nad siis väljusid, paluti neid järgmisel hingamispäeval neile rääkida neid sõnu. 13.43 Aga kui kogudusekojast oli laiali mindud, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja neid õhutasid jääma Jumala armusse. 13.44 Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kõik linn kuulama Jumala sõna. 13.45 Kui siis juudid nägid rahvahulka, said nad täis viha ja vaidlesid vastu Pauluse kõnele ning pilkasid Jumalat. 13.46 Aga Paulus ja Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole. 13.47 Sest nõnda on meid Issand käskinud: Mina olen Sind pannud valguseks paganaile, et Sa oleksid päästeks ilmamaa otsani!” 13.48 Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja uskusid, nii paljud kui olid määratud igaveseks eluks. 13.49 Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna. 13.50 Aga juudid ässitasid jumalakartlikke kõrgema seisuse naisi ja linna ülemaid ning äratasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ja ajasid nad välja oma aladelt. 13.51 Aga nemad puistasid oma jalgade põrmu nende peale ja tulid Ikoonioni. 13.52 Ja jüngrid täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga.
14.1 Aga Ikoonionis sündis, et nad üheskoos läksid juutide kogudusekotta ja kõnelesid nõnda, et niihästi suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks. 14.2 Aga uskmatud juudid kihutasid üles ja ärritasid paganate meeled vihale vendade vastu. 14.3 Siis nad viibisid seal kauemat aega, kuulutades julgesti Issandat, Kes andis tunnistuse Oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi. 14.4 Aga linna rahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised Apostlite poolt. 14.5 Kui siis paganad ja juudid oma ülematega ühel nõul tahtsid tulla nende kallale, et neid teotada ja kividega visata, 14.6 said nad seda teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse, Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbrusesse 14.7 ja kuulutasid seal Evangeeliumi. 14.8 Ja Lüstras istus mees, võimetu seisma, oma emaihust jalutu, kes ei olnud elades kõndinud. 14.9 See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada, 14.10 ütles ta suure häälega: „Tõuse püsti oma jalgele!” Ja ta kargas üles ja kõndis. 14.11 Aga kui rahvas nägi, mis Paulus oli teinud, siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid lükaoonia keeli: „Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juurde!” 14.12 Ja nad nimetasid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema oli see, kes kõneles. 14.13 Ja Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga. 14.14 Aga kui Apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, rebestasid nad oma riided, kargasid hüüdes rahva sekka 14.15 ning ütlesid: „Mehed, miks te seda teete? Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile Evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on, 14.16 Kes endisel põlvel on lasknud kõik rahvad käia Omi teid, 14.17 ja siiski ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!” 14.18 Nii kõneldes nad vaevalt vaigistasid rahva, et see neile ei ohverdaks. 14.19 Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need meelitasid hulga eneste poole ja viskasid Paulust kividega ning vedasid ta linnast välja, arvates, et ta on surnud. 14.20 Aga kui jüngrid olid tema ümber tulnud, tõusis ta üles ja läks linna. Ja järgmisel päeval ta läks ühes Barnabasega Derbesse. 14.21 Ja kui nad selles linnas olid kuulutanud Evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse ning 14.22 kinnitasid jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala Riiki. 14.23 Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks, Kellesse need nüüd uskusid. 14.24 Siis nad käisid läbi Pisiidiamaa ja saabusid Pamfüüliasse. 14.25 Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse. 14.26 Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kust nad olid väljunud Jumala armu hooleks antuina sellele tööle, mille nad olid lõpetanud. 14.27 Ja kui nad olid saabunud, kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega, ja et ta oli avanud paganaile usu ukse. 14.28 Ja nad viibisid seal kauemat aega jüngrite juures.
15.1 Ja mõned, kes olid tulnud Juudamaalt, õpetasid vendi nõnda: „Kui te ei lase endid ümber lõigata Moosese kombe järgi, siis te ei või õndsaks saada!” 15.2 Kui sellest tõusis lahkmeel ja Paulusel ja Barnabasel ei olnud nendega mitte pisut vaidlemist, siis tehti otsuseks, et Paulus ja Barnabas ning mõned muud nende seast lähevad Jeruusalemma Apostlite ja vanemate juurde selle tüliküsimuse pärast. 15.3 Siis kogudus saatis nad teele, ja nemad läksid Foiniikiast ja Samaariast läbi ning jutustasid paganate pöördumisest ja tegid sellega suure rõõmu kõigile vendadele. 15.4 Kui nad saabusid Jeruusalemma, võtsid kogudus, Apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad jutustasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega. 15.5 Aga mõned variseride usulahust, kes olid saanud usklikuks, astusid esile ning ütlesid: „Neid tuleb ümber lõigata ja käskida pidada Moosese käsku!” 15.6 Siis Apostlid ja vanemad tulid kokku seda asja arutama. 15.7 Ja kui asjast tekkis palju vaidlust, tõusis Peetrus ning ütles neile: „Mehed, vennad, teie teate, et Jumal juba ammusest ajast teie seast on ära valinud mind, et minu suu läbi paganad kuuleksid Evangeeliumi sõna ja usuksid. 15.8 Ja südametundja Jumal on neile andnud tunnistuse, andes neile Püha Vaimu otsekui meilegi, 15.9 ega ole teinud mingisugust vahet meie ja nende vahel, puhastades nende südamed usu läbi. 15.10 Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, et panete jüngrite kaela ikke, mida meie esiisad ega meie ei ole suutnud kanda? 15.11 Ent me usume Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi saada õndsaks, otse nõnda kui nemadki!” 15.12 Aga kogu rahvahulk jäi vait ja nad kuulasid, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, mis suuri tunnustähti ja imesid Jumal paganate seas oli teinud nende läbi. 15.13 Kui nad siis olid jutu lõpetanud, võttis Jakoobus sõna ning ütles: „Mehed, vennad, kuulge mind! 15.14 Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita Oma nimele rahvas paganate seast. 15.15 Sellega sobivad ühte prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud: 15.16 „Pärast seda Ma tulen jälle ja ehitan üles Taaveti lagunenud maja ning parandan ära tema varemed ja püstitan ta uuesti, 15.17 et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud Minu nimi, ütleb Issand, Kes seda teeb, 15.18 mis on teada igavikust.” 15.19 Sellepärast arvan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei peaks tehtama raskusi, 15.20 vaid neile kirjutatagu, et nad hoiduksid väärjumalate rüveduse, porduelu, lämbunu ja vere eest. 15.21 Sest Moosesel on vanast ajast kõigis linnades küllalt neid, kes teda kuulutavad, ning teda loetakse igal hingamispäeval kogudusekodades.” 15.22 Siis Apostlid ja vanemad ühes kõige kogudusega arvasid heaks valida endi seast mehed ning läkitada Antiookiasse ühes Pauluse ja Barnabasega, nimelt Juuda, lisanimega Barsabas, ja Siilase, kes olid juhatajad vendade seas. 15.23 Nendega nad saatsid järgmise kirja: „Meie, Apostlid ja vanemad ja vennad, saadame tervisi vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia- ja Süüria- ja Kiliikiamaal. 15.24 Olles kuulnud, et mõned meie seast on välja läinud ja on teid teinud kõnedega rahutuks ja on saatnud teie hinged kitsikusse, ilma et meie neid oleksime käskinud, 15.25 arvasime üksmeelselt heaks valida mehed ja läkitada need teie juurde ühes meie armsate vendade Barnabase ja Paulusega, 15.26 meestega, kes oma elu on pannud kaalule meie Issanda Kristuse nime pärast. 15.27 Nii me oleme siis läkitanud Juuda ja Siilase, et nad teile suusõnal teataksid sedasama. 15.28 Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need väga tarvilised määrused: 15.29 hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest. Kui te nendest hoidute, teete hästi. Jääge Jumalaga!” 15.30 Nii nad saadeti teele ja nad saabusid Antiookiasse. Seal nad kogusid rahvahulga kokku ja andsid kirja neile kätte. 15.31 Kui nad seda olid lugenud, said nad rõõmsaks selle troostist. 15.32 Aga Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, manitsesid vendi mitme sõnaga ja kinnitasid neid. 15.33 Ja kui nad seal mõne aja olid viibinud, saadeti nad rahuga vendade juurest nende juurde, kes nad olid läkitanud. 15.34 Ja Siilas arvas heaks jääda nende juurde. 15.35 Aga Paulus ja Barnabas viibisid Antiookias ning õpetasid ja kuulutasid ühes paljude teistega Issanda armuõpetuse sõna. 15.36 Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: „Lähme jälle vaatama vendi kõiki linnu mööda, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib!” 15.37 Ja Barnabas andis nõu võtta kaasa Johannes, keda hüütakse Markuseks. 15.38 Aga Paulus arvas heaks mitte võtta enesega teda, kes neist oli lahkunud Pamfüülias ega olnud ühes nendega läinud tööle. 15.39 Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse. 15.40 Aga Paulus valis Siilase ja läks teele, ja vennad andsid ta Jumala armu hooleks. 15.41 Ja ta käis läbi Süüria ja Kiliikia kinnitades kogudusi.
16.1 Ja ta saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli üks jünger, Timoteos nimi, uskliku juudi naise poeg; aga ta isa oli kreeklane. 16.2 Sellele andsid Lüstras ja Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse. 16.3 Teda tahtis Paulus enesele saatjaks teele. Ja ta võttis ning lõikas ta ümber juutide pärast, kes olid neis paigus; sest nad teadsid kõik, et tema isa oli kreeklane. 16.4 Aga kui nad käisid linnast linna, käskisid nad usklikke pidada neid seadmisi, mis Apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud. 16.5 Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt. 16.6 Ja nemad käisid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli neid keelanud sõna rääkimast Aasias. 16.7 Jõudes Müüsiani üritasid nad matkata Bitüüniasse, kuid Jeesuse Vaim ei lasknud neid mitte. 16.8 Siis nad läksid mööda Müüsiast ja tulid alla Troasse. 16.9 Ja Paulus nägi öösel nägemuse: Makedoonia mees seisis ja palus teda ning ütles: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!” 16.10 Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse ja me olime julged selles, et Issand meid oli kutsunud neile Evangeeliumi kuulutama. 16.11 Me läksime Troast teele ja tulime otsekohe Samotraakesse ja järgmisel päeval Neapolisse 16.12 ja sealt Filipisse, mis on esimesi linnu tolles Makedoonia osas, asulinn. Sinna linna me jäime peatama mõneks päevaks. 16.13 Ja hingamispäeval me läksime linnast välja jõe äärde, kus neil oli kombeks käia palvusel, ja istusime maha ning kõnelesime naistele, kes olid kokku tulnud. 16.14 Ja ka üks jumalakartlik naine, nimega Lüüdia, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas jutlust. Tema südame avas Issand, et ta pani tähele seda, mida Paulus rääkis. 16.15 Aga kui tema ja ta pere olid ristitud, palus ta meid ning ütles: „Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta ja jääge sinna!” Ja ta käis meile peale. 16.16 Aga sündis, kui me läksime palvusele, et meile tuli vastu tüdruk, kellel oli lausuja vaim. See tõi oma isandaile palju kasu lausumisega. 16.17 Tema tuli Paulusele ja meile järele, kisendas ning ütles: „Need inimesed on Kõigekõrgema Jumala sulased, kes teile kuulutavad õndsuse teed!” 16.18 Ja seda ta tegi mitu päeva. Aga Paulusel oli sellepärast meel haige, ja ta pöördus ümber ning ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel välja minna tema seest!” Ja vaim läks välja samal tunnil. 16.19 Aga kui tüdruku isandad nägid, et nende kasu lootus oli lõppenud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ja vedasid nad turule ülemate juurde. 16.20 Ja nad viisid nad pealikute ette ning ütlesid: „Need inimesed teevad meie linna rahutuks ja nad on juudid! 16.21 Nad kuulutavad kombeid, mida meil kui roomlasil ei sünni vastu võtta ega täita!” 16.22 Ja rahvas tõusis nende vastu. Ja pealikud käskisid kiskuda nende riided seljast ja neid vitstega peksta. 16.23 Ja kui nad neile olid palju hoope andnud, viskasid nad nemad vanglasse ja käskisid vangihoidjal neid hoolsasti valvata. 16.24 Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta nad kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku. 16.25 Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. 16.26 Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla. 16.27 Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud. 16.28 Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!” 16.29 Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, 16.30 tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?” 16.31 Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!” 16.32 Ja nad kuulutasid temale Issanda sõna ja kõigile, kes olid tema kojas. 16.33 Tema võttis nad sel öötunnil enese juurde ja pesi nende haavad. Ja ta ristiti sedamaid ja kõik tema pere. 16.34 Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse. 16.35 Kui valgeks läks, läkitasid pealikud kohtusulased ütlema: „Lase need inimesed lahti!” 16.36 Siis vangihoidja teatas need sõnad Paulusele, öeldes: „Pealikud on siia läkitanud sõna, et teid tuleb lahti lasta; seepärast väljuge nüüd ja minge rahuga!” 16.37 Aga Paulus ütles neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud; nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd nad tahavad meid salaja välja lükata. Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!” 16.38 Kohtusulased teatasid need sõnad pealikuile. Need lõid kartma, kui nad kuulsid neid Rooma kodanikud olevat. 16.39 Ja nad tulid ning rääkisid nendega lahkesti, tõid nad välja vangist ja palusid neid linnast ära minna. 16.40 Siis nad tulid vanglast välja ja läksid Lüüdia juurde. Ja kui nad olid vendi näinud, siis nad kinnitasid neid ja läksid ära.
17.1 Ja nad läksid läbi Amfipolise ja Apolloonia ja tulid Tessaloonikasse, kus oli juutide kogudusekoda. 17.2 Ja Paulus läks oma kombe järgi sisse nende juurde ja kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast, 17.3 seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma, ja öeldes: „See Jeesus, Keda mina teile kuulutan, on Kristus!” 17.4 Ja mõned neist said usklikuks ja liitusid Pauluse ja Siilasega, nõndasamuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja mitte pisut suursuguseid naisi. 17.5 Aga juudid said kadedaks ja võtsid enestega mõningaid hulguseid, nurjatuid mehi, kihutasid rahva üles ning tõstsid linnas möllu ja ründasid Jaasoni maja ning katsusid neid välja vedada rahva ette. 17.6 Aga kui nad neid ei leidnud, vedasid nad Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning kisendasid: „Need, kes kõiges maailmas tüli tõstavad, on ka siin! 17.7 Neid on Jaason vastu võtnud ja nad kõik teevad keisri käskude vastu ja ütlevad ühe teise olevat kuninga, Jeesuse!” 17.8 Seda kuuldes said rahvas ja linna ülemad rahutuks, 17.9 kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad lahti. 17.10 Aga vennad saatsid sedamaid Pauluse ja Siilase läbi öö Beroiasse. Kui nemad olid saabunud, läksid nad juutide kogudusekotta. 17.11 Need olid üllamad kui Tessaloonika juudid; nemad võtsid sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati. 17.12 Siis uskusid nüüd paljud neist, ja mitte pisut kreeka lugupeetud naisi ja mehi. 17.13 Aga kui Tessaloonika juudid said teada, et Paulus ka Beroias kuulutas Jumala sõna, tulid nad sinnagi rahvast ässitama ja rahutuks tegema. 17.14 Siis vennad saatsid Pauluse sedamaid minema mere äärde; aga Siilas ja Timoteos jäid sinna. 17.15 Ja Pauluse saatjad viisid ta Ateenani, ja kui nad olid saanud Siilase ja Timoteose jaoks käsu, et need nii ruttu kui võimalik tuleksid tema juurde, tulid nad sealt ära. 17.16 Aga kui Paulus Ateenas neid oli ootamas, ärritus ta vaim temas, kui ta nägi linna ebajumalakujusid täis olevat. 17.17 Ent ta kõneles nüüd kogudusekojas juutidega ja jumalakartlike inimestega, ja turul iga päev nendega, keda ta kohtas. 17.18 Ja mõned epikuurlaste ja stoalaste mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida siis see lobasuu tahab öelda?” Aga teised: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime!” Sest ta jutlustas neile Jeesusest ja ülestõusmisest. 17.19 Ja nad võtsid ta kinni ja viisid ta Areopaagi ning ütlesid: „Kas me võiksime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa õpetad? 17.20 Sest sa tood meie kõrvade ette võõrastavaid asju; sellepärast tahamegi nüüd teada, mis need õige on!” 17.21 Sest kõik ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid. 17.22 Aga Paulus seisis keset Areopaagi ning ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud. 17.23 Sest ma olen läbi minnes ja teie pühi paiku vaadeldes leidnud ka altari, mille peale oli kirjutatud: „Tundmatule Jumalale!” Keda te nüüd tundmata teenite, Teda kuulutan mina teile. 17.24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, Tema, Kes on taeva ja maa Issand, ei ela templis, mis on kätega tehtud; 17.25 Teda ei teenita ka mitte inimeste kätega, otsekui oleks Temale midagi vaja; Tema annab Ise kõigile elu ja õhu ja kõik. 17.26 Ja Ta on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama ning neile seadnud ennemääratud ajad ja nende asukohtade rajad, 17.27 et nad otsiksid Jumalat, kas nad Teda ehk saaksid kätega kombata ja leida, ehk Tema küll ei ole kaugel mitte ühestki meist; 17.28 sest Tema sees elame ja liigume ja oleme meie, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme Tema sugu!” 17.29 Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis me ei tohi mõelda, et jumalik olend on kulla või hõbeda või kivi sarnane, niisugune nagu inimese oskuse ja väljamõeldise läbi tekitatud kuju. 17.30 Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd Ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama, 17.31 sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses Mehe läbi, Kelle Ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema surnuist üles äratanud!” 17.32 Aga kui nad surnute ülestõusmisest kuulsid, panid mõned seda naeruks, aga teised ütlesid: „Me tahame sind selles asjas kuulda veel teinegi kord!” 17.33 Nõnda läks Paulus nende keskelt ära. 17.34 Ent mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks; nende hulgas oli ka Areopaagi liige Dionüüsios ja üks naine, nimega Daamaris, ja muid ühes nendega.
18.1 Pärast seda läks Paulus Ateenast ära ja tuli Korintosesse. 18.2 Sealt ta leidis juudi, nimega Akvila; see oli Pontosest pärit ja oli hiljuti tulnud Itaaliast ühes oma naise Priskillaga, sest keiser Klaudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda. Nende juurde tuli tema. 18.3 Ja et neil oli ühesugune amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid ühes tööd; sest nad olid ametilt telgitegijad. 18.4 Aga ta õpetas kogudusekojas igal hingamispäeval ning äratas juute ja kreeklasi usule. 18.5 Kui siis Siilas ja Timoteos Makedooniast sinna jõudsid, oli Paulus andunud sõna kuulutamisele ning tunnistas juutidele, et Jeesus on Messias. 18.6 Aga kui nad vastu panid ja pilkama hakkasid, puistas ta tolmu oma riietelt ning ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas. Sest ajast ma lähen paganate juurde!” 18.7 Ja kui ta sealt ära läks, tuli ta ühe jumalakartliku mehe kotta, nimega Justus, kelle maja oli otse kogudusekoja kõrval. 18.8 Aga kogudusekoja ülem Krispos sai usklikuks Issandasse kogu oma perega ja palju korintlasi sai kuulates usklikuks, ja nad ristiti. 18.9 Siis Issand ütles öösel nägemuses Paulusele: „Ära karda, vaid kõnele ja ära ole vait! 18.10 Sest Mina olen sinuga ja ükski ei saa su kallale tulla sulle kurja tegema, sest Mul on palju rahvast selles linnas!” 18.11 Siis ta viibis seal ühe aasta ja kuus kuud ja õpetas nende seas Jumala sõna. 18.12 Aga kui Gallio oli Ahhaia maavalitseja, tõusid juudid ühel meelel Pauluse vastu ja viisid ta kohtujärje ette 18.13 ning ütlesid: „See siin meelitab inimesi Jumalat teenima käsuvastaselt!” 18.14 Aga kui Paulus tahtis suu avada, ütles Gallio juutidele: „Kui oleks tehtud mõni ülekohtune tegu või ilge kuritöö, oh juudid, siis ma oleksin küll kohustatud teid üle kuulama; 18.15 aga kui on vaidlust sõnade ja nimede ja käsuõpetuse pärast teie seas, siis katsuge ise toime saada; neis asjus ei taha mina olla kohtumõistja!” 18.16 Ja ta ajas nad ära kohtujärje eest. 18.17 Nemad aga läksid kõik kogudusekoja ülema Soostenese kallale ja peksid teda kohtujärje ees. Ja Gallio ei hoolinud sellest midagi. 18.18 Aga Paulus viibis seal veel mitu päeva. Siis ta jättis vennad jumalaga ja sõitis laevaga Süüriasse ja ühes temaga Priskilla ja Akvila, pärast seda kui ta Kenkreas oli lasknud oma pea pügada, sellepärast et ta oli andnud tõotuse. 18.19 Ja nad saabusid Efesosse ja siin ta jättis nad maha, tema ise aga läks kogudusekotta ja vaidles juutidega. 18.20 Aga kui nad teda palusid kauemaks eneste juurde jääda, ei olnud ta nõus, 18.21 vaid jättis nad jumalaga ning ütles: „Ma tulen teinekord teie juurde tagasi, kui Jumal tahab!” Ja ta läks Efesosest ära. 18.22 Ja kui ta Kaisareas oli maabunud, läks ta üles Jeruusalemma, tervitas kogudust ja läks siis alla Antiookiasse. 18.23 Kui ta seal oli viibinud mõnd aega, läks ta teele ja käis järgemööda läbi Galaatia maakonna ja Früügia, kinnitades kõiki jüngreid. 18.24 Aga keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja, tuli Efesosse. 18.25 Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja ta oli tuline vaimult, rääkis ja õpetas õigesti Jeesusest, aga tundis ainult Johannese ristimist. 18.26 Tema hakkas julgesti õpetama kogudusekojas. Aga kui Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta eneste juurde ja seletasid talle selgemini ära Jumala tee. 18.27 Aga kui ta tahtis minna Ahhaiasse, julgustasid vennad teda selleks ning kirjutasid jüngritele, et nad tema vastu võtaksid. Kui ta sinna oli saabunud, saatis ta palju kasu neile, kes armu läbi olid saanud usklikuks. 18.28 Sest suure osavusega lükkas ta avalikult juutide väited ümber ja näitas Kirjast, et Jeesus on Messias.
19.1 Kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli Efesosse ning leidis sealt jüngreid. 19.2 Ja ta küsis neilt: „Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?” Aga nemad ütlesid talle: „Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!” 19.3 Ja tema ütles: „Mis ristimisega te siis olete ristitud?” Nad vastasid: „Johannese ristimisega!” 19.4 Aga Paulus ütles: „Johannes ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid Temasse, Kes pärast teda tuleb, see on Jeesusesse!” 19.5 Kui nad seda kuulsid, lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse. 19.6 Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid. 19.7 Neid oli üldse ligi kaksteist meest. 19.8 Ja ta läks kogudusekotta ning kõneles seal avalikult kolm kuud, õpetades ja äratades nõudma Jumala riiki. 19.9 Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rääkisid halba õpetusest rahva ees, läks ta ära nende juurest ning eraldas neist jüngrid ja pidas iga päev arutlusi Türannose koolis. 19.10 See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna. 19.11 Ja Jumal tegi iseäralikke imetegusid Pauluse käte läbi, 19.12 nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põlli viidi haigete peale ja tõved lahkusid haigetest ning kurjad vaimud läksid välja. 19.13 Aga mõningad ümberrändajad juudi lausujad hakkasid Issanda Jeesuse nime nimetama nende peale, kelles oli kurje vaime, öeldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!” 19.14 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid. 19.15 Ent kuri vaim vastas ning ütles neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?” 19.16 Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas nende kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nõnda et nad alasti ja haavatult põgenesid sellest kojast. 19.17 Ja see sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Ja hirm tuli nende kõikide peale, ja Issanda Jeesuse nime ülistati väga. 19.18 Ja paljud neist, kes olid usklikuks saanud, tulid ning tunnistasid ja andsid üles oma teod. 19.19 Aga mitmed neist, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Ja kui nende hind kokku arvati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki. 19.20 Nii võimsasti kasvas Issanda sõna ja avaldas oma väge. 19.21 Kui see kõik oli sündinud, võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ning ütles: „Kui ma seal olen ära käinud, pean ma näha saama ka Rooma linna!” 19.22 Ja ta läkitas kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, Makedooniasse ja jäi ise veel mõneks ajaks Aasiasse. 19.23 Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast. 19.24 Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi hõbedast Artemise templeid ja saatis sellega ametimeestele palju kasu. 19.25 Need ta kogus kokku ja teisi, kes seda tööd tegid, ning ütles: „Mehed, te teate, et meil sellest tööst on hea tulu, 19.26 ja te näete ning kuulete, et see Paulus mitte ainult Efesoses, vaid ka peaaegu kogu Aasias palju rahvast ära meelitab ja eksitab, öeldes, et need ei olevat jumalad, mis kätega tehakse. 19.27 Ent mitte ükspäinis seda meie tööstust ei ähvarda halvakspanu, vaid ka suure jumalanna Artemise templit, nii et seda mikski ei panda ja et kaob ka jumalanna suur au, keda kummardavad kogu Aasia ja kõik maailm!” 19.28 Kui nad seda kuulsid, said nad täis viha, kisendasid ning ütlesid: „Suur on efeslaste Artemis!” 19.29 Ja kõik linn sai täis kära ja nad tormasid ühel meelel teatrisse ja vedasid ühes sinna Gaajuse ja Aristarhose, kaks makedoonlast, kes olid Pauluse matkakaaslased. 19.30 Ent kui Paulus tahtis rahva sekka minna, ei lasknud jüngrid teda mitte. 19.31 Ka mõned Aasiamaa ülemad, kes olid tema sõbrad, läkitasid tema juurde ning palusid teda, et ta ei läheks teatriväljakule. 19.32 Seal kisendasid ühed seda, teised teist; sest rahvakogu oli segaduses ja suurem hulk ei teadnud, misjaoks nad olid kokku tulnud. 19.33 Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viitas käega, märku andes, et ta tahab pidada kaitsekõnet rahva ees. 19.34 Aga kui nad märkasid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi aega: „Suur on efeslaste Artemis!” 19.35 Viimaks linnakirjutaja vaigistas rahva ning ütles: „Efesose mehed, kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja? 19.36 Et nüüd ükski sellele ei saa vastu rääkida, siis tuleb teil jääda vait ega tule midagi ette võtta uisapäisa. 19.37 Sest te olete toonud siia need mehed, kes ei ole templi rüüstajad ega teie jumalanna teotajad. 19.38 Kui nüüd Demeetriosel ja temaga ühes olevail ametimeestel on kellegi peale midagi kaebamist, siis on selleks kohtupäevi ja maavalitsejaid; kaevaku nad üksteist kohtusse. 19.39 Ja kui teil on veel mingit muud nõudmist, siis seletatagu asi korrapärase rahvakogu ees. 19.40 Sest meil tuleb tänase kära pärast karta, et meie peale kaebus tõstetakse, ilma et meil oleks mingit põhjust, millega seda rahva kokkujooksu õigustada!” Kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakogu laiali.
20.1 Kui kära oli vaigistatud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, jättis nad jumalaga ja läks teele Makedooniasse. 20.2 Ja kui ta need maakohad oli läbi käinud ja seal palju manitsussõnu rääkinud, tuli ta Kreekamaale. 20.3 Seal ta viibis kolm kuud. Kui ta siis mõtles mereteed minna Süüriasse ja juudid salanõu pidasid ta vastu, võttis ta nõuks tagasi matkata Makedoonia kaudu. 20.4 Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklastest Aristarhos ja Sekundus, ja derbelane Gaajus, ja Timoteos, ja aasialased Tühhikos ja Trofimos. 20.5 Need läksid ära eele ja ootasid meid Troas. 20.6 Meie aga läksime laevaga pärast hapnemata leibade päevi Filipist teele ja saabusime nende juurde Troasse viiendal päeval, ja jäime sinna seitsmeks päevaks. 20.7 Aga kui me esimesel nädalapäeval olime kokku tulnud leiba murdma, siis Paulus, kes tahtis teisel päeval ära minna, kõneles nendega ja jätkas oma kõnet keskööni. 20.8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime. 20.9 Aga üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna. 20.10 Aga Paulus läks alla ja heitis tema peale, haaras ta ümbert kinni ning ütles: „Ärge hädaldage, sest tal on hing veel sees!” 20.11 Siis ta läks üles ja murdis leiba ja sõi ja kõneles kaua kuni koiduni ja läks siis teele. 20.12 Aga noor mees viidi minema elusana ja oldi suuresti trööstitud. 20.13 Me läksime eele laeva ja sõitsime Assosesse, kus mõtlesime oodata Paulust laeva, sest nõnda oli ta käskinud, ette võttes ise jala tulla. 20.14 Kui ta nüüd Assoses meiega kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse. 20.15 Sealt me purjetasime edasi ja jõudsime järgmisel päeval Kiose saare kohta ja peatusime teisel päeval Saamoses ja saabusime järgmisel päeval Mileetosesse. 20.16 Sest Paulusel oli nõu Efesosest mööda sõita, et mitte aega viita Aasias. Tõttas ta ju, et kui vähegi võimalik, Nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma. 20.17 Aga Mileetosest ta läkitas sõna Efesosse ja kutsus koguduse vanemad enese juurde. 20.18 Ja kui nad tema juurde tulid, ütles ta neile: „Te teate, kuidas ma esimesest päevast, kui ma tulin Aasiasse, kõige selle aja olin teie juures, 20.19 teenides Issandat kõige alanduse ja pisarate ja kiusatustega, mis mind tabasid juutide salanõu tõttu; 20.20 kuidas ma teie eest ei pidanud salajas midagi, mis teile tarvis oli, et oleksin selle jätnud teile kuulutamata ega oleks teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda 20.21 ja tunnistanud nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse. 20.22 Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma ega tea, mis mind seal võib tabada; 20.23 kuid seda ma tean, et Püha Vaim igas linnas mulle tunnistab ning ütleb, et köidikud ja viletsused ootavad mind. 20.24 Ometi ma ei hooli sellest midagi ega pea ka oma elu kalliks, kui ma aga lõpetan oma elukorra ja ametikohused, mis ma olen saanud Issanda Jeesuse käest, et tunnistada Jumala armu Evangeeliumi. 20.25 Ja nüüd, vaata, ma tean, et te iialgi enam ei saa minu silmi näha, te kõik, kelle keskel ma olen käinud ja kuulutanud Jumala Riiki. 20.26 Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest; 20.27 sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud. 20.28 Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud Iseenese vere läbi. 20.29 Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; 20.30 ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele. 20.31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast. 20.32 Ja nüüd ma annan teid, vennad, Jumala ja Tema armusõna hooleks, Kes on vägev teid üles ehitama ja andma teile pärandi kõikide seas, Kes on pühitsetud. 20.33 Hõbedat ega kulda ega riietust ei ole ma ihaldanud. 20.34 Te teate ise, et need mu käed on teinud tööd minu ja mu kaaslaste vajaduste rahuldamiseks. 20.35 Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest ja meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!” 20.36 Ja kui ta seda oli öelnud, langes ta põlvili ja palvetas ühes nende kõikidega. 20.37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja hakkasid Paulusel ümber kaela ja andsid temale suud. 20.38 Kõige rohkem kurvastas neid sõna, mis ta oli öelnud, et nad enam ei saavat näha tema palet. Siis nad saatsid ta laeva.
21.1 Aga kui me neist olime lahkunud ja laevaga teele läinud, purjetasime otsekohe Koossi, aga teisel päeval Roodosesse ja sealt Patarasse. 21.2 Seal me leidsime laeva, mis läks Foiniikiasse, astusime sellesse ja purjetasime minema. 21.3 Kui Küpros meile hakkas paistma, jätsime selle vasakut kätt ja purjetasime Süüriasse ning maabusime Tüüroses, sest seal pidi laev koormast tühjendatama. 21.4 Seal me kohtasime jüngreid ning jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma. 21.5 Aga kui meie aeg lõppes, läksime teele. Ja nad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me heitsime põlvili ranna äärde ning palvetasime. 21.6 Ja kui me olime üksteise jätnud jumalaga, astusime laeva; aga nemad pöördusid tagasi koju. 21.7 Tüürosest me sõitsime Ptolemaisse ja lõpetasime seal oma laevasõidu; me teretasime vendi ja jäime nende juurde üheks päevaks. 21.8 Aga järgmisel päeval läksime sealt välja ja tulime Kaisareasse; me läksime Evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. 21.9 Temal oli neli tütart; need olid neitsid ja ennustasid. 21.10 Aga kui me mõned päevad seal viibisime, tuli sinna prohvet Judeast, Aagabus nimi. 21.11 Tema tuli meie juurde ja võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ja ütles: „Seda ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemmas nõnda kinni ja annavad ta paganate kätte!” 21.12 Kui me seda kuulsime, palusime teda meie ja ka teised, kes seal elasid, et ta ei läheks Jeruusalemma. 21.13 Siis Paulus vastas: „Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant? Sest ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime pärast!” 21.14 Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, jäime rahule ja ütlesime: „Issanda tahtmine sündigu!” 21.15 Pärast neid päevi me valmistusime teele ja läksime Jeruusalemma. 21.16 Ja meiega ühes tulid mõned jüngrid Kaisareast, kes meid viisid ühe vana jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külaliseks me pidime jääma. 21.17 Ja kui me jõudsime Jeruusalemma, võtsid vennad meid heal meelel vastu. 21.18 Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jakoobuse juurde. Ja kõik vanemad tulid sinna. 21.19 Ja kui ta neid oli teretanud, jutustas ta järgemööda kõik, mis Jumal oli teinud paganate seas tema ameti kaudu. 21.20 Seda kuuldes nad andsid Jumalale au ning ütlesid talle: „Sa näed, vend, kui mitu tuhat juuti on, kes on saanud usklikuks, ja need kõik peavad kangesti käsu kombeid. 21.21 Aga nad on saanud kuulda sinust, et sina õpetavat juute, kes elavad paganate seas, taganema Moosesest öeldes, et ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada usukommete järgi. 21.22 Mis nüüd teha? Igatahes nad saavad kuulda, et sa oled tulnud. 21.23 Siis tee nüüd seda, mis me sulle ütleme: meil on neli meest, kes on võtnud eneste peale tõotuse. 21.24 Need võta enese juurde ning puhasta ennast ühes nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea pügaksid; siis märkavad kõik, et see on tühi, mis nad sinust on kuulnud, vaid et ka sina ise elad käsku pidades. 21.25 Aga paganate kohta, kes on saanud usklikuks, oleme otsustanud ja läkitanud kirja, et neil on tarvis hoiduda ebajumala ohvrilihast ja verest ja lämbunu lihast ja hooraelust!” 21.26 Siis võttis Paulus mehed enese juurde ja järgmisel päeval ta laskis ennast ühes nendega puhastada, läks pühakotta ja teatas, et puhastuspäevad on lõppenud, ja jäi sinna, kuni nende igaühe eest oli ohver toodud. 21.27 Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid teda Aasiast olevad juudid pühakojas ja ajasid kõik rahva kihama ning pistsid oma käed tema külge 21.28 ja kisendasid: „Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on see mees, kes igal pool õpetab kõiki inimesi meie rahva ja käsu ja selle paiga vastu; pealegi on ta toonud kreeklasi pühakotta ja selle paiga rüvetanud!” 21.29 Sest nad olid enne näinud temaga linnas olevat efeslase Trofimose ja arvasid temast, et Paulus oli ta toonud pühakotta. 21.30 Ja kogu linn tõusis liikvele ning rahvast jooksis kokku. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning tõmbasid ta pühakojast välja, ja uksed pandi kohe lukku. 21.31 Juba nad tahtsid teda tappa, kui ülempealikule teada anti, et kõik Jeruusalemm on kihamas. 21.32 See võttis sedamaid sõjamehi ja pealikuid enesega ja tuli joostes nende juurde. Kui nad ülempealikut ja sõjamehi nägid, lakkasid nad Paulust peksmast. 21.33 Siis astus ülempealik ette, võttis ta oma hoole alla, käskis ta kahe ahelaga kinni siduda ja küsis, kes ta on ja mis ta on teinud. 21.34 Aga rahva seast kisendasid ühed seda, teised teist. Ja et ta ei võinud õieti asja teada saada kära pärast, käskis ta tema viia kindlusesse. 21.35 Kui aga Paulus jõudis trepile, pidid sõjamehed teda kandma rahvatungi pärast, 21.36 sest suur rahvahulk käis järel ja kisendas: „Hukka ta ära!” 21.37 Ja kui Paulust juba oldi viimas kindlusesse, ütles ta ülempealikule: „Kas mul on luba midagi sulle rääkida?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt? 21.38 Kas sina ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu tõstis ja viis välja kõrbe neli tuhat mõrtsukat?” 21.39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik; aga ma palun sind, anna mulle luba rahvale kõnelda!” 21.40 Kui ta andis loa, astus Paulus astmeile ning andis käega rahvale märku. Kui kõik vait jäid, hakkas ta kõnelema heebrea keeli ning ütles:
22.1 „Mehed, vennad ja vanemad, kuulge nüüd, mida ma enese kaitseks teile räägin!” 22.2 Kui nad kuulsid, et ta neile räägib heebrea keeli, jäid nad veel vaiksemaks. Ja tema ütles: 22.3 „Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja kasvatatud siin selles linnas Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks; ja ma olin agar Jumala nõudja, nõnda nagu teie kõik tänapäeval olete. 22.4 Ja sellisena ma kiusasin taga seda õpetust vereni, köites ja viies vangi niihästi mehi kui naisi, 22.5 nõnda nagu mulle võivad anda tunnistust ka ülempreester ja kogu vanematekogu, kellelt ma sain ka kirju viimiseks vendadele Damaskusesse; ja ma olin sinna minemas kinni siduma ka neid, kes seal olid, ja Jeruusalemma viima, et neid nuheldaks. 22.6 Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast! 22.7 Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? 22.8 Mina aga vastasin: kes Sa oled, Issand? Ja Ta ütles mulle: Mina olen Jeesus Naatsaretlane, Keda sa taga kiusad! 22.9 Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, Kes minuga rääkis, nad ei kuulnud! 22.10 Siis ma ütlesin: Issand, mida ma pean tegema? Aga Issand ütles mulle: tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha. 22.11 Ja kui ma selle heleda valguse pärast ei võinud näha, talutasid mind kättpidi mu kaasasolijad, ja ma jõudsin Damaskusesse. 22.12 Siis keegi Ananias, käsuõpetuselt jumalakartlik mees, kellel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt, 22.13 tuli mu juurde, astus ligi ja ütles mulle: Saul, vend, näe jälle! Ja selsamal tunnil ma nägin jälle ning vaatasin talle otsa. 22.14 Tema aga ütles: meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma Tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält Tema suust, 22.15 sest sa pead olema Tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud. 22.16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime. 22.17 Kui ma siis jälle tulin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, sündis minuga, et ma otsekui enesest ära olin 22.18 ja nägin Teda. Ja Tema ütles mulle: tõtta ja mine kohe ära Jeruusalemmast, sellepärast et nad sinu tunnistust Minu kohta vastu ei võta! 22.19 Ja mina ütlesin: Issand, nad teavad seda ise, et ma viisin vangi ja peksin kogudusekodades neid, kes uskusid Sinusse. 22.20 Ja kui Stefanose, Su tunnistaja veri ära valati, siis minagi juures olles kiitsin seda heaks ja hoidsin nende riideid, kes teda tapsid. 22.21 Ja Tema ütles mulle: mine, sest Ma tahan sind läkitada kaugele paganate sekka!” 22.22 Sellest sõnast saadik nad kuulasid teda, ja siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid: „Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!” 22.23 Ja kui nad kisendasid ja riideid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast viskasid, 22.24 käskis ülempealik teda viia kindlusesse ning ütles, et teda tuleb üle kuulata ja piitsa abil kätte saada, mis süü pärast nad nõnda tema peale kisendasid. 22.25 Aga kui nad tema olid maha sirutanud, et teda rihmadega peksta, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?” 22.26 Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas seda ülempealikule ning ütles: „Mis sa nüüd teed? See inimene on ju Rooma kodanik!” 22.27 Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning ütles: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: „Olen küll!” 22.28 Ja ülempealik vastas: „Ma olen suure rahaga nõutanud enesele selle Rooma kodanikuõiguse!” Ent Paulus ütles: „Aga mina olen sellena sündinud!” 22.29 Siis läksid sedamaid tema juurest ära need, kes teda pidid piitsa abil üle kuulama. Ja ülempealik kartis, kui ta teada sai, et ta on Rooma kodanik, ja et ta tema oli kinni sidunud. 22.30 Aga järgmisel päeval, tahtes õieti teada saada, mis asja pärast juudid Paulust süüdistasid, päästis ta tema köidikuist lahti ja käskis ülempreestreid ja kogu nende Suurkohtu kokku tulla, viis Pauluse sinna ja seadis ta nende ette.
23.1 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: „Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!” 23.2 Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud. 23.3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?” 23.4 Lähedal seisjad aga ütlesid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?” 23.5 Paulus ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!” 23.6 Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!” 23.7 Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku. 23.8 Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid. 23.9 Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?” 23.10 Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse. 23.11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!” 23.12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud. 23.13 Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu. 23.14 Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse! 23.15 Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!” 23.16 Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele. 23.17 Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!” 23.18 See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!” 23.19 Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?” 23.20 Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja. 23.21 Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!” 23.22 Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud. 23.23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil, 23.24 samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde.” 23.25 Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega: 23.26 „Klaudius Lüüsias läkitab aulikule maavalitsejale Feeliksile palju tervist! 23.27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa; siis tulin mina sõjaväega vahele ja võtsin ta ära nende käest ja sain teada, et ta on Rooma kodanik. 23.28 Ja et ma tahtsin teada saada, mis süü pärast nad ta peale kaebasid, viisin ma ta nende Suurkohtu ette 23.29 ja leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt. 23.30 Aga kui mulle teada anti, et juutidel on kaval nõu selle mehe vastu, saatsin ma tema sedamaid sinu juurde ja käskisin ka kaebajaid sinu ees kõnelda tema vastu!” 23.31 Vastavalt saadud käsule võtsid siis sõjamehed Pauluse ja viisid ta ära läbi öö Antipatrisesse. 23.32 Aga järgmisel päeval lasksid nad ratsamehed temaga edasi minna ja pöördusid ise tagasi kindlusesse. 23.33 Kui need Kaisareasse jõudsid, andsid nad kirja ära maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette. 23.34 Kui maavalitseja oli kirja lugenud, küsis ta, kust maakonnast see mees on, ja teada saades, et ta on Kiliikiast, 23.35 ütles ta: „Ma tahan sind üle kuulata, kui su kaebajad ka siia jõuavad!” Ja ta käskis teda hoida Heroodese peavahis.
24.1 Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Ananias mõnede vanematega ja ühe kõnemehe Tertullusega, ja nad tõstsid maavalitseja ees kaebust Pauluse peale. 24.2 Kui Paulus ette kutsuti, algas Tertullus oma kaebekõnet ning ütles: 24.3 „Me oleme sinu kaudu, auline Feeliks, saanud maitsta rahu ja sinu hoolekandel on palju parandusi osaks saanud sellele rahvale. Seda me võtame kõikepidi ja kõigis paigus vastu suure tänuga. 24.4 Aga et ma sind kauemini ei tülitaks, siis palun sind meid oma lahkust mööda lühidalt kuulata. 24.5 Me oleme leidnud selle mehe kahjuliku olevat ja naatsaretlaste usulahu eestvedajana juute mässule kihutavat igal pool kogu maailmas. 24.6 Ta on püüdnud rüvetada isegi pühakoda. Tema me võtsime kinni, et tema üle kohut mõista meie käsuõpetuse järgi. 24.7 Kuid ülempealik Lüüsias tuli ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära 24.8 ja käskis tema süüdistajaid tulla sinu juurde. Sa võid ise teda nüüd üle kuulata ja teada saada kõike, milles me teda süüdistame!” 24.9 Ja juudid ühinesid sellega, tõendades, et see nõnda on. 24.10 Kui siis maavalitseja Paulusele käega märku andis, et ta räägiks, vastas ta: „Et ma sind mitu aastat kui selle rahva kohtunikku tunnen, siis tahan seda julgemini kosta enese eest. 24.11 Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama. 24.12 Ei nad ole leidnud mind ühegi inimesega kõnelemast ega rahva seas tüli tõstmast, ei pühakojas, ei kogudusekodades ega linnas; 24.13 nad ei või ka tõeks teha seda, milles nad nüüd mind süüdistavad. 24.14 Aga seda ma tunnistan sulle, et ma seda õpetust mööda, mida nad kutsuvad usulahuks, nõnda teenin oma esiisade Jumalat, et ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud, 24.15 ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine. 24.16 Ja selles ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees. 24.17 Aga nüüd ma tulin mitme aasta pärast tooma annetusi oma rahvale ja ohvriande. 24.18 Seda tegemast leidsid mind mõned juudid Aasiamaalt, kui ma pühakojas ennast puhastasin ega andnud põhjust rahvamurruks või käratsemiseks. 24.19 Need peaksid siin sinu ees olema ja kaebama, kui neil midagi oleks mu vastu. 24.20 Või öelgu need siinolijad ise, kas nad on minust leidnud mingisugust süüd, kui ma seisin Suurkohtu ees, 24.21 olgu siis selle ainsa sõna, et ma nende seas seistes hüüdsin: surnute ülestõusmise pärast te mõistate täna kohut minu üle!” 24.22 Aga Feeliks lükkas asja edasi, sest ta teadis väga hästi, kuidas selle õpetusega lugu on, ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb siia, siis ma uurin teie asja!” 24.23 Ja ta käskis pealikut hoida teda vangis, aga kerge vahi all ja mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast. 24.24 Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse. 24.25 Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: „Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!” 24.26 Ühtlasi ta ka lootis Pauluselt raha saada, mistõttu ta teda ka sagedasti kutsus enese juurde ja kõneles temaga. 24.27 Aga kui kaks aastat täis sai, tuli Porkius Festus Feeliksi asemele; ja et Feeliks tahtis teha juutidele meelehead, siis jättis ta Pauluse vangi.
25.1 Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma. 25.2 Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole, 25.3 paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa. 25.4 Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna. 25.5 „Kes nüüd teie seast”, ütles ta, „on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!” 25.6 Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua. 25.7 Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha. 25.8 Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!” 25.9 Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: „Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?” 25.10 Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead. 25.11 Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!” 25.12 Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!” 25.13 Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama. 25.14 Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: „Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe, 25.15 kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist. 25.16 Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu. 25.17 Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua. 25.18 Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin, 25.19 vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, Keda Paulus ütles elavat. 25.20 Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus. 25.21 Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde.” 25.22 Siis ütles Agrippas Festusele: „Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!” Ja tema ütles: „Homme sa saad teda kuulda!” 25.23 Kui nüüd Agrippas ja Berniike järgmisel päeval suure toredusega tulid ja kohtukotta läksid ühes ülempealikute ja meestega, kes linnas olid kõige ülemad, siis Festuse sõna peale toodi Paulus ette. 25.24 Ja Festus ütles: „Kuningas Agrippas ja kõik mehed, kes olete meiega! Te näete siin seda, kelle pärast kogu juutide hulk Jeruusalemmas ja siin on mulle peale käinud kisendades, et ta ei peaks enam ellu jääma. 25.25 Aga kui ma aru sain, et ta pole teinud midagi, mis on surma väärt, ja tema ka ise nõudis majesteedi kohut, tegin ma otsuseks saata tema sinna. 25.26 Midagi kindlat mul ei ole temast oma isandale kirjutada. Sellepärast ma olen lasknud tema tuua teie ette ja kõigepealt sinu ette, kuningas Agrippas, et mul pärast ülekuulamist oleks midagi kirjutada. 25.27 Sest minule näib mõttetuna lähetada vangi, ilma et tema vastu tõstetud süüdistust teada antaks!”
26.1 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida!” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda: 26.2 „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu, 26.3 seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata. 26.4 Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemmas, teavad kõik juudid, 26.5 sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi. 26.6 Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele 26.7 ja mille täitumist meie kaksteist suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale! 26.8 Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab? 26.9 Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele, 26.10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt. 26.11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni. 26.12 Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga, 26.13 siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid. 26.14 Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa! 26.15 Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad! 26.16 Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest Ma olen sulle ilmunud selleks, et Ma sind seaksin Oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas Ma veel sulle ilmun ning 26.17 päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde Ma sind nüüd läkitan 26.18 avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi Minusse! 26.19 Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu, 26.20 vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid. 26.21 Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa. 26.22 Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust, 26.23 et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!” 26.24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!” 26.25 Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu! 26.26 Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud. 26.27 Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!” 26.28 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!” 26.29 Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!” 26.30 Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid, 26.31 ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!” 26.32 Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!”
27.1 Kui oli otsustatud, et me laevaga sõidame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid ühe pealiku hoolde, nimega Juulius, kes oli üks keiserliku väesalga ülemaid. 27.2 Ja me astusime Adramüti laeva, mille tee pidi minema Aasiamaa kohtade kaudu, ja purjetasime edasi. Meiega oli ka Aristarhos, makedoonlane Tessaloonikast. 27.3 Ja teisel päeval me saabusime Siidonisse. Ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas teda minna oma sõprade juurde, et need hoolitseksid tema eest. 27.4 Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose varju, sest tuuled olid vastu, 27.5 ja kui olime purjetanud läbi Kiliikia ja Pamfüülia- äärse mere, saabusime Mürrasse Lüükiamaal. 27.6 Seal leidis pealik Aleksandria laeva, mis läks Itaaliasse, ja pani meid sellesse. 27.7 Aga kui me mitu päeva olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Kniidose kohale, ei lasknud tuul meid randa ja me purjetasime Kreeta varju Salmoone juures 27.8 ja saime ainult vaevaga sealt mööda ning jõudsime ühte paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal oli Lasaia linn. 27.9 Aga kui palju aega oli kulunud ja laevasõit juba läks kardetavaks ja ka paastuaeg oli möödunud, hoiatas Paulus neid 27.10 ning ütles: „Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!” 27.11 Aga pealik usaldas rohkem tüürimeest ja laevajuhti kui seda, mis Paulus ütles. 27.12 Ja et sinna sadamasse ei olnud hea üle talve jääda, siis oli suurema hulga nõu sealt ära minna ja kui võimalik, jõuda Foiniksisse, ühte Kreeta sadamasse vastu edela- ja loodetuult, ja sinna ületalve jääda. 27.13 Aga kui lõunatuul hakkas puhuma ja nad arvasid oma nõu võivat täide viia, tõmbasid nad ankru üles ja liikusid edasi Kreeta ranna läheduses. 27.14 Ent varsti pärast seda tõusis saare poolt marutuul, mida hüütakse kirdemaruks. 27.15 Kui laev kisti sellega kaasa ega saanud tuulele vastu panna, andsime endid tuule ajada. 27.16 Sattudes siis ühe väikese saare varju, mida hüütakse Klaudaks, suutsime hädavaevalt toime saada paadiga. 27.17 Kui see oli üles tõmmatud, tarvitati veel teisi abinõusid ja laev seoti ümbert kinni. Ja et kardeti sattuda Sürti liivale, võeti purjed maha ja lasti ennast edasi ajada. 27.18 Aga kui rajuilm meid väga vintsutas, heitsid nad teisel päeval muist koormat välja. 27.19 Ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega laeva riistad välja. 27.20 Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, lõppes viimaks kõik lootus veel pääseda. 27.21 Kui nad siis kaua olid olnud söömata, astus Paulus nende keskele ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud kuulama minu nõu ja Kreetast mitte ära tulema, siis te oleksite vältinud selle häda ja kahju. 27.22 Nüüd ma manitsen teid olla julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev. 27.23 Sest sel ööl seisis minu juures selle Jumala Ingel, Kelle Oma ma olen ja Keda ma ka teenin, 27.24 ning ütles: ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval! 27.25 Sellepärast, mehed, olge julges meeles, sest ma usun Jumalat, et nõnda sünnib, nagu mulle on öeldud! 27.26 Aga me peame ajama ühele saarele.” 27.27 Kui juba jõudis kätte neljateistkümnes öö, kui meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis arvasid laevamehed kesköö ajal endid ühele maale lähenevat. 27.28 Ja kui nad loodi vette heitsid, leidsid nad kakskümmend sülda vett. Ja kui nad pisut edasi olid jõudnud ja jälle loodi heitsid, leidsid nad viisteist sülda vett. 27.29 Siis nad kartsid sattuda karile ja heitsid laeva tagumisest otsast välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust. 27.30 Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja paati merre lasksid, nagu tahaksid nad laeva ninast ankrut sisse lasta, 27.31 ütles Paulus pealikule ja sõjameestele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!” 27.32 Siis raiusid sõjamehed paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda. 27.33 Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: „Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud. 27.34 Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsemiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!” 27.35 Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma. 27.36 Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba. 27.37 Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge. 27.38 Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre. 27.39 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada. 27.40 Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole. 27.41 Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes. 27.42 Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema. 27.43 Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale, 27.44 aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsesid kõik tervelt maale.
28.1 Kui olime pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Meliteks. 28.2 Aga umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle äärde vihmasaju ja külma pärast. 28.3 Aga kui Paulus sületäie hagu kokku riisus ja tulle pani, tuli kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema käest kinni! 28.4 Kui umbkeelsed nägid seda looma tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad isekeskis: „Vist on see mees inimesetapja, et õiguse jumalanna teda ei lase elada, ehk ta küll on pääsenud merest!” 28.5 Aga tema raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga. 28.6 Nad ootasid küll, et ta üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et talle ei sündinud mingit viga, mõtlesid nad teisiti ja ütlesid tema jumala olevat. 28.7 Aga selle paiga läheduses oli saare tähtsamal mehel, nimega Puublius, mõis. Tema võttis meid vastu ja pidas meid kolm päeva lahkesti külalistena. 28.8 Ja sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juurde, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks. 28.9 Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks. 28.10 Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli. 28.11 Aga kolme kuu pärast me läksime sealt minema Aleksandria laevaga, mis oli ületalve olnud sellel saarel ja mille tunnuseks oli Dioskuuride märk. 28.12 Me maabusime Sürakuusas ja olime seal kolm päeva paigal. 28.13 Sealt me sõitsime edasi ja jõudsime Reegioni, ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, saabusime teisel päeval Puteolisse. 28.14 Sealt me leidsime vendi, ja nende kutsel jäime seitsmeks päevaks nende juurde. Siis me läksime Rooma linna. 28.15 Ja kui sealsed vennad meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse turuni ja Trestabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust. 28.16 Aga kui saabusime Rooma, anti Paulusele luba jääda omaette elama ühes sõduriga, kes teda valvas. 28.17 Aga kolme päeva pärast Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need kokku tulid, ütles ta neile: „Mehed, vennad, mina pole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja ometi ma olen Jeruusalemmast vangina antud üle roomlaste kätte; 28.18 ja kui need mind olid üle kuulanud, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest minul ei olnud ühtki surmasüüd. 28.19 Aga kui juudid selle vastu rääkisid, siis ma pidin häda pärast nõudma keisri kohut, aga mitte, nagu oleks mul midagi kaebamist oma rahva peale. 28.20 Selle asja pärast ma teid nüüd kutsusin enese juurde, et teid näha ja teiega rääkida; sest Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!” 28.21 Aga nemad ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha. 28.22 Ent meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” 28.23 Ja nad määrasid temale päeva ja siis tuli tema juurde majasse veel rohkem inimesi. Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala Riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud. 28.24 Siis ühed veendusid tema sõnus, teised aga ei uskunud mitte. 28.25 Aga kui nad isekeskis ei olnud üksmeelsed, läksid nad ära, kui Paulus oli öelnud selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele 28.26 ja on öelnud: mine selle rahva juurde ja ütle: kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa! 28.27 Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin! 28.28 Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud paganaile ja nemad võtavad seda kuulda!” 28.29 Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid minema ja neil oli isekeskis palju vaidlemist. 28.30 Aga Paulus jäi kaheks terveks aastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tulid tema juurde, 28.31 ja kuulutas Jumala Riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata.
1.1 Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kutsutud Apostliks, välja valitud kuulutama Jumala Evangeeliumi, 1.2 mille Jumal on enne tõotanud Oma prohvetite kaudu pühades kirjades 1.3 Oma Pojast - Kes liha poolest on sündinud Taaveti soost 1.4 ja pühaduse vaimu poolest on seatud surnuist ülestõusmise läbi Jumala Pojaks väes - Jeesusest Kristusest, meie Issandast, 1.5 Kelle läbi me oleme saanud armu ja apostliameti, et äratada usu sõnakuulelikkust Tema nime heaks kõigi rahvaste seas, 1.6 kelle seast ka teie olete Jeesuse Kristuse poolt kutsutud, 1.7 kõigile Roomas olevaile Jumala armastatuile, kutsutud pühadele: armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. 1.8 Kõigepealt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, et teie usust kiitvalt kõneldakse kogu maailmas. 1.9 Sest Jumal, Keda ma oma vaimus teenin Tema Poja Evangeeliumi kuulutamisega, on mu tunnistaja, kuidas ma lakkamata pean teid meeles, 1.10 aina oma palvetes anudes, kas ma juba kord Jumala tahtmisel saaksin tulla teie juurde. 1.11 Sest ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet teie kinnituseks; 1.12 see on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu, teie ja minu oma läbi. 1.13 Ja ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et ma sageli olen ette võtnud tulla teie juurde, et ma ka teie seas võiksin saata mõnd kasu, nõnda nagu muude paganate seas; aga ma olin tänini takistatud. 1.14 Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane; 1.15 siis olen ma omalt poolt valmis ka teile, Roomas asuvaile, Evangeeliumi kuulutama. 1.16 Sest ma ei häbene Evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele. 1.17 Sest temas saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: „Õige elab usust!” 1.18 Sest Jumala viha saab ilmsiks taevast kõige inimeste jumalatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde ülekohtuga kinni peavad, 1.19 sellepärast et see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. 1.20 Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda, 1.21 sellepärast et nad Jumalat tundes ei ole teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks. 1.22 Kiites endid targaks, on nad saanud jõledaks 1.23 ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu. 1.24 Sellepärast on Jumal nad andnudki nende südamete himudes rüvedusse, oma ihusid ise pilastama. 1.25 Nemad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ja on austanud ning teeninud loodut enam kui Loojat, Kes on ülistatud igavesti. Aamen. 1.26 Sellepärast on Jumal nad andnud häbematuisse ihadesse; sest nende naised on vahetanud loomuliku sugulise käitlemise loomuvastasega, 1.27 ja samuti on ka mehed loobunud loomulikust naise sugulisest käitlemisest ja on oma himus süttinud üksteisest ja teinud rõvedust mees mehega ja kätte saanud iseenestes oma eksimuse palga, mille pidid saama. 1.28 Ja nagu nad heaks ei arvanud kinni pidada Jumala tunnetamisest, nii on Jumal nad andnud hoolimatu meele sisse, tegema seda, mis ei kõlba; 1.29 nad on täis kõike ülekohut, kurjust, ahnust, tigedust, täis kadedust, mõrva, riidu, kurikavalust; nad on keelekandjad, 1.30 laimajad, Jumala vihkajad, ülbed, suurelised, hooplejad, leidlikud kurjale, sõnakuulmatud vanemaile, 1.31 mõistmatud, lepingu rikkujad, armuheitmatud, halastamatud, 1.32 kes, ehk nad küll tunnevad Jumala õiguse määrust ja teavad, et need, kes teevad niisuguseid asju, on surma väärt, ei tee mitte ainult sedasama, vaid tunnevad head meelt neist, kes nõnda teevad.
2.1 Sellepärast, oh inimene, kes kohut mõistad, ole sa kes tahes, ei ole sul mingit vabandust! Sest milles sa kohut mõistad teise üle, sessamas sa mõistad iseenese hukka; sest sina, kes teist hukka mõistad, teed ise sedasama! 2.2 Aga me teame, et Jumala kohus tõepoolest tabab neid, kes sellesarnast teevad. 2.3 Või mõtled sa, oh inimene, kes kohut mõistad nende üle, kes sellesarnast teevad, ja teed ka sedasama, et sa pääsed Jumala kohtu eest? 2.4 Või põlgad sa Tema helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama? 2.5 Ent sa kogud enesele viha oma kangusega ja patustpöördumata südamega vihapäevaks ja Jumala õige kohtu ilmumiseks, 2.6 Kes igaühele maksab tema tegude järgi, 2.7 neile küll igavest elu, kes head tehes püsivusega otsivad au ja kiitust ja kadumatut põlve, 2.8 aga neile, kes on riiakad ja tõele sõnakuulmatud, aga sõnakuulelikud ülekohtule, viha ja raevu! 2.9 Viletsus ning ahastus tuleb igale inimese hingele, kes kurja teeb, nii juudile esiti kui ka kreeklasele, 2.10 aga au ja kiitus ja rahu igaühele, kes head teeb, nii juudile esiti kui ka kreeklasele! 2.11 Sest Jumal ei tee vahet isikute vahel! 2.12 Sest kõik, kes ilma käsuta on pattu teinud, lähevad ka hukka ilma käsuta; ja kõik, kes käsu all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut käsu järgi; 2.13 sest käsu kuuljad ei ole õiged Jumala ees, vaid käsu tegijad mõistetakse õigeks - 2.14 sest kui paganad, kellel ei ole käsku, loomu poolest täidavad käsu nõudeid, on nad, ehk küll neil ei ole käsku, iseenestele käsuks 2.15 ja näitavad, et käsutegu on kirjutatud nende südametesse, kuna nende südametunnistus ühtlasi tunnistab seda ja nende mõtted isekeskis kas kaebavad nende peale või ka kostavad nende eest 2.16 - sel päeval, kui Jumal kohut mõistab inimeste salajaste asjade üle Kristuse Jeesuse läbi minu Evangeeliumi järgi. 2.17 Ent kui sa nimetad ennast juudiks ja loodad käsu peale ning kiitled Jumalast 2.18 ja tunned Tema tahtmist, ja käsust õpetust saades katsud läbi, mis on kõige parem, 2.19 ja pead ennast sõgedate teejuhiks, nende valguseks, kes on pimeduses, 2.20 mõistmatute juhatajaks, alaealiste õpetajaks, kellel on käes täieks kujunenud tunnetus ja tõde käsuõpetuses; 2.21 kuidas sa siis, kes teist õpetad, iseennast ei õpeta; kes kuulutad, et ei tohi varastada, ise varastad; 2.22 kes ütled, et ei tohi abielu rikkuda, ise rikud abielu; kes pead ebajumalaid jäledaks asjaks, ise riisud pühamut; 2.23 kes kiitled käsust, ise teotad Jumalat käsust üleastumisega? 2.24 Pilgatakse ju Jumala nime teie pärast paganate seas, nõnda nagu on kirjutatud. 2.25 Sest ümberlõikamisest on küll kasu, kui sa teed käsu järgi; aga kui sa oled käsust üleastuja, siis on sinu ümberlõikamine saanud eesnahaks. 2.26 Kui nüüd ümberlõikamatu peab käsu nõudmisi, eks siis tema eesnahka peeta ümberlõikamiseks? 2.27 Ja eks siis see, kes loomu poolest on ümberlõikamatu ja peab täiesti käsku, mõista kohut sinu üle, kes kirjatähe ja ümberlõikamise kaudu oled ometi käsust üleastuja? 2.28 Ei ole ju juut see, kes seda on välispidi; ega ole ümberlõikamine see, mis sünnib välispidi lihas, 2.29 vaid juut on see, kes seda on seespidi, ja südame ümberlõikamine on vaimus, mitte kirjatähes. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.
3.1 Mis paremus on siis juudil? Või mis kasu on ümberlõikamisest? 3.2 On paljugi kõikepidi! Kõigepealt see, et nende kätte on usaldatud, mida Jumal on rääkinud. 3.3 Mis sellest, kui mõned olid uskmatud? Ega siis nende uskmatu meel tee tühjaks Jumala ustavust? 3.4 Mitte sugugi! Kindel on, et Jumal on tõemeelne, olgugi, et iga inimene on valelik, nagu on kirjutatud: „Et Sa oleksid õiglane Oma sõnades ja võit jääks Sinule, kui Sinuga kohtus käiakse!” 3.5 Aga kui meie ülekohus teeb avalikuks Jumala õigluse, mis peame siis ütlema? Kas Jumal ei ole ülekohtune, kui Ta nuhtleb vihas? Ma räägin kui inimene. 3.6 Mitte sugugi! Kuidas võiks siis Jumal kohut mõista maailma üle? 3.7 Sest kui Jumala tõde minu vale läbi saab palju selgemaks Tema auks, miks siis veel minu kui patuse üle kohut mõistetakse? 3.8 Ja miks me ei teeks nõnda, nagu meist pilgates öeldakse ja nagu mõned meist räägivad, et meie ütlevat: „Tehkem kurja, et sellest tuleks head?” Niisugune nuhtlus on õige. 3.9 Kuidas siis on? Kas me oleme paremas seisukorras? Mitte sugugi! Oleme ju varemini tõestanud, et niihästi juudid kui kreeklased on kõik patu all, 3.10 nõnda nagu on kirjutatud: „Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki; 3.11 ei ole arusaajat; ei ole, kes otsiks Jumalat; 3.12 nad kõik on läinud kõrvale, nad on puha saanud kõlvatuks, ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki. 3.13 Nende kurk on lahtine haud; oma keelega nad petavad; madude mürk on nende huulte taga. 3.14 Nende suu on täis sajatamist ja kibedaid sõnu; 3.15 nende jalad on nobedad verd valama; 3.16 hävitus ja õnnetus on nende teedel, 3.17 ja rahu teed nad ei tunne; 3.18 ei ole Jumala kartust nende silmade ees!” 3.19 Aga me teame, et mida iganes käsk ütleb, seda ta ütleb neile, kes on käsu all, et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks süüalune Jumala ees; 3.20 sellepärast et käsu tegudest ei mõisteta õigeks ühtki liha tema ees; sest käsu kaudu tuleb patu tundmine. 3.21 Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, 3.22 see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; 3.23 sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma 3.24 ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, 3.25 Kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, Oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast 3.26 tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada Oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust. 3.27 Kus on nüüd kiitlemine? See on kõrvaldatud. Missuguse käsu läbi? Kas tegude käsu läbi? Ei mitte, vaid usu käsu läbi. 3.28 Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest. 3.29 Või on Jumal ükspäinis juutide Jumal? Eks Ta ole ka paganate Jumal? Jah, tõesti ka paganate Jumal! 3.30 Sest üks ja sama Jumal teeb usust õigeks ümberlõigatu ja usu läbi ümberlõikamatu. 3.31 Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!
4.1 Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat? 4.2 Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees. 4.3 Sest mis ütleb Kiri? „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!” 4.4 Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda. 4.5 Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks, 4.6 nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta: 4.7 „Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. 4.8 Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!” 4.9 Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks. 4.10 Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu. 4.11 Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks 4.12 ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna. 4.13 Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu. 4.14 Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks. 4.15 Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist. 4.16 Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa - 4.17 nagu on kirjutatud: „Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!” - selle Jumala ees, Keda ta uskus ja Kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid. 4.18 Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: „Nõnda peab olema sinu sugu!” 4.19 Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud. 4.20 Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust 4.21 ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis Ta on tõotanud. 4.22 Sellepärast see arvatigi temale õiguseks. 4.23 Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks, 4.24 vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, Kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse, 4.25 Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.
5.1 Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, 5.2 Kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest. 5.3 Aga mitte üksnes sellest, vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, 5.4 ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; 5.5 aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, Kes meile on antud. 5.6 Sest Kristus on, kui me alles nõdrad olime, omal ajal surnud nende eest, kes alles olid jumalatud. 5.7 Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest; ehk mõni küll julgeks surra hea sõbra eest. 5.8 Ent Jumal osutab Oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime; 5.9 kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud Tema veres, pääseme Tema kaudu viha eest. 5.10 Sest kui meid Jumalaga lepitati Tema Poja surma kaudu, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid Tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud. 5.11 Aga mitte ainult seda, vaid me kiitleme ka Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, Kelle kaudu me nüüd oleme saanud lepituse. 5.12 Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud. 5.13 Sest patt oli maailmas ka enne käsku, kuid pattu ei arvata süüks seal, kus ei ole käsku. 5.14 Ometi valitses surm Aadamast Mooseseni ka neid, kes ei olnud pattu teinud samasuguse üleastumisega nagu Aadam, kes oli selle eeltähendus, kes pidi tulema. 5.15 Aga ka armuanniga ei ole lugu nõnda nagu pattulangemisega; sest kui ühe inimese pattulangemise läbi paljud on surnud, siis on veel palju enam Jumala arm ja and selle ühe Inimese Jeesuse Kristuse armu läbi ülirohkesti saanud osaks neile paljudele. 5.16 Ja ka anniga ei ole nõnda nagu sellega, mis on tulnud ühe pattulangenu läbi; sest ühest ainsast pattulangemisest on kohus saanud hukkamõistmiseks, aga armuand mitmest pattulangemisest õigeksmõistmiseks. 5.17 Sest kui ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud selle ühe läbi, kui palju enam peavad need, kes saavad armu ja õiguse anni täiuse, valitsema elus selle ühe, Jeesuse Kristuse läbi. 5.18 Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks. 5.19 Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks. 5.20 Aga käsk tuli kõrvalt sisse, et langemine saaks suuremaks. Ent kus patt on suurenenud, seal on ka arm saanud ülirohkeks, 5.21 et otsekui patt on valitsenud surmas, samuti ka arm valitseks õiguse kaudu igaveseks eluks Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.
6.1 Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? 6.2 Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles? 6.3 Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? 6.4 Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. 6.5 Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega, 6.6 kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; 6.7 sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. 6.8 Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama. 6.9 Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle. 6.10 Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale. 6.11 Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. 6.12 Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes. 6.13 Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale. 6.14 Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all. 6.15 Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi! 6.16 Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks? 6.17 Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud, 6.18 ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks! 6.19 Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele. 6.20 Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest. 6.21 Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm! 6.22 Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu. 6.23 Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!
7.1 Või eks te tea, vennad - mina räägin käsutundjaile - et käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. 7.2 Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt. 7.3 Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele. 7.4 Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale. 7.5 Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale. 7.6 Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises. 7.7 Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: „Sa ei tohi himustada!” 7.8 Aga patt, saades tõuget käsust, äratas minus kõiksugu himusid; sest ilma käsuta on patt surnud. 7.9 Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu 7.10 ja mina surin ära, ja nõnda leiti käsusõna, mis mulle pidi olema eluks, mulle olevat surmaks. 7.11 Sest kui patt oli saanud käsusõnast tõuke, pettis ta mind ja surmas mind selle abil. 7.12 Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea. 7.13 Kas siis nüüd see, mis on hea, on saanud mulle surmaks? Mitte sugugi! Vaid patt, et ta ilmneks patuna, on selle hea kaudu mulle toonud surma, et patt ise saaks üliväga patuseks käsusõna läbi. 7.14 Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla. 7.15 Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen. 7.16 Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et käsk on hea. 7.17 Nii ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. 7.18 Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; 7.19 sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! 7.20 Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. 7.21 Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja. 7.22 Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, 7.23 aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. 7.24 Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust? 7.25 Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Nii ma siis teenin oma mõistusega Jumala käsku, aga lihaga patu käsku.
8.1 Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses. 8.2 Sest elu vaimu käsk Kristuses Jeesuses on sind vabastanud patu ja surma käsust. 8.3 Sest mis oli võimatu käsule, sellepärast et ta oli jõuetu liha tõttu, seda tegi Jumal, kui Ta läkitas Oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees, 8.4 et käsu õigus täide viidaks meie sees, kes me ei käi liha järgi, vaid Vaimu järgi. 8.5 Sest kes elavad liha järgi, nende meel on suunatud lihalikele asjadele; aga kes elavad Vaimu järgi, neil vaimsetele asjadele. 8.6 Sest liha mõtteviis, see on surm, aga Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu, 8.7 sellepärast et liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda. 8.8 Kes siis lihameeles on, need ei või olla Jumalale meelepärased. 8.9 Aga teie ei ole lihameeles, vaid vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest asub teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole Tema Oma. 8.10 Kui aga Kristus on teie sees, siis on küll ihu surnud patu pärast; aga vaim on elu õiguse pärast. 8.11 Aga kui selle Vaim, kes Jeesuse on surnuist üles äratanud, teis elab, siis Tema, Kes Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks Oma Vaimu läbi, Kes teis elab. 8.12 Sellepärast nüüd, vennad, oleme küll võlglased, aga mitte lihale, et elada liha järgi. 8.13 Sest kui te liha järgi elate, siis te surete; aga kui te Vaimu läbi ihu teod suretate, siis te elate. 8.14 Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. 8.15 Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” 8.16 Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. 8.17 Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse. 8.18 Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama. 8.19 Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. 8.20 On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla - mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest - ometi lootuse peale, 8.21 sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. 8.22 Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini; 8.23 aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust. 8.24 Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta seda veel loodab? 8.25 Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikkusega. 8.26 Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim Ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega. 8.27 Aga südamete uurija teab, mis Vaimul on mõttes, et Ta kooskõlas Jumalaga kostab pühade eest. 8.28 Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud. 8.29 Sest keda Ta on ette ära tundnud, need on Ta ka ette ära määranud olema Tema Poja näo sarnased, et Tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. 8.30 Aga keda Ta on ette ära määranud, need on Ta ka kutsunud, ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, ent keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka austanud. 8.31 Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? 8.32 Tema, Kes Oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? 8.33 Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, Kes õigeks teeb. 8.34 Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, Kes suri, ja mis veel enam, Kes üles äratati, Kes on Jumala paremal käel, Kes meie eest palub. 8.35 Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? 8.36 Nõnda nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks!” 8.37 Aga selles kõiges me saame täie võidu Tema läbi, Kes meid on armastanud! 8.38 Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei Inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, 8.39 ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!
9.1 Ma räägin tõtt Kristuses, mina ei valeta mitte; seda tunnistab mulle mu südametunnistus Pühas Vaimus, 9.2 et mul on suur kurbus ja lõpmatu valu mu südames. 9.3 Sest ma sooviksin ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest, 9.4 kes on iisraellased, kellele kuuluvad lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine, ja jumalateenistus ja tõotused, 9.5 kelle omad on esiisad ja kellest Kristus on pärit liha poolest, Tema, Kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti! Aamen. 9.6 Aga ei või olla nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja; sest mitte kõik need, kes põlvnevad Iisraelist, ei ole Iisrael; 9.7 ka ei ole kõik lapsed selle tõttu, et nad on Aabrahami sugu, vaid on öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!” 9.8 See on: lihased lapsed, mitte need ei ole Jumala lapsed, vaid tõotuse lapsed arvatakse sooks. 9.9 Sest tõotuse sõna on see: „Ma tulen jälle aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!” 9.10 Aga mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli samane lugu, kui ta ühest, see on meie esiisast Iisakist, sai käima peale. 9.11 Sest enne kui kaksikud olid sündinud ega olnud teinud midagi head ega halba, siis - selleks, et valikule vastav Jumala otsustus jääks kindlaks mitte tegude pärast, vaid kutsuja tõttu - 9.12 öeldi temale: „Vanem orjab nooremat!”, 9.13 nagu ju on kirjutatud: „Jaakobit Ma armastasin, aga Eesavit Ma vihkasin!” 9.14 Mida me nüüd ütleme? Kas Jumal teeb ülekohut? Mitte sugugi! 9.15 Sest Ta ütleb Moosesele: „Ma olen armuline, kellele Ma olen armuline, ja halastan, kelle peale Ma halastan!” 9.16 Nõnda siis ei olene see sellest, kes tahab, ega sellest, kes jookseb, vaid Jumalast, kes armu annab. 9.17 Sest Kiri ütleb vaaraole: „Just selleks Ma olen sind õhutanud, et sinus näidata Oma väge ja teha kuulsaks Oma nime kogu maailmas!” 9.18 Nõnda Ta siis annab armu, kellele tahab, ja paadutab, keda tahab. 9.19 Sa ehk ütled nüüd mulle: „Miks Ta siis veel sõitleb? Kes võib vastu panna Tema tahtele?” 9.20 Oh inimene, nii see on! Kes siis sina oled, et sa tahad vaielda Jumala vastu? Kas see, mis tehtud, ütleb oma tegijale: „Miks sa mu nõnda tegid?” 9.21 Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks? 9.22 Eks Jumal, tahtes osutada Oma viha ja teha teatavaks Oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks, 9.23 ja teinud seda selleks, et ilmutada Oma au rikkust armuastjate vastu, mis Ta ette oli valmistanud aulisteks, 9.24 nõnda nagu Tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast? 9.25 Nõnda nagu Ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma tahan hüüda Omaks rahvaks neid, kes ei olnud Mu rahvas, ja Oma armsaks seda, kes ei olnud Mulle armas; 9.26 ja sünnib, et seal paigas, kus neile öeldi: teie ei ole Minu rahvas! hüütakse neid elava Jumala lasteks!” 9.27 Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kuigi Iisraeli laste arv oleks otsekui mereliiv, pääseb sellest ainult jääk; 9.28 sest lõplikult ja kiiresti teostab Issand Oma sõna maa peal!” 9.29 Ja nõnda nagu Jesaja on ette öelnud: „Kui mitte vägede Issand ei oleks meile jätnud seemet, oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks!” 9.30 Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse, ent õiguse, mis tuleb usust. 9.31 Aga Iisrael, kes taotles õiguse käsku, ei ole käsku kätte saanud! 9.32 Mispärast? Sellepärast et taotlus ei olnud usust, vaid otsekui tegudest; nad tõukasid endid vastu komistuskivi, 9.33 nõnda nagu on kirjutatud: „Vaata, Ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju; ja kes usub Temasse, ei jää häbisse!”
10.1 Vennad, minu südame hea meel ja palve Jumala poole nende eest on, et nad õndsaks saaksid! 10.2 Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; 10.3 sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele. 10.4 Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub. 10.5 Sest Mooses kirjutab õigusest, mis tuleb käsust, et inimene, kes seda täidab, elab sellest. 10.6 Aga õigus, mis tuleb usust, ütleb nõnda: „Ära ütle oma südames: kes läheb üles taevasse? See on: Kristust alla tooma; 10.7 või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!” 10.8 Vaid mis ta ütleb? „Sõna on sinule ligidal, sinu suus ja sinu südames!” See on usu sõna, mida me kuulutame! 10.9 Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks! 10.10 Sest südamega usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks. 10.11 Sest Kiri ütleb: „Ükski, kes Temasse usub, ei jää häbisse!” 10.12 Siin ei ole vahet juudi ja kreeklase vahel, sest üks ja sama on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes Teda appi hüüavad. 10.13 Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. 10.14 Kuidas nad nüüd saavad appi hüüda Teda, Kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad võivad uskuda Temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata? 10.15 Ja kuidas nad võivad kuulutada, kui neid ei läkitata? Nõnda nagu on kirjutatud: „Kui armsad on nende sammud, kes häid sõnumeid kuulutavad!” 10.16 Aga mitte kõik ei ole võtnud kuulda Evangeeliumi sõna. Sest Jesaja ütleb: „Issand, kes usub meie kuulutust?” 10.17 Nii tuleb siis usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu. 10.18 Aga ma küsin: kas nad siis ei ole kuulnud? On küll! „Üle kogu ilmamaa käib nende hääl ja maailma otsteni nende sõna!” 10.19 Aga ma küsin: kas Iisrael ei ole teada saanud? Esimesena ütleb Mooses: „Mina ärritan teid rahvaga, kes ei ole rahvas, ja vihastan teid mõistmatu rahvaga!” 10.20 Ent Jesaja räägib julgesti ja ütleb: „Mind on leidnud need, kes mind ei ole otsinud; ma olen saanud ilmsiks neile, kes mind ei ole nõudnud!” 10.21 Aga Iisraeli kohta ta ütleb: „Kogu päeva ma sirutan käsi rahva poole, kes ei kuula sõna ja räägib vastu!”
11.1 Siis ma nüüd ütlen: kas vahest Jumal on Oma rahva hüljanud? Mitte sugugi! Sest minagi olen Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust. 11.2 Jumal ei ole hüljanud Oma rahvast, kelle Tema on ette ära tundnud. Või kas te ei tea, mis Kiri ütleb Eelijast, kuidas tema Jumala ees kaebab Iisraeli pärast, öeldes: 11.3 „Issand, Sinu prohvetid on nad tapnud ja Sinu altarid maha kiskunud, ja mina olen üksi üle jäänud, ja nemad tahavad võtta mu elu!” 11.4 Aga mis ütleb temale Jumala vastus? „Mina olen Enesele üle jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees!” 11.5 Samuti on ka siis praegusel ajal jääk üle jäänud armuvalikut mööda. 11.6 Aga kui see on armust, siis ei ole see enam tegudest; muidu arm ei oleks arm. Aga kui see on tegudest, siis ei ole see enam arm; muidu tegu ei oleks enam tegu. 11.7 Mis nüüd? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saavutanud; ent äravalitud on selle saavutanud ja teised on paadunud, 11.8 nõnda nagu on kirjutatud: „Jumal on neile andnud uimuse vaimu, silmad mitte nägema ja kõrvad mitte kuulma tänapäevani!” 11.9 Ja Taavet ütleb: „Nende laud saagu neile püüdepaelaks ja lõksuks ja pahanduseks ja kättemaksuks! 11.10 Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja murra nende selg kõveraks jäädavalt!” 11.11 Ma ütlen nüüd: ega nad ole komistanud selleks, et langeda? Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks. 11.12 Aga kui nende eksimine on maailma rikkus ja nende kahju paganate rikkus, saati siis nende täisarv! 11.13 Mina aga kõnelen teile, paganaile! Sest sedavõrd kui ma olen paganate Apostel, austan ma oma ametit, 11.14 et võiksin kuidagi õhutada neid, kes on mu liha ja veri, ja mõned nende seast päästa. 11.15 Sest kui juba nende hülgamine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtt muud kui surnuist ellusaamine? 11.16 Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha; ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad. 11.17 Kui nüüd okstest mõned on ära murtud ja sina, kes olid metsõlipuu, oled jätkatud nende asemele ja oled ühes nendega osa saanud õlipuu mahlakast juurest, 11.18 siis ära kiitle okste vastu. Ja kui sa kiitled, siis mõtle, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. 11.19 Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind külge jätkataks!” 11.20 Õige küll! Uskmatuse pärast on nad ära murtud; aga sina püsid usu läbi. Ära saa omas meeles suureliseks, vaid karda! 11.21 Sest kui Jumal ei säästnud loodud oksi, ega Ta sindki säästa! 11.22 Sellepärast vaata Jumala heldust ja valjust; valjust küll nende vastu, kes on langenud; aga heldust sinu vastu, kui sa püsid helduses, muidu sindki raiutakse maha! 11.23 Aga nemadki, kui nad ei jää uskmatusse, jätkatakse puu külge; sest Jumal võib nad jälle külge jätkata. 11.24 Sest kui sina loomulikust metsõlipuust oled ära lõigatud ja loomu vastu oled jätkatud väärisõlipuu külge, saati siis, et nemad kui loodud oksad, jätkatakse iseeneste õlipuu külge. 11.25 Sest mina ei taha, vennad, et teile jääks teadmatuks see saladus - et teie ei oleks eneste meelest targad - et Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse, 11.26 ja kogu Iisrael päästetakse, nõnda nagu on kirjutatud: „Siionist tuleb Päästja ja kõrvaldab Jaakobist jumalatuse. 11.27 Ja see on Minu leping nendega, kui Ma ära võtan nende patud!” 11.28 Evangeeliumi poolest on nad küll vaenlased teie pärast, aga valiku poolest on nad armastatud esiisade pärast. 11.29 Sest Jumal ei võta tagasi Oma armuande ja kutsumist! 11.30 Sest otsekui teie muiste olite Jumalale sõnakuulmatud, aga nüüd olete armu saanud nende sõnakuulmatuse läbi, 11.31 nõnda on nüüd ka nemad sõnakuulmatud, et ka nemad nüüd teile osaks saanud armu kaudu saaksid armu. 11.32 Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et Ta armu annaks kõikidele. 11.33 Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed! 11.34 Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud Tema nõuandja? 11.35 Või kes on Temale midagi enne andnud, et Temale peaks jälle tasutama? 11.36 Sest Tema seest ja Tema läbi ja Tema poole on kõik asjad. Temale olgu au igavesti! Aamen.
12.1 Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. 12.2 Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine. 12.3 Sest selle armu läbi, mis mulle on antud, ma ütlen teile igaühele, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. 12.4 Sest otsekui meil ühes ihus on palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama töö, 12.5 nõnda oleme meiegi paljud üks ihu Kristuses, aga üksikult igaüks üksteise liikmed. 12.6 Aga meil on armu mööda, mis meile antud, mõnesuguseid armuandeid: olgu prohvetliku kuulutamise anne, mis toimugu usu mõõtu mööda; 12.7 olgu hoolekanne, mis toimugu hoolekandeametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetamisametis; 12.8 manitseb keegi, siis ta olgu manitsemisametis; kes teistele annetab, andku siira südamega; kes teisi juhatab, olgu hoolas; kes vaeseid hooldab, tehku seda rõõmuga. 12.9 Armastus ärgu olgu silmakirjalik. Hoiduge kurjast eemale, kiinduge heasse! 12.10 Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette! 12.11 Ärge olge viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Issandat! 12.12 Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves! 12.13 Võtke osa pühade puudusest; püüdke olla külalislahked. 12.14 Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke! 12.15 Olge rõõmsad rõõmsatega, nutke nutjatega! 12.16 Mõtelge ühesuguselt üksteise suhtes! Ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole; ärge olge eneste meelest targad! 12.17 Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! 12.18 Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. 12.19 Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte! ütleb Issand.” 12.20 „Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; sest seda tehes sa kogud tuliseid süsi tema pea peale!” 12.21 Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!
13.1 Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud. 13.2 Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse. 13.3 Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust. 13.4 Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb. 13.5 Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. 13.6 Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. 13.7 Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda! 13.8 Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud. 13.9 Sest käsk: „Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada”, ja iga teine käsk on kokku võetud sellesse sõnasse: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” 13.10 Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine. 13.11 Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. 13.12 Öö on möödumas, aga päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega! 13.13 Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses, 13.14 vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!
14.1 Usu poolest nõrgale olge vastutulelikud ilma vaidlust alustamata arvamiste kohta. 14.2 Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõrk, sööb taimetoitu. 14.3 Kes sööb, ärgu pidagu halvaks seda, kes mitte ei söö; ja kes ei söö, ärgu mõistku hukka seda, kes sööb; sest Jumal on tema vastu võtnud. 14.4 Kes oled sina, et sa mõistad hukka teise sulase? Tema seisab või langeb iseenese isandale. Aga tema jääb seisma, sest Jumal võib teda püsti hoida. 14.5 Mõni arvab üht päeva paremaks teisest, aga teine peab kõik päevad ühesuguseks. Igaüks olgu enese mõttes kindel omas veendumuses. 14.6 Kes paneb tähele päeva, paneb seda tähele Issandale; ja kes sööb, sööb Issandale, sest tema tänab Jumalat; ja kes mitte ei söö, jääb söömata Issandale ning tänab Jumalat. 14.7 Sest keegi meist ei ela iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele. 14.8 Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me siis elame või sureme, oleme Issanda Omad! 14.9 Sest Kristus suri selleks ja sai jälle elavaks, et Ta oleks nii surnute kui ka elavate Issand. 14.10 Aga sina, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina teine, miks sa paned oma venda halvaks? Meid kõiki ju seatakse Jumala kohtujärje ette. 14.11 Sest on kirjutatud: „Nii tõesti kui Ma elan, ütleb Issand, Minu ees peab nõtkuma iga põlv ja iga keel peab tunnistama Jumalat!” 14.12 Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale. 14.13 Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks. 14.14 Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et midagi ei ole ebapüha iseenesest, vaid on ebapüha üksnes sellele, kes midagi peab ebapühaks. 14.15 Aga kui sinu vend saab nukraks roa pärast, siis ei käi sina enam armastuse järgi. Ära saada hukka oma roaga seda, kelle eest Kristus on surnud. 14.16 Sellepärast ärgu saagu hea, mis teil on, pilgatavaks. 14.17 Sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. 14.18 Sest kes neis asjus orjab Kristust, see on Jumalale meelepärane ja kõlvuline inimestele. 14.19 Siis taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks. 14.20 Ära riku roa pärast Jumala teost! Kõik on küll puhas, aga paha on see sellele inimesele, kes sööb pahandusega. 14.21 Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks. 14.22 Usk, mis sul on, pea enesele Jumala ees. Õnnis on see, kes iseennast ei mõista hukka selles, mida ta peab õigeks; 14.23 aga kui keegi kõheldes sööb, siis on ta hukka mõistetud, sest see ei tule usust. Aga kõik, mis ei ole usust, on patt!
15.1 Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada iseeneste meele heaks. 15.2 Igaüks meist olgu ligimesele meelepärane tema heaks, et teda parandada. 15.3 Sest Kristuski ei elanud Enese meele heaks, vaid nõnda nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes Sind teotavad, on langenud Minu peale!” 15.4 Sest mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust. 15.5 Aga kannatlikkuse ja troosti Jumal andku teile üksmeelt isekeskis Kristuse Jeesuse järele, 15.6 et te ühel meelel ja ühe suuga austaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa! 15.7 Sellepärast võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus teid on vastu võtnud Jumala austuseks. 15.8 Sest ma ütlen, et Jeesus Kristus sai ümberlõikamise sulaseks Jumala tõe pärast, et kinnitada isadele antud tõotused, 15.9 aga et paganad ülistavad Jumalat Tema halastuse pärast, nõnda nagu on kirjutatud: „Sellepärast ma tahan Sind ülistada paganate seas ja laulda kiitust Su nimele!” 15.10 Ja taas ütleb tema: „Olge rõõmsad, paganad, ühes Tema rahvaga!” 15.11 Ja veel: „Kiitke Issandat, kõik paganad, ja ülistage Teda, kõik rahvad!” 15.12 Ja jälle ütleb Jesaja: „Jesse juur tuleb ja see, kes tõuseb valitsema paganrahvaid; Tema peale hakkavad paganad lootma!” 15.13 Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks rohkesti lootust Püha Vaimu väes! 15.14 Mu vennad, mina isiklikult olen teie suhtes veendunud selles, et teie isegi olete täis headust, täidetud kõige teadmisega ning võite küll juhatada üksteist. 15.15 Ometi olen ma üsna julgesti mõnd teile kirjutanud, vennad, otsekui teile meeldetuletuseks, selle armu pärast, mille Jumal mulle on andnud selleks, 15.16 et ma oleksin Jeesuse Kristuse teenija paganate seas ja toimetaksin Jumala Evangeeliumi püha teenistust, et paganad saaksid meelepäraseks ja Pühas Vaimus pühitsetud ohvriannetuseks. 15.17 Sellepärast ma tohin Kristuses Jeesuses kiidelda Jumala asjust. 15.18 Sest mina ei julge kõnelda millestki muust kui sellest, mis Kristus minu läbi paganate sõnakuulelikuks tegemiseks on korda saatnud sõna ja teoga 15.19 tunnustähtede ja imetegude väel, Püha Vaimu väel, nõnda et mina Jeruusalemmast ja selle ümberkaudsest maast alates Illürikonini olen täide viinud Kristuse Evangeeliumi kuulutamise; 15.20 kuna ma nõnda olen pidanud oma auks armuõpetust mitte kuulutada seal, kus Kristust juba on nimetatud, et ma ei ehitaks teiste rajatud alusele, 15.21 vaid nõnda nagu on kirjutatud: „Need, kellele ei ole Temast midagi kuulutatud, saavad näha, ja need, kes ei ole kuulnud, mõistavad!” 15.22 See ongi see, mis mind mitu korda on takistanud teie juurde tulemast. 15.23 Aga et mul nüüd ei ole neis paigus enam aset ja et ma nii mitu aastat väga olen igatsenud teie juurde tulla, 15.24 siis ma ehk Hispaaniasse minnes tulen teie juurde, sest ma loodan teie kaudu matkates näha teid ja teie saatel jõuda sinna, niipea kui ma enne teie keskel ennast olen pisut rõõmustanud. 15.25 Aga nüüd ma lähen Jeruusalemma püha rahvast abistama. 15.26 Sest Makedoonia ja Ahhaia on heaks arvanud toime panna korjanduse neile, kes Jeruusalemmas elavate seas kehvad on. 15.27 Nemad on seda heaks arvanud ja nad on ka nende võlglased. Sest kui paganad on osa saanud nende vaimulikest andidest, siis on ka nende kohus neid aidata ihulike andidega. 15.28 Kui ma siis selle asja olen toimetanud ja neile selle saavutuse ustavalt kätte saatnud, tahan ma teie kaudu minna Hispaaniasse. 15.29 Aga ma tean, kui ma teie juurde tulen, et ma siis tulen Kristuse täie õnnistusega. 15.30 Ent mina manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi, minuga ühes võidelda eestpalvetega minu eest Jumala poole, 15.31 et ma pääseksin uskmatu rahva käest Juudamaal ja et minu abistus Jeruusalemma heaks oleks armas pühade meelest, 15.32 et ma Jumala tahtel võiksin rõõmuga tulla teie juurde ja teie keskel leida kosutust. 15.33 Aga rahu Jumal olgu teie kõikidega! Aamen.
16.1 Mina annan teie hooleks meie õe Foibe, kes on Kenkrea koguduse käsiline, 16.2 et te võtaksite teda vastu Issandas, nõnda nagu sobib pühadele, ja oleksite temale abiks kõiges, milles temal iganes teid on vaja. Sest tema on abiks olnud paljudele, ka mulle enesele. 16.3 Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, 16.4 kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mitte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused, 16.5 ja kogudust nende majas. Tervitage Epainetost, minu armast, kes oli esimene Aasias pöörduma Kristuse poole. 16.6 Tervitage Maarjat, kes on palju vaeva näinud teie eest. 16.7 Tervitage Andronikost ja Juuniust, minu sugulasi ja kaasvange, kes on kuulsad Apostlite hulgas ja kes enne mind on olnud Kristuses. 16.8 Tervitage Ampliatost, mu armast Issandas. 16.9 Tervitage Urbanust, meie kaastöölist Kristuses, ja mu armast Stahhüst. 16.10 Tervitage Apellest, kes on läbi katsutud Kristuses. Tervitage Aristobulose perekonda. 16.11 Tervitage Heroodioni, minu sugulast. Tervitage Narkissose perekonna liikmeid, kes on Issandas. 16.12 Tervitage Trüfainat ja Trüfoosat, kes teevad tööd Issandas. Tervitage Persist, armast õde, kes on näinud palju vaeva Issandas. 16.13 Tervitage Ruufust, Issandas äravalitut, ja tema ema, kes on ka minu ema. 16.14 Tervitage Asünkritost, Flegonit, Hermest, Patrobast, Hermast ja vendi, kes on nende juures. 16.15 Tervitage Filologost ja Juuliat, Neereust ja tema õde ja Olümpat ja kõiki pühasid, kes on nende juures. 16.16 Tervitage üksteist püha suudlusega. Kõik Kristuse kogudused tervitavad teid. 16.17 Aga mina manitsen teid, vennad, pidama silmas neid, kes tekitavad lõhesid ja pahandust õpetuse vastu, mis te olete õppinud, ja tõmbuge neist tagasi. 16.18 Sest niisugused inimesed ei teeni mitte meie Issandat Jeesust, vaid oma kõhtu, ja petavad magusate sõnadega ja libedate kõnedega tõemeelsete südameid. 16.19 Sest teie sõnakuulmine on saanud kõigile teatavaks; seepärast ma rõõmustun teist, kuid tahan, et teie oleksite targad heale, aga kohtlased pahale. 16.20 Aga rahu Jumal tallab varsti saatana teie jalge alla. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teiega! Aamen. 16.21 Teid tervitavad Timoteos, minu kaastööline, ja Luukius ja Jaason ja Sosipatros, minu sugulased. 16.22 Mina, Tertius, kes ma selle kirja olen kirjutanud, tervitan teid Issandas. 16.23 Teid tervitab Gaajus, kes on olnud külalislahke minule ja kõigele kogudusele. Teid tervitab Erastos, linna laekur, ja vend Kvartus. 16.24 Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie kõikidega! Aamen. 16.25 Ent sellele, kes teid võib kinnitada minu Evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse jutluse järgi selle saladuse ilmutust mööda, mis on olnud igavesest ajast varjul, 16.26 aga nüüd on saanud avalikuks ja on prohvetite kirjade kaudu igavese Jumala käsul tehtud teatavaks kõigile rahvastele usu sõnakuulelikkuse saavutamiseks - 16.27 ainsale targale Jumalale, Jeesuse Kristuse läbi, Temale olgu au ajastute ajastuteni! Aamen.
1 Paulus, Jumala tahtel kutsutud Kristuse Jeesuse Apostel, ja vend Soostenes 2 Korintoses olevale Jumala kogudusele, pühitsetuile Kristuses Jeesuses, kutsutud pühadele, ühes nende kõikidega, kes appi hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nime kõigis nende ja meie paigus. 3 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. 4 Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast selle Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses, 5 et te olete kõiges saanud rikkaks Tema sees igasuguses õpetuse sõnas ja igasuguses tunnetuses, 6 sedamööda nagu tunnistus Kristusest on kinnitatud teie sees, 7 nõnda et teil ei ole puudu ühestki armuandest ja ootate meie Issanda Kristuse ilmumist, 8 kes ka teid tahab kinnitada otsani, et te võiksite olla laitmatud meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. 9 Jumal on ustav, kelle läbi te olete kutsutud Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda osadusse. 10 Aga ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime läbi, et te kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes. 11 Sest ma olen Kloe pererahvalt teist, mu vennad, saanud kuulda, et teie seas on riidlemisi. 12 Ma räägin sellest, et teie seast igaüks räägib omaviisi; üks: „Mina olen Pauluse poolt!” teine: „Mina olen Apollose poolt!” kolmas: „Mina olen Keefase poolt!” ja neljas: „Mina olen Kristuse poolt!” 13 Kas Kristus on jaotatud mitmeks? Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse? 14 Ma tänan Jumalat, et ma kedagi muud teie seast ei ole ristinud kui üksnes Krispose ja Gaajuse, 15 et keegi ei saaks öelda, ma olevat ristinud iseenese nimesse. 16 Siiski ma ristisin ka Stefanase pere; muud kedagi ma ei tea ristinud olevat. 17 Sest Kristus ei läkitanud mind ristima, vaid armuõpetust kuulutama, mitte sõna tarkuses, et Kristuse risti ei tehtaks tühiseks. 18 Sest sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. 19 Sest on kirjutatud: „Mina kaotan tarkade tarkuse ja teen tühjaks mõistlike mõistuse!” 20 Kus on targad? Kus kirjatundjad? Kus selle ajastu arutlejad? Eks Jumal ole selle maailma tarkuse teinud jõleduseks? 21 Sest maailm Jumala tarkuses ei õppinud tundma Jumalat tarkuse kaudu ja seepärast oli Jumalale meelepärast jõleda jutluse kaudu päästa need, kes usuvad. 22 Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, 23 aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, Kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus, 24 kuid neile nende seast, kes on kutsutud, niihästi juutidele kui kreeklastele, me kuulutame Kristust, Jumala väge ja Jumala tarkust. 25 Sest mis jõle on Jumala ees, on targem kui inimesed, ja mis nõder on Jumala ees, on vägevam kui inimesed. 26 Vaadake ometi, vennad, oma kutsumist, et mitte palju tarku liha poolest, mitte palju vägevaid, mitte palju suursuguseid, 27 vaid mis on jõle maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi tarkadele; ja mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi sellele, mis on vägev; 28 ja mis maailma ees on halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud, selle, mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on, 29 et ükski liha ei kiitleks Jumala ees. 30 Ent temast on teie olemine Kristuses Jeesuses, Kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, 31 et oleks nõnda, nagu on kirjutatud: „Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast!”
1 Ka mina, kui ma tulin teie juurde, vennad, ei tulnud mitte kõne või tarkuse hiilgega teile kuulutama Jumala tunnistust. 2 Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja teda kui ristilöödut. 3 Ja mina olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures väristuses. 4 Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises, 5 et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes. 6 Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, 7 vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks, 8 mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud; sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad au Issandat risti löönud, 9 vaid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!” 10 Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused. 11 Sest kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on? Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim. 12 Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andnud, 13 ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega. 14 Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt. 15 Aga vaimulik inimene mõistab kõik ära, ent teda ennast ei mõista ükski ära. 16 Sest kes on Issanda meele ära tundnud, et temale nõu anda? Aga meil on Kristuse meel!
1 Ka mina, vennad, ei võinud teile rääkida kui vaimulikele, vaid kui lihalikele, kui väetitele lastele Kristuses. 2 Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga; sest seda te ei talunud sellal ega talu veel praegugi. 3 Te olete ju alles lihalikud. Sest kui teie seas on kadedust ja riidu, eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimeste taoliselt? 4 Sest kui üks ütleb: „Mina olen Pauluse poolt!” ja teine: „Mina olen Apollose poolt!” eks te siis ole nagu inimesed kunagi? 5 Mis on siis Apollos? Või mis on Paulus? Mis muud kui käsilised, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, ja sedamööda, kuidas Issand kummalegi on andnud. 6 Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada. 7 Nõnda ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, Kes laseb kasvada. 8 Aga istutaja ja kastja on ühesugused; kuid kumbki saab oma palga oma töö järgi. 9 Sest me oleme Jumala kaastöölised, teie olete Jumala põllumaa ja Jumala ehitus. 10 Jumala armu järgi, mis minule on antud, olen ma kui tark hooneehitaja pannud aluse, ja teine ehitab selle peale; aga igaüks vaadaku, kuidas tema selle peale ehitab. 11 Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus! 12 Aga kui keegi sellele alusele ehitab hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puust, heintest, õlest, 13 siis saab igaühe töö avalikuks; sest selle teeb selgeks Issanda päev, sest see saab tules ilmsiks ja tuli ise katsub läbi igaühe töö, missugune see on. 14 Kui kellegi töö, mis tema sellele alusele on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga; 15 aga kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab sellest kahju; kuid tema ise pääseb, aga ometi otsekui läbi tule. 16 Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees? 17 Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub tema; sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie. 18 Ärgu ükski ennast petku! Kui keegi teie seast arvab enese targa olevat selles maailmas, siis ta saagu jõledaks, et ta saaks targaks. 19 Sest selle maailma tarkus on jõledus Jumala ees. Sest on kirjutatud: „Tema tabab tarku nende kavaluses!” 20 Ja jälle: „Issand tunneb tarkade mõtlemised, et need on tühised!” 21 Ärgu siis ükski kiidelgu inimestest! Sest kõik on teie päralt, 22 olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu praegused asjad, olgu tulevased asjad, kõik on teie päralt; 23 aga teie olete Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt!
1 Nõnda pidagu meid igaüks Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. 2 Ent majapidajailt nõutakse sel juhul kõigepealt, et igaüks leitaks ustav olevat. 3 Aga minule ei tähenda see midagi, et teie või mõni inimlik kohtupäev minu üle kohut mõistate; ja mina isegi ei mõista kohut enese üle. 4 Sest mina ei tea enesel ühtki süüd olevat; aga sellega ei ole ma veel õigeks mõistetud. Sest Issand on See, Kes minu üle kohut mõistab. 5 Sellepärast ärge mõistke ühtki kohut enneaegu, enne kui Issand tuleb, Kes ka pimeduse salajased asjad toob valge ette ja südamete nõud teeb avalikuks; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt. 6 Seda olen mina, vennad, tähendanud enese ja Apollose kohta teie pärast, et te meist õpiksite - mitte üle selle, mis on kirjutatud -, et keegi teist ei uhkustaks teise vastu. 7 Sest kes eesõigustab sind? Ja mis on sinul, mida sina ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui ei oleks sa seda mitte saanud? 8 Juba te olete täis söönud, juba olete saanud rikkaks; te olete saanud kuningaiks ilma meieta. Kui te ometi tõesti oleksite kuningad, et ka meie võiksime ühes teiega olla kuningad! 9 Sest mulle näib, et Jumal meid, Apostleid, on asetanud viimasteks, otsekui surmamõistetuiks; sest me oleme saanud silmaimeks maailmale, nii inglitele kui ka inimestele; 10 meie oleme ogarad Kristuse pärast, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõdrad, aga teie olete tugevad; teie ausad, aga meie autud. 11 Praeguse hetkenigi kannatame nälga ja janu ja oleme alasti, ja meid pekstakse rusikatega ja meil ei ole kuskil asu. 12 Ja me näeme vaeva tööd tehes oma kätega; kui meid sõideldakse, siis me õnnistame; kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära; 13 kui meid sõimatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme saanud otsekui maailma pühkmeks ja kõikide roistuks tänapäevani. 14 Mina ei kirjuta seda teie häbistamiseks, vaid noomin teid kui oma armsaid lapsi. 15 Sest ehkki teil oleks kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa, sest mina sünnitasin teid Evangeeliumi läbi Kristuses Jeesuses. 16 Sellepärast ma manitsen teid: võtke mind eeskujuks! 17 Otse sellepärast ma läkitasin teile Timoteose, kes on mu armas ja ustav poeg Issandas. Tema tuletab teile meelde minu teed, mida ma käin Kristuses Jeesuses, nõnda nagu ma igal pool koguduses õpetan. 18 Mõned on hakanud suurustama, otsekui ma ei tulekski teie juurde. 19 Aga ma tulen varsti teie juurde, kui Issand tahab, ja siis saan selgusele mitte suurustajate sõnade, vaid väe kohta! 20 Sest Jumala Riik ei ole mitte sõnades, vaid väes! 21 Mis te tahate: kas pean tulema teie juurde vitsaga või armastuse ning tasase vaimuga?
1 Üldse kuuldub teie seas olevat hoorust ja niisugust hoorust, millist ei leidu paganategi seas, et kellelgi on oma isa naine. 2 Ja te olete pealegi suurelised ega ole pigemini saanud kurvaks, et see, kes niisuguse teo on teinud, lükataks teie seast välja. 3 Aga mina, ehk ma küll olen ihulikult eemal, aga vaimus siiski ligi, olen otsekui teie juures viibides omalt poolt juba otsustanud, et see, kes niisuguse teo on teinud - 4 pärast seda kui teie ja minu vaim ühes meie Issanda Jeesuse väega on kokku saanud - 5 Issanda Jeesuse nimel üle antaks saatanale liha hukkamiseks, et ta vaim päästetaks Issanda päeval. 6 Teie kiitlemine ei ole hea. Eks te tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? 7 Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie Paasatall Kristus on tapetud. 8 Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga. 9 Ma kirjutasin oma kirjas, et teil ärgu olgu tegemist hoorajatega, 10 muidugi mitte üldiselt selle maailma hoorajatega ja ahnetega ja riisujatega ja ebajumala kummardajatega, sest muidu te peaksite minema ära maailmast. 11 Aga praegu ma kirjutasin teile, et teil ärgu olgu midagi tegemist niisugusega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kas hooraja või ahne või ebajumala kummardaja või pilkaja või joodik või anastaja; niisugusega ärge ühes söögegi. 12 Sest kas minu asi on mõista kohut nende üle, kes on väljas? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? 13 Ent nende üle, kes on väljas, mõistab Jumal kohut. Lükake siis kurjategija endi seast välja.
1 Kuidas julgeb keegi teie seast, kui tal on tegemist teisega, käia kohut ülekohtuste juures ja mitte pühade juures? 2 Või kas te ei tea, et pühad mõistavad kohut maailma üle? Ja kui te mõistate kohut maailma üle, kas te siis ei kõlba otsuseid tegema kõige vähemais asjus? 3 Eks te tea, et kord me mõistame kohut Inglitegi üle, miks siis mitte ajalikes asjus? 4 Kui teil nüüd on õiendusi ajalikes asjus, kas te siis seate kohtunikeks neid, kellel ei ole lugupidamist koguduses? 5 Seda ma ütlen teile häbiks. Kas siis teie seas ei ole ühtainustki tarka, kes kohut mõistaks venna ja venna vahel? 6 Vaid vend käib kohut vennaga ja pealegi uskmatute ees! 7 Juba seegi on üldse veaks teie seas, et te üksteisega kohut käite. Miks te pigemini ei kannata ülekohut? Miks te pigemini ei lase enestele kahju teha? 8 Vaid te teete ülekohut ja kahju, ja pealegi vendadele! 9 Või kas te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala Riiki? Ärge eksige: hoorajad ja ebajumala kummardajad ja abielurikkujad ja salajased ropud ja poisipilastajad 10 ja vargad ja ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri Jumala Riiki! 11 Ja sellised olid teist mõningad; aga te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus. 12 Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõike on mul luba teha, aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle. 13 Toit on kõhu jaoks ja kõht on toidu jaoks, ja Jumal teeb lõpu nii ühele kui teisele. Aga ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks. 14 Ent Jumal on üles äratanud Issanda ja äratab üles ka meid Oma väe läbi. 15 Eks te tea, et teie ihud on Kristuse liikmed? Kas peaksin siis võtma Kristuse liikmed ja tegema nad hoora liikmeiks? Ärgu seda sündigu! 16 Või te ei tea, et see, kes hoiab hoora poole, on temaga üks ihu? Sest „need kaks”, ütleb tema, „peavad olema üks liha!” 17 Aga kes hoiab Issanda poole, see on üks vaim Temaga. 18 Põgenege hooruse eest! Iga patt, mida inimene iganes teeb, on väljaspool ihu, aga kes hoorab, teeb pattu omaenese ihu vastu. 19 Või te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad? 20 Sest te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!
1 Aga mis puutub sellesse, millest kirjutasite, siis mehele on hea naist mitte puudutada. 2 Kuid hooruspattude pärast olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees. 3 Mees täitku oma kohust naise vastu ja nõndasamuti ka naine mehe vastu. 4 Naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid mehel; ja nõndasamuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid naisel. 5 Ärge tõmbuge eemale teineteisest muidu kui ehk mõlemate tahtes mõneks ajaks, et oleksite vabad palveks, ja tulge jälle ühte, et saatan teid ei kiusaks teie taltumatuse pärast. 6 Ent seda ma ütlen andes luba, mitte käskides. 7 Sest ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu minagi; aga igaühel on oma armuanne Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti. 8 Ent ma ütlen vallalistele ja lesknaistele: neile on hea, kui nad jäävad nõnda nagu minagi. 9 Aga kui nad ei suuda endid talitseda, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda. 10 Aga abielulistele ei käsi mina, vaid Issand, et naine ärgu mingu mehest lahku. 11 On aga keegi lahutatud, siis ta jäägu abielutuks või leppigu ära oma mehega. Ja mees ärgu hüljaku naist. 12 Aga muile ütlen mina, mitte Issand: kui ühel vennal on uskmatu naine ja naine heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku teda. 13 Samuti kui ühel naisel on uskmatu mees ja mees heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku meest. 14 Sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. 15 Aga kui uskmatu pool lahkub, siis ta lahkugu; niisuguseis asjus ei ole vend ega õde orjastatud; ent Jumal on meid rahus kutsunud. 16 Sest mis tead sina, naine, kas sa oma mehe päästad? Või mis tead sina, mees, kas sa oma naise päästad? 17 Ainult nõnda nagu Jumal on jaganud igaühele, nõnda nagu Issand on igaühe kutsunud, nõnda ta käitugu ja nõnda korraldan mina kõigis kogudustes. 18 On keegi kutsutud ümberlõigatuna, siis ärgu ta seda varjaku; on keegi kutsutud eesnahas, siis ärgu ta lasku ennast ümber lõigata. 19 Ümberlõikamine ei ole midagi ja eesnahk ei ole midagi, vaid tähtis on Jumala käskude pidamine. 20 Igaüks jäägu sellesse kutsesse, milles ta on kutsutud. 21 Kui sa oled kutsutud orjana, siis ära hooli sellest. Aga kui sa võid ka vabaks saada, siis kasuta pigemini seda. 22 Sest kes on kutsutud orjana Issandas, on Issandas vabakslastu; samuti, kes on kutsutud vabana, on Kristuse ori. 23 Teie olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks! 24 Jäägu, vennad, igaüks Jumala ees sellesse, milles ta on kutsutud! 25 Ent neitsite kohta ei ole mul Issanda käsku, aga ma annan nõu otsekui see, kes Issandalt on saanud armu olla usaldusväärne. 26 Siis ma arvan eelseisva kitsikuse pärast hea olevat, et inimene jääb, nagu ta on. 27 Kui sa oled naisega seotud, siis ära püüa vabaneda; kui oled vallaline, siis ära otsi naist. 28 Aga kui sa ka abiellud, siis sa ei tee pattu; ja kui neitsi läheb mehele, siis ta ei tee pattu. Ent sellised saavad kannatada ihulikku viletsust, mina aga säästaksin teid. 29 Ent seda ütlen, vennad, et aeg on lühike; sellepärast olgu nii, et needki, kellel on naised, olgu nagu need, kellel neid ei ole; 30 ja olgu nii, et kes nutavad, nagu ei nutakski, ja kes on rõõmsad, nagu ei olekski rõõmsad, ja kes ostavad, nagu ei saakski seda enesele pidada, 31 ja kes seda maailma tarvitavad, nagu ei tarvitakski seda; sest selle maailma nägu kaob. 32 Ent mina tahaksin, et te oleksite muretud. Vallaline mees hoolitseb selle eest, mis kuulub Issandale, kuidas ta saaks olla Issanda meele järgi. 33 Aga naisemees hoolitseb selle eest, mis kuulub maailmale, kuidas ta saaks olla naise meele järgi. 34 Nii on ta jaotatud kaheks. Ja vallaline naine või neitsi hoolitseb selle eest, mis kuulub Issandale, et ta võiks olla püha nii ihu kui ka vaimu poolest; aga abielunaine hoolitseb selle eest, mis kuulub maailmale, kuidas tema saaks olla mehe meele järgi. 35 Aga seda ma ütlen teie eneste kasuks, ei mitte, et köit panna teile kaela, vaid et te elaksite viisakalt ja püsiksite takistamatult Issandas. 36 Aga kui keegi arvab vääriti käitlevat oma neitsit, kelle paras naimaiga on möödumas, ja kui see peab nõnda sündima, siis tehku ta, mida tahab; ta ei tee pattu. Nad abiellugu. 37 Aga kes on kindel oma südames ja kellel seda ei ole vaja, vaid on meelevald oma tahtmise üle ning on otsustanud oma südames oma neitsi jätta neitsiks, see teeb hästi. 38 Kes siis oma neitsi naib, teeb hästi, ja kes teda ei nai, teeb paremini. 39 Naine on seotud niikaua kui tema mees elab; aga kui ta mees on läinud magama, on ta vaba minema mehele, kellele tahab, kui see vaid sünnib Issandas. 40 Aga ta on õndsam, kui ta jääb, nagu ta on. See on minu arvamine. Ent ma mõtlen, et minulgi on Jumala Vaim.
1 Mis puutub ebajumala ohvrilihasse, siis teame: meil kõigil on tunnetus. Tunnetus teeb suureliseks, ent armastus ehitab. 2 Kui keegi arvab midagi tunnetavat, ta ei tunneta veel nõnda, kuidas tuleb tunnetada, 3 aga kes armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. 4 Mis nüüd puutub ebajumala ohvriliha söömisse, siis teame, et maailmas ei ole ühtki ebajumalat ja et ei ole muud Jumalat kui Üks. 5 Sest kuigi on olemas niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid, 6 on meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, Kellest on kõik asjad ja Kellesse me suundume, ja üks Issand Jeesus Kristus, Kelle läbi on kõik ja ka meie Tema läbi. 7 Aga kõikidel ei ole seda teadmist, vaid harjumusest ebajumalatega söövad mõned tänini ebajumala ohvriliha sellisena ja nende südametunnistus, mis on nõder, rüvetub. 8 Roog ei vii meid lähemale Jumalale; kui me ei söö, ei ole meile sellest kahju, ja kui sööme, ei ole meil sellest kasu. 9 Vaadake ainult, et see teie vabadus ei saaks nõtradele komistuseks. 10 Sest kui keegi, kellel on tunnetus, näeb sind ebajumala kojas lauas istuvat, kas siis tema südametunnistus, kui see on nõrk, ei ärrita teda sööma ebajumala ohvriliha? 11 Siis läheb ju sinu tunnetuse läbi hukka nõder vend, kelle pärast Kristus on surnud. 12 Aga kui te nõnda teete pattu vendade vastu ja haavate nende nõrka südametunnistust, siis te teete pattu Kristuse vastu. 13 Sellepärast: kui roog mu venda pahandab, siis ma ei söö iialgi enam liha, et ma oma venda ei pahandaks!
1 Eks ma ole vaba? Eks ma ole Apostel? Eks ma ole näinud Jeesust Kristust, meie Issandat? Eks teie ole minu töö Issandas? 2 Kui ma Apostel ei ole muile, siis ma olen seda ometi teile; sest teie olete minu Apostliameti pitser Issandas. 3 Minu kaitsekõne neile, mu arvustajaile, on see: 4 kas meil ei ole õigust süüa ja juua? 5 Kas meil ei ole õigust naiseks kaasa võtta usuõde, nagu muil Apostlitel ning Issanda vendadel ja Keefasel? 6 Või kas üksi minul ja Barnabasel pole õigust olla ilma kehaliku tööta? 7 Kes iganes läheb omal kulul sõtta? Kes istutab viinamäe, aga ei söö selle vilja? Või kes hoiab karja, aga ei söö karja piima? 8 Kas ma räägin seda inimeste viisil? Eks käskki ürrtle seda? 9 On ju Moosese käsuõpetuses kirjutatud: „Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!” Ega Jumal härgade eest hoolitse? 10 Eks ta seda kõige rohkem ütle meie pärast? Sest meie pärast on kirjutatud, et kündja peab kündma lootuses ja rehepeksja peksma lootuses osa saada. 11 Kui me teile oleme külvanud vaimulikku seemet, kas on see siis suur asi, kui me lõikame teie ihulikku vara? 12 Kui teistel on niisugune õigus teie kohta, mispärast mitte palju rohkem meil? Me ainult ei ole tarvitanud seda õigust, vaid me talume kõike, et me mingit takistust ei teeks Kristuse Evangeeliumile. 13 Eks te tea, et need, kes pühakojas tööd teevad, pühakojast ka söövad, et need, kes teenivad ohvrialtari juures, oma osa saavad altariga samal määral? 14 Nõnda on ka Issand seadnud neile, kes Evangeeliumi kuulutavad, et nad elaksid Evangeeliumist. 15 Aga mina ei ole sellest midagi tarvitanud. Ent ma ei ole seda kirjutanud, et mulle nõnda peaks sündima; sest mulle oleks palju parem surra, kui - ei, keegi ei saa mu kiitlemist tühjaks teha! 16 Sest kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha. Ja häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta! 17 Sest kui ma teen seda vabast tahtest, siis ma saan palga; aga kui sunniviisil, siis on ometi amet usaldatud minu kätte. 18 Mis on siis mu palk? See, et ma armuõpetust kuulutades tasuta levitan Evangeeliumi, ilma et ma tarvitaksin oma õigust, mis Evangeeliumis on lubatud. 19 Sest ehk ma küll olen vaba kõikidest, olen ma ometi hakanud kõikide orjaks, et ma seda rohkem inimesi võiksin võita. 20 Nii olen ma juutidele olnud otsekui juut, et ma võidaksin juudid; neile, kes on käsu all, olen ma otsekui käsualune, kuigi ma käsu all ei ole, et ma võidaksin käsualused. 21 Käsuta olijaile ma olen otsekui käsuta - ehk ma küll ei ole ilma Jumala käsuta, vaid elan Kristusele käsus - et võita need, kes on käsuta. 22 Nõtradele ma olen saanud nõdraks, et võita nõdrad. Ma olen kõikidele saanud kõigeks, et ma igapidi mõned päästaksin. 23 Aga kõike ma teen Evangeeliumi pärast, et mina sellest ka osa saaksin. 24 Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! 25 Aga iga võidujooksja on kasin kõigis asjus, nemad küll selleks, et saavutada kaduvat pärga, aga meie, et saavutada kadumatut pärga. 26 Sellepärast ma ei jookse nagu pimedast peast, ma ei võitle nõnda nagu see, kes tuult peksab, 27 vaid ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks.
1 Sest ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et meie esiisad olid kõik pilve all ja läksid kõik merest läbi, 2 ja ristiti kõik Moosesesse pilves ja meres, 3 ja sõid kõik sama vaimulikku rooga 4 ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus. 5 Aga suurem hulk neist ei olnud Jumalale meelepärased, sest nad löödi maha kõrbes. 6 Ent need lood sündisid meile eeltähenduseks, et me ei himustaks kurja, nagu nemad himustasid. 7 Ärge ka saage ebajumala kummardajaiks, nõnda nagu mõned neist said, nagu on kirjutatud: „Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.” 8 Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat. 9 Ärgem ka kiusakem Issandat, nõnda nagu mõned neist kiusasid ja said surma madude läbi. 10 Ärge ka nurisege, nõnda nagu mõned neist nurisesid ja said otsa hukkaja läbi. 11 See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud. 12 Sellepärast, kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks! 13 Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, Kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda. 14 Sellepärast, minu armsad, põgenege ebajumala teenistuse eest! 15 Ma räägin nõnda kui arusaajaile; otsustage ise, mida ma räägin. 16 Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse Vere osadus? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse Ihu osadus? 17 Sellepärast et on ainult üks leib, siis me, kuigi paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast. 18 Vaadake Iisraeli peale, nagu ta liha poolest on! Eks need, kes söövad ohvreid, ole altari osalised? 19 Mis ma nüüd ütlen? Kas seda, et ebajumala ohver on midagi? Või et ebajumal on midagi? 20 Ei! Vaid ma ütlen: mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. Ent ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega. 21 Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat; te ei või osa võtta Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast! 22 Või tahame Issandat ärritada? Kas me oleme vägevamad temast? 23 Kõik on lubatav, kuid kõigest ei ole kasu; kõik on lubatav, kuid kõik ei ehita kogudust. 24 Ärgu ükski otsigu oma kasu, vaid teise kasu! 25 Kõike, mida lihaturul müüakse, sööge, südametunnistusest hoolimata. 26 Sest Issanda päralt on maa ja selle täius! 27 Kui keegi uskmatuist kutsub teid ja te tahate minna, siis sööge kõike, mis teile ette pannakse, südametunnistusest hoolimata. 28 Aga kui keegi teile ütleb: „See on ohvriliha!”, siis ärge sööge selle inimese pärast, kes tegi märkuse, ja südametunnistuse pärast. 29 Ent mina ei räägi sinu, vaid teise südametunnistusest. Sest milleks peaks teise südametunnistus otsustama minu vabaduse üle? 30 Kui ma midagi vastu võtan tänuga, miks mind pilgatakse selle pärast, mille eest ma tänan? 31 Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks! 32 Ärge olge pahanduseks ei juutidele ega kreeklastele ega Jumala kogudusele, 33 nagu minagi olen kõiges kõikidele meelepärane ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks!
1 Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse. 2 Aga ma kiidan teid, vennad, et te kõiges tuletate mind meelde ja peate mu seadmisi, nõnda nagu ma need teile olen andnud. 3 Aga ma tahan, et te teaksite, et Kristus on iga mehe pea ja et mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea. 4 Iga mees, kes palvetab või prohvetlikult räägib kaetud peaga, häbistab oma pead. 5 Aga iga naine, kes palvetab või prohvetlikult räägib katmata peaga, häbistab oma pead, sest see on otse sama, kui oleks tema pea paljaks aetud. 6 Sest kui naine ei kata oma pead, siis lõigaku ta ka juuksed maha. Aga et naisel on häbiks juukseid lõigata või pead paljaks ajada, siis ta katku oma pea. 7 Mehel ei ole tarvis oma pead katta, sest tema on Jumala kuju ja aupaiste, naine aga on mehe aupaiste. 8 Sest mees ei ole naisest, vaid naine on mehest. 9 Meest ei loodud ka mitte naise pärast, vaid naine loodi mehe pärast. 10 Sellepärast peab naisel olema pea peal meelevallatunnus Inglite pärast. 11 Ometi ei ole naine meheta ega mees naiseta Issandas. 12 Sest otsekui naine mehest, nõnda on ka mees naise läbi, aga kõik on Jumalast. 13 Otsustage iseenestes, kas naisele kõlbab katmata peaga paluda Jumalat. 14 Eks ju loodus ise teid õpeta, et mehele on häbiks kanda pikki juukseid; 15 ent naisele, kui ta kannab pikki juukseid, on see auks; sest pikad juuksed on temale antud liniku eest. 16 Aga kui keegi on tülinorija, see teadku, et meil ei ole seesugust kommet ega ka mitte Jumala kogudustel. 17 Aga seda käskides ma ei kiida seda, et te tulete kokku mitte paremuseks vaid pahemuseks. 18 Sest esmalt ma kuulen, et kui te kokku tulete Jumala koguduses, teil on lõhesid eneste keskel, ja osalt ma usun seda. 19 Sest teie seas peab olema lahkõpetusi, et saaks ilmsiks, kes teie seast on püsivad katsumistes. 20 Kui te nüüd kokku tulete, siis ei ole Issanda õhtusöömaaja pidamist; 21 sest sööma asudes võtab igaüks enne iseenese toidu ära, ja mõni jääb ilma ja mõni joob liiaks. 22 Kas teil ei ole kodasid, kus te võite süüa? Või kas põlgate Jumala kogudust ja teete häbi neile, kellel ei ole midagi? Mis ma pean teile ütlema? Kas pean teid kiitma? Selle poolest ma ei kiida teid! 23 Sest mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud, et Issand Jeesus sel ööl, mil Ta ära anti, võttis leiva 24 ja tänas ja murdis ning ütles: „See on Minu IhU, mis teie eest antakse. Seda tehke Minu mälestuseks!” 25 Samuti Ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: „See karikas on uus leping Minu Veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, Minu mälestuseks!” 26 Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb! 27 Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda Ihust ja Verest süüd. 28 Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast; 29 sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust. 30 Sellepärast on ka palju nõrku ja põdejaid teie seas ja paljud on läinud magama. 31 Sest kui me enestest ise aru annaksime, siis meie üle ei mõistetaks kohut; 32 aga kui meie üle kohut mõistetakse, siis Issand karistab meid, et meid ühes maailmaga hukka ei mõistetaks. 33 Seepärast, mu vennad, kui te kokku tulete sööma, siis oodake üksteist. 34 Kui keegi on näljane, söögu kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks. Muud asjad ma korraldan, kui ma tulen.
1 Mis puutub vaimuannetesse, vennad, ei taha ma teid jätta teadmatusse. 2 Te teate, et alles paganad olles te käisite keeletute ebajumalate juures, nõnda nagu teid veeti. 3 Sellepärast ma teen teile teatavaks, et ükski, kes räägib Jumala Vaimus, ei ütle: „Neetud on Jeesus!” Ja ükski ei või öelda: „Jeesus on Issand!” kui vaid Pühas Vaimus. 4 Armuanded on küll mitmesugused, aga Vaim on sama; 5 ja ametid on mitmesugused, aga Issand on sama. 6 Ja väeavaldused on mitmesugused, aga sama on Jumal, Kes teeb kõike kõikide sees. 7 Aga igaühele antakse Vaimu ilmutus ühiseks kasuks. 8 Nii antakse ühele Vaimu läbi tarkuse sõna, teisele aga tunnetuse sõna sama Vaimu kaudu; 9 teisele antakse usku samas Vaimus, teisele andeid terveks teha samas Vaimus; 10 teisele vägevaid tegusid, teisele prohvetlikku kuulutamist, teisele vaimude äratundmist, teisele mõnesuguste keelte kõnelemist, teisele keelte tõlgitsemist. 11 Ent kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriti, nõnda nagu Tema tahab. 12 Sest otsekui ihu on üks ja tal on palju liikmeid, aga kõik ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus: 13 sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ja oleme kõik sama Vaimuga joodetud. 14 Sest ihu ei ole üks liige, vaid palju liikmeid. 15 Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse!” kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? 16 Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse!” kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? 17 Kui kõik ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kõik oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? 18 Aga nüüd Jumal asetaski liikmed, igaühe neist, ihu külge, nõnda nagu tema tahtis. 19 Ja kui kõik need oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? 20 Nüüd aga ongi palju liikmeid, aga üks ihu! 21 Silm ei või öelda käele: „Mulle ei ole sind tarvis” Või jälle pea jalgadele: „Mulle ei ole teid tarvis!” 22 Vaid palju enam on tarvis neid ihu liikmeid, mis näivad olevat nõrgemad, 23 ja neid, mida me peame autumaiks ihu küljes, katame iseäralise auga, ja liikmeid, millest meil on häbi, me ehime kõige enam; 24 ent meie suursuguseil liikmeil pole seda tarvis. Sest Jumal on ihu nõnda ühte liitnud, et Ta sellele, mis on alam, on andnud rohkem au, 25 et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest. 26 Ja kui liige kannatab, siis kannatavad teisedki liikmed ühes temaga, ja kui üht liiget austatakse, siis teisedki liikmed rõõmutsevad ühes temaga. 27 Aga teie olete Kristuse ihu ja igaüks omast kohast Tema liikmed. 28 Ja Jumal on seadnud koguduses mõned - esiteks Apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; siis Ta on andnud imetegusid, siis andeid terveks teha, abistada ja valitseda, rääkida mõnesuguseid keeli. 29 Ega kõik ole Apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõik imetegijad? 30 Ega kõigil ole tervekstegemise armuandeid? Ega kõik räägi keeltega? Ega kõik tõlgitse? 31 Aga olge agarad püüdma suuremaid armuandeid! Ja ma näitan veel teile tee, mis on üle kõige.
1 Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! 2 Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! 3 Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu! 4 Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; 5 ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; 6 ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; 7 tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! 8 Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see lõpeb ära. 9 Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. 10 Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! 11 Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele. 12 Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. 13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
1 Taotlege armastust ja olge agarad taotlema vaimuandeid, aga kõige enam prohvetlikku kõnelemist! 2 Sest kes keeltega räägib, ei kõnele inimestele, vaid Jumalale; sest keegi ei saa temast aru, vaimust ta ju räägib saladusi. 3 Aga prohvetlikult kõneleja räägib inimestele nende ehitamiseks ja manitsuseks ja troostiks. 4 Keeltega rääkija ehitab iseennast; aga prohvetlikult kõneleja ehitab kogudust. 5 Ma tahaksin küll, et te kõik räägiksite keeltega, aga veel enam, et te prohvetlikult kõneleksite; sest prohvetlikult kõneleja on suurem keeltega rääkijast, kui see mitte ühtlasi ei tõlgitse, nõnda et kõne saab koguduse ehitamiseks. 6 Aga nüüd, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin keeltega, mis kasu ma tooksin teile, kui ma teile ei räägiks kas ilmutuse või tunnetuse või ennustuse või õpetuse kaudu? 7 Nõnda on ju lugu ka elutute asjadega, mis annavad häält, olgu vile või kannel; kui need ei annaks erinevaid hääli, kuidas teatakse, mida puhutakse vilel või mida mängitakse kandlel? 8 Samuti kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistama sõjaks? 9 Nõnda ka teie: kui te keeltega ei räägi arusaadavalt, kuidas siis teatakse, mida räägitakse? Te räägiksite ju tuulde! 10 Maailmas on ei tea kui palju mitmesuguseid keelemurdeid ja ükski neist pole häälikuteta. 11 Kui mina nüüd ei tunne hääliku tähendust, olen ma sellele, kes räägib, umbkeelne ja rääkija on mulle umbkeelne. 12 Samuti teiegi olles agarad taotlema vaimuandeid, püüdke saada neid rohkesti koguduse ehitamiseks. 13 Seepärast, kes keeltega räägib, palugu Jumalat, et ta võiks ka tõlgitseda. 14 Sest kui ma keeltega rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu. 15 Mida siis teha? Ma tahan palvetada vaimus ja tahan palvetada ka mõistusega; ma tahan laulda vaimus ja tahan laulda ka mõistusega. 16 Sest kui sa teed tänupalvet vaimus, kuidas siis see, kes võhiku kohal seisab, sinu tänu peale saab öelda: „Aamen!”; ta ju ei tea, mida sa ütled. 17 Sest sa tänad küll hästi, aga teist see ei ehita. 18 Ma tänan Jumalat, et mina räägin keeltega rohkem kui teie kõik! 19 Aga ma tahan koguduses pigemini rääkida viis sõna oma mõistusega, et ka muid õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega. 20 Vennad, ärge saage lasteks mõtteviisis, vaid olge lapsed kurjuses; kuid mõtteviisi poolest saage täisealiseks. 21 Käsuõpetuses on kirjutatud: „Teiste keeltega ja teiste huultega ma räägin sellele rahvale ja siiski nad ei kuule mind!”, ütleb Issand. 22 Nii ei ole siis keeled tunnuseks usklikele, vaid uskmatuile; aga prohvetlik kõne ei ole tunnuseks uskmatuile, vaid usklikele. 23 Kui nüüd kõik kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeltega, ja tuleksid sisse võhikud või uskmatud, kas nad ei ütleks, et te jampsite? 24 Aga kui nemad kõik kõneleksid prohvetlikult ja tuleks uskmatu või võhik, siis nad kõik paljastaksid tema olukorra ja kõik arvustaksid teda; 25 tema südame saladused tuleksid ilmsiks ja ta heidaks siis silmili maha ja kummardaks Jumalat ning tunnistaks, et Jumal on tõesti teie sees. 26 Mis siis nüüd, vennad? Kui te kokku tulete, siis on igaühel midagi, kas laulu või õpetust või ilmutust või keeltega rääkimist või tõlgitsemist; sündigu see kõik koguduse ehitamiseks. 27 Kui keeltega räägitakse, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm ükshaaval, ja üks tõlgitsegu. 28 Aga kui tõlgitsejat ei ole, olgu rääkija vait koguduses ja rääkigu iseenesele ja Jumalale. 29 Aga prohveteist kõnelgu kaks või kolm ja teised arvustagu. 30 Ja kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis olgu esimene vait. 31 Sest te võite kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja saaksid troosti. 32 Ja prohvetite vaimud alistuvad prohveteile. 33 Sest Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu kõigis pühade kogudustes, 34 olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb. 35 Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt. Sest naisele on häbiks kõnelda koguduses. 36 Või kas Jumala sõna on teist lähtunud? Või kas see on tulnud üksnes teie juurde? 37 Kui keegi arvab enese olevat prohveti või Vaimu mõjualuse, see teadku, et mida ma teile kirjutan, see on Issanda käsk! 38 Aga kui keegi ei taha seda teada, ärgu teadku! 39 Niisiis, vennad, taotlege prohvetlikku kõnelemist ja ärge ka keelake keeltega rääkimist. 40 Kõik sündigu viisakalt ja korra järgi.
1 Ent ma juhin teie tähelepanu Evangeeliumile, mida ma teile kuulutasin, mille te ka vastu võtsite ja milles ka püsite 2 ning milles te ka õndsaks saate - kui te peate seda kinni nende sõnadega, millega mina teile seda kuulutasin - olgu siis, et asjata saite usklikuks. 3 Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi 4 ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi 5 ja et Ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele. 6 Pärast Ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama; 7 pärast seda Ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile Apostlitele; 8 aga pärast kõike Ta ilmus ka minule kui äbarikule. 9 Sest mina olen Apostlite seast kõige väiksem, kes ei ole väärt, et mind Apostliks hüütakse, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust. 10 Aga Jumala armust olen mina, mis ma olen; ja see arm minu vastu ei ole olnud tühine, vaid ma olen palju rohkem tööd teinud kui nemad kõik; aga mitte mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. 11 Olgu nüüd mina või olgu nemad, nõnda me kuulutame ja nõnda olete saanud usklikuks. 12 Aga kui Kristusest kuulutatakse, et Ta on surnuist üles äratatud, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et ei olevatki surnute ülestõusmist? 13 Aga kui ei ole surnute ülestõusmist, siis ei ole ka Kristus üles äratatud. 14 Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk; 15 ja meid leitakse siis Jumala valetunnistajad olevat, sest me oleme tunnistanud Jumala vastu, et Ta on üles äratanud Kristuse, Keda Tema pole äratanud, kui surnuid üles ei äratata. 16 Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. 17 Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. 18 Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud. 19 Kui meie selles elus oleme lootnud ainult Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad. 20 Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama. 21 Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. 22 Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses, 23 aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse Omad Tema tulemises; 24 siis tuleb ots, kui Ta annab Riigi Jumala ja Isa kätte pärast seda, kui Ta on hävitanud kõik valitsuse ja kõik meelevalla ja võimu. 25 Sest Tema peab valitsema, kuni Ta on pannud kõik vaenlased Tema jalge alla. 26 Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm! 27 Sest „ta on kõik alistanud Tema jalge alla!” Kui Ta aga ütleb, et kõik on alistatud Tema alla, siis on avalik, et ei ole alistatud See, Kes kõik Temale alistas. 28 Aga kui kõik Temale on alistatud, siis peab ka Poeg Ise alistatama Sellele, Kes kõik Temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis. 29 Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest, kui surnuid koguni ei äratata? Mispärast siis neid ristitakse nende eest? 30 Ja mispärast oleme meiegi hädaohus igal hetkel? 31 Iga päev ma olen surmasuus, nii tõesti kui teie, vennad, olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. 32 Kui ma inimeste kombel olen Efesoses võidelnud metsalistega, siis mis kasu on mul sellest? Kui surnuid ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme me sureme!” 33 Ärge eksige! „Kurjad kõned rikkuda võivad kombeid häid!” 34 Kainestuge õieti ja ärge tehke pattu; sest mõned ei tea midagi Jumalast; seda ma ütlen teile häbiks. 35 Aga mõni küsib: „Kuidas surnud ärkavad üles? Ja millise ihuga nad tulevad?” 36 Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see enne ei sure. 37 Ja mida sa külvad, sa ei külva selle ihuna, mis peab tõusma, vaid paljast iva, olgu nisuiva või mis tahes iva. 38 Aga Jumal annab temale ihu, millise tahab, ja igale seemnele tema oma ihu. 39 Kõik liha ei ole sama liha, vaid ise on inimeste liha ja ise veiste liha ja ise lindude ja ise kalade liha; 40 ja on taevalikke ihusid ja maiseid ihusid; aga teistsugune on taevalike auhiilgus ja teistsugune maiste auhiilgus. 41 Isesugune on päikese hiilgus ja isesugune kuu hiilgus ja isesugune tähtede hiilgus; sest tähe ja tähe hiilgusel on oma vahe. 42 Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles; 43 autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles; nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles; 44 maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles; sest kui on olemas maine ihu, siis on ka olemas vaimne ihu. 45 Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. 46 Aga vaimne ihu ei ole esimene, vaid maine; selle järel on vaimne. 47 Esimene inimene oli maast, muldne, teine Inimene on taevast. 48 Milline on muldne, sellised on ka muldsed; ja milline on taevane, sellised on ka taevased. 49 Ja otse nõnda nagu me oleme kandnud muldse inimese kuju, nõnda me kanname kord ka taevast kuju. 50 Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala Riiki ega kaduvus pärida kadumatust. 51 Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, 52 äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume. 53 Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietub surematusega. 54 Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! 55 Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” 56 Aga surma astel on patt ja patu vägi on käsk. 57 Ent tänu Jumalale, Kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! 58 Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!
1 Mis puutub korjandusse pühade heaks, siis tehke teiegi nõnda, nagu ma olen korraldanud Galaatia kogudustes. 2 Igal esimesel nädalapäeval pangu igaüks teie seast midagi tallele sedamööda, kuidas temal on jõudu, et mitte alles siis raha ei kogutaks, kui ma tulen. 3 Aga kui ma saabun, läkitan ma kirjadega need, keda te arvate kõlbavaks viima teie anni Jeruusalemma. 4 Ja kui asi on seda väärt, et minagi läheksin, siis nad tulgu ühes minuga. 5 Ent ma mõtlen tulla teie juurde, kui ma olen käinud läbi Makedoonia; sest Makedooniast ma lähen läbi. 6 Teie juures ma ehk viibin mõne aja või vahest kogu talvegi, et te mind siis saadaksite, kuhu ma iganes lähen. 7 Sest ma ei taha teid seekord näha mitte ainult mööda minnes, vaid ma loodan jääda tükiks ajaks teie juurde, kui Issand lubab. 8 Aga Efesosse ma jään nelipühani, 9 sest mulle on seal avanenud suur uks viljarikkaks tööks ja seal on palju vastaseid. 10 Kui Timoteos tuleb, siis katsuge, et ta võiks olla ilma kartuseta teie juures, sest ta teeb Issanda tööd nõnda nagu minagi. 11 Ärgu siis ükski teda halvaks pangu, vaid saatke ta rahus teele, et ta tuleks minu juurde, sest ma ootan teda ühes vendadega. 12 Mis aga puutub vend Apollosesse, siis olen ma temale sageli peale käinud, et ta tuleks teie juurde ühes vendadega, aga tal ei olnud üldse tahtmist nüüd tulla; ta tuleb, kui tal leidub parajat aega. 13 Valvake, seiske usus, olge mehed, saage tugevaks! 14 Kõik teie asjad sündigu armastuses! 15 Ma palun teid, vennad: teie teate Stefanase peret, et see on Ahhaias esimene pöördunu ja et nemad on andunud pühade abistamisele; 16 olge teiegi sõnakuulelikud niisugustele ja igaühele, kes töötab ühes ning näeb vaeva. 17 Ma rõõmustun Stefanase ja Fortunaatuse ja Ahhaikose tulekust, sest nemad täidavad minule teie aset; 18 nemad on ju jahutanud minu ja teie vaimu. Pidage siis niisugustest lugu! 19 Aasia kogudused tervitavad teid. Teid tervitavad Issandas Akvila ja Priska ühes kogudusega nende majas. 20 Teid tervitavad kõik vennad. Tervitage üksteist püha suudlusega! 21 Tervitus on minu, Pauluse käega. 22 Kui keegi Issandat Jeesust Kristust ei pea armsaks, siis olgu ta ära neetud! Maaran ata. 23 Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teiega! 24 Minu armastus on teie kõikidega Kristuses Jeesuses!
1 Paulus, Kristuse Jeesuse Apostel Jumala tahtest, ja vend Timoteos Korintoses olevale Jumala kogudusele ja kõigile pühadele kogu Ahhaias. 2 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. 3 Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, 4 Kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib. 5 Sest otsekui Kristuse kannatamisi tuleb rohkesti meie peale, nõndasamuti tuleb meile rohkesti ka troosti Kristuse kaudu. 6 Olgu meil nüüd viletsust, siis sünnib see teie trööstimiseks ja päästmiseks; või kui saame troosti, siis sünnib seegi teie trööstimiseks ja see teostub samade kannatamiste kandmiseks, mida meiegi kannatame; 7 ja meie lootus teie kohta on kindel, sest me teame, et otsekui teil on osa kannatustest, nõnda on teil osa ka troostist. 8 Sest me ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, missuguses viletsuses me olime Aasias, kuidas meid ülemäära vaevati üle meie jõu, nõnda et me isegi olime kahevahel oma elu pärast. 9 Ja me olime enestegi arvates surma mõistetud, et me ei loodaks eneste peale, vaid Jumala peale, Kes surnud üles äratab. 10 Tema päästis meid nii suurest surmast ja päästab veelgi; Tema peale me loodame, et Tema ka edaspidi päästab, 11 kui ühtlasi ka teie appi tulete palves meie eest, et paljude isikute käest meie heaks tulnud armuanni eest tõuseks tänu paljude suust meie eest. 12 Sest meie kiitlus on see: meie südametunnistuse tõendus, et meie Jumala pühaduses ja puhtuses oleme elanud maailmas, mitte lihalikus tarkuses, vaid Jumala armus, ja iseäranis teie juures. 13 Sest me ei kirjuta teile muud midagi kui aga seda, mida te siin loete või mida te ka tunnetate, ja mida te, nagu ma loodan, veel lõpuni saate tunnetada, 14 nõnda nagu te ka meid olete osalt tundnud, et me oleme teie kiitlus, nagu ka teie olete meie kiitlus meie Issanda Jeesuse päeval. 15 Ja niisuguse usaldusega ma mõtlesin juba ennemini tulla teie juurde, et teie saaksite veel teisegi armuanni osalisteks, 16 ja teie kaudu siis matkata Makedooniasse ja Makedooniast tulla tagasi jälle teie juurde ja teilt saada saatjaid Judeasse. 17 Kui ma nüüd nõnda kavatsesin, kas ma siis toimisin kergemeelselt? Või mis ma kavatsen, kas ma kavatsen liha järgi, selleks, et mu kõnes oleks „jah”, „jah” ja „ei”, „ei”? 18 Kuid Jumal on ustav, nii et meie kõne teie vastu ei ole „jah” ja „ei” ühtlasi. 19 Sest Jumala Poeg Jeesus Kristus, Keda meie, mina, Silvaanus ja Timoteos, oleme teile kuulutanud, ei olnud mitte „jah” ja „ei”, vaid Temas sai tõeks „jah”. 20 Sest Jumala tõotused puha on Tema sees „jah” ja sellepärast ka Tema läbi „aamen” Jumala auks meie läbi. 21 Aga kes meid ühes teiega kinnitab Kristusesse ja kes meid on võidnud, See on Jumal, 22 Kes meid ka on kinnitanud pitseriga ja on andnud Vaimu pandi meie südamesse. 23 Aga ma kutsun Jumala tunnistajaks oma hinge peale, et ma tahtes teid säästa, ei ole veel tulnud Korintosesse. 24 Ei mitte, et me tahame olla valitsejad teie usu üle, vaid me oleme teie rõõmu kaastegelased; sest teie püsite usus.
1 Aga ma olin oma mõttes otsustanud mitte tulla jälle teie juurde kurvastusega. 2 Sest kui mina teid kurvastan, kes on siis, kes mind rõõmustab, kui vaid see, kelle ma olen teinud kurvaks. 3 Ja ma olen kirjutanud teile seda otse selleks, et mulle teie juurde tulles ei saaks osaks kurvastust neilt, kes mind pidid rõõmustama; sest mul on teist kõigist see lootus, et minu rõõm on teie kõikide rõõm. 4 Sest ma kirjutasin teile suures viletsuses ja südame ahastuses paljude silmapisaratega, ei mitte selleks, et te kurvastuksite, vaid et te tunneksite selle armastuse, mida mul on rohkesti teie vastu. 5 Aga kui keegi on kurvastanud, ei ole ta mind kurvastanud, vaid teataval määral, et mitte liialdada, teid kõiki. 6 Niisugusel on küllalt sellest noomitusest, mille ta on saanud paljude poolt, 7 nõnda et teie hoopis vastupidi peate temale andeks andma ja teda kinnitama, et teda veel suurem kurvastus ära ei neelaks. 8 Sellepärast ma manitsen teid osutada temale armastust. 9 Sest selleks ma olengi kirjutanud, et teada saada teie meelt, kas te olete igapidi sõnakuulelikud. 10 Aga kellele te midagi andeks annate, sellele ka mina annan andeks. Sest ka mina, mis ma andeks andsin, kui mul oli midagi andeks anda, andsin andeks teie pärast Kristuse palge ees, 11 et saatan meid kavalasti ei petaks, sest tema mõtted ei ole meile teadmatud. 12 Aga kui ma tulin Troasse kuulutama Kristuse Evangeeliumi ja mulle oli uks avatud Issandas, 13 ei leidnud ma siiski mitte rahu oma vaimus, sest ma ei kohanud oma venda Tiitust. Ma jätsin nad siis jumalaga ja läksin Makedooniasse. 14 Aga tänu Jumalale, kes meile ikka annab võimust Kristuses ja teeb avalikuks oma tunnetuse lõhna meie kaudu kõigis paigus. 15 Sest meie oleme Jumalale Kristuse hea lõhn niihästi nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukka lähevad, 16 ühtedele küll surmalehk surmaks, kuid teistele elulõhn eluks. Ja kes kõlbab selleks? 17 Sest me ei ole nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad, vaid puhtast meelest, jah, otsekui Jumalast, me kõneleme Kristuses Jumala ees.
1 Kas hakkame siis jälle iseendid soovitama? Või kas vajame, nagu mõningad, soovituskirju teie kätte või teie käest? 2 Teie olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, kõigile inimestele tuttav ja loetav, 3 sest teist on ju ilmsi näha, et te olete Kristuse kiri, mis meie teenimistöö läbi on valminud, kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilauakestele, vaid lihastele südamelauakestele. 4 Aga niisugune lootus on meil Kristuse läbi Jumala peale, 5 mitte nii, et me oleksime iseenestest võimelised midagi mõtlema, nagu iseenesest, vaid meie võime tuleb Jumalalt, 6 Kes meid ka on teinud võimeliseks olema Uue Lepingu sulased, mitte kirjatähe, vaid Vaimu sulased; sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. 7 Aga kui surma amet, mis kirjatähtedega oli uuristatud kividesse, esines nii suures aus, et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse ta palge hiilguse pärast, mis ometi oli kaduv, 8 kuidas ei peaks palju rohkem Vaimu amet olema au sees? 9 Sest kui hukkamõistmise ametil oli au, siis on õiguse amet veel palju suurem au poolest. 10 Sest too, mis oli enne au sees, ei olegi enam niisugusel määral au sees selle üliväga suure au pärast. 11 Sest kui see, mis on kaduv, on tekkinud au läbi, kui palju rohkem on siis au sees see, mis on püsiv. 12 Et meil nüüd on niisugune lootus, siis me räägime täie julgusega 13 ega tee nõnda nagu Mooses, kes pani katte oma palgele, et Iisraeli lapsed ei näeks selle lõppu, mis on kaduv. 14 Ent nende meeled on paadunud; sest veel tänapäevalgi jääb sama kate Vana Testamendi lugemisel ära võtmata, sest alles Kristuses see kaob. 15 Veel tänapäevalgi, kui Moosest loetakse, on kate nende südame peal; 16 aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis kate võetakse ära. 17 Sest Issand on Vaim, ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus! 18 Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust.
1 Sellepärast et meil on niisugune amet selle halastuse järgi, mis meile on osaks saanud, siis me ei lähe araks, 2 vaid me oleme loobunud salajastest häbitegudest ega ela tigedas kavaluses ega võltsi Jumala sõna, vaid tõe ilmsikstoomisega me asetume kõigi inimeste südametunnistuse otsuse ette Jumala ees. 3 Kui nüüd ka meie Evangeelium on kinni kaetud, siis on see kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad, 4 kelle uskmatud meeled selle maailma jumal on teinud sõgedaks, et neile ei paistaks Kristuse au Evangeeliumi valgus, Kes on Jumala kuju. 5 Sest me ei kuuluta mitte iseendid, vaid Kristust Jeesust, et Tema on Issand ja meie teie orjad Jeesuse pärast. 6 Sest Jumal, Kes ütles: „Paistku valgus pimedusest!”, on See, Kes on hakanud paistma meie südametes, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust. 7 Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist. 8 Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutud, aga me ei heida meelt; 9 me oleme taga kiusatud, aga me ei ole hüljatud; me oleme maha vajutatud, aga me ei hukku. 10 Me kanname alati enestega Issanda Jeesuse surma oma ihus, et ka Jeesuse elu meie ihus tuleks ilmsiks. 11 Sest meid, kes elame, antakse alatasa surma Issanda Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu meie surelikus lihas saaks avalikuks. 12 Nõnda siis on surm vägev meie sees, aga elu teie sees! 13 Aga et meil on seesama usu Vaim sedamööda, nagu on kirjutatud: „Ma usun, sellepärast ma räägin!”, siis meiegi usume ja sellepärast me ka räägime, 14 teades, et See, Kes üles äratas Issanda Jeesuse, ka meid üles äratab ühes Jeesusega ja seab ühes teiega Enese ette. 15 Sest kõik sünnib teie pärast, et üha rohkemate kaudu üliväga suureks saav arm valmistaks ikka rohkemat tänu Jumala austuseks. 16 Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. 17 Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, 18 meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed.
1 Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas. 2 Sellepärast me ka ohkame igatsedes, et kaetud saada taevase eluasemega, 3 ometi nõnda, et meid kaetult kord ei leitaks alasti olevat. 4 Sest meiegi, kes elame selles telgis, ohkame olles koorma all, sellepärast et me ei taha kattest vabaneda, vaid kaetud olla, et elu neelaks ära selle, mis on surelik. 5 Aga meid on sellesama tarvis valmistanud Jumal, Kes meile on andnud Vaimu pandi. 6 Sellepärast me oleme julged igal ajal ja teame, et niikaua kui me kodus oleme ihus, oleme Issanda juurest ära; 7 sest me käime usus ja mitte nägemises; 8 aga me oleme julges meeles ja himustaksime ennemini ära olla ihust ja kodus olla Issanda juures. 9 Sellepärast me ka püüame olla Temale meelepärased, kas oleme kodus või võõrsil. 10 Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri! 11 Et me nüüd teame, mis on Issanda kartus, siis me meelitame inimesi uskuma, aga Jumalale me oleme tuntud, ja ma loodan, et me ka teie südametunnistuses oleme tuntud. 12 Me ei soovita jälle endid teie ees, vaid me anname teile põhjust kiidelda meist, et teil oleks millega kiidelda nende ees, kes kiitlevad sellega, mis on silma ees, aga mitte sellega, mis on südames. 13 Sest kui me oleme olnud arust ära, siis oleme seda olnud Jumalale; ja kui me oleme selge meelega, siis teile. 14 Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; 15 ja Ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud. 16 Sellepärast me ei tunne praegusest ajast peale kedagi liha poolest; ja kui me ka oleme tundnud Kristust liha poolest, siis me ei tunne Teda nüüd mitte enam nõnda. 17 Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud! 18 Aga kõik on Jumalast, kes meid on Iseenesega lepitanud Kristuse läbi ja on meile andnud lepitusameti. 19 Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma Iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna. 20 Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga! 21 Ta on Tema, Kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees.
1 Aga olles kaastegevad me ka manitseme, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks! 2 Sest Ta ütleb: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud päästepäeval!” Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev! 3 Me ei anna üheski asjas mingit põhjust pahanduseks, et meie ametit ei laidetaks, 4 vaid kõiges me näitame endid kui Jumala abilised: suures kannatuses, viletsustes, hädades, kitsikustes, 5 hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, 6 puhtuses, tunnetuses, pikas meeles, helduses, Pühas Vaimus, silmakirjatsematus armastuses, 7 tõe sõnas, Jumala väes, õiguse sõjariistade varal paremas ja vasakus käes, 8 aus ja häbis, kurja kõne all ja hea all, kui eksitajad ja ometi tõtt rääkijad, 9 kui tundmatud ja ometi küll tuntud, kui surijad, ja vaata, me elame; kui karistatud, kuid mitte surmatud; 10 kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad; kui vaesed, kes aga teevad paljusid rikkaks; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik! 11 Meie suu on avatud teie vastu, korintlased, meie süda on avardunud; 12 meie sees ei ole teil kitsas, vaid teil on kitsas teie omas südames. 13 Vastutasuks tehke sedasama - ma ütlen teile kui lastele - avardage ka teie oma süda! 14 Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? 15 Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga? 16 Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on öelnud: „Ma elan nende sees ja käin ja olen nende Jumal, ja nad peavad olema Mu rahvas!” 17 Sellepärast „minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast, siis Ma võtan teid vastu 18 ja olen teile Isaks, ja teie olete Mulle poegadeks ja tütardeks”, ütleb Kõigeväeline Issand.
1 Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses. 2 Andke meile maad oma südames! Me ei ole teinud kellelegi ülekohut, ei ole kellelegi saatnud kahju, ei ole kedagi petnud. 3 Seda ma ei ütle teie hukkamõistmiseks; sest mina olen juba öelnud, et te olete meie südames, et me ühes sureksime ja ühes elaksime. 4 Mul on palju lootust teie suhtes, mul on teist palju kiitlemist, ma olen täis troosti; ma olen üliväga rõõmus kõiges meie kitsikuses. 5 Sest ka Makedooniasse saabudes ei olnud meie lihal mingit rahu, vaid meid vaevati kõikepidi; väljaspool oli võitlusi ja seespool kartust. 6 Aga Jumal, kes masendatuid kinnitab, on meid kinnitanud Tiituse tulemisega; 7 kuid mitte ainult tema tulemisega, vaid ka selle troostiga, mille ta oli teilt saanud, sest ta jutustas meile teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innust minu heaks, nõnda et ma rõõmustusin veel enam. 8 Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin - ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks - 9 siis olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi, et teil ei oleks mingit kahju meilt. 10 Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma. 11 Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järgi, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas. 12 Nõnda siis: kuigi ma teile kirjutasin, siis ei sündinud see mitte tema pärast, kes tegi paha, ega tema pärast, kellele tehti paha, vaid selleks, et teie hool meie heaks saaks avalikuks teie keskel Jumala ees. 13 Selle poolest oleme trööstitud. Oma troostiks me rõõmustusime aga veel rohkem Tiituse rõõmust, et tema vaim kosutust on saanud teie kõikide poolt. 14 Sest kui ma temale teist midagi olen kiidelnud, ei ole ma jäänud häbisse, vaid otsekui me teile oleme rääkinud tervet tõtt, nõnda on ka meie kiitlemine teist Tiitusele osutunud tõeks. 15 Ja tema süda on seda rohkem teie poole, kui ta meenutab teie kõikide sõnakuulelikkust, kuidas te kartuse ja väristusega võtsite ta vastu. 16 Olen rõõmus, et ma kõiges võin olla julge teie suhtes!
1 Aga me teeme teile, vennad, teatavaks armu, mille Jumal on andnud Makedoonia kogudustele, 2 et neil keset suurt kitsikuse katsumist oli rõõmu ülikülluses ja nende põhjatu vaesus kasvas nende südamlikkuse rikkuseks. 3 Sest nad on andnud jõudu mööda - ma tunnistan seda, koguni üle jõu - ja seda vabatahtlikult, 4 käies meile kangesti peale anumisega võtta vastu see and ja lubada neid osa võtta pühade abistamisest; 5 ja mitte ainult nõnda nagu lootsime, vaid nad andsid iseendidki esiti Issandale, siis meile, Jumala tahtel, 6 nii et me õhutasime Tiitust ka teie keskel selle anni korjamist nõnda lõpetama, nagu ta seda juba oli alustanud. 7 Aga otsekui te kõiges olete rikkad, usus ja sõnas ja tunnetuses ja kõiksuguses usinuses ja armastuses meie poolt teie vastu, nõnda olge helde käega selleski armastustöös. 8 Ma ei ütle seda käskides, vaid seades teiste usinust teile eeskujuks, ma tahaksin teada saada, kas teiegi armastus on tõsine. 9 Sest te tunnete meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks teie pärast, et teie Tema vaesusest saaksite rikkaks. 10 Selle asja poolest ma annan nõu; sest see tuleb kasuks teile, kes juba mullu olite esimesed mitte ainult tegema, vaid ka tahtma. 11 Aga nüüd viige ka täide oma tegemine, et nõnda nagu teil oli himu tahta, nõnda te ka lõpetaksite oma teo, sedamööda kuidas teil jõudu on. 12 Sest kui on head tahtmist anda, siis on see vastuvõetav sel määral kuidas jõud kannab, mitte üle jõu. 13 Sest ei ole vaja, et mis teistele on kergenduseks, teile oleks koormaks, vaid tasakaalustuseks 14 nende puudusele olgu see, mida teil praegusel ajal on ülearu, et ka see, mida neil on ülearu, aitaks teie puudust ja nõnda sünniks tasakaal, 15 nagu on kirjutatud: „Sellel, kel oli palju, ei olnud ülearu, ja kel oli pisut, ei olnud puudust!” 16 Aga tänu olgu Jumalale, Kes niisuguse hoole teie heaks andis Tiituse südamesse. 17 Sest ta võttis kuulda manitsust; ent ta enese hool oli veel suurem ja ta läks omast tahtest teele teie juurde. 18 Me läkitasime ühes temaga venna, kelle kuulsus Evangeeliumi kuulutamises on tuttav kõigis kogudustes; 19 ja mitte ainult seda, vaid ta on ka koguduste poolt valitud meie teekonna kaaslaseks kohale viima seda armastuseandi, mida meie kogume, Issanda Enese auks ja meie hea tahte tunnuseks. 20 Nõnda me hoidume selle eest, et ükski meid ei laimaks selle rohke anni suhtes, mida me teostame. 21 Sest me hoolitseme selle eest, mis on hea, mitte ainult Issanda ees, vaid ka inimeste ees. 22 Me aga läkitasime ühes nendega veel oma venna, kelle innukust me oleme sageli saanud tunda paljudes asjades ja kes on nüüd veel palju innukam selle suure usalduse tõttu, mis tal teie vastu on. 23 Mis Tiitusesse puutub, siis on ta minu seltsimees ja kaastööline teie juures; mis puutub meie vendadesse, siis on nemad koguduste Apostlid ja Kristuse au. 24 Niisiis andke neile koguduste ees tõestus oma armastusest ja sellest, et meie kiitlemine teie kohta on tõsi.
1 Pühade abistamisest aga on mul tõesti ülearune teile kirjutada; 2 sest ma tean teie head tahet ning kiitlen teist sellega makedoonlaste ees, et Ahhaia juba mullu on olnud valmis ja et teie innukus on paljusid õhutanud. 3 Aga ma läkitasin need vennad, et meie kiitlemine teist selles asjas ei läheks tühja, vaid te oleksite valmis, nagu ma olen rääkinud; 4 muidu, kui makedoonlasi peaks tulema ühes minuga ja nad ei leiaks teid valmis olevatena, meie - või kas pean ütlema „teie” - jääksime häbisse oma lootuses. 5 Olen siis arvanud tarvilikuks õhutada vendi minema teele teie poole ette valmistama teie varemini lubatud tänuandi, et see oleks valmis tänuna ja mitte ihnutsemisena. 6 Aga pange tähele: kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti. 7 Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. 8 Aga Jumal on vägev teile andma kõike armu rohkesti, et teil ikka oleks kõike igati küllaldaselt ning oleksite rikkad iga hea teo tarvis, 9 nõnda nagu on kirjutatud: „Ta puistab välja, Ta jagab vaestele, Tema õigus püsib igavesti!” 10 Aga Tema, Kes annab seemet külvajale, annab ka leiba toiduseks ja rohkendab teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja, 11 nõnda et te, saades rikkaks kõige poolest, võiksite helde südamega teha kõike head, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale. 12 Sest selle anni kaudu antud abi ei kõrvalda mitte ainult pühade puudust, vaid toob ka rohket õnnistust selle läbi, et paljud tänavad Jumalat 13 ja selle abistamise tõestuse tõttu ülistavad Jumalat selle eest, et te nii allaheitlikult tunnistate Kristuse Evangeeliumi ja nii helde südamega teete andide osalisteks neid ja kõiki, 14 ja oma palvetes teie eest nad avaldavad igatsust teie järele Jumala üliväga suure armu tõttu, mis teile on osaks saanud. 15 Tänu olgu Jumalale Tema ütlematu suure anni eest!
1 Aga mina, Paulus, manitsen teid isiklikult Kristuse tasase ja järeleandliku meele pärast, kes ma teie silma ees olles küll olen alandlik, kuid ära olles julge teie vastu, 2 ja palun, et mul ei oleks tarvis teie juures viibides südi olla selle julgusega, millega ma mõtlen südikas olla nende vastu, kes meist arvavad, nagu käiksime meie liha järgi. 3 Sest kuigi me käime lihas, ei sõdi me mitte liha viisi järgi. 4 Sest meie võitluse relvad ei ole lihalikud, vaid nad on vägevad Jumala ees maha lõhkuma kindlustusi, hävitades kõik mõistuse targutused. 5 Ja me lükkame ümber kõik kõrgistused, mis tõstetakse Jumala tunnetuse vastu, võttes vangi iga mõtte Kristuse sõnakuulelikkuse alla 6 ja olles valmis nuhtlema kõike sõnakuulmatust, kui teie sõnakuulelikkus enne on saanud täielikuks. 7 Vaadake õieti seda, mis on silme ees! Kui keegi on eneses veendunud, et ta on Kristuse päralt, siis ta mõelgu iseeneses ka seda, et otsekui tema on Kristuse päralt, nõnda oleme ka meie. 8 Sest kui ma ka rohkem hakkaksin kiitlema meie meelevallast, mis Issand on andnud teie ehitamiseks ja mitte mahalõhkumiseks, siis ma ei jääks mitte häbisse, 9 et ei näiks, nagu tahaksin ma teid hirmutada kirjadega. 10 Sest öeldakse: „Tema kirjad on küll ranged ja võimsad, kuid ihulikult meie juures olles on ta nõrk ja ta kõne on kõhn!” 11 Nõnda ütleja mõtelgu, et millised me oleme eemal olles kirjade kaudu sõnadelt, sellised me oleme ka teie juures olles tegudelt! 12 Sest me ei julge arvata iseendid mõningate sekka või võrrelda nendega, kes iseendid soovitavad; ent nad ei saa aru, et nad endid mõõdavad iseenestega ja võrdlevad iseenestega. 13 Aga me ei taha ennast kiita ülemäära, vaid seda mõõdupuud mööda, mille Jumal meile on mõõduks määranud, et me ulatuksime ka teieni. 14 Sest me ei pinguta ennast liialt, nagu ei saakski me teie juurde, sest me oleme juba ulatunud teieni Kristuse Evangeeliumiga. 15 Me ei kiida ennast ülemäära võõra vaevaga, vaid meil on lootus, et teie usu kasvades ka meie oma mõõdupuule vastavalt saame üliväga suureks teie seas, 16 et me neisse maadesse, mis on teist tagapool, saaksime viia Evangeeliumi ega kiitleks sellega, mis on korda saadetud võõral tegevusalal. 17 Aga kes kiitleb, see kiidelgu Issandast! 18 Sest mitte see ei ole kõlvuline, kes ennast ise soovitab, vaid keda Issand soovitab.
1 Oh, et te minult ometi salliksite natuke rumalust! Küllap te seda sallitegi ka minult! 2 Sest ma olen armukade teie pärast jumaliku armukadedusega; olen ma ju teid kihlanud üheainsale mehele, Kristusele, et teid esitada Temale kui puhast neitsit. 3 Aga mina kardan, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kavalusega, vahest teiegi mõtted rikutakse ja need loobuvad siirast meelest ja kasinusest Kristuse suhtes. 4 Sest kui keegi tuleb ja kuulutab mingisugust teist Jeesust, keda meie ei ole kuulutanud, või kui te saate teise vaimu, keda te ei ole saanud, või teise Evangeeliumi kui see, mille te olete vastu võtnud, siis te seda küll salliksite. 5 Sest ma ei arvanud ennast sugugi vähema olevat neist ülisuurtest Apostlitest. 6 Aga ehk ma küll olen õppimatu kõnelt, ei ole ma seda siiski mitte tunnetuselt, vaid me oleme kõikepidi seda kõigis asjus teile avalikuks teinud. 7 Või olen ma teinud pattu sellega, et ma ennast alandasin, et teid ülendataks, ja teile ilma palgata kuulutasin Jumala Evangeeliumi? 8 Teisi kogudusi ma riisusin, neilt palka võttes, et teid teenida, 9 ja kui mul oli puudust teie juures olles, ei olnud ma ühelegi vaevaks. Sest mis mul puudus, selle tasusid vennad, kes tulid Makedooniast, ja mingeis asjus ma ei tahtnud olla teile koormaks ega taha nüüdki. 10 Nii tõesti kui Kristuse tõde on minus, ei tõkestata seda mu kiitlemist Ahhaiamaa kohtades. 11 Miks? Kas sellepärast, et ma ei armasta teid? Jumal teab seda. 12 Aga mida ma teen, tahan ma teha veelgi, et ära lõigata nende põhjust, kes otsivad põhjust, et neid leitaks neis asjus, millega nad kiitlevad, olevat samasugused nagu meie. 13 Sest need inimesed on valeapostlid, petised töötegijad, kes endid moondavad Kristuse Apostleiks. 14 Ja see ei ole ime; sest saatan ise moondab ennast valguseingliks. 15 Sellepärast ei ole suur asi, kui ka tema abilised endid moondavad õiguse abilisteks. Ent nende ots on nende tegude järgi. 16 Veel ma ütlen: ükski ärgu arvaku mind rumala olevat; aga kui ometi, siis võtke mind vastu kui rumalat, et ka mina võiksin pisut kiidelda. 17 Mida ma nüüd räägin, seda ma ei räägi Issanda nõu järgi, vaid otsekui rumaluses, selles kindlas arvamises, et mul on asja kiitlemiseks. 18 Kuna paljud kiitlevad liha poolest, siis kiitlen minagi. 19 Sest te sallite rumalaid heal meelel, olles ise mõistlikud. 20 Sest te sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi on ülbe, kui keegi lööb teile vastu silmi. 21 Häbi pärast ma ütlen, et meie nagu oleksime olnud nõdrad. Aga mille üle keegi uhke on - ma räägin rumalusest - selle üle olen ka mina uhke. 22 Nemad on heebrea mehed, mina ka; nemad on Iisraeli lapsed, mina ka; nemad on Aabrahami sugu, mina ka. 23 Nemad on Kristuse teenijad - ma räägin pööraselt - mina olen rohkem. Ma olen rohkem näinud vaeva, olen rohkem olnud vangis, olen palju rohkem saanud hoope, olen sagedasti olnud surmahädas. 24 Juutide käest ma olen saanud viis korda ühe hoobi vähem kui nelikümmend. 25 Kolm korda on mind vitstega pekstud, üks kord kividega visatud, kolm korda on laev hukka läinud, terve öö ja päeva ma olen olnud mere sügavuses. 26 Sagedasti olen ma oma teekondadel hädaohus olnud jõgedel, hädas mõrtsukate käes, hädas oma rahva seas, hädas paganate keskel, hädas linnas, hädas kõrbes, hädas merel, hädas valevendade seas, 27 töös ning vaevas; sagedasti valvamises, näljas ja janus, sagedasti paastumistes, külmas ja alastiolekus; 28 peale muude asjade igapäevane rahva kokkuvool, mure kõigi koguduste eest. 29 Kes on nõder, ja mina ei peaks jääma nõdraks? Kes pahandab, ja minu hing ei peaks süttima? 30 Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtrusest! 31 Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Kes on igavesti kiidetud, teab, et ma ei valeta. 32 Damaskuses valvas kuningas Aretase pealik damasklaste linna ja tahtis mind kinni võtta, 33 ja mind lasti aknaaugust korviga üle müüri alla ja nõnda ma pääsesin tema käest.
1 Tuleb kiidelda, ehk mul sellest küll pole kasu. Aga nüüd ma siirdun nägemustesse ja Issanda ilmutustesse. 2 Ma tunnen inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest tõmmati kolmanda taevani - kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, mina ei tea, Jumal teab. 3 Ja ma tean, et sama inimene - kas ta oli ihus või ihust lahus, mina ei tea, Jumal teab - 4 tõmmati paradiisi ja ta kuulis räägitamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida. 5 Sellestsamast mehest ma tahangi kiidelda; aga iseenesest ma ei kiitle muuga kui oma nõtrustega. 6 Sest kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma keeldun sellest, et keegi ei arvaks minust rohkem kui ta mind näeb olevat, või mida ta minust kuuleb 7 ka väga suurte ilmutuste tõttu. Sellepärast et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikaga lööma, et ma ei läheks kõrgiks. 8 Sellesama pärast olen ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. 9 Aga Ta ütles mulle: „Sulle saab küllalt Minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse. 10 Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev! 11 Ma olen läinud rumalaks; teie olete mind selleks sundinud. Sest mina oleksin pidanud saama kiitust teilt; sest ma pole sugugi vähem kui ülisuured Apostlid, ehk ma küll ei ole midagi. 12 Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kõige kannatlikkusega, nii tunnustähtede kui imede ja väeavaldustega. 13 Sest mille poolest teie olete olnud halvemad kui teised kogudused, kui vaid selle poolest, et mina ise ei ole olnud teile koormaks? Andke mulle see süü andeks! 14 Vaata, ma olen nüüd kolmandat korda valmis tulema teie juurde ega tule teile koormaks; sest mina ei otsi teie oma, vaid teid endid; sest lapsed pole kohustatud koguma varandust vanemaile, vaid vanemad lastele. 15 Aga ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede eest, kuigi mind, kes ma teid väga armastan, pisut armastatakse. 16 Aga olgu peale, mina ei ole teid koormanud, kuid „ma olin kelm ja võtsin teid kavalusega kinni!” 17 Kas ma kellegi kaudu neist, keda ma läkitasin teie juurde, olen teid koorinud? 18 Mina õhutasin Tiitust tulema ja ühes temaga ma saatsin ühe venna. Kas Tiitus teid on koorinud? Kas me ei ole käinud ühesuguses vaimus? Ja kas ka mitte samades jälgedes? 19 Teie mõtlete ammugi, et me kostame eneste eest teie ees? Me räägime Kristuses Jumala ees. Aga kõik, armsad vennad, teie ehitamiseks. 20 Sest ma kardan, et kui ma tulen, ma ei leia teid niisugustena nagu tahan, ja et teie leiate mind seesugusena, nagu te ei taha. Ma kardan, et teie seas vahest on riidu, kadedust, viha, jonni, laimamisi, keelekandmist, hooplemist, korratust; 21 ja et kui ma tulen, minu Jumal mind jälle alandab teie juures ja ma pean olema kurb mitme pärast, kes enne on teinud pattu ega ole pöördunud oma rüvedusest ja hoorusest ja kiimalusest, mida nad on harrastanud.
1 Kolmandat korda juba tulen teie juurde. Kahe ja kolme tunnistaja ütlusega tehakse iga asi kindlaks. 2 Olen enne öelnud ja ütlen veel ette ära - nagu ütlesin siis, kui teist korda teie juures olin, ja samuti nüüd, kui ma ära olen - neile, kes enne on pattu teinud, ja kõigile muile, et kui ma jälle tulen, ma ei säästa. 3 Te otsite ju tõestust selle kohta, kas Kristus räägib minus. Tema ei ole nõder teie suhtes, vaid vägev teie sees. 4 Sest kuigi Tema löödi risti nõtruses, ometi elab Ta Jumala väe läbi. Nõnda meiegi oleme küll nõdrad Tema sees, kuid elame ühes Temaga Jumala väest teie jaoks. 5 Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? Või ei ole te ehk kõlvulised? 6 Ma loodan, et te tunnete ära, et me ei ole kõlbmatud. 7 Aga me palume Jumalat, et teie ei teeks ühtki kurja, mitte et meie näiksime kõlvulised olevat, vaid et teie teeksite head ja meie oleksime otsekui kõlbmatud. 8 Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt! 9 Sest me rõõmutseme, kui meie oleme nõdrad ja teie olete vägevad; ja seda me palumegi, et teie saaksite täiuslikuks. 10 Sellepärast ma kirjutan seda eemal olles, et ei oleks vaja teie juures olles olla range selle meelevalla järgi, mille Issand on andnud minule koguduse ehitamiseks ja mitte mahakiskumiseks. 11 Lõppeks, vennad, olge rõõmsad, seadke oma asjad korda, võtke manitsust, olge üksmeelsed, pidage rahu. Küll armastuse ja rahu Jumal on siis teiega! 12 Teretage üksteist püha suudlusega! Kõik pühad saadavad teile tervituse! 13 Issanda Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!
1.1 Paulus, Apostel, mitte inimeste poolt valitud ega ühegi inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, Kes Tema on surnuist üles äratanud, 1.2 ja kõik vennad, kes on minu juures, Galaatia kogudustele: 1.3 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, 1.4 Kes Enese andis meie pattude eest, et Ta meid viiks välja praegusest kurjast ajastust Jumala ja meie Isa tahte järgi, 1.5 Kellele olgu austus ajastute ajastuteni! Aamen. 1.6 Ma panen imeks, et te Kristusest, Kes teid on armus kutsunud, nii ruttu ära pöördute teistsuguse Evangeeliumi juurde, 1.7 mis ei olegi teine Evangeelium; on vaid mõningaid, kes teid segavad ja tahavad Kristuse Evangeeliumi pöörata teiseks. 1.8 Aga kui me ise, või isegi mõni Ingel taevast, peaks teile kuulutama Evangeeliumi peale selle, mida meie teile oleme kuulutanud — ta olgu neetud! 1.9 Nagu me ennegi oleme öelnud, nõnda ütlen mina ka nüüd jälle: kui keegi teile kuulutab Evangeeliumi peale selle, mis te olete saanud, siis ta olgu neetud! 1.10 Kas ma nüüd püüan inimeste või Jumala heakskiitmist? Või püüan ma olla inimestele meelepärane? Sest kui ma veel tahaksin olla inimestele meelepärane, siis ma ei oleks Kristuse sulane! 1.11 Sest ma annan teile teada, vennad, et Evangeelium, mida mina olen kuulutanud, ei ole inimestelt. 1.12 Sest ma pole seda saanud ega õppinud inimestelt, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu. 1.13 Sest te olete kuulnud minu endisest elust juudi õpetuses, et ma üliväga taga kiusasin Jumala kogudust ja hävitasin seda, 1.14 ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi. 1.15 Aga kui oli sellele meelepärane, Kes mind mu ema ihust valis ja Oma armu läbi kutsus, 1.16 ilmutada minus Oma Poega, et ma kuulutaksin Teda paganate seas, siis ma ei hakanud kohe nõu pidama liha ja verega 1.17 ega läinud ka Jeruusalemma nende juurde, kes enne mind olid Apostlid, vaid ma läksin Araabiasse ja tulin jälle tagasi Damaskusesse. 1.18 Hiljemini alles, kolme aasta pärast, ma läksin Jeruusalemma tegema tutvust Keefasega ja jäin tema juurde viieteistkümneks päevaks. 1.19 Kedagi muud Apostlitest ma ei näinud kui vaid Jakoobust, Issanda venda. 1.20 Ja mida ma teile kirjutan, vaata, ma kinnitan Jumala ees, et ma ei valeta! 1.21 Pärast ma tulin Süüria ja Kiliikia maakohtadesse. 1.22 Aga ma olin näo poolest tundmatu Judea kogudustele, kes on Kristuses. 1.23 Nad olid ainult kuulnud, et see, kes meid enne taga kiusas, nüüd jutlustab seda usku, mida ta enne hävitas. 1.24 Ja nad andsid Jumalale austust minu pärast.
2.1 Siis, neljateistkümne aasta pärast, ma läksin jälle üles Jeruusalemma ühes Barnabasega ja võtsin ka Tiituse kaasa. 2.2 Ent ma läksin sinna ilmutuse tagajärjel ja esitasin neile Evangeeliumi, mida ma kuulutasin paganate seas, eriti neile tähtsamaile, et ma kuidagi tühja ei jookseks ega oleks jooksnud. 2.3 Aga Tiitustki, mu kaaslast, ehk ta küll on kreeklane, ei sunnitud end laskma ümber lõigata. 2.4 Ent sissepugenud valevendade pärast, kes olid hiilinud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et meid orjastada, 2.5 ei andnud me silmapilkugi järele ega alistunud neile, et Evangeeliumi tõde jääks teie juurde. 2.6 Ja need, kes näisid midagi olevat — olgu missugused nad iganes olid, mulle on see ükskõik, Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest — need, kes olid tähtsamad, ei lisanud mulle midagi juurde, 2.7 vaid vastupidi, kui nad nägid, et minu hooleks on usaldatud Evangeeliumi kuulutamine ümberlõikamatuile, nõnda nagu Peetruse hooleks ümberlõigatuile — 2.8 sest See, Kes tegev oli Peetruses Apostliametiks ümberlõigatute seas, oli ka minus tegev paganate heaks — 2.9 ja kui Jakoobus ja Keefas ja Johannes, keda peeti sambaiks, tundsid ära armu, mis mulle oli antud, andsid nad mulle ja Barnabasele kätt osaduse täheks, et meie paganate seas ja nemad ümberlõigatute seas, kuulutaksime armuõpetust, 2.10 ainult et me ka mõtleksime vaestele, ja just seda ma olen olnud usin tegema. 2.11 Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, astusin ma isiklikult ta vastu, sest teda oli tarvis noomida. 2.12 Sest enne kui Jakoobuse juurest oli tulnud mõningaid, sõi ta ühes paganatega; aga kui need tulid, tõmbus ta tagasi ja läks kõrvale, kartes ümberlõigatuid. 2.13 Ja ühes temaga hakkasid ka teised juudid silmakirjatsema, nõnda et ka Barnabas kaasa tõmmati nende silmakirjatsemisse. 2.14 Aga kui ma nägin, et nad õigesti ei käinud Evangeeliumi tõe järgi, ütlesin ma kõikide ees Keefale: „Kui sina, olles juut, elad paganate ja mitte juutide kommete järgi, miks sa siis sunnid paganaid elama juudi kommete järgi? 2.15 Meie oleme sünnilt juudid ja mitte patused paganate seast, 2.16 aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha. 2.17 Aga kui otsides õigekssaamist Kristuses, meiegi osutume patusteks, kas on siis Kristus patu teenija? Ei sugugi mitte! 2.18 Sest kui ma jälle ehitan üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma teen enese üleastujaks. 2.19 Sest mina olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale; ma olen ühes Kristusega risti löödud! 2.20 Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, Kes mind on armastanud ja on Iseenese andnud minu eest. 2.21 Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!
3.1 Oh te mõistmatud galaatlased, kes teid on võlunud? Teid, kelle silmade ette Jeesus Kristus oli joonistatud ristilööduna? 3.2 Seda üksnes ma tahan teilt teada, kas te saite Vaimu käsu tegudest või usu kuulutamisest? 3.3 Kas te olete nii mõistmatud? Te algasite Vaimus; kas tahate nüüd lihas lõpetada? 3.4 Kas te nii suurt olete kannatanud ilmaasjata? Teisiti see olekski ilmaasjata! 3.5 Tema, kes siis annab teile Vaimu ja teeb vägevaid tegusid teie sees, kas Ta teeb seda käsu tegudest või usu kuulutamisest, 3.6 nõnda nagu „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati temale õiguseks!”? 3.7 Te ju teate, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed. 3.8 Aga et Kiri nägi ette ära, et Jumal teeb paganad usust õigeks, kuulutas see Aabrahamile selle hea sõnumi: „Sinus õnnistatakse kõik rahvad!” 3.9 Sellepärast õnnistatakse neid, kes on usust, ühes uskliku Aabrahamiga. 3.10 Sest kõik, kes endid rajavad käsutegudele, on needuse all; sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirja pandud käsuraamatus, nii et ta seda teeks!” 3.11 Et nüüd käsu kaudu ükski ei saa õigeks Jumala ees, on ilmne, sest õige peab usust elama. 3.12 Käsk aga ei ole usust, vaid „kes teeb nende järgi, see elab nende varal!” 3.13 Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui ta sai needuseks meie eest — sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub” — 3.14 et Aabrahami õnnistus saaks paganaile osaks Jeesuses Kristuses ja me usu kaudu saaksime Vaimu tõotuse. 3.15 Vennad, mina räägin inimese viisil! Inimesegi viimset tahet, kui see on nimetatud, ei tee ükski tühjaks ega lisa sellele midagi juurde. 3.16 Aga nüüd on tõotused antud Aabrahamile ja tema soole. Ei ole mitte öeldud: „Ja sinu sugudele”, otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: „Ja sinu soole,” kes on Kristus. 3.17 Aga ma ütlen seda: lepingut, mille Jumal on enne kinnitanud, ei tee nelisada kolmkümmend aastat hiljemini tekkinud käsk mitte tühjaks, nii et see hävitaks tõotuse. 3.18 Sest kui pärand tuleks käsust, ei oleks see enam tõotusest. Ent Jumal on selle kinkinud Aabrahamile tõotuse kaudu. 3.19 Milleks on siis käsk? See on üleastumiste pärast juurde lisatud seniks, kui tuleb sugu, kellele oli antud tõotus; ja käsk seati inglite kaudu vahemehe käe läbi. 3.20 Kuid vahemeest ei vajata ühe jaoks; ent Jumal on üks. 3.21 Kas siis käsk on Jumala tõotuste vastu? Ei sugugi. Sest kui oleks antud käsk, mis võiks teha elavaks, siis tuleks õigus tõesti käsust. 3.22 Aga Kiri on kõik pannud kinni patu alla, et tõotus antaks Jeesuse Kristuse usust neile, kes usuvad. 3.23 Aga enne kui tuli usk, olime käsu valve all, kinni pandud tulevase usu ilmumise jaoks. 3.24 Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust. 3.25 Aga et usk on tulnud, ei ole me mitte enam kasvataja all. 3.26 Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. 3.27 Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud! 3.28 Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. 3.29 Aga kui te olete Kristuse Omad, siis olete ka Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.
4.1 Aga ma ütlen: niikaua kui pärija on alaealine, ei ole mingit vahet orja ja tema vahel, ehk ta küll on kõige isand; 4.2 vaid ta on eestkostjate ja valitsejate all kuni isa poolt määratud ajani. 4.3 Nõnda ka meie: kui olime alaealised, siis olime orjastatud maailma algjõudude alla. 4.4 Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal Oma Poja, Kes sündis naisest ja sai käsu alla, 4.5 lahti ostma käsualuseid, et me saaksime lapse seisuse. 4.6 Aga et te nüüd olete lapsed, on Jumal läkitanud teie südamesse Oma Poja Vaimu, Kes hüüab: „Abba, Isa!” 4.7 Nõnda ei ole sa enam ori, vaid laps; aga kui sa oled laps, siis oled ka pärija Jumala kaudu. 4.8 Aga siis, kui te ei tundnud Jumalat, te orjasite neid, kes olemise poolest ei olegi jumalad. 4.9 Ent nüüd, kus te olete Jumala ära tundnud, või õigemini, Jumal on teid ära tundnud, kuidas te pöördute jälle nõrkade ja viletsate algjõudude poole, mida te jälle tahate uuesti orjata? 4.10 Te arvestate päevi ja kuid ja aegu ja aastaid. 4.11 Ma kardan teie pärast, et ma teie kallal ehk asjata olen vaeva näinud. 4.12 Saage minusuguseiks, sest minagi olen saanud teiesuguseks, vennad, ma palun teid! Te ei ole mind millegagi solvanud. 4.13 Te ju teate, et ma liha nõtruses teile kuulutasin Evangeeliumi esimesel korral, 4.14 ja te ei pannud kiusatust, mis teil oli minu kehalisest seisukorrast, mitte halvaks ega võõrastanud mind, vaid võtsite mind vastu kui Jumala Ingli, kui Kristuse Jeesuse. 4.15 Kus on nüüd teie õndsuse kiitlus? Sest ma tunnistan teile, et teie, kui see oleks olnud võimalik, oleksite oma silmad kiskunud välja ja andnud minule. 4.16 Kas ma nüüd olen saanud teie vaenlaseks, et ma olen teile tõtt öelnud? 4.17 Nad on õhinal teie ümber, kuid mitte kaunil viisil, vaid nad tahavad teid välja jätta, et te innukad oleksite nende kasuks. 4.18 Hea on olla innukas hea suhtes alatasa ja mitte ainult siis, kui mina teie juures olen. 4.19 Mu lapsukesed, kelle pärast ma nüüd jälle olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju! 4.20 Küll ma tahaksin nüüd olla teie juures ja oma häältki muuta, sest ma olen päris nõutu teie pärast! 4.21 Öelge mulle, kes tahate olla käsu all, kas te ei kuule käsuõpetust? 4.22 Sest on kirjutatud, et Aabrahamil oli kaks poega, üks ümmardajast ja teine vabast naisest. 4.23 Aga ümmardaja poeg oli sündinud liha järgi, vaba naise poeg aga tõotuse kaudu. 4.24 Need on võrdluskujud. Sest need naised on kaks lepingut; üks Siinai mäelt, mis sünnitab orjapõlveks, see on Haagar. 4.25 Sest Haagar tähendab Siinai mäge Araabias ja vastab praegusele Jeruusalemmale, sest see orjab ühes oma lastega. 4.26 Aga see Jeruusalemm, mis on ülal, on vaba naine, ja see on meie kõikide ema. 4.27 Sest on kirjutatud: „Rõõmutse, sigimatu, kes pole sünnitanud; tõsta häält ja hüüa valjusti, kes pole olnud lapsevaevas, sest vallalisel saab olema rohkem lapsi kui sellel, kellel on mees!” 4.28 Ent teie, vennad, olete nõnda nagu Iisak, tõotuse lapsed! 4.29 Aga nõnda nagu tol ajal see, kes oli sünnitatud liha järgi, taga kiusas seda, kes oli sündinud Vaimu järgi, nõnda on ka nüüd. 4.30 Aga mida ütleb Kiri? „Kihuta minema ümmardaja ja tema poeg, sest ümmardaja poeg ei või pärida ühes vaba naise pojaga!” 4.31 Niisiis, vennad, ei ole me ümmardaja, vaid oleme vaba naise lapsed!
5.1 Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse. 5.2 Vaata, mina, Paulus, ütlen teile: kui te lasete endid ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit kasu. 5.3 Aga ma tunnistan jälle igale inimesele, kes laseb ennast ümber lõigata, et ta kohus on täita kõike käsku. 5.4 Te olete jäänud ilma Kristusest, kes tahate saada õigeks käsu kaudu; te olete langenud ära armust. 5.5 Sest me ootame usust õiguse lootust Vaimu kaudu. 5.6 Sest Kristuses Jeesuses ei kehti ümberlõikamine ega ümberlõikamatus, vaid usk, mis on tegev armastuse kaudu. 5.7 Te jooksite hästi; kes on teid takistanud olemast tõele sõnakuulelikud? 5.8 Veenmine selleks ei tulnud mitte Temalt, Kes teid kutsub. 5.9 Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks. 5.10 Mina loodan teist Issandas, et te ei hakka teisiti mõtlema; aga kes teid teeb segaseks, peab kandma oma nuhtlust, olgu see kes tahes. 5.11 Aga mind, vennad, kui ma veel jutlustan ümberlõikamist, miks mind veel taga kiusatakse? Siis ju oleks pahandus ristist kõrvaldatud. 5.12 Oh et need, kes teid tülitavad, endid ära lõikaksid! 5.13 Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses. 5.14 Sest kõik käsk on täidetud ühes sõnas, nimelt selles: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” 5.15 Aga kui te isekeskis purelete ja üksteist sööte, siis katsuge, et te üksteist ära ei neela. 5.16 Aga ma ütlen: käige Vaimus, siis te ei täida mitte liha himusid. 5.17 Sest liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu; need on üksteise vastu, et te ei teeks seda, mida te tahate. 5.18 Aga kui te olete Vaimu juhitavad, siis te ei ole käsu all. 5.19 Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, 5.20 ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, 5.21 tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala Riiki. 5.22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, 5.23 tasadus, kasinus; selliste vastu ei ole käsk. 5.24 Aga kes on Kristuse Jeesuse päralt, need on oma liha risti löönud ühes tema ihalduste ja himudega. 5.25 Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus. 5.26 Ärgem olgem ahned tühjale aule, üksteist ärritades, üksteist kadestades.
6.1 Vennad, kui inimene ka satuks mingisse eksitusse, siis teie, vaimulikud, parandage niisugust jälle tasase vaimuga; ja valva sa iseennastki, et ka sind ei kiusataks. 6.2 Kandke üksteise koormat, ja nõnda te täidate Kristuse käsku. 6.3 Sest kui keegi mõtleb enese midagi olevat, ilma midagi olemata, see petab iseennast. 6.4 Ent igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist, mitte teisele; 6.5 sest igaüks kandku oma koormat. 6.6 Aga keda õpetatakse sõnaga, see jagagu kõike head sellele, kes teda õpetab. 6.7 Ärge eksige, Jumal ei anna Ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! 6.8 Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu. 6.9 Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi. 6.10 Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele! 6.11 Vaadake, kui suurte tähtedega ma oma käega teile olen kirjutanud! 6.12 Kõik, kes püüavad meeldida liha poolest, need sunnivad teid ümberlõikamisele ainult sellepärast, et neid taga ei kiusataks Kristuse risti tõttu. 6.13 Sest needki ise, kes lasevad endid ümber lõigata, ei pea käsku, vaid tahavad, et teid ümber lõigataks ja nad teie lihast võiksid kiidelda. 6.14 Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, Kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. 6.15 Sest ümberlõikamine ei tähenda midagi ega ümberlõikamatus, vaid uus loodu. 6.16 Ja kõigile, kes käivad seda juhtnööri mööda, neile olgu rahu ja halastus, ja ka Jumala Iisraelile! 6.17 Viimaks ärgu tehku mulle keegi vaeva, sest mina kannan Jeesuse arme oma ihul. 6.18 Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga, vennad! Aamen.
1.1 Paulus, Jumala tahtest Kristuse Jeesuse Apostel pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses. 1.2 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 1.3 Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Kes meid on õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega taevasis asjus Kristuses, 1.4 nõnda nagu Ta meid on valinud Tema sees enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema ees armastuses, 1.5 meid ette ära määrates lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu Enese juurde Oma tahtmise heaksarvamisel, 1.6 Oma armu au kiituseks, mille Ta meile on kinkinud selles Armsas, 1.7 Kelles meil on lunastus Tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine Tema armu rikkust mööda. 1.8 Seda armu on Ta rohkesti välja valanud meie üle kõige tarkuse ja mõistusega, 1.9 kui Ta meile tegi teatavaks Oma tahtmise saladuse Oma hea meele kohaselt, nõnda nagu Ta seda Eneses oli kavatsenud, 1.10 aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja mis on maa peal, 1.11 Temas, Kelles meiegi oleme saanud pärijaiks, Kes selleks enne oleme määratud selle kavatsust mööda, Kes kõik teeb Oma tahtmise nõu järgi, 1.12 et me oleksime Tema au kiituseks, Kes enne oleme lootnud Kristuses, 1.13 Kelles teiegi olete sellest alates, kui saite kuulda tõe sõna, oma õndsuse Evangeeliumi, ja Kelles teiegi saades usklikuks olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga, selle Vaimu, 1.14 Kes on meie pärandi tagatis Tema omandi lunastamiseks — Tema au kiituseks. 1.15 Sellepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest, mis teil on kõigi pühade vastu, 1.16 ei lakka tänamast teie eest ja tuletan teid meelde oma palvetes, 1.17 et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu Tema tunnetamises 1.18 ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks Ta teid on kutsunud, ja mis on Tema pärandi au rikkus pühade sees, 1.19 ja mis on Tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume Tema jõutugevuse mõjul, 1.20 millega Ta on olnud mõjuv Kristuses, kui Ta Tema surnuist üles äratas ja pani istuma Oma paremale käele taevas, 1.21 kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte ainult selles, vaid ka tulevases maailmas, 1.22 ja asetas kõik Tema jalge alla ja pani Tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, 1.23 kes on Tema Ihu, selle täius, Kes kõik kõiges täidab!
2.1 Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, 2.2 milles te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, 2.3 kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. 2.4 Aga Jumal, Kes rikas on halastusest, Oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, 2.5 kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks — armust olete õndsaks saanud — 2.6 ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, 2.7 et osutada tulevail ajastuil Oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. 2.8 Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; 2.9 mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. 2.10 Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes. 2.11 Sellepärast tuletage meelde, et teie, kes enne olite liha poolest paganad ja keda ümberlõikamatuiks kutsusid need, keda lihas kätega tehtud ümberlõikamise tõttu kutsutakse ümberlõigatuiks, 2.12 olite tol ajal lahus Kristusest, kaugel ära Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas. 2.13 Aga nüüd olete teie, kes enne olite kaugel, Kristuses Jeesuses saanud ligi Kristuse vere läbi. 2.14 Sest Tema on meie rahu, Kes on mõlemad teinud üheks ja kiskunud maha lahutava vaheseina, vaenu, kui Ta Oma Lihas 2.15 kaotas käsusõnade käsu seadlustega, et Ta need kaks looks Enese sees üheks uueks inimeseks, tehes rahu, 2.16 ja lepitaks mõlemad Jumalaga ühes ihus risti kaudu, kui Ta vaenu suretas Enese läbi. 2.17 Ja Tema tuli ning kuulutas rahu teile, kes kaugel olite, ja rahu neile, kes lähedal olid, 2.18 sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs ühes Vaimus Isa juurde. 2.19 Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, 2.20 rajatud Apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus Ise on nurgakivi, 2.21 milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, 2.22 Kelles ka teid ühes üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.
3.1 Seetõttu mina, Paulus, olen Kristuse Jeesuse vang teie pärast, paganad — 3.2 kui te vahest olete kuulnud Jumala armu majapidamisest, mis minu kätte on antud teie heaks; 3.3 sest ilmutuse kaudu on mulle antud teada saladus, nagu ma lühidalt enne kirjutasin, 3.4 selleks et te lugedes võiksite ära tunda minu arusaamise Kristuse saladusest, 3.5 mida endistes põlvedes inimlastele ei ole teada antud, nagu see nüüd on ilmutatud Tema pühadele Apostlitele ja prohvetitele Vaimu läbi, 3.6 et paganadki on kaaspärijad ja ühes ihus ja osalised tema tõotusest Kristuses Jeesuses Evangeeliumi kaudu, 3.7 mille teenijaks ma olen saanud Jumala armuande järgi, mis mulle on antud Tema väe mõjustust mööda. 3.8 Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on see arm antud paganate seas kuulutada Kristuse äraarvamatut rikkust 3.9 ja selgeks teha, milline on selle saladuse korraldus, mis igavikest alates on olnud varjul Jumalas, kes kõik on loonud, 3.10 et Jumala mitmesugune tarkus nüüd saaks teatavaks koguduse kaudu taevalistele valitsustele ja võimudele 3.11 ajastute ettemääramise järgi, mille Ta teostas Kristuses Jeesuses, meie Issandas, 3.12 Kelle sees meil on julge ligipääs usalduses usu kaudu Temasse. 3.13 Seetõttu ma palun, et te ei nõrkeks minu kitsikustes teie pärast, mis on teie au. 3.14 Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, 3.15 kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, 3.16 et Ta annaks teile Oma au rikkust mööda saada tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, 3.17 et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, 3.18 et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, milline on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, 3.19 ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega. 3.20 Aga Sellele, Kes enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame väge mööda, mis meis on tegev, 3.21 Temale olgu austus koguduses ja Kristuses Jeesuses ajastute ajastu kõigi sugupõlvedeni. Aamen.
4.1 Nii manitsen teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima kutsumise järgi, millega te olete kutsutud, 4.2 kõige alanduse ja tasadusega, pika meelega, sallides üksteist armastuses, 4.3 ja olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi. 4.4 Üks ihu ja üks Vaim, nagu te ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; 4.5 üks Issand, üks usk, üks ristimine, 4.6 üks Jumal ja kõikide Isa, Kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja teie kõikide sees. 4.7 Aga igaühele meist on antud armu Kristuse annetuse mõõtu mööda. 4.8 Sellepärast öeldakse: „Tema läks üles kõrgele, viis vangid vangi, andis inimestele ande!” 4.9 Aga et Ta on läinud üles, mis on see muud kui et Ta ka enne on läinud alla maa alamaisse paikadesse? 4.10 Kes on läinud alla, on Sama, Kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste, et Tema kõik täidaks. 4.11 Ja Tema on pannud mõned Apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned Evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, 4.12 et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse Ihu ülesehitamiseks, 4.13 seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, 4.14 ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; 4.15 vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges Selle sisse, Kes on pea, Kristus, 4.16 Kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele Tema mõõdu järgi ja Kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses. 4.17 Seda ma siis ütlen ja hoiatan teid Issandas, et te ei elaks enam, nagu ka paganad elavad oma meele tühjuses, 4.18 kes pimestunuina mõistuse poolest ja võõrdunuina Jumala elust neis pesitseva rumaluse ja nende südame paadumuse tõttu 4.19 on südametunnistuses tuimaks jäänud ning endid andnud kõlvatuse kätte kõike roppust ahnesti tegema. 4.20 Aga nõnda ei ole te õppinud Kristust tundma, 4.21 kui te tõesti olete Temast kuulnud ja Temas õpetatud, nõnda nagu tõde on Jeesuses: 4.22 et teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, 4.23 ja saada uueks oma meele vaimus 4.24 ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse. 4.25 Sellepärast jätke maha vale ja rääkige tõtt igaüks oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed! 4.26 Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle 4.27 ja ärge andke maad kuradile! 4.28 Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. 4.29 Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile. 4.30 Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani. 4.31 Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. 4.32 Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud.
5.1 Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed 5.2 ja käige armastuses, nõnda nagu ka Kristus meid on armastanud ja on Iseenese andnud meie eest anniks ja ohvriks, Jumalale magusaks lõhnaks. 5.3 Aga hoorus ja kõik roppus või ahnus olgu nimetamata teie seas, nõnda nagu sünnis on pühadele, 5.4 ja riivatus ja rumalad sõnad või tühised naljad, mis kõik ei sobi, vaid pigemini olgu tänu. 5.5 Sest seda te teate tunnetades, et mitte ühelgi hoorajal ega ropul ega ahnel, kuna ta on ebajumala ori, ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis. 5.6 Ükski ärgu petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale; 5.7 ärge siis saage nende kaaslasteks! 5.8 Sest te olite varemalt pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed — 5.9 sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde — 5.10 ja katsuge, mis on Issandale meelepärane! 5.11 Ärgu teil olgu tegemist pimeduse viljatute tegudega, vaid mõistke need pigemini hukka! 5.12 Sest mis kõik seal salajas nende kaudu sünnib, on häbi öeldagi. 5.13 Aga kõik saab avalikuks, kui valgus seda paljastab; sest kõik, mis tuleb ilmsiks, on valgus. 5.14 Sellepärast Ta ütleb: „Ärka üles, kes magad, ja tõuse üles surnuist, siis Kristus valgustab sind!” 5.15 Siis vaadake hästi, kuidas te elate, mitte kui rumalad, vaid kui targad, 5.16 pidades aega kalliks, sest päevad on kurjad! 5.17 Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. 5.18 Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu, 5.19 rääkides isekeskis psalmide ja kiituseviiside ja vaimulike lauludega, lauldes ja mängides kannelt Issandale oma südames, 5.20 kõige eest alatasa tänades Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. 5.21 Ja olge allaheitlikud üksteisele Kristuse kartuses. 5.22 Naised, olge allaheitlikud oma meestele, otsekui Issandale! 5.23 Sest mees on naise pea, nõnda nagu ka Kristus on Koguduse pea, Tema on ihu Õnnistegija. 5.24 Aga nõnda nagu Kogudus on allaheitlik Kristusele, nõnda olgu ka naised oma meestele kõigis asjus. 5.25 Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud Kogudust ja on andnud Iseenese tema eest, 5.26 et teda pühitseda, pestes puhtaks veepesemisega sõna sees, 5.27 ja seada Enese ette Kogudus austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. 5.28 Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. 5.29 Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda, nõnda nagu ka Issand Kogudust. 5.30 Sest meie oleme Tema Ihu liikmed. 5.31 „Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!” 5.32 See saladus on suur; aga mina räägin Kristusest ja Kogudusest. 5.33 Olgu nüüd kuidas on, aga teiegi igaüks omaette armastage oma naist nagu iseennast; aga naine kartku meest.
6.1 Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas, sest see on õige. 6.2 „Austa oma isa ja ema!” — see on esimene käsusõna, millel on tõotus: 6.3 „Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!” 6.4 Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses. 6.5 Orjad, olge sõnakuulelikud neile, kes teie isandad on liha poolest, kartuse ja värinaga oma südame kohtlases meeles, otsekui Kristusele, 6.6 mitte silmakirjaks, nagu püüdes olla inimestele meelepärast, vaid kui Kristuse orjad, kes südamest teevad, mida Jumal tahab, 6.7 orjates hea meelega otsekui Issandat ja mitte inimesi, 6.8 teades, et Issand selle hea, mis keegi on teinud, tasub igaühele, olgu ta ori või vaba. 6.9 Ja teie, isandad, tehke neile samuti ja jätke ähvardamine, sest te teate, et nende ja teie Issand on taevas ja et Temal ei ole isikute eelistamist. 6.10 Lõppeks, mu vennad, saage vägevaks Issandas ja Ta tugevuse jõus! 6.11 Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! 6.12 Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega. 6.13 Sellepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te kõik olete sooritanud. 6.14 Siis seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü 6.15 ja kingadeks jalas valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks. 6.16 Kõige selle juures haarake usukilp, millega te võite kustutada kõik tigeda tulised nooled! 6.17 Ja võtke enesele päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna, 6.18 iga palve ja anumise kaudu, palvetage igal ajal Vaimus, ning olge selleks valvel kõige püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest, 6.19 ja minugi eest, et minule, kui ma suu avan, antaks julgesti kuulutada Evangeeliumi saladust, 6.20 mille jaoks mina olen saadik ka ahelas, et ma julgesti kõneleksin sellest, nõnda nagu mu kohus on kõnelda. 6.21 Aga et ka teie teaksite, kuidas minu käsi käib, siis jutustab teile kõik Tühhikos, armas vend ja ustav abiline Issandas, 6.22 kelle ma otse selleks läkitasin teie juurde, et te saaksite teada, kuidas on lugu meiega, ja et ta kinnitaks teie südameid. 6.23 Rahu olgu vendadele ja armastus usuga Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. 6.24 Arm nende kõikidega, kes armastavad meie Issandat Jeesust Kristust kadumatuses.
1.1 Paulus ja Timoteos, Kristuse Jeesuse sulased, kõigile pühadele Kristuses Jeesuses, kes elavad Filipis, ja ühtlasi koguduse juhatajaile ja abilistele. 1.2 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 1.3 Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meelde tuletan, 1.4 alati igas oma palves teie kõikide eest rõõmuga palvetades; 1.5 ma tänan teie osaduse pärast Evangeeliumiga esimesest päevast siiani; 1.6 ja olen kindel selles, et See, Kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani. 1.7 Nõnda ongi mulle õige seda teist kõigist mõtelda, sest ma kannan teid oma südames, kes te kõik siis, kui ma olen ahelais, ja ka siis, kui kaitsen Evangeeliumi ja seda kinnitan, ühes minuga olete armu osalised. 1.8 Sest Jumal on mu tunnistaja, kuidas ma teid kõiki igatsen Kristuse Jeesuse südamlikkusega. 1.9 Ja seda ma palun Jumalalt, et teie armastus veel rohkem ja rohkem kasvaks selges tunnetamises ja kõiges tajumises, 1.10 et te võiksite kindlaks teha, mis on peaasi, ja oleksite puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks, 1.11 täis õiguse vilja, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala austuseks ja kiituseks. 1.12 Aga ma tahan teada anda teile, vennad, et see, mis minuga on juhtunud, on andnud Evangeeliumile veel rohkem hoogu, 1.13 nõnda et kogu kohtukojas ja kõigile muile on saanud avalikuks, et ma olen ahelais Kristuse pärast 1.14 ja et suurem osa vendi mu ahelate tõttu on saanud vahvaks Issandas ja palju rohkem julgevad kartmatult rääkida Jumala sõna. 1.15 Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, kuid mõned ka hea meelega. 1.16 Teised kuulutavad armastusest, teades, et ma viibin siin Evangeeliumi kaitsmiseks, 1.17 teised aga kuulutavad Kristust kiusu pärast, mitte puhtast meelest; nad ju mõtlevad suurendada minu vangipõlve viletsust. 1.18 Aga mis sellest? Kui aga Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu silmakirjaks, olgu tõemeelega, ja sellest ma rõõmutsen ja tahan ka edaspidi rõõmutseda; 1.19 sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie palve kaudu ja Jeesuse Kristuse Vaimu abil 1.20 minu kindlat ootust ja lootust mööda, et ma milleski ei jää häbisse, vaid et Kristus nüüdki, nagu ikka, täie julgusega saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi. 1.21 Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu. 1.22 Aga kui lihas elamine on tulusam mu tööle, siis ma ei tea, kumba valida. 1.23 Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem; 1.24 aga lihasse jäämine on vajalikum teie pärast. 1.25 Ja selles veendumuses ma tean, et ma jään lihasse ja jään teie kõikide juurde teie usu eduks ja rõõmuks, 1.26 et teie kiitlemine oleks rohke Kristuses Jeesuses minu läbi selle tõttu, et ma jälle tulen teie juurde. 1.27 Ainult käituge Kristuse Evangeeliumi vääriliselt, et ma, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teist, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel minuga võitlete Evangeeliumi usu eest 1.28 ega lase endid heidutada mitte millestki vastaste poolt. See on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ja nimelt Jumalalt. 1.29 Sest teile on armust antud Kristuse pärast mitte ainult uskuda Temasse, vaid ka kannatada Tema pärast 1.30 ja võidelda sama võitlust, mida te olete näinud minust ja nüüd minust kuulete.
2.1 Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib, 2.2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised 2.3 ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, 2.4 ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele. 2.5 Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, 2.6 Kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, 2.7 vaid loobus Iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena; 2.8 Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani. 2.9 Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede, 2.10 et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, 2.11 ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks. 2.12 Nõnda siis, mu armsad, otsekui te ikka olete olnud sõnakuulelikud, mitte üksnes nagu siis, kui ma olin teie juures, vaid ka nüüd veel rohkem minu ära olles, nõudke oma päästet kartuse ja värinaga! 2.13 Sest Jumal on See, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järgi. 2.14 Tehke kõik nurisemata ja kaksipidi mõtlemata, 2.15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset tigedat ja pöörast sugupõlve, kelle seas teie paistate otsekui taevatähed maailmas, 2.16 hoides elu sõna, minule kiitluseks Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega teinud tühja tööd. 2.17 Ja kuigi minu veri peaks kahjana valatama teie usu ohvri ja jumalateenistuse üle, siiski ma rõõmutsen ja olen rõõmus ühes teie kõikidega. 2.18 Sellesama pärast olge ka teie rõõmsad ja rõõmutsege ühes minuga. 2.19 Ma loodan Issandas Jeesuses Timoteose varsti läkitada teie juurde, et ka minul oleks hea meel teada saades, kuidas teie käsi käib. 2.20 Sest mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest. 2.21 Sest nad kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse Oma. 2.22 Aga tema ustavust te teate, sest nagu laps oma isaga, nõnda on ta minuga ühes töötanud Evangeeliumi kasuks. 2.23 Teda ma loodan nüüd läkitada, niipea kui näen, kuidas minu asi areneb. 2.24 Ent mul on kindel lootus Issandas, et ma ka ise varsti tulen. 2.25 Aga ma olen arvanud tarviliseks läkitada teie juurde vend Epafroditose, oma kaastöölise ja kaasvõitleja, teie Apostli ja minu vajaduste eest hoolitseja, 2.26 sellepärast et ta teid kõiki igatses ja suurt tuska tundis sellest, et olite kuulnud tema haigestumisest. 2.27 Sest tema oli ka tõesti suremas haige; ent Jumal andis temale armu, aga mitte üksi temale, vaid ka minule, et mulle ei tuleks kurbust kurbuse peale. 2.28 Sellepärast ma läkitasin tema seda nobedamini, et te teda nähes jälle rõõmustuksite ja mul oleks vähem kurbust. 2.29 Siis võtke ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks. 2.30 Sest Kristuse töö pärast oli ta surma suus ega hoolinud oma elust, et täita seda, mis teil jäi tegemata hoolitsemises minu eest.
3.1 Peale kõige, mu vennad, rõõmutsege Issandas! Üht ja sama kirjutades ei tüüta see mind, aga teid see kinnitab. 3.2 Pidage silmas koeri, pidage silmas kurje töötegijaid, hoiduge katkilõikamise eest! 3.3 Sest ümberlõigatud, need oleme meie, kes Jumalat teenime vaimus, ja kiitleme Kristusest Jeesusest ega looda liha peale, 3.4 ehkki mul oleks lootust liha peale. Kui keegi muu arvab, et tema võib liha peale loota, siis mina veel rohkem! 3.5 Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, 3.6 innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest. 3.7 Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. 3.8 Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, Kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust 3.9 ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal, 3.10 et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, 3.11 kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast. 3.12 Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud. 3.13 Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, 3.14 ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. 3.15 Nii mitu nüüd, kui meid on täiuslikku, mõelgem sama! Ja kui te midagi mõtlete teisiti, siis Jumal ilmutab teile ka selle. 3.16 Ometi, kuhu oleme jõudnud, sealt käigem sama teed! 3.17 Järgige minu eeskuju, vennad, ja vaadelge neid, kes elavad nõnda nagu meie teile eeskujuks oleme. 3.18 Sest paljud, kellest ma teile olen sagedasti öelnud ja nüüd ütlen ka nuttes, elavad Kristuse risti vaenlastena. 3.19 Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis; nad taotlevad maapealseid asju. 3.20 Sest meie ühiskond on teavas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Õnnistegijat, 3.21 Kes meie alanduse ihu muudab Oma äraseletatud ihu sarnaseks väge mööda, millega Ta võib ka kõik teha Oma alamaks.
4.1 Nõnda, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja pärg, seiske siis Issandas kindlatena, armsad! 4.2 Euodiat ma manitsen ja ma manitsen Süntühhet olema ühemõttelised Issandas. 4.3 Ja ma palun ka sind, tõsine kaastööline, aita neid naisi, kes on võidelnud Evangeeliumi eest ühes minuga ja Kleemensiga ja mu teiste abimeestega, kelle nimed on eluraamatus. 4.4 Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad. 4.5 Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on lähedal. 4.6 Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. 4.7 Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. 4.8 Viimaks, vennad, kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge! 4.9 Mis te ka olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke; ja rahu Jumal on siis teiega. 4.10 Väga suureks rõõmuks Issandas aga oli mulle see, et te juba uuesti virgusite mõtlema minule: sellele te mõtlesite ennegi, aga teil ei olnud juhust selleks. 4.11 Ma ei ütle seda puuduse pärast; sest ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. 4.12 Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. 4.13 Ma suudan kõik Temas, Kes mind teeb vägevaks. 4.14 Siiski te tegite hästi, et mind toetasite minu viletsuses. 4.15 Ent teiegi, filiplased, teate, et armuõpetuse algusaegadest, kui ma läksin teele Makedooniast, ükski Kogudus ei olnud osaduses minuga andmise ja võtmise arvepidamises kui ainult teie, 4.16 sest Tessaloonikassegi te saatsite minu tarviduseks ühe ja teise korra. 4.17 Mitte, et ma andi püüan, vaid ma otsin vilja, mis kasuks oleks teie arvele. 4.18 Mul on nüüd kõike ja mul on rohkesti; ma sain küllalt, kui ma Epafroditoselt võtsin vastu, mis teie olite lähetanud magusa lõhnana ja armsa ohvrina, mis on Jumalale meelepärast. 4.19 Aga küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse Oma rikkust mööda auga Kristuses Jeesuses. 4.20 Aga Jumalale ja meie Isale olgu austus ajastute ajastuteni! Aamen. 4.21 Tervitage kõiki pühasid Kristuses Jeesuses! Teid tervitavad minu juures olevad vennad. 4.22 Kõik pühad saadavad teile tervitusi, aga iseäranis need, kes on keisri perest. 4.23 Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga!
1.1 Paulus, Jumala tahtel Jeesuse Kristuse Apostel, ja vend Timoteos, 1.2 Kolossas elavaile pühadele ja usklikele vendadele Kristuses. Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 1.3 Me täname Jumalat ja oma Issanda Jeesuse Kristuse Isa, palvetades igal ajal teie eest, 1.4 sest me oleme kuulnud teie usust Kristuses Jeesuses ja teie armastusest kõigi pühade vastu, 1.5 mis teil on taevasse tallele pandud lootuse pärast, millest te varemalt olete kuulnud Evangeeliumi tõesõna kaudu, 1.6 mis on tulnud teie juurde ja nõnda kogu maailmas on kandmas vilja ning kasvab, nõnda ka teie seas alates sellest päevast, mil te kuulsite ja tunnetasite Jumala armu tõe sees, 1.7 nõnda nagu te seda ka õppisite Epafrase, meie armsa kaassulase käest, kes on ustav Kristuse abiline teie heaks, 1.8 kes meile ka on teatanud teie armastusest Vaimus. 1.9 Sellepärast ei ole ka meie sellest päevast, mil me seda kuulsime, lakanud palvet tegemast ja palumast teie eest, et teid täidetaks tema tahtmise tunnetusega kõiges vaimulikus tarkuses ja arusaamises, 1.10 et te elaksite väärikalt Issandale, et Temale kõigiti meeldida, vilja kandes kõiges heas töös ning kasvades Jumala tunnetuses 1.11 ja saades vägevaks kõige väega Tema au vägevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga 1.12 tänades Isa, Kes teid on teinud kõlbavaks osa saama püha rahva pärandist valguses, 1.13 Kes meid on päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud Oma armsa Poja Riiki. 1.14 Temas on meil lunastus, pattude andekssaamine. 1.15 Tema on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu. 1.16 Sest Tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal, mis nähtav ja nähtamatu, olgu aujärjed, ülemused, valitsused, võimud; kõik on loodud Tema läbi ja Temasse; 1.17 ja Tema Ise on enne kõiki, ja kõik püsivad koos Tema sees; 1.18 ja Tema on ihu — see on Koguduse — pea; Ta on algus ja esmasündinu surnutest, et Ta kõiges saaks esikohale. 1.19 Sest Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada Temas 1.20 ja tehes rahu ristivere läbi, lepitada Tema läbi Enese poole kõik, niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on taevas. 1.21 Ja Ta on teid, kes enne olite Temast võõrdunud ja oma meelsuse poolest vaenlased, tehes kurja, nüüd ka lepitatud oma lihalikus ihus surma läbi, 1.22 et seada teid pühadena ja veatuina ja laitmatuina enese ette, 1.23 kui te aga jääte ususse hästi rajatuina ja kindlaina ega lase endid ära pöörata Evangeeliumi lootusest, mida te olete kuulnud ja mis on kuulutatud kõigele loodule taeva all ja mille teenijaks mina, Paulus, olen saanud. 1.24 Nüüd ma olen rõõmus oma kannatamistes teie pärast, ja mis mul veel puudub Kristuse viletsustest, selle ma täiendan omas lihas Tema Ihu heaks, mis on Kogudus, 1.25 kelle teenijaks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis minu kätte on usaldatud, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna: 1.26 seda saladust, mis oli varjul endiste ajastute ja sugupõlvede eest, aga nüüd on avalikuks tehtud Tema pühadele, 1.27 kellele Jumal tahtis teada anda, milline on selle saladuse auhiilguse rikkus paganate seas — see on Kristus teie sees, auhiilguse lootus, 1.28 Keda me kuulutame, manitsedes igat inimest ja õpetades igat inimest kõiges tarkuses, et valmistada igat inimest täielikuks Kristuses. 1.29 Selle jaoks minagi näen vaeva ja võitlen Tema tarmu mööda, mis minus on vägevasti tegev.
2.1 Sellepärast ma tahan, et teil oleks teada, kui suur võitlus mul on teie ja laodikealaste pärast ja kõikide pärast, kes mu palet lihas ei ole näinud, 2.2 et saaksid kinnitust nende südamed, olles kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkusesse ning tunnetaksid Jumala saladuse, Kristuse, 2.3 Kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded. 2.4 Seda ma ütlen selleks, et keegi teid ei petaks meelitavate kõnedega. 2.5 Sest kuigi mina liha poolest olen eemal, olen ma siiski vaimus teiega ühes ning olen rõõmus, nähes teie head korda ja teie kindlat usku Kristusesse. 2.6 Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige Temas 2.7 juurdunuina Temasse ja rajatuina Temale ning kinnitatuina usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus. 2.8 Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele. 2.9 Sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult. 2.10 Ja te olete täidetud Temas, Kes on iga valitsuse ja võimu pea; 2.11 ja Temas te olete ka ümber lõigatud ümberlõikamisega, mida ei toimetata kätega, vaid lihaliku ihu äraheitmise teel, Kristuse ümberlõikamisega, 2.12 kui teid ühes Temaga maha maeti ristimises, milles teid ühes üles äratati usu läbi, mis on tegev Jumala väes, Kes Tema surnuist üles äratas. 2.13 Ka teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ümberlõikamata lihas, on Ta ühes Temaga teinud elavaks, andes meile andeks kõik üleastumised, 2.14 kui Ta kustutas meie kohta käiva võlakirja ühes selle sätetega; see oli meie vastu ja selle Ta kõrvaldas, seda risti külge naelutades. 2.15 Ta riisus ülemustelt ja võimudelt relvad ning tegi nad avaliku pilke alusteks, võidutsedes nende üle Kristuses. 2.16 Sellepärast ärgu ükski mõistku kohut teie üle sööma või jooma ja pühade või noorkuu või hingamispäevade pärast, 2.17 mis on vaid tulevaste asjade vari, kuna ihu on Kristuse oma. 2.18 Ärgu siis teie võiduandi teilt riisugu ükski, kellele meeldib alandlikkus ja Inglite austamine ning kes tungib sellesse, mis ta nägemuses on näinud, lastes ilmaasjata ennast täis puhuda oma lihaliku meele poolt, 2.19 ja kes ei pea kinni peast, kelles kogu ihu kokku liidetakse ja koos hoitakse kõõluste ja sidemete abil ning kasvab Jumala poolt seatud kasvamist. 2.20 Kui te nüüd ühes Kristusega olete surnud maailma algjõududele, miks te siis, nagu elaksite maailmas, lasete endile teha määrusi: 2.21 „Ära puuduta! Ära maitse! Ära katsu käega!” 2.22 - seda, mis kõik on määratud kadumisele kulutamise teel - inimeste käskude ja õpetuste järgi? 2.23 Sel kõigel on küll tarkuse nägu omatehtud jumalateenistuse, alandlikkuse ja ihu kurnamise tõttu, aga mis on ilma erilise väärtuseta ja mis sünnib liha rahuldamiseks.
3.1 Kui te nüüd ühes Kristusega olete surnuist üles tõusnud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. 3.2 Mõelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal! 3.3 Sest teie olete surnud ja teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas. 3.4 Kui Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie ühes Temaga avalikuks au sees. 3.5 Sellepärast surmake oma maapealsed liikmed: hoorus, roppus, kired, pahad himud ja ahnus, mis on ebajumalateenistus; 3.6 nende pärast tuleb Jumala viha; 3.7 nende sees käisite muiste ka teie, kui elasite neis. 3.8 Ent nüüd jätke teiegi maha see kõik: viha, ärritatavus, kurjus, pilkamine, ropud sõnad oma suust. 3.9 Ärge rääkige valet üksteisest, sest te olete endid lahti riietanud vanast inimesest tema tegudega, 3.10 ja olete riietunud uude inimesse, kes on uuendatud õigesti tunnetama oma Looja kuju järgi, 3.11 kus ei ole kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei harimatut ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikide sees on Kristus! 3.12 Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, 3.13 sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. 3.14 Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side. 3.15 Ja Kristuse rahu valitsegu teie südameis, sest selleks te olete kutsutud ühes ihus. Ja olge tänulikud. 3.16 Kristuse sõna elagu rohkesti teie seas. Kõige tarkusega õpetage ja juhatage üksteist psalmidega ja kiituslauludega ja vaimulike lauludega, tänumeeles lauldes Issandale oma südames. 3.17 Ja kõik, mida te iganes teete sõnaga või tööga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa Tema läbi. 3.18 Naised, olge meestele allaheitlikud, nõnda nagu on kohus Issandas. 3.19 Mehed, armastage oma naisi ja ärge olge karmid nende vastu. 3.20 Lapsed, olge oma vanemaile sõnakuulelikud kõigis asjus, sest see on Issandale meelepärast. 3.21 Isad, ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks. 3.22 Orjad, olge sõnakuulelikud kõigis asjus neile, kes isandad on liha poolest, mitte silmakirjaks nagu need, kes püüavad olla inimestele meelepärast, vaid siirast südamest, kartes Issandat. 3.23 Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, 3.24 teades, et te saate Issandalt pärandi palga. Te teenite Issandat Kristust. 3.25 Aga kes teeb ülekohut, saab kätte, mis ta on ülekohut teinud, ja ei tehta vahet isikute vahel.
4.1 Isandad, tehke oma orjadele, mis on õige ja kohus, ja teadke, et ka teil on Issand taevas. 4.2 Jääge kindlasti palvesse ja valvake palves tänuga, 4.3 paludes ühtlasi ka meie eest, et Jumal meile avaks sõna ukse, et saaksime rääkida Kristuse saladust, mille pärast mina olengi seotud, 4.4 et ma seda võiksin avaldada, nõnda nagu mul tuleb kõnelda. 4.5 Kohelge targasti neid, kes on väljaspool, ja pidage aega kalliks. 4.6 Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta. 4.7 Kuidas mu käsi käib, küll seda kõike teatab teile Tühhikos, armas vend ja ustav abiline ning kaassulane Issandas, 4.8 kelle ma praegu läkitan teie juurde selle tarvis, et te saaksite teada, kuidas meie käsi käib, ja et ta kinnitaks teie südameid, 4.9 ühes ustava ja armsa venna Oneesimosega, kes on teie seast. Küll nad annavad teile teada, kuidas siin kõigega lugu on. 4.10 Teile saadab tervisi Aristarhos, mu vangiseltsiline, ja Markus, Barnabase õepoeg, kelle kohta te juba olete saanud juhatusi, et kui ta tuleb teie juurde, te võtaksite ta vastu. 4.11 Ja teid tervitab Jeesus, keda hüütakse Justuseks. Need on ümberlõigatuist olnud ainsad kaastöölised Jumala Riigi alal, ja nad on olnud mulle troostiks. 4.12 Teid tervitab Epafras, kes on teie seast, Kristuse Jeesuse sulane, kes alati võitleb teie eest palveis, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kõige Jumala tahtmisega. 4.13 Sest ma annan temale selle tunnistuse, et ta kannab väga suurt hoolt teie eest ja nende eest, kes on Laodikeas ja kes on Hierapolises. 4.14 Teid tervitab arst Luukas, kes mulle on armas, ja Deemas. 4.15 Tervitage vendi Laodikeas ja Nümfat ja kogudust ta majas. 4.16 Ja kui see kiri on loetud teie juures, siis tehke nii, et seda loetaks ka Laodikea Koguduses, ja et teie loeksite ka Laodikeast tulevat kirja. 4.17 Ja öelge Arhipposele: „Pea silmas oma ametit, mille sa oled saanud Issandalt, et sa seda täidaksid!” 4.18 See tervitus on minu, Pauluse, oma käega. Mõelge mu ahelatele! Arm teiega!
1.1 Paulus ja Silvaanus ja Timoteos tessalooniklaste Kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses. Armu teile ja rahu! 1.2 Me täname alati Jumalat teie kõikide eest ning tuletame teid meelde oma palvetes, lakkamatult 1.3 meenutades teie usu tegu ja armastuse tööd ning kannatlikkust lootuses meie Issandale Jeesusele Kristusele Jumala ja meie Isa ees, 1.4 teades, et teie, Jumala armastatud vennad, olete valitud. 1.5 Sest meie Evangeelium ei tulnud teie juurde mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega, nagu te ju isegi teate, missugused me olime teie seas teie pärast. 1.6 Ja teist said meie ja Issanda järgijad, kui te võtsite sõna vastu suures viletsuses Püha Vaimu rõõmuga, 1.7 nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias. 1.8 Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte ainult Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid ka igale poole on levinud teie usk Jumalasse, nõnda et meil pole tarvis sellest midagi rääkida. 1.9 Ise nad ju jutustavad meist, kuidas me oleme tulnud teie juurde ja kuidas te olete pöördunud ebajumalaist Jumala poole teenima elavat ja tõelist Jumalat 1.10 ning ootama taevast Tema Poega, Kelle Tema on surnuist üles äratanud, Jeesust, Kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.
2.1 Teie ise ju teate, vennad, et meie tulek teie juurde ei ole olnud tühine; 2.2 vaid, kuigi meie, nagu te teate, olime kannatanud Filipis ja saanud teotada, võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala Evangeeliumi suure võitlusega. 2.3 Sest meie manitsus ei tule mitte eksimeelest, ei ebapuhtast mõttest ega kavalusest, 2.4 vaid nõnda nagu Jumal on meid arvanud kõlbavaks usaldada Evangeelium meie kätte, nõnda me ka räägime, ei mitte, nagu tahaksime olla inimestele, vaid Jumalale meelepärast, Kes katsub läbi meie südamed. 2.5 Sest me ei ole iialgi tarvitanud meelitavaid sõnu, nagu te teate, ega ka ettekäändeid ahnuseks: Jumal on tunnistaja. 2.6 Me ei otsi ka austust inimestelt, ei teilt ega muilt, 2.7 kuigi me Kristuse Apostlitena oleksime võinud esineda tähtsatena; vaid me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi; 2.8 nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala Evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud. 2.9 Te mäletate ju, vennad, meie tööd ja vaeva: ööd ja päevad me tegime tööd selleks, et mitte kedagi teie seast koormata, ja kuulutasime teie seas Jumala Evangeeliumi. 2.10 Teie ja Jumal olete tunnistajad, kui pühasti ja õigesti ja laitmatult me suhtusime teisse usklikesse; 2.11 nagu te ka teate, kuidas me igaüht teie seast otsekui isa oma lapsi 2.12 õhutasime ja julgustasime, teid manitsedes elama nõnda, kuidas kohus on Jumala ees, Kes teid kutsub Oma Riiki ja ausse. 2.13 Ja seepärast meiegi täname lakkamatult Jumalat, et teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana, mis ka on tegev teie sees, kes usute. 2.14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala Koguduste järgijaiks, mis on Judeas, sest ka teie olete saanud sedasama kannatada oma suguvendade poolt, nõnda nagu nemadki juutide poolt, 2.15 kes tapsid Issanda Jeesuse ja prohvetid, ja kiusasid meid taga, ja ei ole Jumalale meelepärast, ja on kõigi inimeste vastased 2.16 ning keelavad meid rääkimast paganaile nende päästmiseks, et täita kõigiti oma pattude mõõtu. Aga viha ongi juba tulnud nende peale lõpuni. 2.17 Meie aga, vennad, olles teist lahutatud natukeseks ajaks küll palge, mitte aga südame poolest, oleme seda suurema himuga püüdnud näha saada teie palet. 2.18 Seepärast oleme tahtnud tulla teie juurde, mina, Paulus, küll üks kord ja teinegi kord, aga saatan on meid takistanud. 2.19 Sest kes on meie lootus või rõõm või kiitlemise pärg - kas mitte teiegi - meie Issanda Jeesuse Kristuse ees Tema tulemises? 2.20 Sest teie olete meie au ja rõõm.
3.1 Sellepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda üksinda Ateenasse 3.2 ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse Evangeeliumi kuulutamises, teid kinnitama ja manitsema teie usu pärast, 3.3 et ükski ennast ei laseks vintsutada neis viletsusis. Sest te isegi teate, et meid on neisse pandud. 3.4 Sest ka siis, kui olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid vaevad ootavad, nõnda nagu ongi sündinud ja on teile teada. 3.5 Sellepärast ka mina, kui ma enam ei läbenud, läkitasin tema kuulama teie usku, kas ehk vahest kiusaja ei ole teid kiusanud ja kas meie vaev ei ole saanud tühjaks. 3.6 Aga kui Timoteos nüüd tuli meie juurde teie juurest ja tõi rõõmsaid sõnumeid teie usust ja armastusest ja et te peate meid alati heas mälestuses ning igatsete meid näha saada, nõnda nagu meiegi teid, 3.7 siis oleme trööstitud teie suhtes, vennad, kõiges oma hädas ja kitsikuses teie usu läbi, 3.8 sest et nüüd me elame, kui teie püsite kindlasti Issandas. 3.9 Sest missugust tänu me võimegi anda Jumalale teie pärast kõige selle rõõmu eest, mis meil on teist oma Jumala ees, 3.10 kuna me ööd ja päevad oleme kõige palavamas palves, et saaksime näha teie palet ja täita seda, mis teie usul veel on puudu. 3.11 Aga meie Jumal ja Isa Ise ja meie Issand Jeesus Kristus juhtigu meie tee teie juurde. 3.12 Ent teid kasvatagu Issand ja tehku teid rikkaks armastuse poolest üksteise vastu ja kõikide vastu, nagu meiegi oleme teie vastu, 3.13 et kinnitada teie südamed laitmatuiks pühitsuses Jumala ja meie Isa ees meie Issanda Jeesuse tulekul kõigi ta pühadega.
4.1 Peale selle nüüd, vennad, me palume ja manitseme teid Issandas Jeesuses, et teie, nõnda nagu te meilt olete õppinud, kuidas elada ja olla Jumalale meeltmööda, ja nõnda nagu te juba elategi, kasvaksite veel täiuslikumaks. 4.2 Sest te teate, mis käsud me teile oleme andnud Issanda Jeesuse läbi. 4.3 Sest see on Jumala tahtmine, teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, 4.4 et igaüks teie seast teaks hoida oma astjat pühaduses ja aus, 4.5 mitte himude kiimas, nõnda nagu paganad, kes ei tunne Jumalat, 4.6 et ükski teist ei teeks ülekohut ega petaks oma venda asjaajamises, sest et Issand on kättemaksja kõigi niisuguste asjade eest, nõnda nagu me olemegi teile enne öelnud ning tunnistanud. 4.7 Sest Jumal ei ole meid mitte kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele. 4.8 Seepärast, kes seda hülgab, ei hülga inimest, vaid Jumala, Kes ka annab Oma Püha Vaimu teie sisse. 4.9 Aga vennalikust armastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest teid endid on Jumal õpetanud armastama üksteist; 4.10 sest te teete seda ka kõigile vendadele kogu Makedoonias. Me ainult manitseme teid, vennad, et te kasvaksite veel täiuslikumaks 4.11 ja otsiksite au selles, et elate vaiksesti ja ajate oma asju ning teete tööd oma kätega, nõnda nagu me oleme teid käskinud, 4.12 et te käitumises oleksite ausad nende vastu, kes on väljaspool, ega vajaks ühegi abi. 4.13 Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. 4.14 Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes Temaga on läinud magama. 4.15 Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; 4.16 sest et Issand Ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; 4.17 selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. 4.18 Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!
5.1 Aga aegadest ja tundidest ei ole teile, vennad, tarvis kirjutada, 5.2 sest te ise teate selgesti, et Issanda päev tuleb nagu varas öösel. 5.3 Kui nad ütlevad: „Nüüd on rahu ja julgeolek!”, tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku. 5.4 Aga teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. 5.5 Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed. 5.6 Siis ärgem magagem nagu teised, vaid valvakem ja olgem kained. 5.7 Sest kes magavad, need magavad öösel, ja kes joobnud on, need on öösel joobnud. 5.8 Aga meie, kes oleme päeva lapsed, olgem kained, varustatud usu ja armastuse raudrüüga ja päästelootuse kiivriga. 5.9 Sest Jumal ei ole meid pannud viha alla, vaid pääste omandamisele meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, 5.10 Kes meie eest suri, et meie, kas valvame või magame, ühes Temaga elaksime. 5.11 Sellepärast manitsege üksteist ja kosutage üksteist, nagu te seda teetegi. 5.12 Aga me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teevad tööd teie seas ja on teie ülevaatajad Issandas ning juhatavad teid, 5.13 ja pidada neid üpris väga armsaks nende töö pärast. Pidage rahu isekeskis! 5.14 Me manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage argu, toetage nõtru, olge pika meelega kõikide vastu. 5.15 Katsuge, et ükski teisele ei tasu kurja kurjaga, vaid püüdke ikka teha head üksteisele ja kõikidele. 5.16 Olge ikka rõõmsad. 5.17 Palvetage lakkamata. 5.18 Olge tänulikud kõige eest; sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses. 5.19 Ärge kustutage Vaimu. 5.20 Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist. 5.21 Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on. 5.22 Hoiduge kõiksuguse kurja eest. 5.23 Aga rahu Jumal Ise pühitsegu teid täielikult ja kogu teie vaim ja hing ja ihu säiligu laitmatuina meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks. 5.24 Ustav on See, Kes teid kutsub; küll Ta teebki seda. 5.25 Vennad, palvetage meie eest! 5.26 Tervitage kõiki vendi püha suudlusega. 5.27 Ma vannutan teid Issanda juures, et te selle kirja ette loeksite kõigile vendadele. 5.28 Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teiega!
1.1 Paulus ja Silvaanus ja Timoteos tessalooniklaste Kogudusele Jumalas, meie Isas, ja Issandas Jeesuses Kristuses. 1.2 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 1.3 Me oleme alati kohustatud Jumalat tänama teie eest, vennad, nõnda nagu on sünnis, sest et teie usk vägevasti kasvab ja armastus jõudsasti edeneb igaühes teie kõikide seas üksteise vastu, 1.4 nõnda et me isegi teist kiitleme Jumala Kogudustes, teie kannatlikkusest ja usust, kõigis teie tagakiusamistes ja viletsusis, mida te kannatate 1.5 Jumala õige kohtu tõestuseks, et teid arvataks Jumala riiki väärt olevat, mille pärast te ka kannatate, 1.6 kui see kuidagi on õige Jumala ees, et teie vaevajaile tasutaks vaevamisega 1.7 ja teile, keda vaevatakse, antaks hingamist ühes meiega, kui Issand Jeesus ilmub taevast Oma väe Inglitega 1.8 tuleleegis ja maksab kätte neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu meie Issanda Jeesuse Kristuse Evangeeliumile, 1.9 kes saavad nuhtluseks igavese hukatuse, hülgamise Issanda palge eest ja Tema vägevuse auhiilgusest, 1.10 kui Ta sel päeval tuleb, et austatud olla Oma pühades ja imestatav kõigi usklike seas, sest et meie tunnistust teie kohta on ustud. 1.11 Selleks me palumegi alati teie eest, et meie Jumal peaks teid kutsumisväärseks ja teeks täielikuks kõik teie hea meele tubliduse ja teie usu teo väes, 1.12 et meie Issanda Jeesuse Kristuse nime austataks teie sees ja teid Tema sees meie Jumala ja meie Issanda Jeesuse Kristuse armu mööda.
2.1 Aga me palume teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise ja meie kokkusaamise pärast Temaga, 2.2 et te ei annaks endid niipea kõigutada sinna ja tänna eemale õigest meelest ega heidutada ei vaimu läbi ega sõna läbi või kirja läbi, otsekui oleks see meie lähetatud, nagu peaks Issanda päev olema käes. 2.3 Ärgu ükski teid petku mingil kombel; sest see päev ei tule mitte enne, kui on tulnud ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu-inimene, hukatusepoeg, 2.4 kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse Jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala. 2.5 Eks te mäleta, et ma seda teile ütlesin, kui olin alles teie juures? 2.6 Ja nüüd te teate, mis takistab teda saamast avalikuks omal ajal. 2.7 Sest ülekohtu saladus on juba mõjumas; ainult peab enne vahelt kõrvaldatama see, kes teda siiamaani takistab; 2.8 ja siis saab avalikuks ülekohtune — kelle Issand Jeesus hävitab Oma suu vaimuga ja kellele ta teeb otsa Oma tulemise ilmumisega — 2.9 kelle tulemine sünnib saatana võimu mõjustusel igasuguses valeväes ja valetunnustähtedega ja valeimetegudega 2.10 ja igasuguse ülekohtu pettuses neile, kes hukka lähevad, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõearmastust, et nad oleksid võinud pääseda. 2.11 Ja sellepärast Jumal läkitab neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet, 2.12 et mõistetaks hukka kõik need, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellel on olnud hea meel ülekohtust. 2.13 Aga me peame alati tänama Jumalat teie eest, Issanda armastatud vennad, et Jumal algusest teid on valinud õndsuseks Vaimu pühitsemise ja tõeusu kaudu, 2.14 milleks ta on teidki kutsunud meie Evangeeliumi läbi, et te kätte saaksite meie Issanda Jeesuse Kristuse au. 2.15 Siis seiske nüüd, vennad, ja pidage kinni neist õpetusist, mis te meilt olete õppinud suusõnal või kirja teel. 2.16 Aga meie Issand Jeesus Kristus Ise ja Jumal, meie Isa, Kes meid on armastanud ja meile on andnud igavese troosti ja hea lootuse armuannina, 2.17 trööstigu teie südameid ja kinnitagu teid igasuguses heas teos ja sõnas!
3.1 Lõppeks, vennad, paluge meie eest, et Issanda sõna leviks ja et see tõuseks ausse nõnda nagu teiegi juures, 3.2 ja et me pääseksime nurjatute ja kurjade inimeste käest. Sest usk ei ole mitte igaühe oma. 3.3 Aga Issand on ustav, Kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab. 3.4 Ja me loodame teist Issandas, et te nüüd ja ka edaspidi teete, mida me käsime. 3.5 Ent Issand juhtigu teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole. 3.6 Aga me käsime teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel hoiduda igast vennast, kes elab korratut elu ja mitte seda pärimust mööda, mille olete meilt saanud. 3.7 Sest te teate ise, kuidas te peate meie eeskuju järgi elama, sest me ei ole elanud korratult teie keskel 3.8 ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva ja rängeldamisega ööd ja päevad teinud tööd, et mitte kedagi teie seast koormata; 3.9 ei mitte, et meil poleks selleks meelevalda, vaid et me annaksime teile head eeskuju käia meie järel. 3.10 Sest ka siis, kui olime teie juures, seadsime nii, et kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu. 3.11 Me kuuleme ju, et mõned teie seast elavad korratut elu ega tee tööd, vaid janditavad. 3.12 Ent niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt tööd tehes sööksid omaenese leiba! 3.13 Kuid teie, vennad, ärge tüdige head tegemast! 3.14 Aga kui keegi meie sõna, mis meie kirja kaudu on öeldud, ei võta kuulda, siis pidage teda silmas ja ärge tehke tegemist temaga, et ta häbeneks. 3.15 Ometi ärge pidage teda vaenlaseks, vaid hoiatage teda kui venda. 3.16 Aga Rahuissand Ise andku teile rahu alati ja igal viisil! Issand olgu teie kõikidega! 3.17 See tervitus on minu, Pauluse käega; see on tunnuseks igas kirjas; nõnda ma kirjutan. 3.18 Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie kõikidega!
1.1 Paulus, Kristuse Jeesuse Apostel Jumala, meie Õnnistegija, ja Kristuse Jeesuse, meie lootuse käsul, 1.2 Timoteosele, oma tõelisele pojale usus. Armu, halastust, rahu Jumalalt Isalt ja Kristuselt Jeesuselt, meie Issandalt! 1.3 Nõnda kuidas ma Makedooniasse minnes sind õhutasin jääma kauemaks Efesosse, et mõningaid manitseda, et nad ei õpetaks teisiti 1.4 ega teeks tegemist tühjade juttudega ja lõpmatute suguvõsade üleslugemistega, mis tekitavad rohkem küsimusi kui Jumala majapidamisest arusaamist usus, nõnda tee. 1.5 Sest käskimise eesmärk on armastus puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja silmakirjatsematust usust. 1.6 Neist on mõned ära taganenud ja kaldunud kõrvale tühja kõne poole, 1.7 tahtes olla käsuõpetajad, kuigi nad ei mõista seda, mida nad räägivad, ega seda, mida nad kindlasti väidavad. 1.8 Me ju teame, et käsk on hea, kui keegi seda käsitleb käsu kohaselt 1.9 ja peab meeles, et käsku pole seatud õigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile, jumalakartmatuile ja patustele, õelatele ja roojastele, isatapjaile ja ematapjaile, mõrtsukaile, 1.10 hoorajaile, poisipilastajaile, inimesemüüjaile, valelikele, valevandujaile ja kõigele muule, mis käib õige õpetuse vastu — 1.11 õndsa Jumala au Evangeeliumi järgi, mis on usaldatud minu kätte. 1.12 Ma tänan teda, kes mind on teinud vägevaks, Kristust Jeesust, meie Issandat, et Ta mind on pidanud ustavaks, pannes mind Oma teenistusse, 1.13 ehk ma küll enne olin pilkaja ja tagakiusaja ja vägivaldne. Aga ma olen armu saanud, sest ma olin seda teinud teadmata, uskmatus meeles. 1.14 Meie Issanda arm aga on olnud üliväga suur usu ja armastusega, mis on Kristuses Jeesuses. 1.15 Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast mina olen suurim; 1.16 kuid sellepärast ma olen saanud armu, et Jeesus Kristus kõigepealt minus osutaks kõike Oma pikka meelt eeskujuks neile, kes veel edaspidi saavad usklikuks Temasse igaveseks eluks. 1.17 Aga ajastute Kuningale, kadumatule, nähtamatule, ainule Jumalale olgu au ja austus ajastute ajastuteni! Aamen. 1.18 Selle käsu ma panen su südamele, mu poeg Timoteos, vastavalt varemaile sinu kohta käivaile ennustustele, et sa nende varal võitleksid õilsat võitlust, 1.19 omades usku ja head südametunnistust, mille mõningad on tõuganud enesest ära ja on selle tõttu usu suhtes läinud põhja nagu laev. 1.20 Nende seast on Hümenaios ja Aleksandros, keda ma olen andnud saatana meelevalda, et nad karistuse all võõrduksid pilkamisest.
2.1 Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, 2.2 kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes. 2.3 Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, 2.4 Kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid. 2.5 Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, 2.6 Kes andis Iseenese lunastushinnaks kõikide eest, et sellest antaks tunnistust parajail aegadel; 2.7 ja selle tarvis olen mina pandud kuulutajaks ja Apostliks — ma räägin tõtt Kristuses ega valeta mitte — paganate õpetajaks usus ja tões. 2.8 Ma tahan siis, et mehed palvetaksid igas kogumispaigas ja tõstaksid üles pühad käed ilma vihata ja kahtlemiseta; 2.9 nõndasamuti ka, et naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega, 2.10 vaid heade tegudega, nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks. 2.11 Naine õppigu vaiksel viisil, olles kõigiti alistuv. 2.12 Aga naisele ma ei luba õpetada ega valitseda mehe üle, vaid ta elagu vaikselt. 2.13 Sest Aadam loodi enne, siis Eeva; 2.14 ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse, 2.15 aga ta saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega.
3.1 Ustav on see sõna: kui keegi püüab Koguduse ülevaataja ametisse, siis ta igatseb kaunist tööd. 3.2 Niisiis tuleb Koguduse ülevaatajal olla laitmatu, ühe naise mees, kaine, mõistlik, viisakas, külalislahke, osav õpetama; 3.3 mitte joodik, mitte riiakas, vaid leebe, rahunõudja, mitte rahaahne, 3.4 vaid kes oma maja hästi valitseb, kes oma lapsi peab sõnakuulmises kõige aususega. 3.5 Sest kui keegi iseenese maja ei oska juhtida, kuidas ta võib hoolt kanda Jumala Koguduse eest? 3.6 Ta ärgu olgu alles vastpöördunu, et ta ei läheks uhkeks ega langeks sama nuhtluse alla kui kurat. 3.7 Ka olgu tal hea tunnistus neilt, kes on väljaspool Kogudust, et ta ei satuks naeru alla ja kuradi köitesse. 3.8 Nõndasamuti tuleb ka abilistel olla ausad, mitte kahekeelsed, mitte joomamehed, mitte liigkasuvõtjad, vaid sellised, 3.9 kellel usu saladus on puhtas südametunnistuses. 3.10 Ent nad katsutagu enne läbi ja siis, kui nad on laitmatud, astugu nad ametisse. 3.11 Nõndasamuti olgu nende naised ausad, mitte keelepeksjad, kained, ustavad kõigis asjus. 3.12 Koguduse abilised olgu ühe naise mehed, kes oma lapsi ja oma peret hästi juhivad. 3.13 Sest need, kes on hästi pidanud oma ametit, saavutavad enestele kauni lugupidamise ja suure julguse usus, mis on Kristuses Jeesuses. 3.14 Seda kirjutan sulle, ehk ma küll loodan pea tulla sinu juurde, 3.15 et kui ma viibin, sa teaksid, kuidas tuleb käituda Jumala kojas, mis on elava Jumala Kogudus, tõe sammas ja alustugi. 3.16 Ja vastuvaieldamatu suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks mõistetud Vaimus, ilmunud inglitele, kuulutatud paganate seas, usutud maailmas, üles võetud ausse!
4.1 Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole, 4.2 valekuulutajate silmakirjaliku vagaduse tõttu, kes oma südametunnistusse otsekui tulise märgi on põletanud 4.3 ja keelavad abiellumast ning maitsmast rooga, mis Jumal on loonud selleks, et usklikud ja tõetundjad seda vastu võtaksid tänuga. 4.4 Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea, ja miski ei ole hüljatav, kui seda vastu võetakse tänuga. 4.5 Sest seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi. 4.6 Kui sa seda vendadele ette paned, oled sa Kristuse Jeesuse hea abiline ja toidad ennast usu ja hea õpetuse sõnadega, mida sa oled järginud. 4.7 Ent kõlvatut ja vananaiste vada väldi, aga harjuta ennast jumalakartuses. 4.8 Sest ihulikust harjutusest on pisut kasu; aga jumalakartusest on kasu kõigile asjadele ja sellel on käesoleva ja tulevase elu tõotus. 4.9 Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav. 4.10 Sest selleks me näeme vaeva ja võitleme, et me oleme lootnud elava Jumala peale, Kes on kõigi inimeste, iseäranis usklike, Õnnistegija. 4.11 Seda käsi ja õpeta! 4.12 Ükski ärgu põlaku sinu noorust, vaid ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses. 4.13 Kuni ma tulen, ole hoolas ette lugema, manitsema ja õpetama. 4.14 Ära jäta eneses peituvat armuannet hooletusse, mis sulle anti ennustuse läbi, kui vanemad panid oma käed sinu peale. 4.15 Seda harrasta, selles ela, et sinu edenemine oleks ilmne kõikidele. 4.16 Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad.
5.1 Vana meest ära sõitle valjusti, vaid manitse teda kui isa, nooremaid kui vendi, 5.2 vanemaid naisi kui emasid, nooremaid kui õdesid kõiges meelepuhtuses. 5.3 Austa leski, kes on õiged lesknaised. 5.4 Aga kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi, siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile. Sest see on meelepärane Jumala ees. 5.5 Aga kes õige lesk on ja üksi maha jäänud, see loodab Jumala peale ja jääb kindlasti anumistesse ja palvetesse ööd ja päevad. 5.6 Aga kes elab lihahimus, see on elusalt surnud. 5.7 Ja sedagi pane südamele, et nad oleksid laitmatud. 5.8 Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu. 5.9 Leskede hulka loetagu ainult niisugune, kes on vähemalt kuuskümmend aastat vana ja on olnud ühe mehe naine, 5.10 ja kes on tunnustatud heade tegude poolest, kui ta on kasvatanud lapsi, kui ta on vastu võtnud võõraid, kui ta on pühade jalgu pesnud, kui ta on aidanud hädasolijaid, kui ta on püüdnud teha kõiksugust head. 5.11 Kuid nooremaid leski keeldu vastu võtmast, sest kui iharus neid Kristuse kiuste vallutab, siis nad tahavad minna mehele, 5.12 ja neid tuleb süüdistada selles, et nad on hüljanud esimese usu. 5.13 Kui nad on pealegi jõude, harjuvad nad käima mööda maju, ja siis ei ole nad mitte ainult jõude, vaid ka lobisejad ning uudishimulikud ja räägivad sobimatuid asju. 5.14 Ma tahan siis, et nooremad läheksid mehele ja tooksid lapsi ilmale, valitseksid majatalitusi ega annaks vastasele põhjust solvamiseks. 5.15 Sest mõned ongi juba pöördunud saatana jälgedesse. 5.16 Kui kellelgi usklikul mehel või naisel on leski omaste seas, siis nad hooldagu neid ja ärgu saagu need koormaks Kogudusele, et see võiks hooldada tõelisi leski. 5.17 Vanemaid, kes hästi juhatavad Kogudusi, peetagu kahekordse austuse vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses. 5.18 Sest Kiri ütleb: „Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!” ja: „Töötegija on oma palga väärt!” 5.19 Vanema vastu tõstetud kaebust ära võta kuulda, kui ei ole juures kaht või kolme tunnistajat. 5.20 Kes pattu teevad, neid noomi kõikide ees, et ka teistel oleks hirm. 5.21 Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ja äravalitud inglite ees, et sa seda pead silmas ilma eelarvamiseta ega tee midagi erapoolikult. 5.22 Ära ole kärmas kellelegi käsi pea peale panema ja ära tee ennast teiste pattude osaliseks. Pea ennast puhtana. 5.23 Ära joo enam ainult vett, vaid tarvita pisut viina oma kõhu pärast ja oma sageda põdemise pärast. 5.24 Mõnede inimeste patud on kohe avalikud ja on kohe hukkamõistetavad, aga mõnede omad saavad tagantjärele ilmsiks. 5.25 Samuti on ka head teod kohe avalikud, ja needki, mis seda ei ole, ei või jääda varjule.
6.1 Kõik need, kes on orjaikke all, pidagu oma isandaid kõige austuse väärt, et Jumala nime ja õpetust ei pilgataks. 6.2 Aga kellel on usklikud isandad, ärgu pidagu neid halvemaks, sellepärast et nad on vennad, vaid orjaku neid veel parema meelega, sest et nad on usklikud ja armsad ning harrastavad heategevust. Seda õpeta ja manitse. 6.3 Kui keegi õpetab teisiti ega hoia meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja õpetuse poole, mis viib jumalakartusele, 6.4 siis on see iseennast täis ega saa aru millestki, vaid on haige küsimuste ja vaidlemiste poolest, millest tõuseb kadedust, riidu, laimu, kurje kahtlusi, 6.5 alalisi tülitsusi inimeste vahel, kelle mõistus on rikutud ja kellel on tõde läinud käest, kes peavad jumalakartust tuluallikaks. 6.6 Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega. 6.7 Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. 6.8 Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul. 6.9 Ent kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. 6.10 Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu. 6.11 Aga sina, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! 6.12 Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust; selleks sa oled kutsutud ja oled tunnistanud head tunnistust paljude tunnistajate ees. 6.13 Ma käsin sind Jumala ees, Kes kõik teeb elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, Kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, 6.14 et sa peaksid käsku kinni veatult ja laitmatult kuni meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, 6.15 mille omal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus vägev valitseja, kuningate Kuningas ja kõigi isandate Issand, 6.16 Kellel üksi on surematus, Kes elab ligipääsmatus valguses, Keda ükski inimene ei ole näinud ega võigi näha! Temale olgu austus ja igavene vägi! Aamen. 6.17 Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, Kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks, 6.18 teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest, olla helde käega ning jagada teistele 6.19 ja koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu. 6.20 Oh Timoteos! Hoia enda hooleks antud vara ning pöördu ära kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse väidetest, 6.21 mida mõningad kiidavad enestel olevat ning on ära eksinud usust. Arm teiega!
1.1 Paulus, Jumala tahtel Kristuse Jeesuse Apostel tõotuse järgi elust, mis on Kristuses Jeesuses, 1.2 armsale pojale Timoteosele: armu, halastust, rahu Jumalalt Isalt ja Kristuselt Jeesuselt, meie Issandalt! 1.3 Ma tänan Jumalat, Keda ma oma esivanemaist saadik teenin puhta südametunnistusega, nagu ma ka lakkamata mõtlen sinule oma palvetes ööd ja päevad, 1.4 igatsedes sind näha ja meelde tuletades sinu pisaraid, et täituda rõõmuga, 1.5 kui mulle meenub sinu silmakirjatsematu usk, mis enne elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Euniikes ja nüüd, nagu ma olen veendunud, elab ka sinus. 1.6 Selles asjas ma tuletan sinule meelde, et sa õhutaksid lõkkele Jumala armuande, mis sulle sai minu käte pealepanemise kaudu. 1.7 Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu. 1.8 Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest ega minust, Tema vangist, vaid kannata kurja kaasa Evangeeliumiga Jumala väge mööda, 1.9 Kes meid on päästnud ja on kutsunud püha kutsega, mitte meie tegusid mööda, vaid Oma nõu ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu; 1.10 ent nüüd on saanud avalikuks meie Õnnistegija Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, Kes on hävitanud surma ja toonud valge ette elu ja kadumatu põlve Evangeeliumi kaudu, 1.11 milleks mina olen seatud kuulutajaks ja Apostliks ja õpetajaks. 1.12 Sel põhjusel ma ka kannatan seda ega ole mul häbi sellest; sest ma tean, Kellesse ma usun, ja olen julge selles, et Ta on vägev säilitama minu kätte ustud vara tolle päevani. 1.13 Tervete sõnade eeskujuks võta, mida sa oled kuulnud minult usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses. 1.14 Kaunist sinu hooleks antud vara hoia Püha Vaimu läbi, Kes meis elab. 1.15 Sa tead seda, et kõik, kes on Aasias, on löönud lahku minust, nende seas Fügelos ja Hermogenes. 1.16 Issand osutagu halastust Onesiforose perele, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole mitte häbenenud mu ahelaid, 1.17 vaid kui ta saabus Rooma, otsis ta mind suure hoolega ning leidis mind. 1.18 Issand andku temale leida halastust Issanda juures tol päeval! Ja kui palju ta Efesoses oli mulle abiks, tead sina paremini.
2.1 Saa siis vahvaks, mu poeg, armus, mis on Kristuses Jeesuses! 2.2 Ja mis sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate abil, see anna ustavate inimeste kätte, kes on osavad õpetama ka teisi. 2.3 Kannata siis ühtlasi kurja kui Jeesuse Kristuse õilis sõdur! 2.4 Mitte ükski, kes on sõjateenistuses, ei anna ennast peatoiduse hankimise kimpu, muidu ta ei saa olla selle meelt mööda, kes ta on sõtta kutsunud. 2.5 Ja kui keegi võitleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võitle seadusepäraselt! 2.6 Töötaja põllumees peab kõige esiti viljast osa saama! 2.7 Saa aru, mis ma ütlen! Ent Issand andku sulle arusaamist kõigest. 2.8 Pea meeles Jeesust Kristust, Kes on surnuist üles äratatud, Kes on Taaveti soost minu Evangeeliumi järgi, 2.9 mille pärast mina ka kannatan kurja, kandes isegi ahelaid otsekui kurjategija! Kuid Jumala sõna ei ole aheldatud! 2.10 Sel põhjusel ma talun kõike nende pärast, kes on valitud, et nemadki saavutaksid õndsuse Kristuses Jeesuses igavese auga. 2.11 Ustav on see sõna: kui me ühes Temaga oleme surnud, siis me ka elame ühes Temaga; 2.12 kui me ühes kannatame, siis me ka valitseme ühes Temaga; kui me Tema salgame, siis Tema salgab ka meid; 2.13 kui me ei usu, Tema jääb siiski ustavaks; Ta ei või ennast salata. 2.14 Seda tuleta meelde ja kinnita Jumala ees, et nad ei riidleks sõnade pärast. Sellest ei ole mingit kasu, see segab kuuljate meeli. 2.15 Püüa hoolega osutuda kõlbavaks Jumalale kui töötegija, kellel pole tarvis häbeneda, kes tõesõna jagab õieti. 2.16 Kuid kõlvatute tühjade juttude eest hoidu eemale; nende rääkijad lähevad ju ikka kaugemale jumalakartmatuses 2.17 ja nende kõne sööbib enese ümber otsekui vähktõbi; nende seast on Hümenaios ja Fileetos, 2.18 kes on eksinud ära tõest ja ütlevad ülestõusmise juba olnud olevat, ja rikuvad mõnede usu. 2.19 Ent Jumala rajatud alus püsib kindlana ja temal on see pitser: Issand tunneb neid, kes Tema Omad on; ja: ülekohtust loobugu igaüks, kes Issanda nime nimetab. 2.20 Aga suures majas ei ole mitte ainult kuld- ja hõbe-, vaid ka puuastjaid ja saviastjaid, ja muist on väärikamaks ja muist halvemaks tarvitamiseks. 2.21 Kui keegi nüüd iseennast neist puhastab, saab ta astjaks väärikama tarvituse jaoks ja on pühitsetud ning tarvilik oma isandale, kõlvuline igaks heaks teoks. 2.22 Põgene nooreea himude eest! Taotle õigust, usku, armastust, rahu nendega, kes Issandat appi hüüavad puhtast südamest! 2.23 Väldi rumalaid ja lapsikuid küsimusi; sest sa tead, et need toovad tüli. 2.24 Ent Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja, 2.25 kes tasase meelega noomib vastupanijaid, et Jumal neile kuidagi annaks meelt parandada ja tunnetada tõde, 2.26 kaineneda ja vabaneda kuradi paelust, kes on nad kinni võtnud täitma tema tahtmist.
3.1 Aga seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu. 3.2 Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, 3.3 südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, 3.4 petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, 3.5 kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge. Ja nendest hoidu eemale. 3.6 Sest nende seas on ka mõned, kes poetuvad majadesse ja võtavad oma võrku pattudega koormatud ja mõnesuguste himudega aetavaid naisterahvaid, 3.7 kes alati on õppijad, kuid kunagi ei pääse tõe tunnetusele. 3.8 Aga otsekui Jannes ja Jambres hakkasid vastu Moosesele, nõnda hakkavad need vastu tõele; nad on inimesed, kes on arust ära ega pea paika usu poolest. 3.9 Aga nad ei saa ka mitte enam kaugele, sest nende hullustus saab kõigile avalikuks, nagu ka nondega sündis. 3.10 Ent sina oled järginud mind minu õpetuses, eluviisis, nõuandes, usus, pikas meeles, armastuses, kannatlikkuses, 3.11 tagakiusamistes, kannatamistes, mis said mulle osaks Antiookias, Ikoonionis, Lüstras; milliseid tagakiusamisi ma kannatasin ja millest kõigist mind päästis Issand. 3.12 Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga. 3.13 Aga kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks, eksitades teisi ja eksides. 3.14 Ent sina jää sellesse, mida oled õppinud ja milles oled kindel, sest sa tead, kellelt sa selle oled õppinud; 3.15 ja et sina lapsest saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. 3.16 Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, 3.17 et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud.
4.1 Ma tunnistan kindlasti Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, Kes mõistab kohut elavate ja surnute üle, niihästi Tema tulemist kui ka Tema Riiki. 4.2 Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse kõige pika meelega ja õpetamisega. 4.3 Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, 4.4 ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole. 4.5 Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee Evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma ametit õieti. 4.6 Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. 4.7 Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! 4.8 Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist. 4.9 Katsu ruttu minu juurde tulla! 4.10 Sest Deemas jättis mind maha ning hakkas armastama seda maailma ja läks Tessaloonikasse, Kreskes Galaatiasse, Tiitus Dalmaatiasse. 4.11 Luukas üksi on mu juures. Võta Markus ja too ta enesega, sest teda on mulle väga vaja abiliseametisse. 4.12 Tühhikose ma läkitasin Efesosse. 4.13 Kuub, mille ma jätsin Troasse Karpose juurde, too tulles kaasa, ja raamatud, eriti pärgamendid. 4.14 Vasksepp Aleksandros on mulle teinud palju paha. Issand tasugu talle ta tegusid mööda! 4.15 Hoidu ka sina tema eest, sest ta on kõvasti vastu pannud meie sõnadele. 4.16 Kui ma esimest korda kohtus kostsin enese eest, ei olnud ükski mulle toeks, vaid kõik jätsid mind maha. Ärgu arvatagu seda neile süüks. 4.17 Aga Issand seisis minu eest ja kinnitas mind, et sõna kuulutamine minu läbi teostuks täiel määral ja kõik paganad kuuleksid seda; ja ma pääsesin lõukoera suust. 4.18 Küll Issand mind ka välja tõmbab kõigist kurjadest tegudest ja aitab Oma taevasesse Riiki. Temale olgu austus ajastute ajastuteni! Aamen. 4.19 Tervita Priskat ja Akvilat ja Onesiforose peret. 4.20 Erastos jäi Korintosesse; Trofimose ma jätsin haigelt Mileetosesse. 4.21 Rutta, et sa enne talve saabud! Eubulos ja Puudes ja Linos ja Klaudia ja kõik vennad tervitavad sind. 4.22 Issand Jeesus Kristus olgu sinu vaimuga! Arm olgu teiega!
1.1 Paulus, Jumala sulane, Jeesuse Kristuse Apostel Jumala valitute usu ja tõetunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele, 1.2 Apostel igavese elu lootuses, mille Jumal, Kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu - 1.3 omal ajal aga tegi Tema Oma sõna avalikuks jutlustamises, mis minu kätte on usaldatud Jumala, meie Õnnistegija käsul - 1.4 Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest: armu ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Kristuselt Jeesuselt, meie Õnnistegijalt! 1.5 Selle tarvis ma jätsin sind Kreetasse, et sa korraldaksid, mis veel jäi korraldamata, ja seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma sind käskisin, 1.6 kui kuskil leidub laitmatu isik, ühe naise mees, kellel on usklikud lapsed, nõnda et neile ei saa ette heita kõlvatut elu ega kangekaelsust. 1.7 Sest Koguduse ülevaataja peab olema kui Jumala majapidaja, laitmatu, mitte isemeelne, mitte äkiline, mitte joodik, mitte riiakas, mitte liigkasupüüdja, 1.8 vaid külalislahke, headuse armastaja, mõistlik, õige, püha, kasin; 1.9 ta pidagu kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele, et ta oleks võimeline niihästi manitsema terves õpetuses kui ka kummutama vasturääkijate väited. 1.10 Sest on olemas palju kangekaelseid, tühja jutu mehi ja eksitajaid, kõige enam ümberlõigatute seas, 1.11 kelle suu tuleb sulgeda, kes pööravad ära terved pered, õpetades sündmatuid asju häbematu kasu pärast. 1.12 Üks neist, nende oma prohvet, on öelnud: „Kreetalased on luiskajad, õelad loomad ja laisklejad vatsad!” 1.13 See tunnistus on tõsi. Sellepärast noomi neid valjusti, et nad saaksid terveks usus 1.14 ega paneks tähele juutide tühje jutte ja tõest eemalepöördunud inimeste käske! 1.15 Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas, vaid rüve on niihästi nende meel kui südametunnistus. 1.16 Nemad väidavad, et nad tunnevad Jumalat, aga tegudega nad salgavad; sest nad on jälgid ja sõnakuulmatud ja igaks heaks tööks kõlbmatud.
2.1 Ent sina räägi seda, mis sünnib ühte terve õpetusega. 2.2 Vanad mehed olgu karsked, ausad, mõistlikud, terved usus, armastuses, kannatlikkuses. 2.3 Samuti käitugu elatanud naised nõnda, nagu on kohane pühadele; nad ärgu olgu keelekandjad ega suured viinavõtjad, vaid õpetagu head, 2.4 et nad võiksid mõistlikult juhatada noori naisi armastama oma mehi ja lapsi, 2.5 olema viisakad, kasinad, majatalituses hoolikad, head, allaheitlikud oma meestele, et Jumala sõna mitte ei pilgataks. 2.6 Samuti käsi nooremaid mehi käituda viisakalt. 2.7 Sea ennast igapidi heategude eeskujuks, õpetuses osuta selgust, ausust, 2.8 tervet vääramata sõna, et vastane tunneks häbi, kui tal ei ole teist rääkida midagi paha. 2.9 Orje käsi alistuda oma isandaile ja olla kõiges nende meele järgi, mitte vastu rääkida, 2.10 mitte midagi näpata, vaid osutada täit head ustavust, et kaunistada kõiges Jumala, meie Õnnistegija õpetust. 2.11 Sest Jumala õndsakstegev arm on ilmunud kõigile inimestele 2.12 ja kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul, 2.13 oodates õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist, 2.14 Kes Iseenese andis meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada Enesele pärisrahvaks, Kes agar on tegema häid tegusid. 2.15 Seda räägi ja manitse ning veena kõige nõudlikkusega. Keegi ärgu põlaku sind!
3.1 Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja ülemaile, oleksid sõnakuulelikud, valmis igaks heaks teoks, 3.2 ei laimaks kedagi, ei oleks riiakad, vaid leebed, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu. 3.3 Sest ka meie olime kord mõistmatud, sõnakuulmatud, eksijad, mitmesuguste himude ja lõbude orjad ning elasime kurjuses ja kadeduses, olime vihatavad ja vihkasime üksteist. 3.4 Aga kui Jumala, meie Õnnistegija heldus ja inimesearmastus ilmus, 3.5 siis Ta päästis meid, ei mitte õiguse tegude tõttu, mida me oleksime teinud, vaid Oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu, 3.6 Keda Tema on rikkalikult välja valanud meie peale Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija läbi, 3.7 et meie, tema armu läbi õigeks tehtud, saaksime igavese elu pärijaiks lootuse järgi. 3.8 See sõna on ustav; ja ma tahan, et sa neid asju teravasti rõhutaksid, et need, kes usuvad Jumalasse, oleksid hoolsad heade tegude tegemises; need on head ja kasulikud inimestele. 3.9 Aga väldi rumalaid uurimusi ja sugukondade nimekirju ning riidu ja vaidlusi käsu pärast; sest need on kasutud ja tühised. 3.10 Eksiõpetusega inimesest pöördu ära, kui sa teda ühe korra või kaks oled noominud, 3.11 teades, et niisugune on pöörane ja teeb pattu ning on iseenese hukka mõistnud. 3.12 Kui ma Artemase või Tühhikose läkitan sinu juurde, siis tõtta tulema minu juurde Nikoopolisse; sest ma olen otsustanud seal viibida talve. 3.13 Käsutundja Zeenas ja Apollos varusta hoolsasti teekonnale, et neil midagi ei puuduks. 3.14 Õppigu meiegi omad harrastama häid tegusid hädavajalikeks tarvidusteks, et nad ei jääks viljatuks. 3.15 Sind tervitavad kõik, kes on minuga. Tervita neid, kes meid armastavad usus. Arm olgu teie kõikidega!
1.1 Paulus, Kristuse Jeesuse vang ja vend Timoteos armsale Fileemonile, meie kaastöölisele 1.2 ja armsale õele Appiale ja Arhipposele, meie kaasvõitlejale, ja sinu majasse kogunevale kogudusele. 1.3 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 1.4 Ma tänan alati oma Jumalat, kui ma mõtlen sinule oma palveis; 1.5 sest ma kuulen sinu armastusest ja usust, mis sul on Issanda Jeesuse poole ja kõigi pühade vastu, 1.6 et su usu ühendus minuga saaks vägevaks kõige hea tunnetamises, mis meis on Kristuse kohta. 1.7 Sest mul oli palju rõõmu ja troosti sinu armastusest, sest et pühade südamed on kosutatud sinu läbi, vend. 1.8 Sellepärast, kuigi mul on Kristuses palju julgust sind käskida, mida tuleb teha, 1.9 ma siiski armastuse pärast pigemini palun sind, olles, mis ma olen, vana Paulus, ja nüüd pealegi Kristuse Jeesuse vang. 1.10 Ma palun sind oma poja Oneesimose pärast, kelle ma sünnitasin ahelais olles ja 1.11 kes kord oli sinule kasutu, aga nüüd on sinule ja minule väga kasulik; tema ma läkitan sulle tagasi, 1.12 tema, see on, mu oma südame! 1.13 Ma oleksin tahtnud teda pidada enese juures, et ta sinu asemel oleks abiks mulle, kes olen ahelais evangeeliumi pärast. 1.14 Kuid ilma sinu nõustuseta ma ei tahtnud midagi teha, et sinu heategu ei näiks olevat sunnitud, vaid on vabatahtlik. 1.15 Sest ta oligi vist sellepärast mõneks ajaks eraldatud sinust, et sa teda saaksid pidada igavesti, 1.16 mitte kui orja, vaid rohkem kui orja, kui armast venda, iseäranis minule armast, kui palju enam sinule niihästi liha poolest kui Issandas. 1.17 Kui sa nüüd mind pead oma kaaslaseks, siis võta ta vastu kui mind ennast. 1.18 Aga kui ta sulle on teinud mingit ülekohut või kui tal on võlgu sinuga, siis pane see minu arvele. 1.19 Mina, Paulus, olen seda kirjutanud ise oma käega: „Mina maksan!” Ma seda ei ütlegi, et sa iseenesegi oled mulle võlgu. 1.20 Jah, vend, mina tahaksin, et mul sinust oleks kasu Issandas! Kosuta mu südant Kristuses! 1.21 Veendunud olles sinu sõnakuulmises, kirjutan sulle. Ma tean, et sa teed veel enamgi kui ma ütlen. 1.22 Ühtlasi valmista mulle paik küllatulekuks, sest ma loodan, et mind teie palvete kaudu teile tagasi kingitakse. 1.23 Sind tervitavad Epafras, mu kaasvang Kristuses Jeesuses, 1.24 Markus, Aristarhos, Deemas, Luukas, minu kaastöölised. 1.25 Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga!
1.1 Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu, 1.2 siis on Ta neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, Kelle Ta on pannud kõigi asjade pärijaks, Kelle läbi Ta on teinud maailmaajastud, 1.3 Kes, olles Tema aupaistus ning Ta olemuse kuju ja kandes kõike Oma vägeva sõnaga, pärast seda kui Ta Iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus Ausuuruse paremale käele kõrguses 1.4 ning sai seda ülemaks Inglitest, mida kõrgema nime Ta on pärinud kui nemad. 1.5 Sest missugusele Inglile on Ta iganes öelnud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!”, või jälle: „Mina tahan olla Temale Isaks ja Tema peab olema Mulle Pojaks!”? 1.6 Ent sellest, kui Ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb Ta: „Ka kõik Jumala Inglid kummardagu Teda!” 1.7 Ent Inglitest Ta ütleb küll: „Ta teeb Oma Inglid tuulteks ja Oma teenijad tuleleegiks!” 1.8 Aga Pojale Ta ütleb: „Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, Su valitsuskepp on õigluse kepp! 1.9 Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, Sinu Jumal, Sind võidnud rõõmuõliga enam kui Su kaaslasi!” 1.10 Ja: „Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on Su käte tööd! 1.11 Need hävivad, aga Sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub 1.12 ja Sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga Sina oled seesama ja Sinu aastad ei lõpe!” 1.13 Või missugusele Inglile on Ta kunagi öelnud: „Istu Mu paremale käele, kuni Ma panen Su vaenlased Su jalgealuseks järiks!” 1.14 Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad?
2.1 Sellepärast tuleb meil palju hoolsamini silmas pidada seda, mida oleme kuulnud, et me kuidagi mööda ei libiseks. 2.2 Sest kui Inglite kaudu räägitud sõna püsis kindlana ja kõik üleastumine ja sõnakuulmatus sai oma õige palga, 2.3 kuidas me siis võime pääseda pakku, kui me ei hooli nii suurest päästest, mis oma kuulutuse alguse sai Issandalt ja mille kinnitasid meisse need, kes seda kuulsid, 2.4 kui Jumal ühes nendega andis tunnistust tunnustähtedega ja imedega ja mõnesuguste vägevate tegudega ja Püha Vaimu jagamistega Oma tahte järgi. 2.5 Sest mitte Inglitele ei alistanud Ta tulevast maailma, millest me räägime, 2.6 vaid keegi on kuskil tunnistanud, öeldes: „Mis on inimene, et Sa temale mõtled, või inimese poeg, et Sa tema eest hoolitsed? 2.7 Sa tegid ta pisut alamaks Inglitest; Sa ehtisid teda au ja austusega; 2.8 kõik Sa panid tema jalge alla!” Sest alistades kõik temale, ei jätnud ta midagi temale alistamata. Aga nüüd me ei näe veel kõike temale alistatuna. 2.9 Ent Teda, Kes sai üürikeseks ajaks alamaks Inglitest, Jeesust, me näeme Tema surma kannatamise pärast au ja austusega ehitud, et Ta Jumala armust igaühe eest maitseks surma. 2.10 Sest Temale, Kelle pärast ja Kelle läbi on kõik, sobis, et Ta selle, kes palju lapsi ausse viib, nende õndsuse ülemjuhi, teeks täiuslikuks kannatuste kaudu. 2.11 Sest niihästi pühitseja kui pühitsetavad on kõik üht Isa; sel põhjusel Tema ka ei häbene neid nimetada vendadeks, 2.12 öeldes: „Ma tahan Su nime kuulutada Oma vendadele, keset kogudust Ma tahan laulda Sulle kiitust!” 2.13 Ja jälle: „Ma loodan Tema peale!”; ja jälle: „Vaata, siin olen Mina ja lapsed, keda Jumal Mulle on andnud!” 2.14 Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis Temagi sai otse samal viisil osa sellest, et Ta surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli surm, see on kuradi, 2.15 ja vabastaks need, kes surma kartusest olid kogu eluaja kinni orjapõlves. 2.16 Sest ega Ta ometi hoolitse Inglite eest, vaid Ta hoolitseb Aabrahami soo eest! 2.17 Sellepärast pidi Ta kõiges saama vendade sarnaseks, et Ta oleks halastaja ja ustav ülempreester teenistuses Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. 2.18 Sest selles, milles Ta on kannatanud kiusatud olles, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse.
3.1 Sellepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, pange tähele meie tunnistuse Apostlit ja ülempreestrit Jeesust, 3.2 Kes on ustav Oma ametisseseadjale nagu Mooseski kogu Tema kojas. 3.3 Sest Tema on Moosesest niivõrd suurema au vääriline, kuivõrd maja valmistajal on suurem au kui majal. 3.4 Sest igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal. 3.5 Ja Mooses oli küll ustav sulasena kogu Tema kojas tunnistuseks sellest, mida pidi räägitama, 3.6 aga Kristus kui Poeg on Tema koja üle; ja Tema koda oleme meie, kui me julguse ning lootuse kiitlemise hoiame otsani kindla. 3.7 Sellepärast nõnda nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui te kuulete Tema häält, 3.8 ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal, kiusatuse päeval kõrbes, 3.9 kus teie isad Mind kiusasid ning katsusid, kuigi nad olid näinud Minu tegusid nelikümmend aastat, 3.10 mispärast Ma vihastusin selle sugupõlve peale ning ütlesin: nemad eksivad alati oma südamega, ent Minu teid nad ei õppinud tundma; 3.11 sellepärast Ma vandusin Oma vihas: nad ei pääse mitte Minu hingamisse!” 3.12 Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, 3.13 vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest! 3.14 Sest me oleme saanud Kristuse osalisiks, kui me vaid otsani kindla hoiame esimese usulootuse. 3.15 Kui öeldakse: „Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal”, — 3.16 kes siis olid need kuuljad, kes hakkasid nurisema? Kas need ei olnud kõik, kes olid väljunud Egiptusest Moosese juhatusel? 3.17 Aga kellele Ta oli vihane nelikümmend aastat? Kas mitte neile, kes olid pattu teinud, kelle kehad langesid kõrbes? 3.18 Kellele Ta siis vandus, et nad ei pääse mitte Tema hingamisse? Kas mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? 3.19 Ja nii me näeme, et nad oma uskmatuse pärast ei võinud sisse saada.
4.1 Siis kartkem, et niikaua kui tõotus pääseda Tema hingamisse on täitumata, keegi teist kuidagi ei osutuks hiljaks jäänuks. 4.2 Sest rõõmusõnum on kuulutatud meile nõnda nagu neilegi. Ent kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei imbunud usu läbi neisse, kes seda kuulsid. 4.3 Sest meie, kes usume, saame hingamisse, nõnda nagu Tema on öelnud: „Siis ma vandusin Oma vihas: nad ei pääse mitte Minu hingamisse!”, ehk küll Tema teod olid valmis maailma asutamisest alates. 4.4 Sest kuskil on Ta seitsmendast päevast öelnud nõnda: „Ja Jumal hingas seitsmendal päeval kõigist Oma tegudest”; 4.5 ja siin jälle: „Nad ei pääse mitte Minu hingamisse!” 4.6 Et nüüd asi nii on, et mõned pääsevad sinna ja et need, kellele rõõmusõnumit esmalt kuulutati, ei ole sinna sisse saanud sõnakuulmatuse pärast, 4.7 siis Ta määrab uuesti ühe päeva „tänapäevaks”, öeldes Taaveti kaudu nii pika aja pärast, nagu on enne öeldud: „Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südameid!” 4.8 Sest kui Joosua nad oleks viinud hingamisse, siis ta ei räägiks teisest, pärastisest päevast. 4.9 Seega on Jumala rahval hingamisaeg veel ees. 4.10 Sest kes Tema hingamisse on pääsenud, see hingab ka ise oma tegudest, otsekui Jumal Oma tegudest. 4.11 Siis olgem agarad sellesse hingamisse minema, et keegi ei langeks sõnakuulmatusse samal eeskujul. 4.12 Sest Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja; 4.13 ja ükski loodu ei ole temale nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud Tema silma ees; ja Temale tuleb meil aru anda. 4.14 Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, Kes taevad on läbinud, siis pidagem kinni tunnistusest! 4.15 Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. 4.16 Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.
5.1 Sest iga ülempreester, kes võetakse inimeste seast, seatakse inimeste heaks toimetama teenistust Jumala ees, tooma ande ja ohvreid pattude eest; 5.2 ja tema võib säästa mõistmatuid ning eksijaid; on ta ju ise ka nõtruse sees. 5.3 Ja selle nõtruse pärast peab tema niisamuti nagu rahva eest, ka iseenese eest ohvrit tooma pattude pärast. 5.4 Ka ei võta keegi enesele ise seda au, vaid Jumala kutsel nagu Aarongi. 5.5 Nõnda Kristuski ei võtnud Ise Enesele au saada ülempreestriks, vaid Ta sai selle Temalt, Kes Temale ütles: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!”, 5.6 nõnda nagu Ta teiseski kohas ütleb: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!” 5.7 Tema ohverdas Oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega Sellele, Kes Teda võis päästa surmast, ja Tema palvet kuuldi Ta jumalakartuse pärast. 5.8 Ja ehk Ta oligi Poeg, õppis Ta sõnakuulmist sellest, mida Ta kannatas. 5.9 Ja kui Ta oli saanud täielikuks, sai Tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on Temale sõnakuulelikud, 5.10 ja Jumal nimetas Tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi. 5.11 Sellest oleks meil palju rääkida ning seda on raske sõnadega seletada, sest te olete läinud tuimaks kuulma. 5.12 Sest teie, kes aja poolest peaksite olema õpetajad, vajate jälle, et teile õpetataks Jumala sõnade esimesi algeid, ja olete saanud nende aruliseks, kellele läheb tarvis piima, aga mitte tahket rooga. 5.13 Sest igaüks, kes veel tarvitab piima, ei saa õieti aru õiguse sõnast, sest ta on alles laps. 5.14 Aga täisealiste jaoks on tahke roog, nende jaoks, kelle meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel.
6.1 Sellepärast jätkem kõrvale algõpetus Kristusest ja püüdkem täiuslikkusele ning ärgem hakakem uuesti rajama alust pöördumisele surnud tegudest ja usule Jumalasse, 6.2 õpetusele ristimisest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukatusest. 6.3 Ja nii me teemegi, kui Jumal lubab. 6.4 Sest on võimatu neid, kes korra olid valgustatud ning maitsesid taevalist andi ja said osa Pühast Vaimust, 6.5 ja maitsesid Jumala head sõna ja tulevase maailmaajastu väge 6.6 ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandamisele, sellepärast et nad iseeneste kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad. 6.7 Sest maa, mis joob enesesse rikkalikult sadanud vihma ja kasvatab tarvilist vilja neile, kes seda harivad, saab õnnistuse Jumalalt; 6.8 kuid maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal needusele, ja lõppeks ta põletatakse. 6.9 Aga, armsad, teie suhtes me usume seda, mis on parem ja soodus õndsusele, kuigi me räägime nõnda. 6.10 Sest Jumal ei ole ülekohtune, et Ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud Tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete. 6.11 Aga me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani; 6.12 et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud. 6.13 Sest kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus Ta Iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures Ta oleks võinud vanduda, 6.14 ning ütles: „Tõesti, õnnistusega Ma õnnistan sind ja teen sind väga paljuks!” 6.15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ning sai tõotuse kätte. 6.16 Sest inimesed vannuvad suurema juures ja vanne on neile kinnituseks kui kõige vasturääkimise lõpetus. 6.17 Nii on Jumal selleks, et tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kindlust, vannet tarvitanud vahendiks, 6.18 et kahe kõikumatu asja läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, oleks vägev julgustus meil, kes oleme usaldanud kinni haarata eelolevast lootusest, 6.19 mis meile on otsekui hinge ankur, kindel ja tugev ning ulatub sissepoole eesriide taha, 6.20 kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus, kui ta sai ülempreestriks igavesti Melkisedeki korra järgi.
7.1 Sest see Melkisedek - Saalemi kuningas, kõige kõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see oli koju minemas pärast võitu kuningate üle, ja õnnistas teda, 7.2 kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest saagist ja kes on esmalt, nagu teda tõlgitsetakse, „Õiguse kuningas”, aga siis ka Saalemi kuningas, see on „Rahu kuningas”, 7.3 kes on isata, emata, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata, ent kes on sarnastatud Jumala Pojaga - jääb preestriks igavesti. 7.4 Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham andis saagist kümnist. 7.5 On ju neil Leevi poegadelgi, kes saavad preestriameti, käsk võtta kümnist käsuõpetuse järgi rahva, see on oma vendade käest, ehk küll nemadki on lähtunud Aabrahami niudeist. 7.6 Kuid see, kes ei põlvnenudki nendest, võttis kümnise Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused. 7.7 Ent vasturääkimata on selge, et alam saab õnnistuse ülemalt. 7.8 Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, aga seal see, kellest tunnistatakse, et ta elab. 7.9 Ja Aabrahami kaudu on, niiöelda, Leevigi, kes võtab kümnist, pidanud kümnist maksma; 7.10 sest ta oli veel isa niudeis, kui Melkisedek temale vastu tuli. 7.11 Kui nüüd täiuslikkus oleks leviitide preestriameti kaudu olnud saavutatud — sest sellele on rajatud rahva käsuõpetus — mis vajadust siis veel oli, et teistsugune preester tõusis Melkisedeki korra järgi ega nimetatud teda Aaroni korra järgi? 7.12 Sest preestriameti muutmisega sünnib paratamatult ka käsuõpetuse muutus. 7.13 Sest See, Kellest seda öeldakse, on pärit teisest suguharust, kellest veel ükski ei ole saanud altari juurde. 7.14 On ju teada, et meie Issand on tärganud Juudast, kelle suguharule Mooses ei ole midagi kõnelnud preestriametist. 7.15 Ja asi saab veel palju selgemaks, kui tõuseb teistsugune Melkisedeki sarnane Preester, 7.16 Kes ei ole lihaliku käsusõna käsku mööda saanud preestriks, vaid hääbumatu elu väge mööda. 7.17 Sest tunnistatakse: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!” 7.18 Endise käsusõna tühistus sünnib ju selle tõttu, et see oli jõuetu ja kasutu - 7.19 ei ole ju käsk midagi viinud täiuslikkusele - ent asemele seatakse parem lootus, mille kaudu me tuleme Jumala ligi. 7.20 Ja niivõrd kui see ei tekkinud ilma vandeta — sest need on saanud preestreiks ilma vandeta, 7.21 Tema aga vandega selle seadmisel, kes Temale ütles: „Issand on vandunud ja Tema ei kahetse seda mitte: Sina oled preester igavesti!” — 7.22 Sedavõrd on palju parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus. 7.23 Oli ju neid palju, kes said preestreiks, sellepärast et surm neid keelas jäämast. 7.24 Aga Temal on selle tõttu, et Ta jääb igavesti, preestriamet, mis ei lähe kellegi teise kätte. 7.25 Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest. 7.26 Niisugune Ülempreester peabki ju meil olema: püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest ja kõrgemale saanud kui taevad, 7.27 Kellel ei ole mitte iga päev vaja nõnda nagu ülempreestril esiti tuua ohvreid enese pattude eest ja siis rahva pattude eest; sest seda on Ta igaks puhuks teinud, kui Ta Iseenese tõi ohvriks. 7.28 Sest käsk seab nõdrad inimesed ülempreestreiks, aga vande sõna, mis on hilisem käsuõpetusest, seab Poja, Kes on täiuslikuks saanud igaveseks.
8.1 Aga peaasi selles, millest me kõneleme, on see: meil on selline Ülempreester, Kes istub Ausuuruse istme paremal käel taevas, 8.2 pühamu ja tõelise telgi ametitalitaja, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene. 8.3 Sest iga ülempreester seatakse ohverdama ande ja ohvreid, mispärast on paratamata vajalik, et Tal oleks midagi ning seda, mida ohverdada. 8.4 Kui Ta nüüd oleks maa peal, ei Ta siis olekski preester, sest on olemas neid, kes käsuõpetuse järgi ohverdavad ande 8.5 ja kes teenivad selles, mis on taevase pühamu kuju ja vari, nagu Moosesele ilmutati, kui ta hakkas telki valmistama. Sest nii öeldi talle: „Vaata, et sa kõik teed selle eeskuju järgi, mis sulle mäel näidati!” 8.6 Aga nüüd on Tema saanud seda kallima ameti, mida parema lepingu vahemees Ta ka on, mis on rajatud parematele tõotustele. 8.7 Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, ei siis oleks otsitud aset teisele. 8.8 Sest neid laites ütleb prohvet neile: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil Ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: 8.9 mitte selle lepingu sarnase, mille Ma tegin nende vanematega sel päeval, mil Ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt — sest nad ei jäänud Minu lepingusse ja nii Minagi ei hoolinud neist, ütleb Issand — 8.10 vaid leping, mille Ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: Ma panen neile meelde Oma käsud ja kirjutan need neile südamesse; siis Ma olen neile Jumalaks ja nemad on Mulle rahvaks! 8.11 Siis ei õpeta keegi enam oma kaaskodanikku ega vend oma venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad Mind, niihästi nende pisukesed kui nende suured. 8.12 Sest Ma olen armuline nende ülekohtustele tegudele ega tuleta enam meelde nende patte!” 8.13 Kui ta nimetab uut, siis on ta esimese tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja iganeb, on hävimisele ligi!
9.1 Esimesel lepingul olid ju ka oma Jumalateenistuse korraldused ja oma maine pühamu. 9.2 Sest enne valmistati esimene telk, milles olid küünlajalg ja laud ja vaateleivad laual; seda kutsutakse „pühaks paigaks.” 9.3 Ent teise eesriide taga oli telk, mida kutsutakse „kõige pühamaks paigaks.” 9.4 Seal oli kuldne suitsutusaltar ja seaduselaegas, mis oli üleni kullaga karratud; selle sees oli kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja seaduselauad. 9.5 Ent laeka peal olid auhiilguse keerubid, kes varjasid lepituskaant. Sellest kõigest ei ole nüüd tarvis üksikasjalikult rääkida. 9.6 Et need kõik nõnda on korrastatud, siis lähevad eestelki alati preestrid, kes toimetavad Jumalateenistusi, 9.7 aga teise läheb korra aastas üksnes ülempreester, mitte ilma vereta, mille ta ohverdab oma ja rahva eksimuste eest. 9.8 Sel kombel näitab Püha Vaim, et tee pühasse paika veel ei ole avatud, niikaua kui esimene telk veel on olemas. 9.9 See on praeguse aja kohta võrdum, mille kohaselt ohverdatakse ande ja ohvreid, mis ei suuda teha südametunnistuse poolest täiuslikuks seda, kes toimetab teenistust, 9.10 vaid mis samuti nagu toidud ja joogid ja mitmesugused pesemised on ainult liha korraldused, kehtivad seniks, kui kätte jõuab uuendatud korra aeg. 9.11 Aga Kristus, kui Tema tuli tulevaste heade andide Ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see on, mis ei ole pärit sellest loomisest, 9.12 ja ka mitte sikkude ega vasikate verega, vaid Iseenese Verega, läks ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse. 9.13 Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mis riputatakse nende peale, kes on rüvetunud, pühitseb liha puhtuseks, 9.14 kui palju enam Kristuse Veri, Kes igavese Vaimu läbi Iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. 9.15 Ja sellepärast on Tema uue lepingu vahemees, et pärast Tema surma, mis oli lunastuseks esimese lepingu ajal olnud üleastumistest, need, kes on kutsutud, kätte saaksid igavese pärandi. 9.16 Sest seal, kus on olemas testament, on hädavajalik, et tõendataks ka testamenditegija surm. 9.17 Sest testament hakkab kehtima pärast surma; sest see ei ole kunagi jõus, niikaua kui testamenditegija on elus. 9.18 Sellepärast ei ole ka esimest lepingut pühitsetud ilma vereta. 9.19 Sest kui Mooses kõigele rahvale oli ette lugenud kogu käsu käsuõpetuse järgi, võttis ta vasikate ja sikkude vere ühes vee ja punase villa ja iisopiga ja piserdas seda niihästi raamatu enese kui ka kõige rahva peale 9.20 ning ütles: „See on selle lepingu veri, mille Jumal on seadnud teie jaoks!” 9.21 Ja samuti ta piserdas verd ka telgi ja kõigi Jumalateenistuseriistade peale. 9.22 Ja peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas. 9.23 Nii on siis tarvis, et taevalike asjade kujud puhastatakse sel teel, aga taevasi asju endid puhastatakse paremate ohvritega kui need. 9.24 Sest Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse, vaid taevasse Enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest, 9.25 aga mitte Ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu ülempreester igal aastal läks pühasse paika võõra verega, 9.26 sest muidu oleks Ta pidanud mitu korda kannatama maailma rajamisest alates; aga nüüd on Ta maailmaajastute lõpul korra ilmunud, et Oma ohvriga kaotada patt. 9.27 Ja otsekui inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda kohus, 9.28 nõnda ka Kristus, Kes üks kord tõi Enese ohvriks, et ära võtta paljude patud, ilmub teist korda ilma patuta neile, kes Teda ootavad õndsuseks.
10.1 Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid, 10.2 sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud. 10.3 Ent ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde. 10.4 Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta. 10.5 Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid Mulle ihu: 10.6 põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast! 10.7 Siis Ma ütlesin: vaata, Ma tulen — rullraamatus on Minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!” 10.8 Kuna Ta eespool ütleb: „Ohvreid ja ande ning põletus- ja patuohvreid Sa ei tahtnud ega olegi need Su meele järgi, kuigi neid käsu järgi tuuakse”, 10.9 siis ütleb Ta pärast: „Vaata, Ma tulen tegema Su tahtmist!” Sellega Ta tunnistab tühjaks esimese ohvri, et panna kehtima teine. 10.10 Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse Ihu ohvriga ühel hoobil. 10.11 Ja iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta; 10.12 aga Tema, kui Ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele 10.13 ja ootab nüüd ainult, kuni Ta vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks. 10.14 Sest ühe ohvriga on Ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse. 10.15 Seda tunnistab meile ju ka Püha Vaim; sest kui Ta oli öelnud: 10.16 „Niisugune on leping, mille Ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse Oma käsud ja kirjutan need neile meelde 10.17 ega mäleta enam nende patte ja ülekohtutegusid!” 10.18 Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam tarvis ohvrit nende eest. 10.19 Nii on meil siis, vennad, Jeesuse Veres julgus sissepääsuks pühasse paika; 10.20 ja selle on Ta meile avanud uueks ja elavaks teeks eesriide, see on Oma liha kaudu; 10.21 ja meil on suur Preester Jumala koja üle. 10.22 Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest, 10.23 ja ihu poolest pestud puhta veega, pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest. Sest ustav on See, Kes seda on tõotanud. 10.24 Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. 10.25 Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat. 10.26 Sest kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest; 10.27 vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad. 10.28 Kui keegi rikub Moosese käsku, siis peab ta ilma armuta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale, 10.29 kui palju hirmsama nuhtluse te arvate siis ära teeninud olevat selle, kes Jumala Poega jalgadega tallab ega pea pühaks lepingu Verd, millega ta on pühitsetud, ja teotab armu Vaimu? 10.30 Me tunneme ju Seda, Kes ütleb: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte!” ja taas: „Issand mõistab kohut Oma rahvale!” 10.31 Hirmus on elava Jumala kätte langeda! 10.32 Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust, 10.33 kord nii, et te teotamiste ja viletsuste läbi olite tehtud maailma naeruks, kord jälle nii, et saite nende osalisteks, kellel oli sama saatus. 10.34 Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas. 10.35 Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga. 10.36 Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse. 10.37 Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb See, Kes peab tulema ega viivita mitte! 10.38 Aga Minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole Minu hingel temast head meelt!” 10.39 Ent meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!
11.1 Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. 11.2 Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse. 11.3 Usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse. 11.4 Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige, kui Jumal andis tunnistuse tema andide kohta, ja usu kaudu ta räägib veel pärast surmagi. 11.5 Usu läbi võeti ära Eenok, et ta surma ei näeks, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Sest enne äravõttu oli ta juba saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane. 11.6 Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad. 11.7 Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis hukka maailma ning sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. 11.8 Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb. 11.9 Usu läbi asus ta võõrana elama tõotusemaale otsekui võõrale maale ja elas telkides ühes Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sama tõotuse kaaspärijad; 11.10 sest ta ootas linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal. 11.11 Usu läbi sai isegi Saara rammu soo rajamiseks ja pealegi üle oma ea, sellepärast et ta pidas ustavaks teda, kes tõotuse oli andnud. 11.12 Sellepärast sündis ka ühest ja pealegi elatanud mehest nii palju nagu taevas tähti ja nagu mere ääres liiva, mida ei saa ära lugeda. 11.13 Usus need kõik surid ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid ning tunnistasid endid olevat võõrad ja majalised maa peal. 11.14 Sest need, kes seda ütlevad, näitavad, et nad otsivad kodumaad. 11.15 Ja kui nad oleksid mõelnud seda kodumaad, kust nad olid väljunud, siis oleks neil ju olnud juhust minna tagasi. 11.16 Ent nüüd nad igatsevad paremat kodumaad, see on taevast; seepärast ei ole Jumalal neist häbi ja Ta laseb Ennast nimetada nende Jumalaks; sest Ta on neile valmistanud linna. 11.17 Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki, kui teda katsuti, ja ohverdas selle ainusündinu, kui ta oli saanud tõotused 11.18 ning kui temale oli öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!” 11.19 Sest ta mõtles, et Jumal on võimeline ka surnuist üles äratama; selle mõistukujuks ta sai tema ka tagasi. 11.20 Usu läbi õnnistas ka Iisak Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes. 11.21 Usu läbi õnnistas Jaakob surres kumbagi Joosepi poegadest ja palvetas oma kepi pära najal. 11.22 Usu läbi tuletas Joosep oma eluotsal meelde Iisraeli laste väljumist ja tegi korralduse oma luude kohta. 11.23 Usu läbi varjasid vanemad Moosest pärast ta sündimist kolm kuud, sest nad nägid ta ilusa lapse olevat ega kartnud kuninga käsku. 11.24 Usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime, 11.25 pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu, 11.26 arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole. 11.27 Usu läbi ta jättis maha Egiptuse ega kartnud kuninga viha, sest otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana. 11.28 Usu läbi ta pidas Paasapüha ja vere piserdust, et esmasündinute surmaja ei puudutaks neid. 11.29 Usu läbi nad läksid Punasest merest läbi nagu kuiva maad mööda, mida ka egiptlased katsusid teha, aga uppusid. 11.30 Usu läbi langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende ümber. 11.31 Usu läbi ei saanud hoor Raahab hukka ühes sõnakuulmatutega, kui ta salakuulajad oli rahuga vastu võtnud. 11.32 Ja mida ma veel ütleksin? Mul puudub aeg jutustada Giideonist ja Baarakist ja Simsonist ja Jeftast ja Taavetist ja Saamuelist ja prohvetitest, 11.33 kes usu läbi võitsid ära kuningriigid, viisid täide õiguse, said kätte tõotused, sulgesid lõukoerte lõuad, 11.34 kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks, said vägevaks sõjas, ajasid pakku võõraste sõjahulgad. 11.35 Naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi. Teised lasksid ennast piinata ega võtnud vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisiks. 11.36 Teised said kogeda pilget ja rooska, peale selle ahelaid ja vangitorni. 11.37 Neid on kividega visatud, piinatud, lõhki saetud, mõõgaga surmatud; nad on lambanahas ja kitsenahas käinud ühest kohast teise, puuduses, viletsuses, kurja kannatades, nemad, 11.38 kelle väärt maailm ei olnud. Nad eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes. 11.39 Ja need kõik, olles usu läbi saanud tunnistuse, ei saavutanud ometi mitte seda, mis oli tõotatud; 11.40 sest Jumal oli meile varunud midagi paremat, et nad ilma meieta ei pääseks täielikkusesse.
12.1 Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, 12.2 vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, Kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. 12.3 Kujutlege ometi Teda, Kes niisugust vastuhakkamist Enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges. 12.4 Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga 12.5 ja olete unustanud manitsuse, mis teile otsekui lastele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib! 12.6 Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab.” 12.7 Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista? 12.8 Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete värdjad ja mitte pojad. 12.9 Pealegi on meile meie lihased isad olnud karistajaiks ja me oleme neid kartnud; kas me palju enam ei tahaks alistuda vaimude Isale ning elada? 12.10 Sest nemad on küll meid mõnd päeva oma heaksarvamist mööda karistanud, aga Tema karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa Tema pühadusest. 12.11 Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja. 12.12 Seepärast ajage jälle sirgu lõdvad käed ja halvatud põlved 12.13 ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et see, mis lonkav, ei nikastuks, vaid ennemini saaks terveks. 12.14 Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha. 12.15 Ja pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks, 12.16 et keegi ei oleks hooraja või roojane, kes nagu Eesav üheainsa kõhutäie eest andis käest esmasünniõiguse. 12.17 Sest te teate, kuidas ta pärast küll tahtis pärida õnnistust, aga siis hüljati kui kõlvatu; sest ta ei leidnud mahti meeleparanduseks, ehk ta seda küll silmapisaratega otsis. 12.18 Sest te ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei pimeduse ega pilkase pimeduse, ei maru, 12.19 ei pasuna helina ega niisuguse sõnade hääle ligi, mille kuuljad palusid, et neile sõna enam ei räägitaks; 12.20 sest nemad ei suutnud taluda seda keeldu: „Isegi kui üks loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!”; 12.21 ja nii hirmus oli see nähtus, et Mooses ütles: „Ma olen ehmunud ja värisen!”; 12.22 vaid te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga Inglite juurde, 12.23 ja esmasündinute piduliku kogu ning koguduse juurde, kes on kirja pandud taevasse, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja õigete vaimude juurde, kes on saanud täiuslikeks, 12.24 ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde ja Piserdamisvere juurde, mis paremini räägib kui Aabeli veri. 12.25 Katsuge, et teiegi teda ei hülga, Kes räägib! Sest kui ei ole pääsenud need, kes maapealse kõneleja hülgasid, kui palju vähem pääseme meie, kui me pöördume ära Temast, kes on taevastest, 12.26 Kelle hääl tookord pani kõikuma maa, aga Kes nüüd on tõotanud ja öelnud: „Veel kord Ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!” 12.27 Ent „veel kord” näitab, et see, mis kõigub, peab muutuma, sest ta on loodud, et püsiks see, mida ei saa kõigutada. 12.28 Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega. 12.29 Sest meie Jumal on hävitav tuli!
13.1 Vendade armastus jäägu püsima! 13.2 Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata külalisteks vastu võtnud Ingleid. 13.3 Pidage meeles vange, otsekui oleksite kaasvangid, ja vaevatuid, sest ka teie olete veel ihus. 13.4 Abielu olgu igapidi au sees ja abieluvoodi rüvetamata! Sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid. 13.5 Teie meelelaad olgu rahaahnuseta; olge rahul sellega, mis teil on. Sest Tema on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” 13.6 Nii võime siis julgesti öelda: „Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?” 13.7 Mõelge oma juhatajaile, kes teile on rääkinud Jumala sõna, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku! 13.8 Jeesus Kristus on Seesama, eile ja täna ja igavesti! 13.9 Ärge laske endid vintsutada mitmelaadiliste ja võõraste õpetustega; sest hea on, et süda kinnitatakse armu läbi, aga mitte toitudega, millest ei ole saanud kasu need, kes nende määruste järgi käivad. 13.10 Meil on ohvrialtar, kust toidust võtta ei ole luba neil, kes telgis peavad teenistust. 13.11 Sest nende loomade kehad, kelle vere ülempreester viib ohvriks patu eest pühasse paika, põletatakse väljaspool leeri. 13.12 Seepärast on ka Jeesus, et pühitseda rahvast Oma Vere läbi, kannatanud väljaspool väravat. 13.13 Siis mingem nüüd Tema juurde väljapoole leeri ning kandkem Tema teotust. 13.14 Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid meie otsime tulevast. 13.15 Viigem siis nüüd Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad Tema nime. 13.16 Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi. 13.17 Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu. 13.18 Palvetage meie eest! Sest me oleme veendunud selles, et meil on hea südametunnistus ja me tahame kõiges käituda kaunisti. 13.19 Eriti ma palun seda teha selleks, et mind rutemini antaks teile tagasi. 13.20 Aga rahu Jumal, Kes surnuist on üles toonud igavese lepingu Vere läbi lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, 13.21 varustagu teid kõige heaga Tegema Tema tahtmist ja saatku teie sees korda seda, mis on Tema meelt mööda, Jeesuse Kristuse läbi, Kellele olgu austus ajastute ajastuteni! Aamen. 13.22 Aga ma palun teid, vennad, võtke heaks see manitsussõna! Ma olen teile ju lühidalt kirjutanud. 13.23 Teadke, et meie vend Timoteos on jälle vaba. Temaga ühes, kui ta varsti tuleb, saan ma teid näha. 13.24 Tervitage kõiki oma juhatajaid ja kõiki pühasid! Teid tervitavad Itaalia vennad. 13.25 Arm olgu teie kõikidega!
1.1 Jakoobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervisi hajuvil asuvaile kaheteistkümnele suguharule. 1.2 Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, 1.3 ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust! 1.4 Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust. 1.5 Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, Kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale. 1.6 Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. 1.7 Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt; 1.8 ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel. 1.9 Ent madal vend kiidelgu oma suurusest, 1.10 aga rikas oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke. 1.11 Sest päike tõusis palavaga ja kuivatas rohu ära, ja selle õieke varises maha ning tema näo ilu hävis. Nõnda närtsib ka rikas oma retkedel! 1.12 Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad. 1.13 Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema Ise ei kiusa kedagi. 1.14 Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; 1.15 pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, sünnitab ta surma. 1.16 Ärge eksige, mu armsad vennad! 1.17 Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, Kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. 1.18 Tema on meid Oma tahtel sünnitanud tõe sõnaga, et oleksime Tema loodute esmasündinute hulgast. 1.19 Teie teate seda, mu armsad vennad. Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale. 1.20 Sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees. 1.21 Sellepärast heitke ära kõik rüvedus ja viimnegi paha ning võtke tasase meelega vastu sõna, mis teisse istutati ja võib teie hinged päästa! 1.22 Aga olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes. 1.23 Sest kui keegi on sõna kuulja ja mitte tegija, siis on ta mehe sarnane, kes vaatab oma ihulikku palet peeglis. 1.24 Ta vaatas ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. 1.25 Aga kes vabaduse täiusliku käsu sisse kummardades on vaadanud ja jääb selle juurde, ei ole unustav kuulja, vaid on teo tegija; see on õnnis oma tegemises. 1.26 Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine. 1.27 Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna.
2.1 Mu vennad, pidage usku meie au Issandasse Jeesusesse Kristusesse, sõltumata isikute lugupidamisest. 2.2 Sest kui teie koosolekule tuleb mees, kuldsõrmus sõrmes ja uhkes rüüs, ent tuleb ka vaene räpases rüüs, 2.3 ja te vaatate sellele, kes kannab uhket rüüd ning ütlete temale: „Sina istu siia mugavasse kohta!”, ja ütlete vaesele: „Sina seisa seal!” või: „Istu siia mu jalajäri ette!”, 2.4 kas te siis ei ole valesti otsustanud ja saanud halbade juhtmõtetega kohtumõistjaiks? 2.5 Kuulge, mu armsad vennad, kas ei ole Jumal valinud selle maailma vaesed saama rikkaiks usus ja Kuningriigi pärijaiks, mille Ta on tõotanud neile, kes Teda armastavad? 2.6 Teie aga olete vaest halvaks pannud. Eks tarvita just rikkad vägivalda teie vastu ja vea teid kohtukodadesse? 2.7 Eks nemad pilka seda kallist nime, mis on nimetatud teie üle? 2.8 Kui te tõesti täidate kuninglikku käsku Kirja sõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”, siis te teete hästi; 2.9 aga kui te peate ühest rohkem lugu kui teisest, siis te teete pattu ja käsk tunnistab teid üleastujaiks. 2.10 Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu. 2.11 Sest See, Kes on öelnud: „Sa ei tohi abielu rikkuda!”, on ka öelnud: „Sa ei tohi tappa!” Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks. 2.12 Nõnda rääkige ja nõnda toimige kui need, kellele tuleb kohut mõista vabaduse käsu järgi. 2.13 Sest kohus on halastuseta sellele, kes ei ole osutanud halastust; kuid halastus võib võidurõõmutseda kohtu üle! 2.14 Mis kasu on sellest, mu vennad, kui keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õndsaks teha? 2.15 Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, 2.16 ja keegi teie seast ütleb neile: „Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!”, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu? 2.17 Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud. 2.18 Aga mõni ehk ütleb: „Sinul on usk ja minul on teod!” Näita mulle oma usku lahus tegudest, küll mina näitan sulle usku oma tegudega! 2.19 Sina usud, et Jumal on ainus. Sa teed hästi! Ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad. 2.20 Ent kas tahad teada, oh tühine inimene, et usk lahus tegudest on tõhutu? 2.21 Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? 2.22 Sa näed, et usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks 2.23 ja täitus Kiri, mis ütleb: „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks ning ta nimetati Jumala sõbraks.” 2.24 Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte ükspäinis usust. 2.25 Ja eks nõndasamuti ka hoor Raahab mõistetud õigeks tegudest, kui ta vastu võttis käskjalad ja nad ära saatis teist teed? 2.26 Sest samuti nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud.
3.1 Mu vennad, ärgu püüdku paljud saada õpetajaiks, sest te teate, et me saame seda suurema nuhtluse. 3.2 Sest me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu. 3.3 Kui me paneme suulised hobustele suhu, et nad oleksid meile sõnakuulelikud, siis me juhime kogu nende keha. 3.4 Vaata laevugi, ehk need küll on suured ja kangeist tuultest aetavad, juhitakse üsna väikese tüüriga sinna, kuhu päramehe tahtele meeldib. 3.5 Nõnda on ka keel pisuke liige ja kiitleb suurist asjust. Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa! 3.6 Samuti on keel tuli, on maailm täis ülekohut; keel meie liikmete seas saab selliseks, mis reostab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. 3.7 Sest kõikide, niihästi metselajate kui lindude, niihästi roomajate kui mereelajate loomu võib inimese loomujõud talitseda ja on talitsenud, 3.8 kuid keelt ei suuda ükski inimene talitseda, seda rahutut pahategijat, täis surmavat mürki. 3.9 Sellega me täname Issandat ja Isa, ja sellega me sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnaseiks. 3.10 Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad! 3.11 Kas allikas samast soonest keedab välja magusat ja mõru vett? 3.12 Ega viigipuu, mu vennad, või kanda õlimarju või viinapuu viigimarju? Ei soolaallikas või anda magusat vett! 3.13 Kes teie seas on tark ja arusaaja? Näidaku see oma hea eluviisiga oma tegusid targas tasaduses. 3.14 Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu. 3.15 See ei ole see tarkus, mis tuleb ülalt, vaid muldne, maine, kurjast vaimust pärit. 3.16 Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on korratust ja igat halba asja. 3.17 Ent tarkus, mis on ülalt on küll kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta. 3.18 Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!
4.1 Kust tõusevad võitlemised ja kust tülid teie seas? Kas mitte sealt, teie himudest, mis sõdivad teie liikmetes? 4.2 Te himustate ja teil siiski ei ole; te tapate ja kadestate ega või midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite. Teil ei ole, sest te ei palu. 4.3 Te palute ja ei saa, sest te palute pahasti, tahtes seda kulutada oma himudes. 4.4 Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks. 4.5 Või arvate, et Kiri asjata ütleb: „Kadeduseni ta himustab vaimu, kes meis elab”? 4.6 Aga ta annab veel suuremat armu; sellepärast Kiri ütleb: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu.” 4.7 Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. 4.8 Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi! Puhastage käed, te patused, ja kasige südamed, te kaksipidi mõtlejad! 4.9 Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks! 4.10 Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid! 4.11 Ärge rääkige, vennad, paha üksteisest! Kes vennast räägib paha ja mõistab kohut venna üle, see räägib paha käsuõpetusest ja mõistab kohut käsuõpetuse üle. Aga kui sa mõistad kohut käsuõpetuse üle, siis sa ei ole käsutäitja, vaid kohtumõistja. 4.12 Üks on Käsuandja ja Kohtumõistja, Kes võib teha õndsaks ja panna hukka; aga kes oled sina, kes mõistad kohut ligimese üle? 4.13 Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu!” — 4.14 teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub — 4.15 selle asemel et öelda: „Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda või teist!” 4.16 Ent nüüd te kiitlete oma hooplemisega. Kõik niisugune kiitlemine on paha. 4.17 Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!
5.1 Kuulge nüüd, te rikkad, nutke ja uluge oma viletsusi, mis on tulemas! 5.2 Teie rikkus on mädanenud ja teie riided on koitanud! 5.3 Teie kuld ja hõbe on roostetanud ja nende rooste on teile tunnistuseks ja sööb ära kõik teie liha nagu tuli! Te olete kogunud vara viimseil päevil. 5.4 Vaata, töötegijate palk, mille te olete kinni pidanud neilt, oma põldudel lõikajailt, kisendab teie vastu, ja lõikajate kaebed on tunginud vägede Issanda kõrvade ette! 5.5 Te olete priisanud ja prassinud maa peal; te olete nuumanud oma südameid otsekui veristuspäeval! 5.6 Te olete hukka mõistnud Õige ja olete Ta tapnud; Ta ei pane teile vastu. 5.7 Siis olge nüüd pikameelsed, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab maa kallist vilja ja on pikameelne seda oodates, kuni ta saab varajase ja hilise vihma. 5.8 Olge nüüd teiegi pikameelsed, kinnitage oma südameid, sest Issanda tulemine on lähedal! 5.9 Ärge ägage, vennad, üksteise pärast, et teid hukka ei mõistetaks! Vaata, Kohtumõistja seisab ukse ees! 5.10 Võtke, vennad, vaeva kannatamise ja pikameelse ootamise eeskujuks prohvetid, kes Issanda nimel on rääkinud. 5.11 Vaata, me kiidame õndsaks neid, kes on olnud püsivad kannatustes; Iiobi püsivusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa, et Issand on väga halastav ja armuline. 5.12 Aga kõigepealt, mu vennad, ärge vanduge, ei taeva ega maa juures ega mingit muud vannet! Teie „jah” olgu „jah”, ja teie „ei” olgu „ei”, et te ei langeks kohtu alla! 5.13 Kui kellelgi teie seast on vaeva, siis ta palvetagu; kui kellegi käsi hästi käib, siis ta laulgu kiituslaule. 5.14 Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde Koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. 5.15 Ja usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks. 5.16 Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju. 5.17 Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi, ja ta palus kangesti, et ei sajaks vihma; ja kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud vihma maa peale. 5.18 Ja tema palus jälle ja taevas andis vihma ja maa kandis oma vilja. 5.19 Vennad, kui keegi teie seast eksib ära tõest ja keegi pöörab tema tagasi, 5.20 siis teadke, et kes patuse pöörab tema eksiteelt, see päästab tema hinge ja katab kinni pattude hulga.
1.1 Peetrus, Jeesuse Kristuse Apostel, Pontoses, Galaatias, Kapadookias, Aasias ja Bitüünias hajuvil asuvaile valitud majalistele, 1.2 Jumala Isa etteteadmist mööda Vaimu pühitsemise kaudu sõnakuulmiseks ja piserdamiseks Jeesuse Kristuse Verega! Arm ja rahu rohkenegu teile! 1.3 Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Kes Oma suurt halastust mööda meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist 1.4 kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis taevas on tallel teie jaoks, 1.5 mida Jumala väega valvatakse usu läbi õndsuse jaoks, mis on valmis ilmsiks tulema viimsel ajal! 1.6 Sellest te väga rõõmutsete, kuigi te nüüd vajaduse korral pisut kurvastute mõnesugustes kiusatustes, 1.7 et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, 1.8 Keda te küll ei ole näinud, ja siiski armastate, Kellesse te nüüd usute, kuigi te Teda ei näe, ja rõõmutsete ütlematu ning väga kalli rõõmuga, 1.9 kes saavutate usu eesmärgi, hingede õndsuse. 1.10 Seda õndsust on uurinud ja juurelnud prohvetid, kes on ennustanud teile määratud armust, 1.11 juureldes seda, mis ja millise aja kohta teateid andis Kristuse Vaim nende sees, kui Ta ette ilmutas Kristust tabavaid kannatusi ja neile järgnevaid austusi. 1.12 Neile ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile oli kasuks see, mis nüüd on kuulutatud teile nende kaudu, Kes teile taevast läkitatud Püha Vaimu läbi on toonud Evangeeliumi; ja sellesse igatsevad Inglidki vaadata. 1.13 Sellepärast vöötage oma meele niuded ja olge kained; ja lootke täiesti armu peale, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. 1.14 Kui sõnakuulelikkuse lapsed ärge anduge endistele himudele, nagu siis kui teil puudus õige teadmine; 1.15 vaid nõnda nagu See, Kes teid on kutsunud, on püha, saage ka ise pühaks kõigis eluviisides; 1.16 sest on kirjutatud: „Olge pühad, sest Mina olen püha!” 1.17 Ja et te appi hüüate teda kui Isa, Kes isikule vaatamata mõistab kohut igaühe tegu mööda, siis veetke kartuses oma majaliseks olemise aeg, 1.18 teades, et teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud teie tühiseist esivanemailt päritud eluviisidest, 1.19 vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu talle kalli Verega, 1.20 Kes küll oli ette määratud enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ilmsiks teie pärast, 1.21 kes Tema kaudu olete usklikud Jumalasse, kes Tema surnuist üles äratas ja Temale andis au, nii et teie usk on ka lootus Jumala peale. 1.22 Et te olete oma hinged puhastanud tõe sõnakuulmises teesklematuks vennalikuks armastuseks, siis armastage üksteist innukalt ja südamest, 1.23 sest et olete uuesti sünnitatud mitte kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning püsiva sõna läbi. 1.24 Sest „kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu rohu õieke; rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, 1.25 aga Issanda sõna püsib igavesti!” Ja see on see sõna, mis teile rõõmusõnumina on kuulutatud.
2.1 Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine 2.2 ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks, 2.3 kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde 2.4 kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis, 2.5 ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. 2.6 Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!” 2.7 Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks”, 2.8 ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks”. Nemad „tõukavad Tema vastu”, sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud. 2.9 Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid”, Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde, 2.10 teie, kes muiste olite „mitterahvas”, aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud”, aga nüüd olete armu saanud! 2.11 Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi” hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu, 2.12 ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval”! 2.13 Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale, 2.14 või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks. 2.15 Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust — 2.16 kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased. 2.17 Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat! 2.18 Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile. 2.19 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult. 2.20 Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures. 2.21 Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes, 2.22 „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust”, 2.23 Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti, 2.24 Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud. 2.25 Sest te olite „nagu eksijad lambad”, aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.
3.1 Samuti teie, naised, olge allaheitlikud oma meestele, et ka need, kes ei ole sõnakuulelikud sõnale, naiste eluviiside läbi võidetaks ilma sõnata usule, 3.2 kui nad vaatavad, kuidas te elate jumalakartuses puhast elu. 3.3 Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, 3.4 vaid varjul olev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees. 3.5 Sest nõnda on ka ennevanasti pühad naised, kes lootsid Jumala peale, endid ehtinud ja olnud allaheitlikud oma meestele, 3.6 nõnda nagu Saara oli sõnakuulelik Aabrahamile ja „hüüdis teda isandaks”, ja tema lasteks te olete saanud, kui te teete head ega karda ühtki hirmutust. 3.7 Samuti teie, mehed, elage naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutage neile austust, sest nad on elu armuanni kaaspärijad nagu teiegi, et teie palved poleks tagajärjeta. 3.8 Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud! 3.9 Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust! 3.10 Sest „kes armastab elu ja näha häid päevi, see hoidku oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast; 3.11 ta pöördugu ära kurjast ning tehku head; ta otsigu rahu ja nõudku seda taga. 3.12 Sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole; aga Issanda pale on pahategijate vastu!” 3.13 Ja kes peaks teile kurja tegema, kui te heategemises olete agarad? 3.14 Aga kuigi te kannataksite õiguse pärast, siis olete ometi õndsad. „Ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge”, 3.15 vaid pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. 3.16 Aga vastake tasaduse ja kartusega, ja teil olgu hea südametunnistus, et jääksid häbisse selles, mida teist paha räägivad need, kes teotavad teie head eluviisi Kristuses. 3.17 Sest parem on, kui nõnda on Jumala tahtmine, head tehes kannatada kui paha tehes. 3.18 On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et Ta meid juhiks Jumala juurde, kui Ta küll surmati liha poolest, kuid elavaks tehti vaimu poolest, 3.19 kelles Ta ka läks ära ja kuulutas vangis olevaile vaimudele, 3.20 kes muiste ei kuulanud sõna, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, kui ehitati laeva, millel mõned üksikud, see on kaheksa hinge, päästeti läbi vee. 3.21 Sellele võrdluskujule vastavalt päästab teidki nüüd vesi ristimisena, mitte kui liha rüveduse kõrvaldamine, vaid kui hea südametunnistuse nõudmine Jumala ees Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, 3.22 Kes on läinud taevasse ja on Jumala paremal käel ja Kellele on alistatud Inglid ja võimud ja väed.
4.1 Et nüüd Kristus on kannatanud lihas, siis relvastuge teiegi sama meelega; sest kes lihas on kannatanud, see on lakanud pattu tegemast, 4.2 nõnda et ta aega, mis tal veel on elada lihas, enam ei ela inimeste himude järgi, vaid Jumala tahtmise järgi. 4.3 Sest sellest on küllalt, et teil möödunud aeg kulus ära paganate tahte täitmiseks, kui te elasite lodevuses, himudes, viinajoomises, öistes olenguis, jootudes ja jõledais ebajumalateenistustes. 4.4 Nemad võõrastavad seda, et teie nendega ühes ei jookse samas lodeva elu voolus, ning pilkavad teid. 4.5 Nad peavad aru andma Sellele, Kes on valmis kohut mõistma elavate ja surnute üle. 4.6 Sest selleks on surnuile kuulutatud Evangeelium, et kohus nende üle oleks mõistetud nagu inimeste üle lihas ja nad elaksid nagu Jumal vaimus. 4.7 Aga kõigi asjade lõpp on lähedal! Olge siis mõistlikud ja kained palveiks! 4.8 Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest „armastus katab pattude hulga”. 4.9 Olge külalislahked üksteise vastu ilma nurisemata. 4.10 Teenigu igaüks teist selle andega, mille ta on saanud, kui Jumala mõnesuguse armu head majapidajad. 4.11 Kui keegi räägib, siis ta rääkigu kui Jumala sõnu; kui keegi teenib, siis ta teenigu kui jõust, mida Jumal annab, et kõiges austataks Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, Kelle on au ja vägi ajastute ajastuteni! Aamen. 4.12 Armsad, ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsekui sünniks teile midagi võõrast, 4.13 vaid sedamööda nagu teil on osa Kristuse kannatamistest, olge rõõmsad, et võiksite rõõmustuda ning hõisata Tema au ilmumisel. 4.14 Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast, siis te olete õndsad, sest au ja Jumala Vaim hingab teie peal. 4.15 Ärgu siis keegi teist kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või salakaebajana. 4.16 Aga kui keegi kannatab ristiinimesena, siis ta ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale austust selle nimega. 4.17 Sest aeg on kohtul alata Jumala kojast; kui see aga algab kõigepealt meist, missugune ots ootab neid, kes ei ole sõnakuulelikud Jumala Evangeeliumile? 4.18 Ja kui õige vaevalt pääseb, kuhu siis saab õel ja patune? 4.19 Seepärast usaldagu need, kes Jumala tahtmise järgi kannatavad, oma hinged ustava Looja hooleks, tehes head.
5.1 Kogudusevanemaid teie seas ma nüüd manitsen kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja, kes ka olen tulevase au osaline, mis peab ilmuma: 5.2 hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust, 5.3 mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks; 5.4 siis te saate, kui Ülimkarjane ilmub, närtsimatu aupärja! 5.5 Samuti teie, nooremad, alistuge vanemaile ja riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu; sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu!” 5.6 Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et Ta teid ülendaks omal ajal! 5.7 Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest! 5.8 Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata! 5.9 Tema vastu seiske kindlad usus ning teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda. 5.10 Aga kõige armu Jumal Ise, Kes meid on kutsunud Oma igavesse ausse Kristuses, võtku teid, kui te pisut olete kannatanud, valmistada, kinnitada, teha tugevaks ja rajada! 5.11 Tema päralt on võimus ajastute ajastuteni! Aamen. 5.12 Silvaanuse, minu arvates ustava venna kaudu olen teile lühidalt kirjutanud, manitsedes ja tunnistades, et see on tõeline Jumala arm, milles te olete. 5.13 Teid tervitab kaasvalitud kogudus Baabülonis ja Markus, mu poeg. 5.14 Tervitage üksteist armastuse suudlusega! Rahu teile kõikidele, kes olete Kristuses!
1.1 Siimon Peetrus, Jeesuse Kristuse sulane ja apostel, neile, kes on saanud niisama kalli usu kui meiegi meie Jumala ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse õiguses. 1.2 Armu ja rahu lisatagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tunnetuses! 1.3 Nõnda nagu Tema jumalik vägi meile on annetanud kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks, Tema tunnetuse kaudu, Kes meid on kutsunud Oma au ja vooruslikkusega, 1.4 millega on meile kingitud kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomust, kui te olete põgenenud ära hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu; 1.5 siis kandke sellesama pärast kõikepidi hoolt ja osutage oma usus vooruslikkust ja vooruslikkuses tunnetust, 1.6 tunnetuses taltumust, taltumuses kannatlikkust, kannatlikkuses jumalakartust, 1.7 jumalakartuses vennaarmastust ja vennaarmastuses armastust kõikide vastu. 1.8 Sest kui teil seda kõike on ja veel lisatakse, siis ei lase see teid olla viitsimatud ja viljatud meie Issanda Jeesuse Kristuse tunnetamises. 1.9 Aga kellel see kõik puudub, on pime, lühinägelik, ja on unustanud puhastuse endistest pattudest. 1.10 Sellepärast, vennad, püüdke seda enam teha kindlaks oma kutsumine ja valik; sest kui te seda teete, siis te ei komista iialgi. 1.11 Sest nõnda avaneb teile rohkel mõõdul sissepääs meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse igavesse Kuningriiki. 1.12 Sellepärast ma tahan alati teile seda meelde tuletada, ehk te küll seda teate ja olete kindlasti rajatud tõele, mis teil on käes. 1.13 Ma pean õigeks, niikaua kui ma selles ihulikus telgis olen, teid meeldetuletuse kaudu virgutada, 1.14 sest et ma tean, et ma varsti maha panen oma telgi, nagu ka meie Issand Jeesus Kristus mulle on avaldanud. 1.15 Ent ma tahan ka hoolt kanda, et teil pärast minu lahkumist alati oleks võimalik seda meelde tuletada. 1.16 Sest me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud Tema suurt aulisust. 1.17 Sest Tema sai Jumalalt Isalt au ja austust kõige kõrgemalt ault, kui Temale kostis niisugune hääl: „See on Minu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!” 1.18 Ja selle hääle me kuulsime taevast tulevat, olles ühes Temaga pühal mäel. 1.19 Ja meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele panete kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südameis. 1.20 Ja see olgu teile kõigepealt teada, et ükski prohvetikuulutus Kirjas ei ole omavolilise seletuse jaoks. 1.21 Sest inimese tahtel ei ole iialgi ühtki prohveti kuulutust esile toodud, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest.
2.1 Aga valeprohveteidki tõusis rahva seas, nõnda nagu teiegi seas saab olema lahkõpetajaid, kes salamahti toovad sisse hukutavaid valeõpetusi, salgavad ära Peremehegi, Kes nad on ostnud, ja tõmbavad eneste peale äkilise hukatuse. 2.2 Ja paljud järgivad nende lodevat elu, kelle pärast pilgatakse tõe teed; 2.3 ja ahnuses kasutavad nad teid petlike sõnadega. Nende kohus on juba ammu valvas ja nende hukatus ei tuku. 2.4 Sest kui Jumal ei säästnud ingleidki, kes pattu tegid, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse säilitatavaiks kohtu jaoks, 2.5 ja kui Ta ei säästnud muistset maailma, vaid varjas ainult õigusekuulutajat Noad, neid kaheksakesi, kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale; 2.6 ja mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud, 2.7 ja päästis Loti, kes oli õige ja keda üleannetud inimesed piinasid oma kiimalise käitumisega - 2.8 sest elades nende keskel see õige vaevas päevast päeva oma vaga hinge, nähes ja kuuldes ülekohtusi tegusid - 2.9 nii Issand teab päästa jumalakartlikke kiusatusest, aga ülekohtusi säilitada kohtupäevaks, et neid nuhelda, 2.10 iseäranis aga neid, kes liha järgi elavad roppudes himudes ja põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud, iseennast täis, ei karda pilgata aukandjaid vaime, 2.11 kuna Inglidki, kuigi nad küll võimuselt ja väelt on suuremad, ühtki pilkavat otsust ei lausu nende kohta Issanda ees. 2.12 Ent need on nagu mõistmatud loomad, kes on oma loomu poolest sündinud püütavaiks ja hukutavaiks; nad pilkavad seda, mida nad ei tea, ja hukkuvad ka oma hukus, 2.13 saades kätte ülekohtu palga; nad peavad lõbuks igapäevast laiutamist; nad on ebapuhtuse ja häbi laigud, kes oma pettuste varal lõbutsevad, kui nad pidutsevad ühes teiega; 2.14 nende silmad õhkuvad abielurikkumisest ja nende iha ei lakka; nemad ahvatlevad kinnitamatuid hingi, neil on ahnusega vilunud süda, nad on needuse lapsed! 2.15 Nad on hüljanud otsese tee, nad on ära eksinud, käies Bileami, Beori poja teed, kellele ülekohtu palk oli armas, 2.16 aga kes oma üleastumise pärast sai karistada: keeletu koormakandja loom rääkis inimese häälega ja takistas prohveti jõledust. 2.17 Need on ilma veeta lätted, marutuulest aetavad udupilved, kellele on varutud pilkane pimedus. 2.18 Sest rääkides tühje ülerinna sõnu, ahvatlevad nad lodevate lihahimudega neid, kes vaevalt olid pääsenud pakku eksiteel käijate seast; 2.19 nad tõotavad neile vabadust, olles ise kaduvuse orjad, sest kelle võidetud keegi on, selle ori ta on. 2.20 Sest kui nad Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse tunnetuse läbi pääsesid pakku maailma ebapuhtusest, kuid jälle segunevad sellega ja jäävad alla, siis on nende viimne lugu saanud pahemaks kui esimene. 2.21 Sest neil oleks parem, et õiguse tee oleks jäänud neile tundmatuks, kui seda tundes ära pöörduda käsust, mis neile on antud. 2.22 Neile on tulnud kätte, mis tõeline vanasõna ütleb: „Koer pöördub tagasi oma okse juurde” ja „pestud emis läheb porisse püherdama!”
3.1 See on, armsad, juba teine kiri, mille ma teile kirjutan, ja mõlematega ma hoian oma meeldetuletamisega ärkvel teie puhast meelt, 3.2 et te meenutaksite neid sõnu, mis pühad prohvetid enne on rääkinud, ja Issanda ning Õnnistegija käsku, mille on andnud teie Apostlid. 3.3 Seda teadke kõigepealt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järgi 3.4 ning ütlevad: „Kus on Tema tulemise tõotus? Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda, nagu oli loomise algusest!” 3.5 Sest neil, kes seda tahavad, on teadmata, et taevad olid vanasti olemas ja maa koosnes veest ja vee läbi Jumala sõna väe tõttu 3.6 ja et nende läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses. 3.7 Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama Sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. 3.8 Aga see üks asi ärgu olgu teile, armsad, teadmata, et üks päev on Issanda juures nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev! 3.9 Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid Tema on pika meelega teie vastu; sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele! 3.10 Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam. 3.11 Kui see nüüd kõik nõnda laostub, missugused siis teie peate olema pühas elus ja jumalakartuses, 3.12 oodates ja igatsedes Jumala päeva tulekut, mille pärast taevad süüdatult laostuvad ja maailma algained kuumuses ära sulavad? 3.13 Aga meie ootame tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab! 3.14 Sellepärast, armsad, seda oodates püüdke, et Ta teid leiaks veatuina ja laitmatuina rahus; 3.15 ja meie Issanda pikka meelt arvake õndsuseks, nõnda nagu ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda, 3.16 nagu ka kõigis kirjades, milles ta räägib neist asjust, kus on raske aru saada mõnest asjast, mida õppimatud ja kinnitamatud inimesed nagu muidki kirju väänavad iseeneste hukatuseks. 3.17 Et teie nüüd, armsad, seda ette ära teate, siis hoiduge sellest, et üleannetute eksitused teid ei kisuks ühtlasi kaasa eksitusse ning te ei langeks ära oma kindlalt aluselt. 3.18 Aga kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses. Temale olgu austus nii nüüd kui igaviku päevil!
1.1 Mis algusest oli, mis me oleme kuulnud, mis me oma silmaga oleme näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud, seda me räägime elu Sõnast 1.2 - ja elu ilmus, ja me oleme näinud ja tunnistame ja kuulutame teile seda igavest elu, mis oli Isa juures ja ilmus meile - 1.3 mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja Tema Pojaga, Jeesuse Kristusega. 1.4 Ja seda me kirjutame teile, et meie rõõm oleks täielik. 1.5 Ja see on kuulutus, mille me oleme kuulnud Temalt ja kuulutame teile, et Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust. 1.6 Kui me ütleme, et meil on osadus Temaga, aga käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. 1.7 Aga kui me käime valguses, nõnda nagu Tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, Tema Poja Veri puhastab meid kõigest patust. 1.8 Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees. 1.9 Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust. 1.10 Kui me ütleme, et me pole pattu teinud, siis me teeme Tema valelikuks ja Tema sõna ei ole meie sees.
2.1 Minu lapsukesed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, Kes on õige. 2.2 Ja Tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest. 2.3 Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske. 2.4 Kes ütleb: „Mina tunnen Teda”, ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. 2.5 Aga kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me oleme Tema sees. 2.6 Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas. 2.7 Armsad, ma ei kirjuta teile uut käsku, vaid vana käsku, mis teil on olnud algusest; see vana käsk on sõna, mida te olete kuulnud. 2.8 Taas ma kirjutan teile uue käsu, mis on tõsi Tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus juba paistab. 2.9 Kes ütleb enese valguses olevat, aga vihkab oma venda, see on pimeduses siitsaadik. 2.10 Kes oma venda armastab, see püsib valguses ja temas ei ole pahandust. 2.11 Aga kes oma venda vihkab, see on pimeduses ja käib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on teinud ta silmad pimedaks. 2.12 Ma kirjutan teile, lapsukesed, sest teie patud on andeks antud Tema nime pärast. 2.13 Ma kirjutan teile, isad, sest te olete ära tundnud Tema, Kes on algusest. Ma kirjutan teile, noored mehed, sest te olete ära võitnud tigeda. 2.14 Ma olen kirjutanud teile, lapsukesed, sest te olete ära tundnud Isa. Ma olen kirjutanud teile, isad, sest te olete ära tundnud Tema, Kes on algusest. Ma olen kirjutanud teile, noored mehed, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teie sees ja et te olete ära võitnud tigeda. 2.15 Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas. Kui keegi maailma armastab, siis ei ole Isa armastust tema sees. 2.16 Sest kõik, mis on maailmas, lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, ei ole Isast, vaid on maailmast. 2.17 Ja maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti. 2.18 Lapsukesed, nüüd on viimne aeg! Ja nagu te olete kuulnud, et kristusevastane tuleb, nõnda ongi nüüd ilmunud palju kristusevastaseid; siit me tunneme, et käes on viimne aeg. 2.19 Meist nad on lähtunud, kuid nad ei olnud meist; sest kui nad oleksid olnud meist, siis nad oleksid jäänud meie juurde. Ent nad läksid ära, et saaks ilmsiks, et kõik ei ole meist. 2.20 Teil on võidmine Pühalt ja teil kõigil on teadmine. 2.21 Mina ei ole teile kirjutanud sellepärast et te ei tea tõde, vaid et te seda teate ja et ühtki valet ei tule tõe seest. 2.22 Kes on valelik kui mitte see, kes salgab, et Jeesus on Kristus? See on kristusevastane, kes salgab Isa ja Poega. 2.23 Igaüks, kes salgab Poja, sel ei ole ka Isa. Kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa. 2.24 Mida te olete algusest saadik kuulnud, see püsigu teis. Kui teis püsib see, mida te algusest saadik olete kuulnud, siis teiegi püsite Pojas ja Isas. 2.25 Ja see on tõotus, mille Tema meile on tõotanud: igavene elu. 2.26 Seda ma olen teile kirjutanud neist, kes teid eksitavad. 2.27 Ja teie - see võidmine, mille te olete saanud Temalt, jääb ju teisse ja teil ei ole vajadust, et keegi teid õpetaks; vaid nagu Tema võidmine teid kõiges õpetab, nõnda on see tõsi ega ole vale; ja nõnda nagu see teid on õpetanud, nõnda püsige Temas. 2.28 Ja nüüd, lapsukesed, jääge Temasse, et kui Ta ilmub, meil oleks julgus ja mitte häbi Tema ees, kui ta tuleb. 2.29 Kui te teate, et Ta on õige, siis te mõistate, et igaüks, kes teeb õigust, on Temast sündinud.
3.1 Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne Teda. 3.2 Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on. 3.3 Ja igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas. 3.4 Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu. 3.5 Ja te teate, et Tema on ilmunud patte ära võtma; ja Temas ei ole pattu. 3.6 Ükski, kes jääb Tema sisse, ei tee pattu; ükski, kes pattu teeb, ei ole teda näinud ega Teda tundnud. 3.7 Lapsukesed, ärgu ükski teid eksitagu! Kes teeb õigust, see on õige, nõnda nagu Temagi on õige. 3.8 Kes pattu teeb, see on kuradist; sest kurat teeb pattu algusest saadik. Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et Ta tühistaks kuradi teod. 3.9 Ükski, kes on Jumalast sündinud, ei tee pattu, sest tema seeme püsib Temas ja ta ei või pattu teha, sellepärast et ta on Jumalast sündinud. 3.10 Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed. Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda. 3.11 Sest see on sõnum, mida te algusest saadik olete kuulnud, et me peame üksteist armastama; 3.12 mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna. Ja mispärast ta tappis tema? Sellepärast et tema teod olid kurjad ja tema venna teod õiged. 3.13 Ärge pange imeks, vennad, kui maailm teid vihkab! 3.14 Me teame, et oleme tulnud surmast elusse, sest me armastame vendi; kes venda ei armasta, see jääb surmasse. 3.15 Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks. 3.16 Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema Oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest. 3.17 Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? 3.18 Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega! 3.19 Sellest me tunneme, et oleme tõe seest ja võime vaigistada tema ees oma südant, 3.20 et kui meie süda meid hukka mõistab, Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik. 3.21 Armsad, kui meie süda meid hukka ei mõista, on meil julgus Jumala ees, 3.22 ja mida me iganes palume, seda me saame Temalt, sest me peame Tema käske ja teeme, mis on Temale meelepärast. 3.23 Ja see on Tema käsk, et me peame uskuma Tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastama üksteist, nagu Tema meile on käsu andnud. 3.24 Ja kes peab Tema käske, see jääb Temasse ja Tema sellesse. Ja sellest me tunneme, et Tema jääb meisse, sellest Vaimust, Kelle Ta meile on andnud.
4.1 Armsad, ärge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast; sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma. 4.2 Sellest te tunnetate Jumala Vaimu: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihas tulnud olevat, see on Jumalast. 4.3 Ja ükski vaim, kes ei tunnista seda Jeesust, ei ole Jumalast; ja see on kristusevastase vaim, kelle te olete kuulnud tulemas olevat ja nüüd juba on maailmas. 4.4 Teie, lapsukesed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud; sest suurem on See, Kes on teie sees, kui see, kes on maailmas. 4.5 Nemad on maailmast; sellepärast nad räägivad maailmast ja maailm kuuleb neid. 4.6 Meie oleme Jumalast; kes tunneb Jumalat, võtab meid kuulda; kes ei ole Jumalast, ei võta meid kuulda. Sellest me tunneme tõe Vaimu ja eksituse vaimu. 4.7 Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. 4.8 Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. 4.9 Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal Oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. 4.10 Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud Oma Poja lepituseks meie pattude eest. 4.11 Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama. 4.12 Jumalat ei ole iialgi ükski näinud. Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja Tema armastus on saanud täiuslikuks meie sees. 4.13 Sellest, et Ta meile on andnud osa Oma Vaimust, me tunneme, et me jääme Temasse ja Tema meisse. 4.14 Ja me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on läkitanud Poja maailma Õnnistegijaks. 4.15 Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. 4.16 Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse. 4.17 Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest otsekui Tema on, nõnda oleme ka meie selles maailmas. 4.18 Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses. 4.19 Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud. 4.20 Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, Keda ta ei ole näinud. 4.21 Ja meil on Temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda.
5.1 Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud; ja igaüks, kes armastab Teda, Kes Tema on sünnitanud, see armastab ka Temast sündinut. 5.2 Sellest me tunneme, et me armastame Jumala lapsi, kui armastame Jumalat ja täidame Tema käske. 5.3 Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked! 5.4 Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk! 5.5 Kes on, kes võidab maailma, kui aga see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg? 5.6 Tema on See, Kes tuleb vee ja vere kaudu, Jeesus Kristus, mitte veega üksi, vaid vee ja verega. Ja Vaim on, Kes tunnistab, et Vaim on tõde. 5.7 Sest kolm on, Kes tunnistavad: 5.8 Vaim ja vesi ja veri, ja need kolm liituvad ühte. 5.9 Kui me võtame vastu inimeste tunnistuse, siis on Jumala tunnistus suurem, sest see on Jumala tunnistus, mis Ta on tunnistanud Oma Pojast. 5.10 Kes usub Jumala Pojasse, sellel on tunnistus enese sees. Kes ei usu Jumalat, on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mis Jumal on tunnistanud Oma Pojast. 5.11 Ja see on see tunnistus, et Jumal on meile andnud igavese elu ja see elu on Tema Pojas. 5.12 Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu. 5.13 Seda ma olen teile kirjutanud, et te teaksite enestel olevat igavese elu, teil, kes usute Jumala Poja nimesse. 5.14 Ja see on see julge avameelsus, mis meil on Tema ees, et kui me midagi palume Tema tahtmist mööda, Ta kuuleb meid. 5.15 Ja kui me teame, et Ta meid kuuleb kõiges, mida me palume, siis me ka teame, et meil on käes need palved, mis me Temalt oleme palunud. 5.16 Kui keegi näeb oma venda pattu tegevat, pattu, mis ei ole surmaks, siis ta tehku palvet, ja Jumal annab temale elu, neile nimelt, kes ei tee pattu surmaks. On patt, mis on surmaks; selle kohta ma ei ütle, et tuleks paluda. 5.17 Kõik ülekohus on patt; ja on pattu, mis ei ole surmaks. 5.18 Me teame, et ükski Jumalast sündinu ei tee pattu, vaid Jumalast Sündinu hoiab teda, ja tige ei puutu temasse. 5.19 Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses. 5.20 Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise ja oleksime Tõelises, Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu. 5.21 Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist!
1.1 Vanem äravalitud emandale ja tema lastele, keda ma armastan tões - ja mitte üksi mina, vaid ka kõik, kes on tunnetanud tõe - 1.2 tõe pärast, mis jääb meisse ja on meiega igavesti. 1.3 Arm, halastus ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, Isa Pojalt, olgu meie kõikidega tões ja armastuses! 1.4 Mind rõõmustas väga, et leidsin sinu laste seast neid, kes käivad tões vastavalt käsule, mille oleme saanud Isalt. 1.5 Ja nüüd ma palun sind, emand, mitte kui uut käsku sulle kirjutades, vaid sama, mis meil oli algusest alates, et me peame üksteist armastama. 1.6 Ja see on armastus, et me käime Tema käskude järgi. See on käsk, et teie, nagu te algusest olete kuulnud, käiksite selles. 1.7 Sest palju eksitajaid on tulnud maailma, kes ei tunnista Jeesust Kristust, kes lihas pidi tulema. See on eksitaja ja kristusevastane. 1.8 Vaadake ette, et te ei mineta seda, mis me oleme vaevaga saavutanud, vaid et te saaksite kätte täie palga. 1.9 Igaüks, kes astub Kristuse õpetusest üle ega jää selle sisse, sellel ei ole Jumalat. Kes püsib selles õpetuses, sellel on niihästi Isa kui Poeg. 1.10 Kui keegi tuleb teie juurde ega too enesega sama õpetust, siis ärge võtke seda oma majasse ja ärge öelge temale: „Tere tulemast!” 1.11 Sest kes temale ütleb: „Tere tulemast!” saab tema kurjade tegude osaliseks. 1.12 Mul oleks teile palju kirjutada, aga ma ei taha seda teha paberil ja tindiga, vaid ma loodan tulla teie juurde ja teiega rääkida suu suud vastu, et meie rõõm oleks täielik. 1.13 Sind tervitavad sinu äravalitud õe lapsed.
1.1 Vanem armsale Gaajusele, keda ma armastan tões. 1.2 Armas, soovin sulle, et kõigis asjus sinu käsi hästi käiks ja sa oleksid terve, nõnda nagu su hingegi lugu on hea. 1.3 Mind ju rõõmustas väga, kui vennad tulid ja tunnistust andsid sinu tõesusest, nõnda nagu sa käidki tões. 1.4 Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat. 1.5 Armas, sina toimid ustavana kõiges, mida sa teed koguni võõrastele vendadele, 1.6 kes on koguduse ees andnud tunnistust sinu armastusest, kelle suhtes sa teed hästi, kui sa neid saadad edasi teekonnal väärikalt Jumala ees. 1.7 Sest tema nime pärast on nad läinud välja ega võta midagi paganate käest. 1.8 Sellepärast me oleme kohustatud võtma niisuguseid vastu, et saaksime tõe kaastöölisteks. 1.9 Ma kirjutasin mõne sõna kogudusele; kuid Diotrefes, kes nende seas püüab olla ülem, ei võta meid vastu. 1.10 Sellepärast mina, kui tulen, tuletan temale meelde teod, mida ta teeb, kui ta meid laimab kurjade sõnadega ega ole rahul sellegagi, et ei võta ise vendi vastu, vaid takistab ka neid, kes tahavad seda teha, ja lükkab nad välja kogudusest. 1.11 Armas, ära võta eeskujuks kurja, vaid head. Kes teeb head, on Jumalast; kes teeb kurja, ei ole Jumalat näinud. 1.12 Demeetriosel on kõigilt ja tõelt eneselt hea tunnistus, ja meiegi tunnistame sedasama, ja sina tead, et meie tunnistus on tõsi. 1.13 Mul oleks sulle palju kirjutada, kuid ma ei taha sinule kirjutada tindi ja sulega, 1.14 vaid loodan sind varsti näha, ja siis me räägime suu suud vastu. [ (III Johannese 1:15) Rahu sulle! Sõbrad tervitavad sind; tervita sõpru nimepidi. ]
1.1 Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jakoobuse vend, Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile. 1.2 Halastust ja rahu ja armastust lisatagu teile rohkesti! 1.3 Armsad, et mul oli kange hool kirjutada teile meie ühisest õndsusest, siis oli mul tungiv vajadus manitseda teid võitlemisele pühadele kord antud usu poolest. 1.4 Sest teie sekka on poetunud mõningaid inimesi, kes juba ammu on pandud kirja tulevase hukatuse jaoks, jumalatuid, kes meie Jumala armu tarvitavad, et lodevalt elada, ning salgavad meie ainsa valitseja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse. 1.5 Aga ma tahan meelde tuletada teile, kes kõike juba olete korra teada saanud, et Issand, kui Ta rahva oli päästnud Egiptusest, teisel korral hukkas ära need, kes ei uskunud, 1.6 ja et Tema Inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks; 1.7 nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust. 1.8 Nõndasamuti rüvetavad needki unenägijad oma liha, põlgavad Issanda valitsust, pilkavad aukandjaid vaime. 1.9 Aga ei Peaingel Miikaelgi, kui ta riidles ning vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda pilkavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!” 1.10 Kuid need pilkavad seda, millest nad midagi ei tea; aga millest nad loomu poolest kui mõistmatud elajad aru saavad, selles nad saadavad endid hukka. 1.11 Häda neile, et nad on läinud Kaini teed ja on andunud Bileami pettusele tasu eest, ja Korahi kombel vastuhakkamisega on läinud hukka! 1.12 Nemad on teie armastussöömaaegadel mustuselaigud, kes kartmatult ühes pidutsevad iseendid nuumates; nad on tuulte aetavad veeta pilved, sügisesed viljata puud, kahekordselt surnud, juurtega välja kistud, 1.13 metsikud merelained, mis vahutavad välja oma häbi, eksijad tähed, kellele pilkane pimedus on varutud igaveseks ajaks. 1.14 Ent nende kohta on ka Eenok, seitsmes Aadamast, ennustanud, öeldes: „Vaata, Issand tuleb Oma pühade kümnetuhandetega 1.15 pidama kohut kõigile ja nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalatuses on teinud, ja kõigi kõvade sõnade eest, mis jumalatud patused Tema vastu on rääkinud!” 1.16 Need on nurisejad, saatusega rahulolematud, kes käivad oma himude järgi ja kelle suu räägib ülbeid sõnu, meelitades inimesi kasu pärast. 1.17 Aga teie, armsad, tuletage endile meelde need sõnad, mis meie Issanda Jeesuse Kristuse apostlid on ette kuulutanud, 1.18 kui nad teile ütlesid, et viimsel ajal tuleb pilkajaid, kes käivad oma õelate himude järgi. 1.19 Need on need, kes tekitavad lõhenemisi, maised, kellel ei ole Vaimu. 1.20 Aga teie, armsad, rajage endid oma pühimale usule ja palvetage Pühas Vaimus, 1.21 ja hoidke endid Jumala armastuses ja oodake meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks. 1.22 Ja halastage teiste peale, kes kahtlevad, 1.23 päästke nad, kiskuge nad tulest välja; aga teiste peale halastage kartuses, võigastades kuubegi, mis liha läbi on pilastatud. 1.24 Aga Temale, Kes teid võib hoida komistamast ja teid veatuina seada Oma auhiilguse palge ette hõiskamisega, 1.25 ainule Jumalale, meie Õnnistegijale, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi olgu au, auhiilgus, võimus ja valitsus enne kõike maailmaajastut ja nüüd ja kõigi ajastuteni! Aamen.
1.1 Jeesuse Kristuse Ilmutus, mille Jumal Temale andis, et Ta näitaks Tema sulastele, mis varsti peab sündima; ja seda Ta näitas, läkitades Oma Ingli kaudu Oma sulasele Johannesele, 1.2 kes on tunnistanud Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistust, kõike, mida ta on näinud. 1.3 Õnnis on see, kes loeb, ja need, kes kuulevad selle prohvetliku kuulutuse sõnu ja peavad tallel, mis sellesse on kirja pandud; sest aeg on ligidal. 1.4 Johannes seitsmele Aasia kogudusele: armu teile ja rahu Sellelt, Kes on ja Kes oli ja Kes tuleb; ja neilt seitsmelt vaimult, kes on Tema aujärje ees; 1.5 ja Jeesuselt Kristuselt, Kes on ustav tunnistaja, esmasündinu surnute seast ja maailma kuningate valitseja. Temale, Kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest Oma Verega, 1.6 ja on meid teinud kuningriigiks, preestriks Jumalale ja Oma Isale, Temale olgu au ja vägi ajastute ajastuteni! Aamen. 1.7 Vaata, Tema tuleb pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha, ja need, kes Tema läbi pistsid, ja kõik maa suguharud tõstavad kaebehäält Tema pärast. Tõepoolest, aamen! 1.8 „Mina olen A ja O”, ütleb Issand Jumal, Kes on ja Kes oli ja Kes tuleb, Kõigeväeline. 1.9 Mina, Johannes, teie vend ja teie kaaslane viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel, mida kutsutakse Patmoseks, Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast. 1.10 Ma olin vaimus Issanda päeval ja kuulsin oma selja taga suurt, otsekui pasuna häält, 1.11 mis ütles: „Mida sa näed, kirjuta raamatusse ja läkita neile seitsmele kogudusele: Efesosse ja Smürnasse ja Pergamoni ja Tüatiirasse ja Sardesesse ja Filadelfiasse ja Laodikeasse!” 1.12 Ja ma pöördusin ümber vaatama seda häält, mis minuga rääkis. Ja kui ma olin pöördunud, nägin ma seitset kuld küünlajalga. 1.13 Ja keset neid seitset küünlajalga üht, kes oli Inimese Poja sarnane, riietatud pika rüüga ja vöötatud rinde alt kuldvööga. 1.14 Tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ja Tema silmad nagu tuleleek; 1.15 ja Tema jalad olid otsekui ahjus hõõguv, hiilgav vasemaak ja Tema hääl oli nagu suurte vete kohin. 1.16 Ja Temal oli paremas käes seitse taevatähte, ja Tema suust läks välja terav kaheterane mõõk, ja Tema pale oli otsekui päike, kui see paistab oma väes. 1.17 Kui ma Teda nägin, siis ma langesin maha Tema jalgade ette nagu surnu. Ja Ta pani Oma parema käe mu peale ja ütles mulle: „Ära karda, Mina olen Esimene ja Viimne 1.18 ja Elav; Ma olin surnud, ja vaata, Ma olen elav ajastute ajastuteni, ja Minu käes on surma ja surmavalla võtmed! 1.19 Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis nüüd on ja mis pärast seda sünnib! 1.20 Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa nägid Minu paremas käes, ja nende seitsme kuldküünlajala saladus on see: need seitse tähte on seitsme koguduse Inglid, ja need seitse küünlajalga on seitse kogudust!
2.1 Efesose koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb see, Kes neid seitset tähte peab Oma paremas käes, Kes kõnnib seitsme kuldküünlajala vahel: 2.2 Ma tean su tegusid ja sinu tööd ja su kannatlikkust ja et sa ei või sallida kurje ja oled läbi katsunud need, kes endid ütlevad Apostlid olevat, aga ei ole, ning oled leidnud nad olevat valelikud; 2.3 ja sinul on kannatlikkust ja sa oled kandnud raskusi Minu nime pärast ega ole raugenud. 2.4 Aga Mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse. 2.5 Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis Ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda. 2.6 Aga see sul on, et sa vihkad nikolaiitide tegusid, mida vihkan Minagi. 2.7 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb: kes võidab, sellele ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis. 2.8 Ja Smürna koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb Esimene ja Viimne, Kes oli surnud ja on saanud elavaks: 2.9 Ma tean su viletsust ning vaesust — kuid sa oled siiski rikas — ja pilkamist nende poolt, kes ütlevad endid juudid olevat, aga ei ole, vaid on saatana kogudus! 2.10 Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Vaata, kurat tahab visata mõned teie seast vangitorni, et teid kiusataks; ja teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, siis Ma annan sulle elukrooni! 2.11 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb: kes võidab, sellele ei tee teine surm mingit kahju! 2.12 Ja Pergamoni koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb See, Kelle käes on terav kaheterane mõõk: 2.13 Ma tean, kus sa elad: seal, kus on saatana aujärg! Ja sa pead kinni Mu nimest ega ole Minu usku salanud ka neil päevil, mil Antipas, Mu tunnistaja, mu ustav, tapeti teie juures, kus saatan elab. 2.14 Aga Mul on pisut sinu vastu, et sul on seal neid, kes peavad kinni Bileami õpetusest, kes Baalakit õpetas võrgutama Iisraeli sööma ebajumalate ohvreid ja hoorama. 2.15 Samuti on sul ka neid, kes samasuguselt kinni peavad nikolaiitide õpetusest. 2.16 Paranda siis meelt; aga kui mitte, siis Ma tulen su juurde nobedasti ja sõdin nende vastu oma suu mõõgaga! 2.17 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb: kes võidab, sellele Ma annan süüa varjule pandud mannat ja annan temale valge kivikese ja kivikese peale kirjutatud uue nime, mida ükski muu ei tunne kui aga see, kes selle saab. 2.18 Ja Tüatiira koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb Jumala Poeg, Kellel on silmad nagu tuleleek ja jalad hiilgavad otsekui vasemaak: 2.19 Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja kannatlikkust, ja et sinu viimseid tegusid on rohkem kui esimesi. 2.20 Aga Mul on sinu vastu, et sa sallid naist Iisebeli, kes ennast nimetab prohvetiks ja õpetab ning ahvatleb Minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid. 2.21 Ma olen temale andnud aega meeleparanduseks, aga ta ei taha pöörduda oma porduelust. 2.22 Vaata, Ma viskan ta haigevoodisse ja need, kes temaga abielu rikuvad, suurde viletsusse, kui nad ei pöördu tema tegudest! 2.23 Ja tema lapsed Ma lõpetan surmaga, ja kõik kogudused tunnevad ära, et Mina olen See, Kes katsub läbi neerud ja südamed, ja Ma annan teile igaühele teie tegude järgi. 2.24 Aga teile Ma ütlen ja muile Tüatiiras olevaile, kellel ei ole seda õpetust ja kes ei ole, nagu nad ütlevad, ära tundnud saatana sügavusi: Ma ei pane teile peale muud koormat, 2.25 pidage vaid kinni, mis teil on, kuni Ma tulen! 2.26 Ja kes võidab ja otsani peab Minu tegusid, sellele Ma annan meelevalla paganate üle 2.27 ja ta peab neid karjatama raudkepiga, nõnda nagu saviastjad pihuks lüüakse, otsekui Minagi olen saanud meelevalla Oma Isalt; 2.28 ja Mina annan temale koidutähe. 2.29 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb!
3.1 Ja Sardese koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb See, Kelle on seitse Jumala vaimu ja need seitse tähte: Ma tean sinu tegusid, et sul on nimi, et sa elad, aga oled surnud! 3.2 Saa valvsaks ja kinnita muid, kes on suremas; sest Mina ei ole leidnud, et su teod oleksid täielikud Minu Jumala ees! 3.3 Siis mõtle, kuidas sa sõna vastu võtsid ja kuulsid, ja pea seda ning paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, tulen Ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil Ma su peale tulen. 3.4 Ometi on sul ka Sardeses mõned nimed, kes ei ole reostanud oma riideid, ja nad peavad Minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda väärt. 3.5 Kes võidab, see riietatakse nõnda valgete riietega ja Mina ei kustuta tema nime eluraamatust, ja Ma tahan tunnistada tema nime Oma Isa ees ja kõigi Tema Inglite ees. 3.6 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb! 3.7 Ja Filadelfia koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb Püha, Tõeline, Kelle käes on Taaveti võti ja Kes avab ja ükski ei sule; Kes suleb ja ükski ei ava: 3.8 Ma tean sinu tegusid. Vaata, Ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda; sest sul on pisut rammu, ja sa oled pidanud Mu sõna ega ole salanud Mu nime! 3.9 Vaata, Ma annan saatana kogudusest mõned, kes ütlevad endid juudid olevat, aga ei ole, vaid valetavad! Vaata, Ma teen, et nad tulevad ja kummardavad sinu jalgade ette ja tunnevad ära, et Ma sind olen armastanud! 3.10 Et sa Mu kannatlikkuse sõna oled pidanud, siis Minagi tahan sind hoida kiusatustunni eest, mis on tulemas kogu maailma peale neid kiusama, kes maa peal elavad. 3.11 Ma tulen nobedasti; pea kinni, mis sul on, et ükski sinu krooni ei võtaks! 3.12 Kes võidab, selle Ma teen sambaks Oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja, ja Ma kirjutan tema peale Oma Jumala nime ja Oma Jumala linna nime, Uue Jeruusalemma, mis maha tuleb taevast Minu Jumala juurest, ja Oma uue nime. 3.13 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb! 3.14 Ja Laodikea koguduse Inglile kirjuta: nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loodu algus: 3.15 Ma tean sinu tegusid, et sa pole külm ega kuum. Oh, oleksid sa külm või kuum! 3.16 Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, siis tahan Ma sind välja sülitada Oma suust! 3.17 Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! 3.18 Ma annan sulle nõu osta Minult kulda, mis tules on puhastatud, et sa võiksid rikkaks saada, ja valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi, ja silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. 3.19 Ma noomin ja karistan kõiki, keda Ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt! 3.20 Vaata, Ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi Mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde Ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema Minuga! 3.21 Kes võidab, sellele Ma annan istuda ühes Minuga Minu aujärjel, nõnda nagu Minagi olen võitnud ja istunud ühes Oma Isaga Tema aujärjele. 3.22 Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb!
4.1 Pärast seda ma nägin, ja vaata: uks oli avatud taevas ja endine hääl, mida olin kuulnud otsekui pasunat rääkivat minuga, ütles: „Astu siia üles, ja Ma näitan sulle, mis pärast seda peab sündima!” 4.2 Ja sedamaid olin mina vaimus. Ja vaata, aujärg seisis taevas, ja Keegi istus aujärjel! 4.3 Ja See, Kes istus, oli jumelt otsekui jaspise- ja sardisekivi, ja vikerkaar oli aujärje ümber, jumelt sarnane smaragdikivile. 4.4 Ja aujärje ümber oli kakskümmend neli aujärge; ja aujärgedel ma nägin istuvat kahtkümmend nelja vanemat, riietatud valgeisse riietesse ja kuldpärjad peas. 4.5 Ja aujärjest väljus välke ja hääli ja piksemürinat, ja seitse tulist lampi põles aujärje ees; need on Jumala seitse vaimu. 4.6 Ja aujärje ees oli otsekui klaasmeri, mägikristalli sarnane; ja keset aujärge ja aujärje ümber oli neli olendit, täis silmi eest ja tagant. 4.7 Ja esimene olend oli lõukoera sarnane, ja teine olend oli härja sarnane, ja kolmandal olendil oli nägu otsekui inimesel, ja neljas olend oli lendava kotka sarnane. 4.8 Ja neil neljal olendil oli igaühel kuus tiiba, ümberringi ja seestpoolt nad olid täis silmi. Nad ei lakka ööd ja päevad ütlemast: „Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, Kes oli ja Kes on ja Kes tuleb!” 4.9 Ja nii sageli kui olendid annavad austust, au ja tänu Sellele, Kes aujärjel istub ja elab ajastute ajastuteni, 4.10 heidavad need kakskümmend neli vanemat maha selle ette, Kes aujärjel istub, ja nad kummardavad Teda, Kes elab ajastute ajastuteni, ja panevad oma pärjad maha aujärje ette ning ütlevad: 4.11 Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad, ja Sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!”
5.1 Ja ma nägin Selle paremas käes, Kes istus aujärjel, rullraamatut, täis kirjutatud seestpoolt ja väljastpoolt ja kinni pandud seitsme pitseriga. 5.2 Ja ma nägin vägevat Inglit; see kuulutas suure häälega: „Kes on vääriline avama seda raamatut ja lahti võtma selle pitsereid?” 5.3 Ja ükski ei võinud ei taevas ega maa peal ega maa all avada raamatut ega vaadata sinna sisse. 5.4 Ja mina nutsin väga, et kedagi ei leitud väärt olevat avama raamatut ja vaatama sinna sisse. 5.5 Ja üks vanemaist ütles mulle: „Ära nuta! Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et Tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit!” 5.6 Ja ma nägin keset aujärge ja nelja olendit ja keset vanemaid seismas Talle, Kes oli otsekui tapetud; ja Tal oli seitse sarve ja seitse silma, mis on Jumala seitse vaimu, kes on läkitatud kogu ilmamaale. 5.7 Ja Ta tuli ja võttis raamatu selle paremast käest, Kes istus aujärjel. 5.8 Ja kui Ta oli võtnud raamatu, siis need olendid ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, ja igaühel oli käes kannel ja kuldkausid, täis suitsutusrohte; need on pühade palved. 5.9 Ja nad laulsid uut laulu ning ütlesid: „Sina oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest Sina oled olnud tapetud ja oled Oma Verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest 5.10 ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestriks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal.” 5.11 Ja ma nägin ja kuulsin paljude Inglite häält aujärje ja olendite ja vanemate ümbert; ja nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat. 5.12 Ja need ütlesid suure häälega: „Tall, Kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!” 5.13 Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike, mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: „Sellele, Kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!” 5.14 Ja need neli olendit ütlesid: „Aamen!” Ja vanemad heitsid maha ja kummardasid.
6.1 Ja ma nägin, kuidas Tall võttis lahti ühe seitsmest pitserist, ja ma kuulsin üht neljast olendist otsekui pikse häälega ütlevat: „Tule!” 6.2 Ja ma vaatasin, ja näe: valge hobune; ja ta seljas istujal oli amb käes; ja talle anti pärg ja ta väljus võites ja võitu saavutama. 6.3 Ja kui Tall võttis lahti teise pitseri, kuulsin ma teist olendit ütlevat: „Tule!” 6.4 Ja väljus teine hobune, tulipunane, ja ta seljas istujal lasti rahu maa pealt ära võtta, et inimesed üksteist tapaksid; ja temale anti suur mõõk. 6.5 Ja kui Tall võttis lahti kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olendit ütlevat: „Tule!” Ja ma vaatasin, ja näe: must hobune, ja tema seljas istujal olid kaalud käes. 6.6 Ja ma kuulsin otsekui häält nelja olendi keskelt ütlevat: „Mõõt nisu teenari eest ja kolm mõõtu otri teenari eest; ja õlile ega viinale ära tee kahju!” 6.7 Ja kui Ta võttis lahti neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olendi häält ütlevat: „Tule!” 6.8 Ja ma vaatasin, ja näe, tuhkur hobune, ja kes tema seljas istus, selle nimi oli Surm, ja Surmavald käis ühes temaga; ja neile anti meelevald neljanda osa ilmamaa üle, tappa mõõga ja nälja ja surmaga ja maapealsete kiskjate elajate abil. 6.9 Ja kui Ta võttis lahti viienda pitseri, siis ma nägin altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. 6.10 Ja nad kisendasid suure häälega ning ütlesid: „Oh Püha ja Tõeline Valitseja, kui kaua Sa ei mõista kohut ega tasu kätte meie verd neile, kes elavad maa peal?” 6.11 Ja neile anti igaühele pikk valge rüü, ja neile öeldi, et nad oleksid rahul veel natuke aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes tapetakse nõnda nagu nemadki. 6.12 Ja ma nägin, kui Ta võttis lahti kuuenda pitseri, et siis sündis suur maavärisemine, ja päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu läks kogunisti nagu vereks; 6.13 ja taevatähed kukkusid maha, otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab; 6.14 ja taevas veeres ära nagu rullraamat, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigust; 6.15 ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse, 6.16 ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: „Langege meie peale ja varjake meid Selle palge eest, Kes aujärjel istub, ja Talle viha eest! 6.17 Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?”
7.1 Pärast seda ma nägin nelja Inglit seisvat maa neljal nurgal ning kinni pidavat nelja maatuult, et ükski tuul ei puhuks maa peale ega mere peale ega ühegi puu peale. 7.2 Ja ma nägin teist Inglit tõusvat päevatõusu poolt, ning ta käes oli elava Jumala pitsat, ja tema hüüdis suure häälega nendele neljale Inglile, kellele oli antud teha kahju maale ja merele, 7.3 ning ütles: „Ärge tehke kahju maale ega merele ega puudele, enne kui me oleme pannud pitseri oma Jumala sulaste otsaesisele!” 7.4 Ja ma kuulsin nende arvu, kes olid pitseriga märgitud, sada nelikümmend neli tuhat pitseriga märgitut kõigist Iisraeli laste suguharudest: 7.5 Juuda suguharust kaksteist tuhat pitseriga märgitut; Ruubeni suguharust kaksteist tuhat; Gaadi suguharust kaksteist tuhat; 7.6 Aaseri suguharust kaksteist tuhat; Naftali suguharust kaksteist tuhat; Manasse suguharust kaksteist tuhat; 7.7 Siimeoni suguharust kaksteist tuhat; Leevi suguharust kaksteist tuhat; Issaskari suguharust kaksteist tuhat; 7.8 Sebuloni suguharust kaksteist tuhat; Joosepi suguharust kaksteist tuhat; Benjamini suguharust kaksteist tuhat pitseriga märgitut. 7.9 Pärast seda ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes. 7.10 Ja nad hüüdsid suure häälega ja ütlesid: „Õnnistus meie Jumalale, Kes aujärjel istub, ja Tallele!” 7.11 Ja kõik Inglid seisid aujärje ja vanemate ja nelja olendi ümber ja heitsid aujärje ette silmili maha ja kummardasid Jumalat 7.12 ning ütlesid: „Aamen, kiitus ja austus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja ramm meie Jumalale ajastute ajastuteni! Aamen.” 7.13 Ja üks vanemaist hakkas kõnelema ning ütles minule: „Need seal valgeis rüüdes, kes nad on ja kust nad tulid?” 7.14 Ja ma ütlesin temale: „Mu isand, sina tead!” Ja ta ütles mulle: „Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle Veres! 7.15 Sellepärast on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis. Ja See, Kes aujärjel istub, laotab Oma telgi nende üle. 7.16 Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat; 7.17 sest Tall, Kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!”
8.1 Ja kui Tall võttis lahti seitsmenda pitseri, tekkis taevas vaikus ligi pooleks tunniks. 8.2 Ja ma nägin seitset Inglit, kes seisid Jumala ees, ja neile anti seitse pasunat. 8.3 Ja teine Ingel tuli ja astus altari äärde, kuldsuitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta neid lisaks kõigi pühade palvetele kuldaltaril, mis oli aujärje ees. 8.4 Ja suitsutusrohtude suits pühade palvetega tõusis Ingli käest Jumala ette. 8.5 Ja Ingel võttis suitsutusastja ja täitis selle tulega altarilt ja viskas ta maa peale. Siis sündis hääli ja mürinaid ja välke ning maavärisemine. 8.6 Ja need seitse Inglit, kelle käes oli seitse pasunat, valmistusid pasunat puhuma. 8.7 Ja esimene puhus pasunat. Siis tuli rahet ja tuld verega segamini ja paisati maa peale. Ja kolmas osa maad põles ära ja kolmas osa puid põles ära ja kõik haljas rohi põles ära. 8.8 Ja teine Ingel puhus pasunat. Siis heideti merre otsekui suur mägi, mis tules põles, ja kolmas osa merd sai vereks. 8.9 Ja kolmas osa mere loomi, kellel hing sees, suri ära ja kolmas osa laevu läks hukka. 8.10 Ja kolmas Ingel puhus pasunat. Siis kukkus taevast maha suur täht, mis põles otsekui tõrvalont ja langes kolmanda osa jõgede peale ja veeallikate peale. 8.11 Ja tähe nimi on Koirohi. Ja kolmas osa vetest muutus koirohuks, ja palju inimesi suri vete kätte, sest need olid mõruks läinud. 8.12 Ja neljas Ingel puhus pasunat. Siis löödi kolmas osa päikest ja kolmas osa kuud ja kolmas osa tähti, nii et kolmas osa neist pimeneks ja kolmas osa päeva ei paistaks, ja ööd niisamuti. 8.13 Ja ma nägin ja kuulsin kotka lendavat kesktaeva all ning suure häälega ütlevat: „Häda, häda, häda neile, kes elavad maa peal, nende kolme Ingli järgneva pasunahääle pärast, kes veel peavad pasunat puhuma!”
9.1 Ja viies Ingel puhus pasunat. Siis ma nägin tähe taevast maa peale kukkunud olevat, ja temale anti sügavuse kaevu võti. 9.2 Ja ta avas sügavuse kaevu, ja kaevust tõusis suits otsekui suure ahju suits. Ja päike ja õhk läksid pimedaks kaevu suitsust. 9.3 Ja suitsust väljusid rohutirtsud maa peale ja neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald maa peal. 9.4 Ja neile öeldi, et nad ei tohi kurja teha ei maa rohule ega millelegi, mis haljas on, ega ühelegi puule, vaid ainult inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. 9.5 Ja neile anti käsk, et nad neid ei tapaks, vaid et nad neid piinaksid viis kuud; ja nende piinamine on otsekui skorpioni piinamine, kui ta inimest nõelab. 9.6 Ja neil päevil inimesed otsivad surma ega leia seda mitte, ja püüavad surra, aga surm põgeneb nende eest! 9.7 Ja rohutirtsud olid välimuselt sõjaks valmistatud hobuste sarnased ja neil olid peas pärjad otsekui kullast ja nende nägu oli nagu inimeste nägu; 9.8 ja neil olid juuksed nagu naiste juuksed ja nende hambad olid otsekui lõukoerte hambad. 9.9 Ja neil olid soomusrüüd, otsekui raudrüüd, ja nende tiibade kahin oli otsekui vankrite mürin, kui palju hobuseid jookseb sõtta. 9.10 Ja neil olid sabad ja astlad nagu skorpionidel, ja nende sabades oli võim inimestele kahju teha viis kuud. 9.11 Ja neil oli kuningaks sügavuse Ingel; tema nimi on heebrea keeli Abadoon ja kreeka keeli Apollüon. 9.12 Esimene häda on möödas; vaata, kaks häda tuleb veel pärast seda! 9.13 Ja kuues Ingel puhus pasunat. Siis ma kuulsin üht häält Jumala ees oleva kuldaltari neljast nurgast; 9.14 see ütles kuuendale Inglile, kelle käes oli pasun: „Päästa lahti need neli Inglit, kes on seotud suure Eufrati jõe ääres!” 9.15 Siis päästeti lahti neli Inglit, kes on valmis tunniks ja päevaks ja kuuks ja aastaks, et tappa kolmas osa inimesi. 9.16 Ja ratsaväelaste arv on kakskümmend tuhat korda kümme tuhat; ma kuulsin nende arvu. 9.17 Ja nõnda ma nägin nägemuses hobuseid ja nende seljas istujaid, ja neil olid tulekarva ja purpursinised ja väävlikarva soomusrüüd; ja hobuste pead olid nagu lõukoerte pead, ja nende suust käis välja tuld ja suitsu ja väävlit. 9.18 Neist kolmest nuhtlusest sai surma kolmas osa inimesi tule ja suitsu ja väävli läbi, mis nende hobuste suust välja käis. 9.19 Sest hobuste võim on nende suus ja nende sabades; sest nende sabad on madude sarnased; neil on pead ja nendega nad teevad kahju. 9.20 Aga järelejäänud inimesed, keda neis nuhtlustes ei surmatud, ei pöördunud siiski mitte oma käte tegudest, et nad poleks kummardanud kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja puujumalaid, kes ei või näha ega kuulda ega kõndida. 9.21 Ja nad ei pöördunud oma tapmistest ega oma nõidustest, ei oma hoorusest ega oma vargustest.
10.1 Ja ma nägin teist vägevat Inglit taevast maha tulevat; see oli riietatud pilvega ja vikerkaar oli tema pea kohal, ja tema pale oli otsekui päike ja tema jalad nagu tulesambad. 10.2 Ja tema käes oli avatud raamatuke, ja ta pani oma parema jala mere ja vasaku maa peale. 10.3 Ja ta kisendas suure häälega, otsekui lõukoer möirgab. Ja kui ta kisendas, siis hakkasid seitse pikset müristama oma häältega. 10.4 Ja kui need seitse pikset oma häältega olid rääkinud, tahtsin ma kirjutada. Siis ma kuulsin häält taevast ütlevat: „Pane pitseriga kinni, mis seitse pikset on kõnelnud, ja ära kirjuta seda!” 10.5 Ja Ingel, keda ma nägin seisvat mere ja maa peal, tõstis oma käe taeva poole 10.6 ja vandus Selle juures, Kes elab ajastute ajastuteni, Kes on loonud taeva ja mis seal on ja maa ja mis seal on ja mere ja mis seal on, et aega ei saa enam olema, 10.7 vaid seitsmenda Ingli hääle päevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, läheb täide Jumala saladus, nõnda nagu Ta seda rõõmsat sõnumit on kuulutanud prohvetitele, Oma sulastele! 10.8 Ja hääl, mida ma taevast kuulsin, rääkis jälle minuga ja ütles: „Mine võta avatud raamatuke Ingli käest, kes seisab mere ja maa peal!” 10.9 Ja ma läksin Ingli juurde ning ütlesin temale: „Anna mulle see raamatuke!” Ja tema ütles mulle: „Võta ja söö see ära! Ja see peab su kõhus olema mõru, aga su suus magus nagu mesi!” 10.10 Ja ma võtsin raamatukese Ingli käest ja sõin selle ära. Ja see oli mu suus magus nagu mesi. Ja kui ma selle olin söönud, sai see mu kõhus mõruks! 10.11 Ja minule öeldi: „Sa pead veel ennustama rahvaste ja rahvahõimude ja keelte ja paljude kuningate kohta!”
11.1 Siis anti mulle kepi sarnane pilliroog ning öeldi: „Tõuse ja mõõda Jumala tempel ja altar ja need, kes seal kummardavad; 11.2 aga väljaspool templit olev õu jäta kõrvale ja ära seda mõõda, sest see on antud paganaile. Ja nad tallavad püha linna nelikümmend ja kaks kuud. 11.3 Ja mina annan Oma kahele tunnistajale meelevalla kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada tuhat kakssada kuuskümmend päeva. 11.4 Nemad on need kaks õlipuud ja kaks küünlajalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees. 11.5 Ja kui keegi tahab neile kurja teha, siis väljub tuli nende suust ja sööb nende vaenlased; kui keegi tahab neile kurja teha, siis peab see nõnda tapetama. 11.6 Neil on meelevald sulgeda taevas, et nende prohvetliku kuulutamise päevil ei sajaks vihma, ja neil on meelevald vete üle muuta neid vereks ja lüüa maad igasuguse nuhtlusega nii sageli kui nad vaid tahavad. 11.7 Ja kui nad oma tunnistuse on lõpetanud, siis hakkab metsaline, kes tõuseb sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja surmab nad. 11.8 Ja nende kehad vedelevad suure linna tänavail, mida vaimulikult hüütakse Soodomaks ja Egiptuseks, kus ka nende Issand risti löödi. 11.9 Ja rahvaste ja suguharude ja keelte ja rahvahõimude seast nähakse nende kehi kolm ja pool päeva ja nende kehi ei lasta hauda panna. 11.10 Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustuvad nendest ja on väga rõõmsad ning läkitavad ande üksteisele, sest et need kaks prohvetit vaevasid neid, kes maa peal elavad.” 11.11 Ja pärast neid kolme ja poolt päeva läks elu vaim Jumalast nende sisse ja nad tõusid püsti oma jalgele, ja suur kartus tuli nende peale, kes neid vaatasid. 11.12 Ja nad kuulsid suurt häält taevast neile ütlevat: „Tulge siia üles!” Ja nad läksid üles taevasse pilves, ja nende vaenlased vaatasid neid. 11.13 Ja samal tunnil sündis suur maavärisemine, ja kümnes osa linna langes maha, ja selles maavärisemises sai surma inimesi seitse tuhat nime. Siis teised lõid kartma ja andsid taeva Jumalale austust. 11.14 Teine häda on möödas, vaata, kolmas häda tuleb varsti! 11.15 Ja seitsmes Ingel puhus pasunat. Siis sündisid suured hääled taevas ning ütlesid: „Maailma valitsus on saanud meie Issanda ja Tema Kristuse omaks, ja Tema valitseb ajastute ajastuteni” 11.16 Ja need kakskümmend neli vanemat, kes istuvad Jumala ees oma aujärgedel, heitsid silmili maha ja kummardasid Jumalat 11.17 ning ütlesid: „Me täname Sind, Issand, kõigeväeline Jumal, Kes oled ja Kes olid, et sa oled võtnud kätte Oma suure väe ja oled saanud kuningaks. 11.18 Ja paganrahvad on vihastunud, kuid Sinu viha on tulnud, ja tulnud on aeg mõista kohut surnutele ja kätte anda palk Su sulastele-prohvetitele ja pühadele ja neile, kes kardavad Sinu nime, pisukestele ja suurtele, ja hävitada need, kes hävitavad maad!” 11.19 Ja Jumala tempel taevas avanes ja Tema seaduselaegast nähti Tema templis. Siis sündis välke ja hääli ja mürinat ja maavärisemine ja suur rahesadu!
12.1 Ja suur imetäht ilmus taevas: naine, riietatud päikesega ja kuu tema jalge all, ja temal peas pärg kaheteistkümnest tähest. 12.2 Ta oli käima peal ja kisendas lapsevaevas ja tal oli suur valu sünnitades. 12.3 Ja teine imetäht ilmus taevas, ja vaata, suur tulipunane lohe, seitsme peaga ja kümne sarvega, ja ta peade peal seitse ehissidet. 12.4 Tema saba pühkis ära kolmanda osa taevatähti ja viskas need maa peale. Ja lohe seisis naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, neelata laps. 12.5 Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes peab raudkepiga karjatama kõiki paganrahvaid. Ja naise laps kisti Jumala ja Tema aujärje juurde. 12.6 Ja naine põgenes kõrbe, kus temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva. 12.7 Ja sõda tõusis taevas: Miikael ja tema Inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema Inglid. 12.8 Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. 12.9 Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale, ja tema Inglid visati välja ühes temaga. 12.10 Ja ma kuulsin suurt häält taevast ütlevat: „Nüüd on õnnistus ja vägi ja kuninglik valitsus saanud meie Jumala ja meelevald Tema Kristuse kätte, sest välja on visatud meie vendade süüdistaja, kes nende peale kaebab meie Jumala ees päevad ja ööd! 12.11 Ja nemad on tema võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu ega ole oma elu armastanud surmani. 12.12 Seepärast olge väga rõõmsad, taevad, ja teie, kes seal sees elate! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!” 12.13 Ja kui lohe nägi, et ta oli visatud maa peale, ta kiusas taga naist, kes oli ilmale toonud poeglapse. 12.14 Ja naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbe oma paika, kus teda toidetakse aeg ja ajad ja pool aega eemal mao palge eest. 12.15 Ja madu purskas oma suust vett naisele järele otsekui jõge, et teda jõevooluga ära uhtuda. 12.16 Aga maa aitas naist: maa avas oma suu ja neelas ära jõe, mille lohe oma suust välja ajas. 12.17 Ja lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus. 12.18 Ja ta jäi seisma mere liivale.
13.1 Ja ma nägin metsalist tõusvat merest. Sel oli seitse pead ja kümme sarve ja tema sarvede peal kümme ehissidet ja tema peade peal Jumala pilkenimesid. 13.2 Ja metsaline, keda ma nägin, oli pantri sarnane, ja tema jalad olid nagu karu jalad ja tema suu nagu lõukoera suu, ja lohe andis temale oma väe ja oma aujärje ja suure võimu. 13.3 Ja ma nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud; ja tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles jälgides metsalist, 13.4 ja nad kummardasid lohet, et ta metsalisele oli andnud selle võimu, ja kummardasid metsalist ning ütlesid: „Kes on metsalise sarnane ja kes suudab sõdida tema vastu?” 13.5 Ja temale anti suu rääkida suurustamise ja jumalapilke sõnu, ja temale anti meelevald tegutseda nelikümmend ja kaks kuud. 13.6 Ja ta avas oma suu pilkamiseks Jumala vastu, et pilgata Tema nime ja tema telki, neid, kes taevas elavad. 13.7 Ja temale anti võimus pidada sõda pühadega ja nad ära võita; ja temale anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja rahvahõimu üle. 13.8 Ja teda hakkavad kummardama kõik, kes maa peal elavad, kelle nimed maailma algusest ei ole kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse. 13.9 Kui kellelgi on kõrv, siis ta kuulgu! 13.10 Kui keegi viib vangi, siis ta ise satub vangi; kui keegi tapab mõõgaga, siis tapetakse teda ennast mõõgaga. Siin on pühade kannatlikkus ja usk. 13.11 Ja ma nägin teist metsalist tõusvat maa seest; ja sel oli kaks sarve otsekui tallel ja ta rääkis nagu lohe. 13.12 Ja ta teeb kõik esimese metsalise võimuga tema ees. Ja ta teeb, et maa ja need, kes seal peal elavad, kummardavad esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud. 13.13 Ja ta teeb suuri tunnustähti, nõnda et ta inimeste ees laseb tuldki tulla taevast alla maa peale. 13.14 Ja ta eksitab neid, kes maa peal elavad, tunnustähtedega, mis temale on antud teha esimese metsalise ees, ning käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele, kellel oli mõõga haav ja kes virgus ellu. 13.15 Ja temale anti meelevald anda metsalise kujule vaim, et ka metsalise kuju räägiks ja teeks, et need, kes iialgi ei kummarda metsalise kuju, ära tapetaks. 13.16 Ja tema teeb, et kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele, 13.17 ja et ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või tema nime arv. 13.18 Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus.
14.1 Ja ma nägin, ja vaata, Tall seisis Siioni mäel ja ühes Temaga sada nelikümmend neli tuhat, kellele oli otsaesisele kirjutatud Tema Isa nimi. 14.2 Ja ma kuulsin häält taevast otsekui hulga vete kohisemist ja nagu suure müristamise häält; ja hääl, mida ma kuulsin, oli otsekui kandlelööjate hääl, kes löövad oma kandleid. 14.3 Ja nemad laulsid uut laulu aujärje ees ja nende nelja olendi ja vanemate ees. Ja ükski ei võinud seda laulu õppida kui aga need sada nelikümmend neli tuhat, kes on ära ostetud ilmamaalt. 14.4 Need on need, kes endid ei ole rüvetanud naistega, sest nad on neitsilikud; need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb; need on inimeste seast ära ostetud esianniks Jumalale ja Tallele, 14.5 ja nende suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatud. 14.6 Ja ma nägin teist Inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene Evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. 14.7 Ja ta ütles suure häälega: „Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund, ja kummardage Teda, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!” 14.8 Ja veel teine Ingel järgnes temale ning ütles: „Langenud, langenud on suur linn Baabülon, kes oma hooruskiima viinaga on jootnud kõiki rahvaid!” 14.9 Ja veel kolmas Ingel järgnes neile ning ütles suure häälega: „Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, 14.10 siis see saab ka juua Jumala kange viha viinast, mis segamata on valatud Tema viha karikasse; ja Teda peab vaevatama tules ja väävlis pühade Inglite ees ja Talle ees. 14.11 Ja nende valu suits tõuseb üles ajastute ajastuteni; ja ei ole rahu päevad ega ööd neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ega neil, kes vastu võtavad tema nime märgi. 14.12 Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!” 14.13 Ja ma kuulsin häält taevast ütlevat: „Kirjuta: õndsad on surnud, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes!” 14.14 Ja ma nägin: vaata, valge pilv ja see, kes pilve peal istus, oli Inimese Poja sarnane; Temal oli kuldpärg peas ja terav sirp käes. 14.15 Ja templist väljus teine Ingel ning hüüdis suure häälega sellele, kes istus pilve peal: „Pista sirp sisse ja põima, sest lõikuseaeg on tulnud, maa lõikus on ju valminud!” 14.16 Ja see, kes istus pilve peal, laskis oma sirbi käia üle maa, ja maa lõigati paljaks. 14.17 Ja teine Ingel väljus taeva templist, ja temalgi oli terav sirp käes. 14.18 Ja veel teine Ingel väljus altarist, ja temal oli võimus tule üle. Ja ta hüüdis suure häälega sellele, kellel oli terav sirp käes, ning ütles: „Pista sisse oma terav sirp ja lõika maha maa viinapuu tarjad, sest selle kobarad on küpsed!” 14.19 Ja Ingel laskis käia oma sirbi üle maa ja lõikas maa viinamäe paljaks ja viskas marjad Jumala kange viha suurde surutõrde. 14.20 Ja surutõrt sõtkuti väljaspool linna, ja tõrrest jooksis verd välja hobuste valjastest saadik tuhat kuussada vagu maad!
15.1 Ja ma nägin teist imetähte taevas, suurt ja imelist: seitse Inglit, kelle käes oli seitse viimset nuhtlust; sest nendega sai Jumala kange viha täielikuks. 15.2 Ja ma nägin otsekui klaasmerd segatud tulega ja neid, kes olid võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime arvu, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes. 15.3 Ja nad laulsid Jumala sulase Moosese laulu ja Talle laulu, öeldes: „Suured ja imelised on Sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa rahvaste Kuningas! 15.4 Kes ei peaks kartma Sind, Issand, ja andma austust Sinu nimele? Sest Sina üksi oled püha; sest kõik paganad tulevad ja kummardavad Sind, sellepärast et Su õiged kohtuotsused on saanud avalikuks!” 15.5 Ja pärast seda ma nägin: tunnistustelgi tempel taevas avati. 15.6 Ja need seitse Inglit, kelle käes oli seitse nuhtlust, väljusid templist, riietatud puhta ja hiilgava lõuendiga ja rinde ümbert vöötatud kuldvööga. 15.7 Ja üks neist neljast olendist andis seitsmele Inglile seitse kuldkaussi täis kanget Jumala viha, kes elab ajastute ajastuteni. 15.8 Ja tempel sai täis suitsu Jumala aust ja Tema väest, ja ükski ei võinud sinna templisse sisse minna enne kui oli täide saadetud seitsme Ingli seitse nuhtlust.
16.1 Ja ma kuulsin suurt häält templis ütlevat seitsmele Inglile: „Minge ja valage Jumala kange viha kausid välja maa peale!” 16.2 Ja esimene läks ja valas oma kausi välja maa peale. Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju. 16.3 Ja teine Ingel valas oma kausi välja merre, ja see sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid. 16.4 Ja kolmas Ingel valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse, ja need said vereks. 16.5 Ja ma kuulsin vete Inglit ütlevat: „Õige oled Sina, Kes oled ja Kes olid, ja Sina, Püha, et Sa nõnda oled kohut mõistnud! 16.6 Sest nemad on pühade ja prohvetite verd valanud, ja verd oled ka Sina neile juua andnud; nad on seda väärt!” 16.7 Ja ma kuulsin altarit ütlevat: tõesti, Issand Jumal, Sa Kõigeväeline, tõelised ja õiged on Sinu kohtuotsused!” 16.8 Ja neljas Ingel valas välja oma kausi päikese peale. Ja temale anti inimesi tulega kõrvetada. 16.9 Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ja nemad pilkasid Jumala nime, Kelle meelevalla all on need nuhtlused, ega parandanud meelt, et nad Temale oleksid austust andnud. 16.10 Ja viies Ingel valas välja oma kausi metsalise aujärje peale. Ja tema kuningriik pimenes; ja nad närisid oma keelt valu pärast 16.11 ja pilkasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast ega pöördunud oma tegudest. 16.12 Ja kuues Ingel valas välja oma kausi suure Eufrati jõe peale, ja selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningaile, kes tulevad päevatõusu poolt. 16.13 Ja ma nägin lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust väljuvat kolm rüvedat vaimu otsekui konnad. 16.14 Need on nimelt kuradite tunnustähti tegevad vaimud, kes lähevad välja kõige ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks. - 16.15 Vaata, ma tulen kui varas! Õnnis see, kes valvab ja hoiab oma riideid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks Tema häbi. - 16.16 Ja need kogusid nad kokku ühte paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks. 16.17 Ja seitsmes Ingel valas oma kausi välja õhku, ja suur hääl kostis taeva templist aujärjelt ning ütles: „See on sündinud!” 16.18 Ja sündis hääli ja müristamisi ja välke ja tekkis suur maavärisemine, millist ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see. 16.19 Ja suur linn jagunes kolmeks osaks, ja paganrahvaste linnad langesid. Ja suurt Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika. 16.20 Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam. 16.21 Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale. Ja inimesed pilkasid Jumalat rahe nuhtluse pärast; sest selle nuhtlus oli väga vali.
17.1 Siis tuli üks seitsmest Inglist, kelle käes olid need seitse kaussi, ja kõneles minuga ning ütles: „Tule, ma tahan sulle näidata suure hoora nuhtlemist, kes istub suurte vete peal, 17.2 kellega on hooranud ilmamaa kuningad ja kelle hooruse viinast on ilmamaa elanikud joobnuks saanud!” 17.3 Ka tema viis mind vaimus ära kõrbe. Seal ma nägin naist istuvat helkjaspunase metsalise seljas, kes oli täis pilkenimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve. 17.4 Ja naine oli riietatud purpuriga ja helkjaspunase riidega ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ja temal oli käes kuldkarikas täis jälkusi ja oma hooruse saasta. 17.5 Ja tema otsaesisele oli kirjutatud nimi, saladus: „Suur Baabülon, ilmamaa hoorade ja jälkuste ema!” 17.6 Ja ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ja ma imestasin üliväga teda nähes. 17.7 Ja Ingel ütles mulle: „Mispärast sa imestad? Ma ütlen sulle saladuse naisest ja metsalistest, kes naist kannab ja kellel on seitse pead ja kümme sarve. 17.8 Metsaline, keda sa nägid, on olnud, ja teda ei ole enam; aga ta tuleb sügavusest üles ja läheb hukatusse; ja ilmamaa elanikud, kelle nimed ei ole kirjutatud eluraamatusse maailma asutamisest alates, imestavad metsalist nähes, sest ta oli ja teda ei ole, aga ta tuleb jälle! 17.9 Siia kuulub mõistus, millel on tarkust. Need seitse pead on seitse mäge, millel naine istub, ja on seitse kuningat: 17.10 viis on neist langenud, üks on alles, ja teine ei ole veel tulnud. Kui ta tuleb, peab ta jääma natukeseks ajaks. 17.11 Ja metsaline, kes on olnud ja keda ei ole enam, on ise kaheksas ja ühtlasi üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse. 17.12 Ja need kümme sarve, mis sa nägid, on kümme kuningat, kes ei ole veel saanud valitsust, aga nad saavad võimu kui kuningad üheks tunniks ühes metsalisega. 17.13 Neil on üks ja sama nõu, ja nad annavad metsalise kätte oma väe ja võimu. 17.14 Nemad hakkavad sõdima Tallega, ja Tall võidab nad ära, sest Tema on isandate Isand ja kuningate Kuningas, ja ühes Temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad!” 17.15 Ja ta ütles mulle: „Veed, mis sa nägid seal, kus hoor istub, on rahvad ja rahvahulgad ja rahvahõimud ja keeled. 17.16 Ja need kümme sarve, mis sa nägid, ja metsaline, need vihkavad hoora ja teevad tema puupaljaks ja alasti ja söövad tema liha ja põletavad ta ära tulega. 17.17 Sest Jumal on neile andnud südamesse teha Tema nõu järgi ja heita ühte nõusse ning anda Oma kuninglik valitsus metsalise kätte, kuni täituvad Jumala sõnad. 17.18 Ja naine, keda sa nägid, on suur linn, kelle käes on valitsus ilmamaa kuningate üle!”
18.1 Pärast seda ma nägin teist Inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest. 18.2 Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: „Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks! 18.3 Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!” 18.4 Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: „Minge välja temast, Minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused! 18.5 Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod. 18.6 Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ja tasuge temale kahekordselt tema tegusid mööda; karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt; 18.7 nii palju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust! 18.8 Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle! 18.9 Ja teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud, kui nad näevad tema põlemise suitsu, 18.10 hirmu pärast tema piina ees kaugel seistes ning öeldes: „Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su kohus tulnud!” 18.11 Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta enam nende kaupa: 18.12 ei kaubaks toodud kulda, ei hõbedat, ei kalliskive, ei pärleid, ei kallist lõuendit, ei purpurit, ei siidi, ei helkjaspunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud, ei mingisugust elevandiluust riista ega mingisugust kallimast puust riista, ei vasest, ei rauast ega marmorkivist riista, 18.13 ei kaneeli, ei juuksevõiet, ei suitsutusrohte, ei salvi, ei viirukit, ei viina, ei õli, ei peenikest jahu, ei nisu, ei veiseid, ei lambaid, ei hobuseid, ei tõldu, ei orje ega inimhingi! 18.14 Ja puuvili, mida su hing ihaldas, on su käest ära läinud, ja kõik, mis lihav ja läikiv, on su käest ära läinud, ja seda sa enam ei leia! 18.15 Nende asjade kaupmehed, kes selle linna kaudu rikkaks said, seisavad kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates, 18.16 ja ütlevad: „Häda, häda, sa suur linn, kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!” 18.17 Ja kõik tüürimehed ja kõik rannasõidu-laevnikud ja meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid eemal 18.18 ja kisendasid, kui nad nägid tema põlemise suitsu, ning ütlesid: „Kes on selle suure linna sarnane?” 18.19 Ja nad puistasid põrmu pea peale ja kisendasid nuttes ja leinates ning ütlesid: „Häda häda, sa suur linn, kelle varaga on rikkaks saanud kõik, kellel oli laevu merel — ühe silmapilguga on ta hävitatud!” 18.20 Rõõmutsege temast, taevas ja pühad ja Apostlid ja prohvetid! Sest Jumal on teie kohtu mõistnud tema kätte! 18.21 Ja üks tugev Ingel tõstis kivi, nagu suure veskikivi, ja viskas selle merre, öeldes: „Nõnda visatakse suur linn Baabülon äkitselt ära ja teda ei leita enam! 18.22 Su sees ei ole enam kuulda kandlelööjate ja mängumeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ega leidu sinus enam ühtki ametimeest; ja enam ei kosta su sees veski mürin; 18.23 su sees ei paista enam küünlavalgus, ei ole enam kuulda peigmehe ega pruudi häält su sees! Sest sinu kaupmehed olid maa suured isandad, sinu nõidusega on kõik rahvad viidud eksitusse! 18.24 Temast on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud maa peal!”
19.1 Pärast seda ma kuulsin otsekui hulga rahva suurt häält taevast ütlevat: „Halleluuja! Õnnistus ja austus ja vägi olgu meie Jumalale! 19.2 Sest tõelised ja õiged on Tema kohtud, et Ta on kohut mõistnud suure hoora üle, kes rikkus ilmamaa oma hooraeluga, ja on Oma sulaste vere temale kätte maksnud!” 19.3 Ja nad ütlesid teist korda: „Halleluuja!” Ja tema suits tõuseb üles ajastute ajastuteni. 19.4 Ja need kakskümmend neli olendit heitsid maha ja kummardasid Jumalat, kes aujärjel istub ja ütlesid: „Aamen, halleluuja!” 19.5 Ja aujärjelt kostis hääl, mis ütles: „Kiitke meie Jumalat, kõik Tema sulased, kes Teda kardate, nii pisukesed kui suured!” 19.6 Ja ma kuulsin otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist, ütlevat: „Halleluuja! Sest Issand, meie Kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse Oma kätte! 19.7 Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem Temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja Tema naine on ennast valmistanud! 19.8 Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!” 19.9 Ja Ingel ütles mulle: „Kirjuta: õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!” Ja tema ütles veel mulle: „Need on tõelised Jumala sõnad!” 19.10 Ja ma heitsin maha tema jalge ette, et teda kummardada, aga tema ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Ma olen sinu ja nende su vendade kaassulane, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistus on prohvetikuulutamise vaim!” 19.11 Ja ma nägin taeva avatud, ja vaata: valge hobune! Ja Selle nimi, Kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline, ja Tema mõistab kohut ja sõdib õiguses. 19.12 Aga Tema silmad olid tuleleek ja Temal oli peas palju ehissidemeid; ja Temale oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui Tema Ise. 19.13 Ja Temal oli seljas verega kastetud kuub ja Tema nimeks on pandud Jumala Sõna. 19.14 Ja sõjaväed taevas järgisid Teda valgete hobuste seljas ja olid riietatud valge ja puhta lõuendiga. 19.15 Ja Tema suust tuli välja terav mõõk, et sellega lüüa rahvaid. Ja Tema Ise karjatab neid raudkepiga. Ja Ta ise sõtkub kõigeväelise Jumala tulise viha viina surutõrt. 19.16 Ja Temale on Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: „Kuningate Kuningas ja isandate Issand!” 19.17 Ja ma nägin üht Inglit seisvat päikeses ja see kisendas suure häälega ning hüüdis kõigile kesktaeva kohal lendavaile lindudele: „Tulge ja lennake kokku suurele Jumala söömaajale 19.18 sööma kuningate liha ja ülemate pealikute liha ja vägevate liha ja hobuste ja nende seljas istujate liha ja kõigi vabade ja orjade ja pisukeste ja suurte liha!” 19.19 Ja ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende sõjaväge olevat kogunenud sõda pidama Sellega, Kes istus hobuse seljas, ja Tema sõjaväega. 19.20 Ja metsaline võeti kinni ja temaga ühes valeprohvet, kes tema ees oli teinud oma imeteod, millega ta oli eksitanud neid, kes metsalise märgi olid vastu võtnud ja kes kummardasid tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävliga. 19.21 Ja teised tapeti mõõgaga, mis lähtus Selle suust, Kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.
20.1 Ja ma nägin Ingli taevast maha tulevat; sellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. 20.2 Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on Kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks 20.3 ja heitis ta sügavikku ja pani ta luku taha ja vajutas pealepoole teda pitseri, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat otsa saavad. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama. 20.4 Ja ma nägin aujärgi ja neid, kes nendel istusid; ja kohus anti nende kätte; ja ma nägin nende hingi, kelle pead olid ära raiutud Jeesuse tunnistuse ja Jumala sõna pärast ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaesisele ja oma käe peale. Ja nad virgusid ellu usus ja valitsesid kuningikult ühes Kristusega tuhat aastat. 20.5 Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad. See on esimene ülestõusmine. 20.6 Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes Temaga need tuhat aastat. 20.7 Ja kui need tuhat aastat täis saavad, siis lastakse saatan lahti oma vangist. 20.8 Ja ta läheb välja eksitama rahvaid, kes elavad ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, neid sõtta koguma. Nende arv on nagu mereäärne liiv! 20.9 Ja nad tulid üles ilmamaa lagendikule ja piirasid ümber pühade leeri ja armastatud linna. Siis langes tuli taevast maha ja sõi nad ära! 20.10 Ja kurat, kes neid eksitas, heideti tule ja väävli järve, kus on ka metsaline ja valeprohvet. Ja neid vaevatakse päevad ja ööd ajastute ajastuteni! 20.11 Ja ma nägin suurt valget aujärge ja Seda, Kes sellel istub, Kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ja neile ei leitud aset. 20.12 Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. 20.13 Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi. 20.14 Ja surm ja surmavald heideti tulejärve! See on teine surm, tulejärv. 20.15 Ja keda ei leitud kirjutatud olevat eluraamatusse, heideti tulejärve!
21.1 Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. 21.2 Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele. 21.3 Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvad ja Jumal Ise on nendega. 21.4 Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” 21.5 Ja Kes aujärjel istus, ütles: „Vaata, Ma teen kõik uueks!” Ja Ta ütles: „Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!” 21.6 Ja Ta ütles mulle: „See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata. 21.7 Kes võidab, see pärib selle, ja Mina olen temale Jumalaks ja tema on Minule pojaks. 21.8 Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves! See on teine surm.” 21.9 Ja minu juurde tuli üks seitsmest Inglist, kelle käes olid need seitse kaussi, täis seitset viimset nuhtlust; ja ta rääkis minuga ning ütles: „Tule, ma näitan sulle mõrsjat, Talle naist!” 21.10 Ja tema kandis mind vaimus suure ja kõrge mäe otsa ja näitas mulle linna, püha Jeruusalemma, mis oli maha tulemas taevast Jumala juurest 21.11 ja millel on Jumala auhiilgus; ja tema valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspiskivi, mis hiilgab nagu mägikristall. 21.12 Linnal on suur ja kõrge müür ja kaksteist väravat ja väravate peal kaksteist Inglit; ja väravate peale on kirjutatud nimed. Need on kaheteistkümne Iisraeli laste suguharu nimed. 21.13 Ida pool on kolm väravat, põhja pool kolm väravat, lõuna pool kolm väravat, lääne pool kolm väravat. 21.14 Ja linna müüril on kaksteist aluskivi ja nende peal Talle kaheteistkümne Apostli nimed. 21.15 Ja sellel, kes minuga rääkis, oli käes kuldpilliroog, et mõõta linna ja tema väravaid ja tema müüri. 21.16 Ja linn on nelinurkne ja tema pikkus on niisama suur kui tema laius. Ja ta mõõtis linna pillirooga kaksteist tuhat vagu. Tema pikkus ja laius ja kõrgus on võrdsed. 21.17 Ja ta mõõtis tema müüri — sada nelikümmend neli küünart, inimese mõõdu järgi, mis on Ingli mõõt. 21.18 Ja tema müüri alusehitus oli jaspiskivist ja linn puhtast kullast, selge klaasi sarnane. 21.19 Ja linna müüri aluskivid olid ehitud kõiksuguste kalliskividega. Esimene aluskivi oli jaspis, teine safiir, kolmas kaltsedoon, neljas smaragd, 21.20 viies sardoonüks, kuues sardion, seitsmes krüsoliit, kaheksas berüll, üheksas topaas, kümnes krüsopraas, üheteistkümnes hüatsint, kaheteistkümnes ametüst. 21.21 Ja need kaksteist väravat olid kaksteist pärlit: iga värav oli ühest pärlist ja linna tänav selgest kullast otsekui läbipaistev klaas. 21.22 Ja templit ma seal ei näinud, sest Issand, kõigeväeline Jumal, on tema tempel, ja Tall. 21.23 Ja linnale ei ole tarvis päikest ega kuud, et need seal paistaksid; sest Jumala auhiilgus valgustab teda ja tema lamp on Tall. 21.24 Ja rahvad hakkavad käima tema valguses, ja ilmamaa kuningad toovad sinna oma auhiilguse. 21.25 Ja tema väravaid ei suleta päeval, aga ööd seal ei olegi. 21.26 Ja rahvaste auhiilgus ja kallisvarad tuuakse sinna sisse. 21.27 Aga sinna sisse ei pääse midagi, mis ei ole puhas, ei keegi, kes teeb jälkusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse.
22.1 Ja ta näitas mulle puhast eluveejõge, selget nagu mägikristall. See voolas välja Jumala ja Talle aujärjest. 22.2 Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge oli elupuu; see kandis vilja kaksteist korda, igas kuus andes oma vilja. Ja puu lehed tulid terviseks rahvastele. 22.3 Ja midagi neetut ei ole enam. Ja Jumala ja Talle aujärg on siis seal, ja Tema sulased teenivad Teda. 22.4 Ja nad näevad Tema palet, ja Tema nimi on nende otsaesisel. 22.5 Ja ööd ei ole enam, ja neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid, ja nemad valitsevad ajastute ajastuteni. 22.6 Ja Ta ütles mulle: „Need on ustavad ja tõelised sõnad! Ja Issand, prohvetite hingede Jumal, on läkitanud Oma Ingli Oma sulastele näitama, mis peab varsti sündima. 22.7 Ja vaata, Ma tulen nobedasti! Õnnis see, kes peab selle raamatu ennustuse sõnu!” 22.8 Ja mina, Johannes, olen see, kes seda kuulis ja nägi. Ja kui ma seda olin kuulnud ja näinud, ma heitsin maha, kummardama Ingli jalgade ette, kes mulle seda näitas. 22.9 Ja ta ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Sest ma olen sinu ja su vendade, prohvetite ja nende kaassulane, kes selle raamatu sõnu peavad. Kummarda Jumalat!” 22.10 Ja ta ütles mulle: „Ära pane pitseriga kinni selle raamatu ennustussõnu, sest aeg on ligidal! 22.11 Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, ja kes on rüve, see rüvetugu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam! 22.12 Vaata, Ma tulen pea, ja Mu palk on Minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on! 22.13 Mina olen A ja O, Esimene ja Viimne, algus ja ots! 22.14 Õndsad need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ja väravaist linna sisse minna! 22.15 Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja tapjad ja ebajumalateenijad ja kõik, kes valet armastavad ja teevad. 22.16 Mina, Jeesus, läkitan Oma Ingli teile seda tunnistama kogudustes! Mina olen Taaveti juur ja sugu, helkjas koidutäht!” 22.17 Ja Vaim ja pruut ütlevad: „Tule!” Ja kes seda kuuleb, öelgu: „Tule!” Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata! 22.18 Mina tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu ennustussõnu: kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud! 22.19 Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millest on kirjutatud selles raamatus! 22.20 Tema, kes seda tunnistab ütleb: „Tõesti, Mina tulen varsti!” Aamen, tule, Issand Jeesus! 22.21 Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu kõikidega! Aamen.